|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 20:50:11 GMT 3
Kevin avastas trennist tulles, et homseks on vaja MJVK'sse mingi essee kirjutada, mille ta loomulikult oli täiesti unustanud. Kuramus küll. Nüüd astus ta mööda raamatukogu ringi ja otsis seda ühte raamatut, mida tal selleks vaja oli. Päris oma tarkusest ta oivalist esseed ei kirjuta ju. Olgugi, et ta ütlemata tark poiss oli. Raamaturiiulis oli, aga selle konkreetse raamatukese asemel tühi koht. Neetud. Nüüd pidi ta seda raamatunäru mööda raamatukogu taga otsima. Viimaks märkas ta ühte hufflepuffi õpilast seda kasutamas. "Aah, otsisid selle mulle välja. kui kena sinust," lausus Kevin üleolevalt ja võttis talt raamatu lihtsalt ninaeest ära. Too kuuendik tahtis küll midagi öelda, aga nähes, et tegu oli Keviniga pani ta oma suu kinni. Just nii, eliidiga ei mölisenud keegi, kui just endale jamasid ei tahtnud.
Nüüd sättis Kev end eemale ühe üksiku laua taha istuma ja hakkas seda neetud esseed kirjutama. Kõigepealt tuli muidugi kotist muud vajalikud asjad välja otsida ja see oli juba omajagu tegemine, sest ta kott sisaldas ju kõike.
OT: Kinni!
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 20:57:48 GMT 3
Julian sammus raamatukogusse, koolivorm kenasti seljas, õlakott õlal ja kassipoeg süles. Tunnid olid küll üsna ammu juba läbi, aga ta ei näinud riiete vahetamises erilist mõtet, sest noh.. Minemas polnud ta nagunii kuskile. Õlakott sisaldas endas mõndasid õpikuid ja hunnikus kirjatarbeid, sest seekord ei tulnud kutt raamatukokku üldsegi mitte plaaniga lugeda. Ta tuba oli lihtsalt nii lärmakas, et parem oli seda ruumi õppimiseks kasutada. Julian silmas üsna pea toda sinisilmset kutti, kes jällegist enda põhjatuna näivas koolikotis tuhnis. Pikemalt mõtlemata seadis mees sammud selle laua poole, tõmmates endale ühe tooli lähemale, mille ta ussi vastu sättis ja siis selle peale istuma potsatas. "Sa leiaksid sealt asju palju paremini üles, kui sa absoluutselt kõiki neist kaasas ei kannaks," muigas Julian.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 21:05:32 GMT 3
"Kutsusin sind siia lauda või?" küsis Kevin ülbelt ja tõstis pilgu oma kotilt. Oih, see oli see raven. "Aah, see oled sina," muigas Kevin palju sõbralikumalt. Mnjaa, mõne teise oleks ta teravamate sõnadega minema peletanud. "Ma ei viitsi neid asju iga päev uuesti ümber pakkida," selgitas Kevin. Sellel lihtsal põhjusel kandiski ta alati kõiki asju kaasa. Laiskus, mis muud. Leiaks nüüd mõne korraliku pärgamendi rulli ka, oleks kõik väga hea. Kus on hufflepuffid siis, kui sul asjad kadunud on? Kevin sukeldus taas oma õlakotti, leides viimaks kõik vajalikud asjad. Hetke oma asju laual silmitsenud, tõstis ta pilgu Julianile. "Polegi saanud sinuga rääkida," mainis ta. Ometi olid nende pilgud päris mitu korda kohtunud siin-seal.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:15:41 GMT 3
"Mul pole kutset vaja," sõnas Julian lõbusa naeratusega, kergitades siis üsna üllatunult kulme, kui Kevin väga.. sõbraliku hoiaku tema suunas võttis. Say whaat? "Ee.. Mina jah," muigas kutt. Nagu vanad sõbrad oleksid juba. Veider. "Aga kõikide asjade seast neid õigeid otsida viitsid. Huvitav teooria," sõnas Julian vaid, noogutades endamisi. Mnjah, nagu kord öeldud.. Või õigupoolest mõeldud - hea trenn. "Ja mina siin juba mõtlesin, et ma olen peapõrutuse saanud ega mäleta seda hetke, kus meist kahest sõbrad said," lausus Julian viimaks kergelt naerdes. "Ootasid siis nii väga minuga rääkimist või?" Noh.. Kõlas ju sedamoodi.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 21:26:01 GMT 3
