It's been a while

[Sophie Longshadow]

Sophie on edukalt üleelanud enda esimesed tunnid Sigatüükas. Õpilaste seas hakkas ta juba tihedamini nägusid ja nimesid kokku viima ning see andis näitsikule isegi julgust juurde. Nüüd tuli ka personaliga tutvust teha. Põhiliselt istus naine kas enda ruumides või oli ministeeriumis, sest aurorina tal juba tööpuudust polnud.
Kuulnud, et üks tema vanu kooliaegseid tuttavaid on ka õpetaja ameti valinud siin koolis, leidis Ann juba järgmine päev ühe pikema pausi, otsustades selle jooksul vanale tuttavale tere öelda. Pärast teise tunni lõppu, mõni tund enne lõunat, seadis naine enda sammud kasvuhoonete poole, sest tundes Zedi, veedab mees kõige rohkem aega just seal. Teekond tundus olevat lühem kui vanasti, sest kooli ajal ta venis ikka päris palju. Taimeteadus polnud just tüdruku lemmiktund toona.
Tumedad silmad viivuks veel üle õla kooli poole pöördunud, avas Sophie ukse ning astus justkui hoopis teise maailma. Lisaks sellele, et siin oli tunduvalt soojem ja niiskem, oli kasvuhoones ka üllatavalt hubane. Kergel naeratusel libises naise pilk üle taimede, jäädes ühe tuttava liigi juures isegi pidama. Anni puhul oli pigem välimus tuttav, aga nime ei oskaks ta küll öelda. Seda ta küll mäletas, et tegu võib olla väga ohtliku sõbraga, kui ta tunneb ennast ohustatuna. Kus nüüd Zed on, kui teda vaja oleks?
Sophiel kandis muidu tumedaid kitsaid teksaseid, nöörsaapaid, mis olid pisikese kontsaga ning ulatusid natukene üle pahkluu, tumedat natukene puhvis pluusi, mille peal oli korsett ning käes olid naisel nahast sõrmedeta ning aukudega kindad, mis meenutasid kohutavalt lendluupallimängijate omi.

To Zed McEvan

[Zed McEvan]

Kuna sügis oli jahedamaks kiskumas, veetis Zed mõnda aega väljas, loitsides taimi selleks, et neid tulevase külma eest kaitsta. Lisaks sellele veetis ta natuke aega vana hurtsiku juures ja silmitses alles kasvavaid kõrvitsaid, mis siis, et need ei olnud eriti võrsuda jõudnudki.
Alles siis, kui ta oli oma pika jalutuskäiguga ümber Sigatüüka tiiru ära teinud, otsustas noor professor, et ta suundub tagasi kasvuhoonetesse.
Kooliaasta oli meeldivalt alanud. Tema jaoks vähemalt. Juba esimeses tunnis oli kaklus ja ta pidi märkima, et seda oli väga veider pealt vaadata. Kaksikute kisma. Huvitav. Õpetajana oleks ta pidanud selle lõpetama, kuid samas oli ka temas alles veel see poisilik vaim, mis oleks soovinud, et asi oleks edasi arenenud.

Zed ohkas raskelt ja astus kasvuhoonesse, naeratades kergelt soojusele, mis ta embusesse võttis. Ta tahtis juba enda uusi kasvatatud taimi vaatama minna, kui ta märkas kedagi, mis lihtsalt ei kuulnud lilleliste hula. "Sophie!" Mehe hääl oli üllatunud, kuid meeldiv naeratus ilmus jälle Zedi näole. "Sophie Longshadow? Oled see tõesti sina?" Millal nad viimati üksteist nägid? Siis, kui nad Sigatüüka lõpetasid? Ta ei saanud väita, et see kohtumine ebameeldiv oli. Vastupidi, kuid Zed arvas, et naine töötas ministeeriumis. Siit siis õppetund, et oleks targem välismaailmale rohkem tähelepanu pöörata.

Talle ei jäänud märkamatuks ka naise huvitavad riided. Eelkõige pälvis tema tähelepanu korsett. Kuidas ta selles hingata sai? Käsi kokku lüües, astus Zed edasi:"Saan ma sind kuidagi aidata?

