Party for Everybody.

[Eric Ramiréz]

Eric suudles tütarlast januse kirega, surudes ta enda ning hurtsiku vahele. Tema käed hoidsid kinni tütarlapsest, kuid juba mõne hetke pärast liikusid need natuke ülespoole - neiu näoni - ning ta hoidis kinni tolle põskedest, ise samal ajal tegevust jätkates. Ta teadis, et see oli nii vale, kuid samas tundus see nii õigena. Ta oli tüdrukusse armunud ning sinna ei saanud keegi midagi parata. Tütarlaps oli kohe teda enda isikupära ning muidugi ka välimusega ära võlunud.

[Samara Soul]

Delilah noogutas nõustuvalt. Ka tüdrukule meeldis see paik ning ta ei saanud aru, miks Zed oli sellest nii suure numbri teinud. Okei, seal kopitas kõvasti ning see oli väga varisemisohtlik, kuid samas oli seal tõepoolest rahulik ning vaikne. See oli suurepärane koht, kus enda õhtuid mööda saata ning omi mõtteid mõlgutada. Selleks ei pidanud alati purjus olema, olgugi, et ka see aitas kõvasti kaasa. Eriti, kui kuskilt verd saada ei olnud.

Ta turtsatas vaikselt. Inimesed olid endiselt mõttetud ning nõrgad, kuid tütarlaps pidi nentima, et Sigatüükas oli paar inimest, kes olid talle tõsiselt meeldima hakanud: Alicia, Susannah, Jack, Cian ning muidugi ka Christian. Nad kõik olid tüdrukule justkui sõbrad ning neidis oli nendest hoolima hakanud, olgugi, et see talle nii loomuvastane oli. Ta teadis lihtsalt, et hiljemalt kahe aasta pärast ei kohtu ta neist kellegagi ning siis äkki suudab ta unustada need inimlikud tunded, enese säästmiseks. Muidugi pidi ta pärast enda kooli lõppu koos Christianiga tolle isa otsima hakkama ning tal polnud aimugi, et Chris oli Johannesega juba kohtunud. Ning Delilah'il polnud aimugi, et just s e e Johannes on Christiani isa.

"Oota-oota," lausus neidis viimaks. Christian oli lootnud, et Mag ei kuule tema pominat? Halloo, tegemist on vampiiriga! Ta kuulis vajadusel kõike. "Kus? Millal? Mismoodi?" küsis ta ärevalt, hüpates aknalaualt maha, seistes noormehe ette. Ta oli niimodi küll gryffindorlasest lühem, kuid siiski, nii sai ta paremini poisile otsa vaadata.
Ta ignoreeris hetkel bändipudelit, võtte sselle enda kätte, kuid joomata sellest ainsamatki lonksu. Vampiiritar vaatas enda suurte siniste silmadega poolvampiirile otsa, kulmud kõrgele tõstetud ning näol veidi jahmatav pilk.

[Christian Borg]

Christiani põhimõtteliselt kõik sõbrad olid inimesed, kuid samas polnud nad talle ka nii lähedased, kuna ta ei saanud nendega rääkida absoluutselt kõigest nagu ka oma pooleldi vampiiriks olemisest. Seda sai ta teha vaid oma ainsa vampiirist sõbraga, kes istus ta kõrval. Tal oli tegelikult päris kahju, et neil ei olnudki enam võimalik minna mingile toredale isajahile, kuna jah.. Chris oli Johannesega kohtunud.

Armand vaatas korraks ruumis ringi ning otsustas, et keset elutuba ja keset karja inimnoorukeid ei olnud just parim koht, kus rääkida vampiirist loojatest ja vampiirist isadest ja siukestest asjadest. Noormees ajas end ohke saatel aknalaualt püsti ning võttis õrnalt Delilahi käest, justkui kartes, et tütarlaps võib puruneda. Ta suundus koos temaga treppideni, et minna teisel korrusel ühte magamistubadest. See tundus kindlama kohana, kuna vaevalt, et keegi nii varakult juba kusagil voodis nokaudis oli.