"Oo, sa oled päris jutukas kui otsad lahti saad," muigas Kevin käsi lauale toetades. "Kui sul ei sobi minuga sõbralikult rääkida siis minugi poolest. Ma võin su kohe nende dorkidega ühte patta toppida, aga ära oma assi siis seal toolil kaua soenda," tegi Kevin Julianile asja kiirelt selgeks. Kuidagi ülbe näis see kutt. Ilmselgelt ei talunud Kevin, kui temaga ka teravmeelitseti. Kõik teised hoidsid end kenasti tagasi. Peale nende lollakate dorkide muidugi, kel kohe oli vaja mögiseda. Nagunii said tappa. Et nad ka ei õppinud. "Ma pigem tahtsin teada, kas sa peale imetlemise kõnekeelt ka valdad," selgitas Kev. Olgugi, et rongis, kus nad esimest korda kohtusid, oli Kevin see tummahammas olnud ja vaid turtsatas, samas kui Julian ikka päris mitu sõna oma ilusal häälel õhku kanda laskis. Kevin oli nüüdseks kenasti otsusele jõudnud, et Juliani hääl meeldib talle. See oli selline mõnus hääl, mida kohe tahaks kuulata.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:34:03 GMT 3
"Rahurahu nüüd," sõnas Julian kergelt üht kulmu kergitades. Ta polnud küll päris kindel, kas Kevin oligi ehk koguaeg selline, aga talle igatahes tundus, et asi oli pigem Juliani perfektses ajastuses. "Ma ei mõelnud seda üldse ebasõbralikul moel. Ma lihtsalt oman väga veidrat sorti huumorimeelt, mida enamik valesti mõistma kipuvad. Tegelik küsimus seisneski pigem selles, et millega ma erikohtlemise ära olen teeninud?" selgitas mees. Noh.. Oleks ta ka slytherinist, oleks kõik selge, aga noo.. Julian ei olnud just õigesti alustanud Kevinile rongis otsa koperdamisega, nii et teda üllatas vägagi kuti sõbralik suhtumine. "Ma oskan mõlemat korraga ka teha," lisas Julian kelmika silmapilgutusega.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 21:41:53 GMT 3
Kevin oli oma sule vahepeal kätte haaranud ja silitas seda nüüd pisut sõrmedevahel. Ta turtsatas. "Täna õnne, et sa raven oled ja et sa dorkidega sõber olla ei püüa," selgitas Kevin ning kehitas seejärel õlgu. "Võta seda erikohtlemisena või kuidas tahad, aga ära oma õnnega liialt mängi," selgitas kutt. Muidugi oleks tal kahju, kui ta nüüd kohe Julianiga enam semutseda ei saaks, aga oma põhimõtetest ta loobuda ei saanud ja kui Julian tema põhimõtetega vastuollu peaks sattuma, lähevad nende teed kahjuks lahku. "Niisiis," sõnas Kevin oma tindipotsikut lahti keerates. "Sul MJVK essee valmis?" küsis ta. Tüüp oli raven, tal oli see ilmselt juba üleeile valmis. Kui mitte enne seda. Kev oli nagu suurem enamus logardeid, kes selliseid asju viimasel minutil tegid.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 21:49:42 GMT 3
"Ma ei vaata eriti maju endale sõpru valides. Kui inimene on tore, siis mis vahet sel on," sõnas Julian õlgu kehitades. Muidugi polnud ta ei dork ega uss ka.. Nende vaheline vaen ulatub palju kaugemale kui Juliani ajalugu. Kassipoeg muutus ta süles rahutuks ning kutt tõstis ta laua peale, kus kiisu siis uudistama hakkas. "Muidugi. See on homseks juba ju," sõnas mees esialgu kergelt taolise küsimuse peale kulme kortsutades, muiates siis juba lõbusalt, kui ta aru sai, mida Kevin seal parajasti tegemas oli.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 22:22:09 GMT 3
"Küll sa õpid," muigas Kevin kavalalt. Ta kastis sule tindi sisse ja kirjutas pisut lohakas käekirjas pärgamendile oma nime ning essee pealkirja. "Mida sa siin siis teed? Jalutad kassi?" küsis Kev kui kuulis, et kutil tema vastas essee juba valmis on. Eks järgmiseks nädalaks olid ka omad esseed, millest Kevinil hetkel halli aimu ka polnud. Võib-olla tuli mõnda neist järgi tegema. Kass paterdas samal ajal Kevini tindipotti nuuskima. "Mina olen Kevin muide," turtsatas kutt äkki, kui silmad taas Juliani silmadele viis. Kui rumal temast end tutvustamata unustada. Kõik teised teadsid ta nime, aga Julian oli ju uus. Vaevalt tema selle juba kuskilt välja oli uurinud. Aga mine sa tea, ehk oligi.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 22:34:52 GMT 3
"Eks elu õpetab jah," nõustus Julian, jälgides, mis kutt sinna lehele kirjutas. Kevin. Tore nimi näoga kokku viia. "Mitte päris. Ma tulin mugu-uuringute esseed kirjutama," sõnas mees kerge naeratusega. Tähtaeg oli küll alles nädala pärast, aga kuna tal praegu vaba aega leidus, siis miks mitte see ära teha. Julian tõstis kiisupoja tindipoti äärest ära, et too end ära ei määriks või veel hullem - tindipotti ümber ei lükkaks. "Sinisilmal on nimi!" sõnas ta siis its-a-miracle-toonil, lõbus muie endiselt huulil, hakkamata mainima, et ta seda hetk tagasi just tagurpidi lugenud oli. "Mina olen Julian," sõnas kutt selle asemel. "Ja temal veel nime pole," lisas ta kassile viibates.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 22:48:20 GMT 3
