|
|
Post by Alicia Green on May 28, 2013 13:42:17 GMT 3
Taaskord oli käes see lõbus päev, mil kõik Sigatüüka õpilased olid pakkinud enda kohvrid ning olid jällegi valmis sõitma tagasi kooli, mis neid terve suve oodanud oli. See oli olnud üks väga palav suvi. Alicia oli puhanud ja värske. Isa ja ema tõid ta jaama ära, embasid enda tütart ning seejärel läks tüdruk läbi nähtamatu värava ning jõudis platvorile, mille ees seisis juba imeilus Sigatüüka Ekspress. Terve perroon oli ringisibavaid õpilasi ja nende vanemaid täis. Kuulda oli konnade krooksumist, kasside nurrumist ja öökullide huikeid. Alicia ei lasknud ennast sellest üldse häirida. Ta võttis enda kodinad ning viis need rongi. See oli täiesti tühi kupee, kuid Alicia lootis, et hiljem liituvad temaga ikka ka tema sõbrad. Tüdruk võttis istet ja jäi aknast välja vaatama.
|
|
|
|
Post by Teddy Hart on May 28, 2013 14:32:10 GMT 3
Algamas oli Teddy viimane aasta Sigatüükas. Poiss ootas seda väga aga samas ta teadis, et aasta pärast on koolist väga kurb lahkuda. Hetkel aga ei mõelnud ta koolilõpu peale vaid eelootava aasta peale, mis tõotas tulla väga lõbus. Vanem õde saatis poisi Kings Crossi jaama ära, poiss läks läbi värava ning jõudis peidetud platvormile, Sigatüüka rong juba ootamas. Poiss vaatas veidike rahva seas ringi aga kuna ta kohe kedagi tuttavat ei märganud, läks ta enda asjadega rongi ära. Ta leidis kupee, kus istus sees Alicia, täitsa üksinda. "Tere!" tervitas poiss enda klassikaaslast. "Nii, et viimane aasta, jah," mõtiskles ta valjult, kui asju ära pani ja seejärel tüdruku vastu istus.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on May 28, 2013 20:43:35 GMT 3
Delilah'l polnud kedagi, kes oleks tütarlast saata võinud. Neidise vanemad olid nüüdseks surnud ning nende teistest järglastest ei teadnud sajandivanune vampiiritar suurt midagi. Samuti ei olnud ka Victoria - tema looja - teda saatma tulnud. Nimelt oli too kuskil Ameerikas konverentsidel vms. Niimodi vaataski punajuukseline tütarlaps enda suurte siniste silmadega punakat rongi ning ohkas sügavalt sisse, näppides natuke närviliselt enda pedanti kaelas. 'Kui keegi küsib, kust koolist sa tuled, siis ütle, et Beauxbatons'i akadeemiast,' oli Victoria öelnud. See oli nimelt tütarlapse esimene aasta Sigatüükas ning jah, ta oli pärit võlukoolist, kuid sellisest, mis oligi mõeldud rohkem üleloomulike võimetega olevustele, kes olid liiga ohtlikuks inimkonnale. Ka Mag oli ohtlik, oli endiselt siiani, kuid viimasel ajal ei olnud ta avalikult inimestest toitunud. Tegelikult oli ta üritanud just nö. loomadieedile üle minna, aga loomaveri maitses... vastikult.
Tütarlaps ei olnud endiselt enda Slytherini rinnamärki rinda pannud - aega oli selle asjaga, eks ole. Ning samuti kandis ta ka enda vabaaja rõivaid - must lühike seelik, mis paljastas tema pikad kahvatud ning veidi lausa kondised jalad, kaheteistsentimeetrikõrgused kontsad muutsid pikka vereimejat veelgi pikemaks ning tumepunane pluus langes vabalt neidise õlgadel, sulandudes tüdruku porgandilaadi juustega ühte. Keegi nügis tüdrukut ning vaikselt köhatades astus Magdalena rongi. Appi, kui kärarikas seal oli! Inimesed sagisid kõikjal ringi, nad rääkisid väga valjult, naersid hüsteeriliselt, kuid see ei olnud kõige hullem - Del tundis läbi selle suure mürina, kuidas nende südamelöögid ärevalt tukslesid ning nende veri kees. See lõhn...! Vampiiritar muutus näost veidi kaamemaks ning otsimata endale tühja kupeed, astus ta kärmelt sisse esimesse, mis talle ette jäi.
