Roose täis...

[Samara Soul]

Kell oli juba üsnagi hiline ning paljud õpilased olid nüüdseks juba ammu puhketubadesse suundunud ning mängisid võlurimalet või puhkasid. Osad olid ka magama läinud, kuid millegi pärast tundus Delilah'ile, et slytherinlased olid tavaliselt ikka eriti kaua üleval. Kas oli piinlik minna magama varakult, kui uni tekkima hakkas või oldi meelega üleval, et Delilah'i kõhtu täita. Sest tüdruk oli väga näljane...

Ta oli ise otsustanud natuke värsket õhku hingama tulla, sest pideva verelõhna sees elamine oli neidise jaoks üsnagi vaevarikas ning ta juba mõtles koolist akadeemilise puhkuse võtta selleks, et natuke enda närve säästa. Kuid seda ta ei olnud veel teinud. Ta oli endiselt Sigatüükas arusaamaga, et peaks selle kooli lõpetama. Eelviimane aasta siiski ju!

Neidis kandis lumivalgeid teksaseid ning samagt värvi maikat. Ümber neidise õlgade oli aga tumehall kampsunilaadne asjandus, mis hästi sooja hoidis. Tavainimeste jaoks mitte piisavalt hästi, sest oli septembrikuu lõpp ning üsnagi külmad ilmad, kuid vampiiritarile sellest piisas. Pealegi kahtles ta, et sellisel hilisõhtul keegi kasvuhoonetes oli ning talle peale sattunud oleks, sest just sinna tütarlaps just suunduski. Hea privaatne kohake, kus natuke enda mõtteid mõlgutada.

Jõudnud kasvuhoonetesse, võttis näitsik suuna kasvuhoone poole, mis oli täis kõiksugu erinevaid roosisorte. Seal oli neid igas värvis, igas suuruses ning igas kujus. Üks kaunim, kui teine. Muidugi oli asjasse segatud võlukunst, mille tõttu näisid roosid lopsakamad ning säravamad. Kindlasti ka vastupidavamad.
Naeratades lükkas tütarlaps enda porgandpunased juuksed ühele õlale ning kummardus, et nuusutada üht beežikat roosi, mis lõhnas nagu vanilli. Mõnus.




ot. Teema vaba!

[Shade Malus]

Shade oli taas Siganurmes tagasi. Ta ei teadnud, et noored olid vahepeal juba ühe peo hurtsikus ära pidanud. Üldse ei olnud tal aimugi, millega Delilah tegeleb. Kuid mees tundis suurt vajadust teda näha ja teda emmata. Ta igatses tüdrukut meeletult, kuigi ta ei oleks seda neidisele kunagi tunnistanud. Mees istus enda toas, Kolmes Luuas ning kirjutas paberile:

"Kus sa oled?"

- S

Seejärel voltis ta paberi kokku ja andis selle enda kakule. "Otsi Delilah ülesse ja too ta vastus kohe mulle tagasi." Kakk lendas minema. Nende loomuses oli juba see, et nad leidsid selle isiku ülesse, kellele nad pidid kirja viima. Kakk lendas kohe kasvuhoone juurde ja poetas kirjakese Delilahle sülle.
Shade istus tugitoolis ja vaatas ootavalt aknast välja.

[Samara Soul]

Delilah nuusutas lille ning mõtles natuke enda inimelu peale. Nad olid küll suht vaesed olnud, sest sõja ajal olid seda kõik, kuid neil oli olnud hästi suur roosiaed, mille üle Harmsid uhkust tundsid. Paljud külaelanikud käisid neid uudistamas ning vahel isegi ostmas. See oli olnud ainus Harmside sissetulekuallikas. Neidis ei igatsenud enam enda perekonda, kuid ta mõtles nendele siiski. Nüüdseks olid nad vist juba kõik surnud.

Tütarlaps oli niivõrd oma mõtetes olnud, et ei pannud tähelegi, et taevalaotuses üks kakk ringi tiirles ning kasvuhoonetes maandus. Kraaksatusega pillas lind kirja maha otse tüdrukule sülle ning üllatunult võttis neidis kirja vastu, arvates, et see on Christianilt, sest tavaliselt pidasid nad kirjavahetust. Sõbrad, noh. Kuid ei, see ei olnud Christian ning see polnud ka Cian. Vaevalt, et see Sebastian oli - miks peaks tema tüdrukule kirjutama. Shade? Neidise silmad lõid hetkeks särama ning ta nuusutas kirja. Peale tindi ning pärgamendilõhna tundis ta ka surmasööja oma ning see andis neidisele kinnitust, et tegu ongi noormehega.