"Eelmine reede kell kaheksa õhtul, rongijaamas," alustas nooruk vastamist kui ta oli toa ukse sulgenud. Ta jäi Delilaht vaatama veidi nukra pilguga. Ta ei tahtnud ju anda talle kinnitust, et Victoria ei hoolinud tast karvavõrdki. "Ta oli mulle paar päeva varem saatnud kirja ja kutsus mind sinna. Ja ma läksin, aga see ei olnud just kuigi kena kohtumine," lausus Chris enne kui ta võttis sõõmu oma õllest, mis tal kaasas oli. See ei maitsenud aga hetkel üldse nii meeldivalt kui oleks võinud.

[Samara Soul]

Tütarlaps oli kergelt üllatunud, kui noormees võttis kinni ta käest ning juhatas ta treppide poole. Neidis astus ettevaatlikult ühele astmele, kartes, et trepp võib koost loguneda. See oleks peaaegu juhtunud esimesel korral, mil tütarlaps oli Hurtsikus olnud. Enda kätt ta enam käsipuule ei toetanud ning kui nad mööda nagisevat treppi ülespoole liikusid, märkas tütarlaps auku ülevalt poolt eelviimasel trepiastmel - ta oli sealt läbi astunud. Vaikselt selle üle mõeldes ning endamisi irnudes pigistas vampiiritar õrnalt sõbra kätt ning viimaks olidki nad teisel korrusel, suunaks magamistoad. Tütarlaps ei saanud täpselt aru, miks nad sinna läksid, kuid viimaks mõistis ta, et kõigi kuuldes ei olnud tõesti nii ohutu vampiiridest rääkida. Pealegi tahtis neidis tõesti kuulda, mis Victoria oli Christianile öelnud. Võib-olla andis too noormehele niidiotsa, kuidas enda isa leida?

Jõudnud magamistuppa, kiikas tütarlaps kiirelt üle toa. See oli sama tuba, mille rõdu kaudu neidis sinna varem roninud oli. Sama baldahhiinvoodi, sama krobeline lagi ning logu tool.
Tütarlaps suundus akna juurde ning võttis selle laual istet. Rõduuks jäi tema kõrvale. Ta avas brändipudeli ning libistas selle huulile. Tõsiselt kibe ning magus ühtmoodi. Tütarlaps ei teadnud endiselt, kas talle meeldib see jook või mitte. Tunded olid vastakad, kuid ta oli kindel, et peagi unustab ta selle pisikese probleemi ning joob lihtsalt kõike.

Seejärel kuulas ta noormeest ning tema huuled vajusid üllatusest paokile. "Mismõttes? Mis siis juhtus?" Hullgajas ei olnud mingeid detaile vaid ainult see, et Delilah'il on keelatud Christianiga kohtumine, kuid seda reeglit kavatses neidis eirata. Christian oli tema sõber ning kui tihti tütarlaps uusi sõpru ikka tekitas? Väga harva või siis lausa kunagi. Kuid nüüd oli tal keegi, kellega arvestada ning tüdruk tundis natuke, et vastutab noormehe eest. Too oli ju siiski poolvampiir.
Kiirelt lükkas Delilah ühe esiletikkuva porgandpunase juuksesalgu silmilt kõrvale ning neelatas, vaadates noormehe poole, sinised silmad teda silmitsemas.

[Christian Borg]

Christian jälgis Delilahit ja otsustas siis ise võtta istet voodil, olles siis neiuga vastakuti. "Ta kinnitas, et ma tõesti olen Johannese poeg ja siis ta rääkis, et too elab tema juures ja sinagi oled taga kohtunud. Ta rääkis veel, et mees ei tahtnud mind ealeski näha ja ta pidavat iga aasta mu emale kopsaka summa raha andma ning et ma olevat talle tõeline häbiplekk. Õnneks osutus see aga valeks," rääkis ta, jättes mainimata, kuidas ta teadis, et see vale oli.