Sulgenud enda järel ukse ning hinganud südavalt sisse, tardus ta hetkeks ning pööras end ettevaatlikult ringi, tõmmates suure kohvri ning kassipuuri endaga kaasa. Alles nüüd märkas ta, et selles kuppes juba istus keegi - üks armas tütarlaps ning seksikas noormees. No jah. Awkward. Kuid ta oli juba kupees ning oleks väga imelik olnud sama imelikult lahkuda kui ta sinna sisenenud oli. "Tervist," lausus neidis, hingates taaskord sügavalt sisse, justkui julgustust otsides. "Ma loodan, et te ei pahanda, et ma siia istun. Ütleks nii, et seal on väga palju rahvast ning sellise kohvriga on neist võimatu mööda trügida." Ta naeratas kelmikalt enda punaste huultega ning võttis noormehe vastas - Ash'i kõrval istet. Teised tundusid välimuse põhjal tüdrukust vanemad olevat ning kogemus paistis ka nende silmist, kuid Delilah kinnitas endale, et on mitmeid kordi vanem, kui need kaks ning see ei loe, et ta varem Sigatüükas pole käinud. "Muide, ma olen Delilah," tutvustas ta end viimaks, ulatamata kahele noorele kätt - polnud vaja, et keegi tema jäist nahka katsuks ning siis haigeks jääks.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on May 29, 2013 0:06:42 GMT 3
Alicia oli natuke aega kupees üksinda istunud, kui temaga liitus Ravenclawlane Teddy. "Hei!," vastas tüdruk talle sõbralikult. "Viimane jah," lisas ta pisikese muigega. Masendav oli mõelda viimasele aastale koolis, mida ta nii väga armastas. Nagu teine kodu. Nad ei saanudki kaua kahekesi istuda, kui nendega liitus tüdruk, keda Alicia varem näinud ei olnud. Aga talle meeldis tema julge riietus, Al uskus hetkeks, et nad võiksid väga hästi läbi saada. "Tere," vastas ta viisakalt uustulnukale. "Muidugi sa võid siia istuda," lisas ta siis, uudistades võõra välimust. Kena tüdruk oli. Natuke liiga kena, kuidagi ebamaine. "Ma olen Alicia," tutvustas ta ka ennast, kui Delilah oli enda asjd ära sättinud ning ennast tutvustas. "Kas sa oled uus?" päris tüdruk kohe, sest ta oli kindel, et ta ei ole varem Delilaht koolis kohanud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on May 29, 2013 15:50:08 GMT 3
Delilah naeratas natuke häbelikult, vaadates silmanurgast noormehe poole. Talle kui vampiirile oli alati vastassoo esindajad ligitõmbavad - või siis nende veri. Vahet ju ei olnud, ega? Tütarlaps polnud kunagi ühestki inimesest sisse võetud, emotsioonid olid tema jaoks tundmatud ning ta teadis, et kui laseb endal midagi inimliku tunda, saab Victoria vihaseks. Pealegi ei tahtnud ta haiget saada, never again.
"Uus, jah. Mind kanti üle Beauxbatonsist," lausus tütarlaps naeratades. Ta võis alati enda ebamaise ilu ajada veelade süüks. Sageli võlurid arvasidki, et ta on veela, kuid asi oli sellest kaugel. Tegelikult oli tüdruk mugu. Või noh, oleks olnud, kui ta poleks vampiir, sest tema vanematel puudus võluveri ning igasugused kogemused võlukunstiga. Sajandeid tagasi oli tüdruku vaarvanaema tuntud kui kohalik surnumanaja, kuid kõik teadsid, et Veera oli olnud petis. Või siis ka mitte?
Tütarlaps asetas enda kohvri akna alla nurka ning avas kassipuuri, lootes, et kellelgil allergiat ei ole. Turtsudes ning susisedes loivas puurist välja pika-karvaline Siiami tõugu kass, kes silmi kissitades end Magdalena sülle kerra tõmbas.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on May 31, 2013 14:07:45 GMT 3
Alicia leidis tüdruku olevat väga kena. Ta muigas enda mõtete peale. "Beauxbatonsist?! Huvitav." Al oligi alati mõelnud, et milline see kool välja näeb, kes seal õpivad, kus see asub?! Nii palju vastamata küsimusi. Aga ta otsustas, et hetkel oleks liiga ebaviisakas hakata Delilaht küsimustega pommitama. Kui Del enda kassipuuri ajas, ajas Alicia hallikas-must kakk suled turri ja hakkas puuris kriiskama. "Rahu, Ceron," lausus tüdruk pisikesega muigega. Kakk saatis talle uhke ja ülbe pilgu, kuid peitis siis pea tagasi tiiva alla ning tukkus enda puuris edasi. Alicia oleks ta hea meelega lahti lasknud ja lasknud linnul kooli lennata, kahjuks aga oli Ceroni tiiv suvel viga saanud ning see ei olnud ikka veel täielikult paranenud.
