Trepil

[Nichole Claribel]

Nicole jalutas aeglaselt suurest saalist välja. Ta oli sunnitud hetkeks seisma jääma, kuna mingid väiksed esimese klassi Huffelpuffi õpilased temast väljagi tegemata ülepeakaela saali tormasid. Tüdruk peatus korraks pead vangutades ning viskas õhku enda käes olevat õuna püüdes selle siis jälle kinni. Ta vaatas üsna pikalt suurte tammepuust uste poole, mis koolimajast välja viisid, kuid otsustas siiski kooli sisemusse jääda. Kell oli juba üsna palju, kuid õhtusöök ei olnud veel lõppenudki.

Slytherinlane ei tahtnud kohe suunduda oma puhketuppa, mis asus all vangikoobastes ning seega kõndis ta esimese korruse trepini ning istus ühele astmele. Neiu hammustas tüki oma õunast ning vaatas tagasi suure saali uste poole. Järsku hakkas tal kahju, et oli nii ruttu saalist lahkunud. Seal istudes oleks ta näinud nende nõiasõnade õpetajat, Brandon Robbinsit. Õpetaja oli talle juba esimesest hetkest silma jäänud ja nõiasõnad oli tõusnud tema lemmiktundide esimese kolme hulka.

Nichole langetas pilgu oma õunale ning otsustas, et istub trepil niikaua, kuni näeb nõiasõnade õpetajat saalist lahkumas. Võib-olla saab ta talle isegi head ööd soovida.

[Brandon Robbins]

Brandon polnud veel harjunud selliste suurte söögiaegadega, nagu seda olid need Sigatüükas. Ta elas üksi ja oli tavaliselt harjunud endale ise midagi tegema. Ja ilmselgelt ei olnud tema enda tehtud söögid pooltki nii suurejoonelised nagu majahaldjate vaaritused Sigatüükas. Aga ta pidi tunnistama, et selline korraldus, nagu siin oli meeldis talle väga. Vahelduseks võis ju lasta end ka natuke poputada. Sel õhtul oli ta kõhu mõnusasti täis söönud ning lahkus nüüd Suurest Saalist, hambaork hambus. Muidugi ei olnud tal kui võluril seda tegelikult vaja, sest võlukunsti abil võis ta toidujäänustest hammaste vahel märkamatult lahti saada, aga hambaork oli rohkem nagu moedemonstratsioon.

Teel tagasi oma tuppa nägi ta üht Slytherini õpilast trepi peal istumas ning õuna söömas. Ta astus tüdruku juurde ja köhatas kergelt. "Kas trepi peal istumisest on mingi uus mood saanud või oled Sa lihtsalt üks teetakistus. On see trepp suletud või tohin ma ikka mööda minna?" küsis ta kergelt muiates. Mõnikord võis õpetaja amet olla päris lõbus, eriti kui sai natukene õpilasi kiusata. Eks ajapikku kadus see uudsus ära, kuid kuna ta oli alles hiljuti alustanud tundus see mehe jaoks veel üsna tore vaheldus õpetamisele.

[Nichole Claribel]

Nichole tõstis ehmatunult pilgu ning vaatas otsa oma lemmikprofessorile. Kergelt vankuma löönud enesekindlusega tõusis ta üsna kiiresti püsti. Tüdruk pilgutas paar korda silmi. "Oh jumal," ütles ta väga vaikselt, et end hetke koguda ning üritas siis professorile midagi mõistlikku öelda. "Vabandust, professor." Neiu hingas korraks sügavalt sisse ja välja. Talle tundus, et peale professor Robbinsi saabumist oli õhku järsku vähemaks jäänud. "Trepp on täiesti.." hetkeks takerdusid Nicholel sõnad poolel teel, "avatud."

Oma mõtete selgitamiseks raputas Nichole hetkeks vaevumärgatavalt pead ning noomis ennast mõttes. Tavaliselt ei olnud tal rääkimisega probleeme ning ta pabistas, kartes, et jätab professorile endast imeliku mulje. Tegelikult oleks tüdruk professor Robbinsi kasvõi ise trepist üles viinud või trepi tema ees puhtaks pühkinud.

Võlutult vaatas slytherinlane oma õpetaja silmi ning pidi end kõvasti tagasi hoidma, et mitte järsult professorile head ööd soovima hakata. Selleks oli ta meest üldse ootama jäänud. Nichole oleks tahtnud veel hetke professoriga vestelda, kuid tal ei olnud isegi pisikest mõtet, mida öelda.