"Ta arvatavasti keelas sul aga minuga kohtumise, kuna ma ei olnud just kõige viisakam, aga antud olukorras oli see täitsa mõistetav," lisas ta enne kui ta jõi uue lonksu õllest. Ta kavatses Delilahile kõik ausalt ära rääkida. "Mind ajas aga vihale ka see, et ta tegi sind mu ees maha ilma igasuguse kahetsuseta," ütles Chris veidi vaiksemal toonil. Ausus võis ka valus olla, aga just nagu Delilah oli hakanud temast hoolima, hoolis noormees ka vampiiritarist ja ta teadis, et sõbrana peab ta talle ära rääkima kogu loo.

[Samara Soul]

Delilahi silmad liikusid noormehega kaasa, kui too istet võttis ning tütarlaps hingas sügavalt sisse, kuulates tolle juttu. Iga lausega, mis Christian sõnad, muutus tütarlapse nägu aina rohkem üllatust täis ning viimaks ta neelatas mõrult. Ta ei teadnud, mis toimub. Ta oli kergelt öeldes segaduses ning ta ei teadnud täpselt, kuidas rageerida. Talle ei meeldinud sugugi, et Victoria Christianile valetanud oli ning tegelikult ei saanud Magdalena aru, miks too seda üldse teinud oli. Christian ei olnud ju naisele midagi halba teinud. Tütarlaps oli segaduses. Ning veel see asi, et Delilah teab Johannest? Mismõttes? Tütarlapsel polnud aimugi, et s e e Johannes Christiani isa oli.

Kuid gryffindorlase järgmised sõnad olid need, mis tüdruku näoilme kahvatama pani. Tegi maha? Tüdruk teadis, et Christianil polnud mingit põhjust neiule valetada. Ta usaldas meest sada protsenti, seega ta oligi segaduses ning ei teadnud, mida kogu olukorrast arvata. "Ma ei tea, mida öelda. Ma olen natuke šokis," lausus totarlaps, libistades ühe jala üle teise, toetudes end lõuaga vastu peopesa. "Mul on kahju, et ta midagi kasuliku sulle ei öelnud," ütles vampiiritar viimaks sosinal enda silmad noormehele viies. Ta ei hakanud praegu Victoria pärast draamat korraldama, sest Christianil oli niigi muresid. Küll ta hiljem selle asja klaarib.

[Christian Borg]

Christian silmitses neiu näoilmeid väga tähelepanelikult. "Anna andeks. Ma ei tahtnud sulle sellest kohe kuidagi rääkida, aga sa väärid tõde," lausus noormees nukralt. Ta oleks tahtnud selle nii väga kuidagi Delilahile korvata. Kallistada teda või tuua talle jäätist, kuigi see oleks olnud legit lohutamisviis vist ainult inimese puhul, aga ta tõesti ei teadnud, kuidas lohutada vampiiri. Ei antud vampiiriga sõbraks saamisel sellist juhendit. Küll oleks aga noormees olnud täiesti okei sellega kui too oleks tahtnud sellel teemal rohkem rääkida või nutta või mida iganes tal oli vaja teha.

Järgmise lause peale Armand ohkas. "Tema ei rääkinud mulle küll midagi kasulikku, kuid tema valetamine ajas Johannese enda nii parajalt vihale, et ta tuli peidust välja ja hirmutas Victoria minema," rääkis ta edasi. "Ma nägin teda ja sain temaga rääkida, näost näkku." Noormehe näol kumas isegi kerge õnnelik muie.

[Samara Soul]

Delilah raputas õrnalt pead. "Sellest pole midagi. Minu pärast ära küll muretse," lausus ta naeratades, libistades hetkeks enda käe poolvampiiri põsele, paitades seda hetkeks õrnalt enda pöidlaga. Oli lausa imetlusväärne, kuidas noormees üritas säästa Delilah'i tundeid, samas, kui too ise oli peaaegu kokkuvarisemiseäärel. Neidis ei saanud lasta sel juhtuda.
Aeglaselt libistas ta enda käe tagasi ümber pudelikaela ning kuulas noormeest edasi. "Wow, ta tuli kohale? Ja ajas Victoria ära? For real?" Tütarlapse nägu lõi hetkeks särama, sest ta oli alati arvanud, et Victoria ei karda midagi ega kedagi, kuid tundus, et ka temal oli enda nö. nõrgim koht. Huvitav, et selleks oli Christiani isa.