Viimaks viis Alicia pilgu tagasi Delilahle ja päris: "kust sa pärit oled? Mitmendasse klassi sa lähed?" Oleks Al teadnud, et tüdruk on Slytherini tulevane kasvandik, oleks ta pärimise järele jätnud ja omaette vaikselt istunud.
|
|
|
|
Post by Teddy Hart on May 31, 2013 14:13:28 GMT 3
Teddyl jäi kergeltöeldes suu lahti, kui kupeesse sisenes võõras kaunitar, kes tutvustas ennast Delilahna. Oi kui kena see tüdruk oli. Natuke liiga ilus. Õnneks oli Teddy väga enesekindel nooruk ning ta ei kartnud tüdruku ilu. "Tere," vastas ta viisakalt Delile. "Teddy," lisas ta enda tutvustuseks. Seejärel ta vaikis ja lihtsalt jälgis, kuidas kaks tüdrukut omavahel vestlust arendavad, endal väike muie suul. Tema kakupuur oli tühi, sest lumekakk Paul oli juba ees Sigatüükasse ära lennanud. Ted oli ise ka huvitatud, kuidas Delilah Aliciale vastab. Hea oleks enne teada saada, milline see tüdruk on, kui Teddy enda first move teeb.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 2, 2013 17:12:31 GMT 3
D pööras enda pilgu ärrituvale kakule ning tema huulile tekkis hetkeks vaevumärgatavalt jahe muie. Linnud polnud talle kunagi meeldinud ning ta teadis, et tema kiisu oleks heameelega tollele üks-null teinud. Kuid mida rohkem tütarlaps pehmet loomakest paitas, seda enam too rahunes ning vaikselt nurrudes silmad sulges ning sabaga veidi tõmblema hakates magama jäi.
Tütarlaps pööras enda taevasinised silmad noormehele ning naeratas rahulolevalt. Too oli hot as hell ning tüdrukule meeldis see, kuid too lõhnas. Õigemini tema veri, sest seda tundis tütarlaps igast parfüümist kõige tugevamalt. Neelatanud kergelt, pööras ta natuke vastumeelselt enda pilgu tagasi neidisele. Ta oli armas ning oli aru saaada, et tema süda on soe. Oleks olnud kahju kedagi sellist tappa, sest häid inimesi oli maailmas vähe.
"Londonist," vastas tütarlaps pikemalt mõtlemata. Tütarlaps oli enda saja elatud aasta jooksul elanud ka Saksamaal ning Prantsusmaal, reisinud igas maailma otsas, aga ta pidi tihti Victoriaga ühest kohast teise liikuma, kui asjad liiga kahtlaseks muutuma hakkasid. "Kuuendasse kanti mind igatahes üle. Mul on selline tunne, et tuleb huvitav aasta," lausus ta rahuloleva naeratusega.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 2, 2013 17:46:28 GMT 3
Alicia naeratas. "London! Ma olen alati tahtnud seal elada. Aga ei, selle asemel pean ma elama mingis maakolkas." Tüdruk turtsatas kergelt. Tegelikult ta jumaldas ja armastas enda kodukohta ja enda kodu. London oli lihtsalt selline hea unistus, mis võis peale kooli lõppu isegi tõeks saada. Rong oli liikuma hakanud, vanemad jäid perroonile maha nutma..väiksemad õed ja vennad rongile järele jooksma. Kurb. Aga Al ei pannud seda tähelegi. "Sul veab. Tervelt kaks aastat veel Sigatüükas. Meil Teddyga hakkas viimane aasta. Masendav, kui aus olla. Sigatüükast ei tahakski ära minna. Ma usun, et sa veendud selles ise, kui see koht sinu koduks muutub." Al saatis Delilahle naeratuse.