Tütarlaps võttis enda kotist sulepea ning kirjutas sinna:


Koolis, kasvuhoonetes. Naudin roosilõhna. Kus ise? Oled mu kauaks omapead jätnud.

- D.

Tütarlaps rullis sellesama pärgamendiriba rulli ning sidus selle kaku jala külge ning lasi linnu lendu. Kerge neratusega võttis ta roosipõõsa kõrval oleval pingil istet ning jäi ootama, kas ta saab ka vastuse.

[Shade Malus]

Shade hakkas juba vaikselt ärrituma, kui kakk tagasi ei olnud tulnud, kuid viimaks märkas mees siiski pimedusest linnu piirjooni. Pruun kakk maandus aknalauale ning Malus sidus kohe kirja tema jala küljest lahti. Lind läks enda puuri juurde ja hakkas sööma..

Mees luges lühikese, kuid asjaliku vastuse läbi ning tõmbas seejärel kohe endale keebi selga ning lahkus toast. Ta kadus tänaval ning ilmus Sigatüüka väravate taha. Kerge loitsuga oli ta üle müüri, Sigatüüka alal ning sammus kasvuhoonete poole. Ta teadis hästi, kus need on, omalajal oli ta ju ka siiski Sigatüüka õpilane olnud. Viimaks jõudis Shade kasvuhoonetesse ja vaatas nendesse sisse, ta ei mäletanud täpselt, millises nendest roosid kasvasid. Viimaks leidis ta Delilahi kolmandast kasvuhoonest. Mees sisenes klassist majja ning kerge võlukepiviibutusega ilmus tema kätte valge roos ja samal hetkel kadus see temast vaskaul oleva põõsa pealt. Malus sammus vampiiritarini ja köhatas kergelt. "Tere, Delilah," lausus mees üsnagi sõbralikult. "See on sulle," lisas ta ning ulatas neidisele roosi, mis samal hetkel tema käte vahel värvi muutis, muutudes samat värvi, mida olid Delilahi silmad. Mitte seda värvi, millised tal olid siis, kui ta oli janune või kui ta oli vihane, seda värvi, millised olid olnud ta silmad enne muundamist.

[Samara Soul]

Delilah kuulis juba kaugelt mingit sahinat ning korraks teravnesid tema meeled. Miski siin ei olnud korras ning tütarlaps tõusis püsti, sammudes ukseta ava suunas. Ta kissitas enda silmi ning nähes, et eemal on Shade, muutus neidise nägu veidi kaamemaks. Tüdruk tõmbas poolero hõlmad rohkem kokku ning vampiiriliku kiirusega oli ta tagasi pingil. Silunud veidi enda juukseid ning tõmmanud kiirelt huuleläiget huulile, jõudis ta selle tasku pista just siis, kui Shade majja sisenenud oli.

"Oh, milline üllatus," lausus tütarlaps teeseldud hajameelsusega. Ta oli ju aimanud, et Shade sinna tuleb! Ta teadis meest piisavalt kaua ning hästi teadmaks, et niisama too ei küsi tüdruku asukohta.
Neidis pööras pilgu roosile, mis oli olnud valge, kuid nüüd helesiniseks muutus. Neidis armastas maagiat rohkem, kui kunagi varem. "Aitäh, see on imeilus," lausus neidis ning võttis sõrme vastu, libistades õie enda juustesse, mis kontrastina neid kaunistas.

Oli huvitav mõelda sellele, kui konarlik oli Shade'i ning Delilah'i tee ning milliseks see nüüd muutunud oli. Nad olid head sõbrad, seda tüdruk vähemalt julges aimata, sest vaevalt, et Shade oleks nii salakaval olnud, et julgeks Delilah'ile kärbseid pähe määrida. Kuigi seda oli ju varemgi juhtunud...
"Kuidas sa siia sisse said? Ma arvasin, et Sigatüükasse ei saa keegi sisse," lausus neidis pingil istet võttes ning enda parema jala üle vasaku libistades. Ta vaatas põgusa muigega üles, surmasööja poole. Mees sai alati, mida tahtis ning just seda vihkaski tütarlaps surmasööja puhul.