"Lahe!" lausus neidis tunnustavalt. "Kuidas teil läks?" päris tütarlaps, ajades pea õrnalt viltu, et noormehe nägu näha. Kuna päike oli väljas loojuma hakanud, oli terve tuba õrnat oranžikat valgust täis ning see pani skandinaavlase näo tütarlapse jaoks väga huvitavas valguses kumama. Noormees oli tüdruku jaoks justkui värvide virvall samas, kui tütarlapse enda juuksed loojuva päikese käes justkui leegitsesid.
Neidis rüüpas taas ühe sõõmu brändist, mis hakkas tasapisi juba paremini maitsema. Ta pakkus jooki ka poolvampiirile - äkki too tahab midagi kangemat kui õlu.

[Christian Borg]

Christian surus oma huuli korra murelikult kokku. "Ma ei saa muudmoodi. Ma pean lihtsalt su pärast muretsema," lausus ta veenvalt. "Pealegi ma olin nii tige kui ta sind maha tegi ja veel väitis, et te olete samasugused. Et te olete üks. Aga ma poleks saanud midagi teha, kuna iidsele vampiirile just käsi ei hakka külge panema." See tema vihastas teda veel praegugi. Ta oli alati olnud väga kaitsev oma sõprade suhtes ja kui keegi midagi nende kohta ütles, siis tavaliselt sõimas ta neil näo täis.

"Jah ta tuli kohale ja oli käega Victoria kõri kallal," selgitas ta neidisele pilti veidi täpsemalt. See oli olnud päris badass, kuigi tol hetkel oli ta olnud siiski veel vihane. "No algul olin ma ta peale vihane ja ma virutasin talle, aga ma arvan, et ta sai vist isegi aru, et ta vääris seda. Ma küsisin talt Victoria valede kohta ja ma sain ka selgust sellesse, miks ta polnud endast mulle märku andnud," rääkis Christian muiates. "Kokkuvõttes läks vist isegi päris hästi." Ta kehitas kergelt õlgu ja võttis brändipudeli vastu. Koheselt oli selle suu ka tema huulil ja ta jõi ühe hea suure lonksu. Tal oli tõsiselt hea tunne, et ta sai kogu sellest õhtust kellelegi rääkida. Mõnele niisama majakaaslasele just ei hakanud rääkima sellisest õhtust.

[Samara Soul]

Tütarlapse ilme muutus taaskord tõsisemaks ning kiirelt raputas ta pead. Tal oli juba üks nö. ihukaitsja - Shade - ning sellest piisas, sest too oli surmasööja ning väga võimas. Ta ei tahtnud, et keegi teine tema pärast enda eluga riskiks. Shade'i ta vihkas, nii et vahet polnud mida too tegi või ei teinud, kuid Christianiga oli teistmoodi. Temast oli neidis eneselegi suureks üllatuseks hoolima hakanud ning kui temaga oleks midagi juhtunud, oleks tütarlaps ilmselt väga suures segaduses olnud.

"Kuss, rahune nüüd," lausus ta kõigest ning liikus noormehe vastast tolle kõrvale. Ta libistas lohutavalt enda käed tollele ümber ning embas teda õrnalt justkui väikest last, kellele tuli selgeks teha, et kõik läheb hästi. Kuid paratamatult tundis Delilah end süüdi. Poleks ta Victoriale kirjutanud, oleks pool draamast olemata olnud.