Tüdrukul ei olnud jäänud ka märkamata see pilk millega Teddy Delilaht vaatas. See pakkus talle ainult lõbu, sest tal endal ei olnud Teddy vastu mitte mingeid muid tundeid, kui vaid sõbralik kiindumus. Oleks mõni tüüp, kes Alile meeldib, Delilaht sellise pilguga vaadanud, oleks Alicia ilmselt väga pettunud olnud. Go for it, Ted! Alicia hoidis enda mõtete peale naeru tagasi ja vaatas mõnda aega aknast välja, seni kuni jaam oli seljataha jäetud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 2, 2013 18:25:37 GMT 3
Tütarlapss vaatas Aliciat, pea natuke kaldu vajunud ning naeratas viimaks. Muidugi oli ta enne Sigatüükasse astumist natuke uurimustööd teinud ning ta teadis, et maja, kuhu teda sõõlatud oli, kuulusid inimesed, kes ostsid end kuskile sisse ning kes põhimõtteliselt pidasid end kõigist kõige paremaks. Kuid ei olnud kahtlustki, mille põhjal oli Delilah Slytherini saanud - tütarlaps oli vaatamata kõigele kiskja ning inimestele liigategemine ei valmistanud talle mingit pahameelt. Noh, asi oli võib-olla ka selles, et pärast enda muundumist oli ta igasugused inimtunded nö. välja lülitanud ning ta ei olnud kunagi kellestki hoolima hakanud. Inimesed olid toit, ei midagi enamat. Seda oli Victoria öelnud ning tüdruk jumaldas Victoriat. Too oli neidise Jumal.
Ta ei hakanud ütlema, et London on tema jaoks igav, kus midagi huvitavat juhtus ainult öösiti. Pärast vampiirikssaamist oli tüdruk kolmkümmend aastat päevavalguseta olnud, sest tal ei olnud midagi, mis aitaks tal päikese käes liikuda. Nii palju kui ta aru sai, said vähesed vampiirid päevasel ajal inimeste keskel elada, kuid kui tüdruk esimest korda nõida nägi (seda tänu Victoriale) ning too Delilah'le tolle kaelakee andis, sai tüdruk seda teha. Muidugi oli neidis pidanud selle eest karmi hinda maksma - verega. Ta oli lubanud, et ükski süütu inimene surma ei saa ning ei olnudki saanud. Inimesed, kellest vampiiritar toitus, olid halvad. Nad olid kurjategijad ning nad ei väärinud elu niikuinii.
"Koduks," kordas neidis natuke kahtlevalt. Ta ei teadnud, kas ta tõesti peaks tundma end kohas, kus ta igale suvalisele inimesele hambaid kõrri lüüa tahab või kus ta peab enda tuba käputäis tšikkidega jagama? Privaatsust pole absoluutselt! Kuid samas oli neidis ise selle valiku teinud, et Sigatüükasse astuda ning ta ei nurisenud. Hetkel oli kõik tore.
Oleks Magdalena aga kuulnud, millest Alicia parasjagu mõtles, oleks ta vist naerma hakanud. Ta ei olnud ühestki noormehest kunagi hubvitatud olnud, sest ei olnud leidnud kedagi, kes oleks temale piisavalt vääriline olnud. Ning samas oli ka veel üks põhjus - ta ei tahtnud hoolima hakata. Inimesed vananesid ning surid väga lihtsalt ning tüdruk ei oleks tahtnud, et keegi tema lähedastest lihtsalt niisama lakkab eksisteeerimast samas, kui neidis ise igavesti elas. "Mis mind täna ees ootama siis peaks?" tahtis ta siiski rohkem teada. Ta hammustas hetkeks enda huulde ning kiikas silmanurgast Teddy poole. Okei, too oli hullult atraktiivne, kuid siiski... toit, ei midagi enamat.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 3, 2013 13:42:51 GMT 3
Alicia uuris ikka veel huviga Delilah välimust. See ei olnud võimalik, et kellelgi nii veatu nahk on. See oli veidi hirmutav. Huvitav, kas Delilah on veela?! Igasugused mõtted käisid Alicia peast läbi. "Kui me kohale jõuame, veavad tõllad meid jaamast koolimajja. Sa pead kõik asjad maha jätma, loomad ja pagas viiakse ise koolimajja kohale. Meie liigume kohe saali. Enda majade laudade juurde. Esimese klassi lapsed tulevad viimasena ja siis vana teravatipuline müts sõõlab nad majadesse." Alicia mõtles korrakas. "Aga Delilah, sa tulid teisest koolist..kas sa juba tead mis majas sa oled? Kuidas sa tead, mis lauda istuda?! Nad ei hakkaks ometi kuuenda klassi õpilast ka teiste ees sõõlama?!" Alicia vaatas segadusse satununa Teddyle ja Delilahle kordamööda otsa. Kus tema pidi teadma, et Delilah tegelikult juba teab, mis majja ta määratud on.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 4, 2013 7:24:18 GMT 3