Kevin silmitses hetke kassi, kes nüüd uusi maid avastama läks. "Sinisilmal?" muigas ta. "Tore teada, et sa varem mind nii kutsusid siis," mainis Kev ning kohendas oma keebi varukaid. Kuna ta oli trennist tulnud, polnud tal koolivormi seljas. Selle asemel tumedad teksad ja seljas roheline pusa. Slytherini keep oli tal seljas taaskord vaid selle pärast, et ta seda märki ära tõsta ei viitsinud. Pärast kaotab veel ära selle kuskile ja siis otsi taga. Lihtsam oli asju ühes kohas hoida. Nüüd hakkas ta raamatut lappama, mõeldes samal ajal sellele, et Julian teda sinisilmaks oli nimetanud ning selle peale ilmus laiem muie Kevini huulile, mis armsa põselohu tekitas. Ta tõstis raamatust pilgu, et korralikult vaadata, mis värvi silmad Julianil siis on. Pruunid. Urr urr.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 22:51:58 GMT 3
"No kuidagi ma pidin ju sind kutsuma, et kõigile enda toakaaslastele selgeks teha, kes see nunnu kutt on, keda ma pidevalt imetlen," selgitas Julian kerge muigega, jälgides huviga, mis reaktsiooni see Kevinis tekitab. Ilmselgelt kutile meeldis, et teda imetleti. Seal polnud ka midagi imestada.. Ju ta oldi ikka põhjusega Slytherini sõõlatud. Koolivanem ka veel pealekauba. Julian kergitas veidi küsivalt üht kulmu, kui Kevin pilgu raamatu asemel talle viis. "Otsid inspiratsiooni?" küsis mees, kui oli selgeks saanud, et kutt ise vist miskit öelda siiski ei kavatse.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 23:03:30 GMT 3
Kevin silmitses hetke ravenit midagi lausumata, oskamata nagu seisukohta võtta. Või et nunnu kutt. "Ära edaspidi enam nii avalikult jõllita siis," pomises ta ning langetas pilgu. Fakk kui ta nüüd punastama peaks. See, et ta bi oli, oli vägagi kinni mätsitud saladus. Aga küll koer koera tunneb eks. Ta oli juba rongis aru saanud, et Julian on vähe teistsuguse pilguga eks. Kevin lehitses seda raamatut, otsides õiget kohta. Ta ei jõua selle esseega mitte kuskile, sest ühtäkki oli tõega raske sellele asjandusele keskenduda. Mis mõttes Julian räägib temast oma toakaaslastele. No muidugi ta räägib, ta on Kevin Syracuse siiski. Ta on eliit. Koolivanem jättis raamatu rahule ja lasi sulel laual puhata. "Muid jututeemasid ei leia oma toakaaslastega?" küsis Kevin viimaks taas pilku tõstes. Polnud üldse kindel ju, et Julian oma toakaaslastega räägib. Mainis seda kindlasti niisama.
|
|
|
|
Post by Julian Donaghan on Dec 28, 2011 23:10:45 GMT 3
"Nii raske on lihtsalt end tagasi hoida," sõnas Julian traagilise ohkega. Kas talle ainult tundus või oli Kevin kuidagi vääga.. mõjutatud kuti ütlusest? Aww. Julian jälgis lõbusa muigega, kuidas Kevin vähemalt kolm korda õigetest paragrahvidest lihtsalt üle läks, lapates seda õpikut pealtnäha ilma mingisuguse eesmärgita sealt miskit leida. Mees tahtis ussikest juba aidata, kui too järsku rääkima otsustas hakata. Ja ikka vana hea teema! Julian turtsatas lõbusalt naerma. "Ega ma päriselt toakaaslastega sinust ei räägi. Ma nii avalik ka pole taoliste asjadega," muigas kutt. Kevin tõsiselt murdis selle üle pead? Vaesekene.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Dec 28, 2011 23:31:46 GMT 3
"Tore, siis ära räägi ka. Sest ma pole selline," pomises Kevin ja tõstis sule taas kätte. Vaevalt oli ta õpikut taas lappama asunud, kui eemalt kostus kassipoja meeleheitliku kisa. "Nimetu karjub appi," mainis Kev. Huvitav, miks Juliani kassil nime polnud. Kevin leidis vahepeal õiged peatükid ja kastis oma sule taas tindi sisse, hakates nüüd tarku mõtteid pärgamendile kirja panema. Ta kirjutas üsna lohakas, aga loetavas käekirjas ning üsna kiiresti. Tänu oma ajule. Madalama intelligentsi korral kirjutaks ta ilmselt aeglasemalt ja siis ka toppaks pidevalt, et mõtteid otsida. Mõne aja pärast tõstis Kev oma töölt siiski pilgu, et Juliani seirata. Oh palun, et ta räägiks veel midagi. Kevinile kohe päris tõsiselt meeldis kuti hääl, aga seda tunnistada oleks kergelt mark olnud.
|
|