Kuid tüdruk ei jõudnud kaua end haletseda, sest Christian oli jätkanud. Seejärel naeratas tüdruk taaskord, eemaldades natuke vastumeelselt enda käed noormehe ümbert. "Tead, mul on kuradi hea meel," lausus neidis ning ta mõtles seda tõsiselt. Christian (ning veel mõned) oli ainus, kes tüdruku silmis tõelist õnne vääris ning see, et ta Johannesega üldse kokku saanud oli, oli suur edasiminek. "Aga Victoriaga ma kavatsen rääkida, sest ausalt öeldes ei saa ma aru. Me oleme temaga alati väga lähedased olnud. Ta on mulle justkui mu mentor. Mu ema," lausus neidis natuke nukrama alatooniga, langetades pettunult pilgu.

[Faye Kerr]

Pidu Huilgavas hurtsikus ja Fayet ei olegi? I don't think so! Loomulikult oli neidis sellest kuulnud - korraldaja oli siiski tema maja- ja klassikaaslane Alicia -, nii et nüüd jäi ainult üle ennast sinna kohale vedada. Ta smuugeldas endale kuidagi ühe rummipudeli, sest ta eelistas seda viskile või viinale. Rohkem kui ühte ei olnud talle niikuinii vaja, sest isegi kui see peaks tal saama enne otsa kui ta täis jääb (mission impossible), siis kehtib üldjuhul iga peo kohta faas "sharing is caring". Nii et muret selles osas küll ei olnud. Joonud tee peal väikse osa enda joogist ära - ta oli unustanud pealejooki hankida ehk joomine oli natuke raskendatud, kuid siiski teostatav -, oli ta pähe juba väike kumin jõudnud ning tuju ilmselgelt hea. Jõudnud uksest sisse, lõi ta käed üles, ise rõõmsalt hüüdes: "Let's get this party started!" Ta vaatas natuke ruumis ringi, nähes väga palju tuttavaid nägusid. Kõik inimesed, kes temaga samas koolis käisid, olid tuttavad näod. Isegi muusika mängis, kuid natuke liiga vaikselt, nii et otsinud üles enda ära loitsitud kotist võlukepi, pani ta loitsuga muusika valjemaks. Palju parem. Puusad muusika rütmis liikumas ning jook huulile asetatud, et sealt lonksu võtta, otsis ta silmadega kedagi, kelle juurde ennast parkida. Leidnud majakaaslase Jacki, kõndis ta temani ning istus ta kõrvale diivani käetoele, sasides poisi juukseid. "Mis lonely'd siin?" küsis ta heatujuliselt.

[Christian Borg]

Christianile küll meeldis Delilahi embus, kuid ta tundis siiski, et pigem peaks tema tüdrukut embama kui tüdruk teda. Tal polnud väga häda midagi. Ta oli isegi viimaks oma isa näinud ja seda oli ta ju nii kaua soovinud.
"Ma pean sind tõesti tänama, et sa ikkagi Victoriale kirjutasid, kuna ilma temaga kohtumata poleks ma Johannest vast kunagi näinud," lausus noormees naeratades. Ta oli tõesti siiralt tänulik tüdrukule.
"Ma saan aru.. Aga mulle ei jäänud tõesti muljet nagu ta sust väga hooliks," tõdes ta kurvalt, jäädes Delilaht vaatama. See võis olla parajalt valus löök teada saada, et keegi, kes on sulle nii tähtis on tegelikult su vastu südametu.

Armand hingas korra sügavalt sisse ja manas näole rõõmsama muige ning pani oma käe ümber Delilahi õlgade. "Aga me tulime siia pidu panema, jooma ja lõbutsema, nii et melanhoolsed teemad peame me sügavale kappi ära peitma, et need võibolla võtta kunagi hiljem välja vvõi siis üldse mitte kunagi," lausus noormees ja jõi suure sõõmu brändit, ulatades siis pudelit ka neidisele, kelle ümber oli endiselt ta käsi.

[Patrick Clarke]

Jack hingas sügavalt sisse. Aliciat ilmselt tagasi ei olnud oodata ning ega noormees polnudki seda lootnud. Ta ei saanud alati tüdruku sabas nagu koer lonkida. Oli aeg see asi muuta ning noormees teadis, kuidas ta seda tegema peaks. Alkoholi oli küllaga ning noormehel oli natuke popsu ja antsu kaasas, nii et see pidu pidi vägev tulema.