Kupeeuks läks taaskord lahti ning uste vahelt pistis enda pea sisse üks seenior-gryffindorlane, kes sügavalt sisse hingates üle vaatas, kes selles kupees on. Nimelt oli ta terve rongi üle vaadanud ning mitte kuskil ei olnud vaba kupeed. Kõikjal olid vastu vaadanud õpilased ning eelkõige slytherinlased, kes Gryffindori-värvides koolivormis poissi minema ajasid. Noh, loogiline ka. Tegu oli olnud ju gryffindorlasega. "Hei," lausus noormees, kui tundis ära enda majakaaslase Alicia, kellega nad ka ühes klassis käisid. "Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma selle viimase vaba koha endale hõivan? Terve rong on inimesi täis," lausus noormees. Ta naeratas magusalt, liikudes enda suurte siniste silmadega inimeselt inimestele, jäädes siiski peatuma Alicia peal. Kuid vaatamata sellele, et ta ei olnud vastust veel kuulnud, tiris ta juba enda kohvrit kupeesse, sikutades seda üles, pinkide kohal olevate riiuli peale. Enda öökullipuuri võttis Jack enda juurde. Võtnud Teddy kõrval istet, ütles ta: "Ma olen Jack, muide."
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Jun 4, 2013 14:15:26 GMT 3
Alicia viis silmad kupee uksele, kui see taaskord avanes. Jack! Tüdruk naeratas laialt. Vähemalt keegigi, kes oli tema majast. "Muidugi Jack, liitu meiega." Tüdruk võttis kohe koomale ja tegi enda kõrvale Jacki jaoks ruumi. "Kuidas suvi möödus?" päris tüdruk kohe enda sõbra käest. Nad olid küll mugutelefoni teel paar korda suhelnud suvel, kuid mitte just väga pikalt rääkinud. Muidugi oli see küsimus suunatud ka kahele teisele kupees viibivale isikule. Kuid Jacki vastus huvitas Aliciat kõige rohkem. Teddy ja Delilaht ta nii hästi ei tundnud. Veel.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 4, 2013 18:31:59 GMT 3
Jack naeratas tüdrukule soojalt. Okei, teda oli hästi vastu võetud, vähemalt Alicia poolt ning muu ei lugenudki, mitte Jacki jaoks. "Sa ju tead," lausus noormees muigega. Jah, nad olid tõepoolest ühenduses olnud. Alicia oli noormehele õpetanud, kuidas kasutada nutitelefoni ning kui noormees kõik funktsioonid endale selgeks sai, ei jõudnudki ta ära oodata, et jälle majakaaslasele helistada saaks. "Lebotasin. Mõtlesin, et viimane aasta Sigatüükas ja ei hakanud rohkem punnitama. Pärast kooli saab tööd teha küll ja küll," lausus noormees muigega, hoides enda suuri siniseid silmi ainult tüdrukul. Oh kui ilus ta ikka oli...
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 4, 2013 19:03:11 GMT 3
Delilah hakkas juba Aliciale vastama, ise pingsalt selle üle mõeldes, kuidas võib too reageerida mõttele, et neidis Slytherini majja paigutati, kuid ta ei jõudnudki gryffindorlasele vastata, sest juba peagi avanes kupeeuks, jälle, ning seekord tuli sisse noormees, kes oli ilmselt gryffindorlane ning Alicia sõber. Nad said vist päris hästi hakkama ning tütarlaps ei hakanud enda teemaga enam vahele segama. Temal ja Alicial oli Sigatüükas aega rääkida küll ja küll.
"Delilah," tutvustas tütarlaps end Jacki-nimelisele noormehele, kui oli kuulnud tema häält. Tütarlaps ei saanud ka märkamatuks jääda fakti, et too lõhnas... veidralt. Vampiiri jaoks ebameeldivalt, justkui istuks tema ees märg koer. Neidis köhatas vaikselt ning pööras seejärel enda silmad Teddy'le, keda ta kerge huviga silmitsema jäi.
|
|