Viimaks ta aga võpatas, kui tundis kedagi enda juukseid näppimas. Koheselt silus noormees neid paika tagasi, sest tema juuksed olid niigi korrast ära - see oli alati nii. Ning alles siis viis noormees enda silmad tüdrukuni. "Hei sullegi," lausus ta muiates, rüübates enda joogi. Tema silmad liikusid korraks tüdruku joogini ning ta muigas endamisi, haistes sealt rummi. Vähemalt oli keegigi, kellega juua ning kes ei joonud niisama siidrit või miskit, kuigi nagu näha, siis peaaegu kõik olid enda esimeseks joogiks valinud midagi kangemat.

"Alicia oli ka kuskil siin, kuid ta sai kirja ning lippas seejärel teisele korrusele. Ma ei tea, mis temaga toimub ja eriti ei huvita ka," lausus gryffindorlane. Mitte, et ta nüüd tüdrukut vihkama oleks hakanud, ei. Too oli siiski libahungi BFF, kuid ta ei saanud alati tema pärast muretseda. "Ning mis ise? Kus su mehed on?" tögas ta majakaaslast, vaadates seejärel nagu abitu kutsikas tüdrukule otsa.

[Samara Soul]

Delilahi ilme muutus väga kurvaks ning tema silmad vesisemaks. Victoria võis olla tõesti nii südametu, et temaga ja tema tunnetega kõigest mängida? See oli tõepoolest valus lööks, kuid sügavalt sisse hingates üritas tütarlaps need mõtted ja emotsioonid endast eemale blokeerida, sest tõsi oli see, et see oli pidu ning nad olid sinna tulnud pidu panema ning tegema lollusi, mida hiljem kaine peaga ei mäleta.

Tütarlaps naeratas. Christian oli vähemalt enda isaga kokku saanud ning nii nagu tüdruk aru sai, oli nende vestlus olnud positiivne. Oli põhjust pidutsemiseks. Delilah naeratas viimaks ning kuuldes, et kuskilt allkorruselt pandi muusika kõvemini mängima. Üle neidise huulte kostus vali hüüatus ning ta tõusis püsti, tõmmates poolvampiiri endaga kaasa.

Mänguliselt naeru kõkutades ning ühe käega noormehe vöökoha ümbert kinni hoides, rüüpas ta brändit ning liigutas enda puusi muusikarütmis. Võib-olla natuke isegi liiga sensuaalselt. "Kas sa tead, et ma ei tea, mida ma sinuta teeks?" päris slytherinlane vaikselt, vaadates enda siniste silmadega noormehe poole. Kui ta poleks kuangi poolvampiiriga tuttavaks saanud, oleks ta ilmselt sellel peol üksi ning masetseks kuskil. Kuid praegu tundis ta, et tal on põhjust elamiseks. Särava naeratusega jätkas ta 'tantsimist', pilk noormehel ning kaval muie huulil.

[Christian Borg]

Christianil oli raske Delilahit nii kurvana näha. Keegi nii ilus ei oleks pidanud olema nii kurb. Õnneks suutis neidis end kokku võtta ja järgmisel momendil tõmmati ka noormees püsti ja tantsima. Ta naeris laginal ja pani oma käed vampiiritari pihale, liigutades endki muusika rütmis.
Armand vaatas Delilahi põhjatuid siniseid silmi, näol naeratus. "Ega ma ei tea, mida ma sinuta ka teeks," nentis ta siiralt. Slytherinlasega tutvumine oli lahendanud ühe ta elu suurima müsteeriumi. Kes teadis, mis kõik veel tänu tollele neiule juhtuda võis? Ta jälgis tütarlast oma käte vahel muigega. "Mul on natuke isegi kahju, et me ei saa nüüd minna põnevale reisile, et mu isa otsida," tõdes ta lõbusalt. Samas äkki oleks olnud neidis päri niisama ikka reisimisega?