[Sophie Longshadow]

Kasvuhoone ukse avanemine läks Sophie kõrvadest mööda, aga kuulnud tuttavat häält enda nime lausumas, keeras naine ennast ringi, vaadates naeratades Zedile otsa. Tüüp oli ikka kõvasti muutunud, võrreldes selle tüübiga, kes Sigatüüka lõpetas ning aastaid näitsikuga koos taimeteaduses ja nõiajookides koos istus. "Täitsa mina. 100% ning ilma ühegi puudujäägita," astus Ann sammukese enda rohelistest sõpradest eemale, pruunid silmad endiselt meest jälgimas. "Ning sina, Zed McEvan ... kui sa oleksid mulle tänaval vastu kõndinud, siis ma ei tunneks sind äragi ... sa näed kuidagi ... täiskasvanud välja," maigutas naine suud. Tüüp nägi tõsiselt hea välja.
"Ning sulle teadmiseks - see viimane aasta taimeteadust oli kohutav. Ma vihkan sind siiani, et sa mu üksinda sinna tundi jätsid ning julgesid ära lõpetada," turtsatas ta kergelt. Kuuendas klassis, kui mees oli juba lõpetanud, võttis Sophie taimeteadust, aga seitsmendas loobus. See lihtsalt pole tema ala.
"Juhul kui sul on mulle mingit head teed pakkuda, siis sa oled päästeingel," naeratas Ann õrnalt, astudes veel mõned sammud Zedile lähemale. "Muidu ma tulin lihtsalt vaatama, kuidas mu lemmik pinginaaber elab. Ning nagu näha, siis hästi," sõnas naine, suutmata endiselt uskuda, et tema ees on see tüüp, kes püüdis talle taimeteadust loogiliseks ja arusaadavaks teha. "Man, I have to say that you look really good," kinkis naine vanale sõbrale veel ühe naeratuse.

[Zed McEvan]

Naeratus kerkis taas tema suule. Ikka tõesti seesama Sophie Longshadow. Seda oli tõesti raske uskuda. Eriti veel pärast nii pikki aastaid. Ta ei osanud komplimendi peale midagi öelda. Või oli see hoopis solvang? Kuid eks igaüks kasvas ja hormoonid töötasid ka tema kehas välja need toredad kasvuensüümid, mis ta veel pikemaks muutsid pärast lõpetamist. Ausaltöeldes oli tema kehaehituse taga veel ka trenn. Pärinedes perekonnast, kus sellised asjad olid lihtsalt loogilised ja hea vorm väga kõrgelt hinnatud, ei saanud hommikune jooks ja kolm tundi jõusaalis kuidagi ära jätta ju.

Endine Hufflepufflane krimpsutas nina korraks, kui teda järsku kuriteos süüdistama hakati. Zedil ei olnud midagi vastu öelda, kui ainult kergelt õlgu kehitada ja vabandavalt naeratada. "See oli... täiesti teine olukord." Pealegi Zed oli oodanud Sigatüükast lahkumist, mis siis, et ta igatses nüüd kooliaegsete mälestuste järel.

Mees noogutas kergelt ja astus sammukese tagasi. Talle ei meeldinud siiamaani eriti see liigne lähesus, isegi, kui vahemaa vähendati selleks, et talle otsa vaadata ning tema arengut uurida. "Ma elan hästi, jah," vastas ta aeglaselt, suundudes oma laua juurde. Seal pani ta oma teekannu keema ning võttis teepakid välja.
Taas ennast ringi pöörates, vaatas Zed uuesti Sophie poole. Ta ei olnud eriti üldse muutunud. Needsamad pruunid, läbitungivad silmad, kenad lainelised juuksed ja see tore naeratus, mida ta oli enda kooliaastate jooksul nii palju kordi näinud. See mõjus julgustavalt. "A, sa vist tahad komplimenti vastu. Ee... sul on ilus korsett."

[Sophie Longshadow]

Sophie hakkas Zed näoilme peale lõbusalt naerma. Tüüp võis täiskasvanum välja näha, aga samasugune tõsine oli ta endiselt. "Ma tegin ainult nalja," lausus naine lõbusalt, patsutades kergelt mehele õla peale, kõndides temast peagi mööda, kui Zed suuna enda laua poole võttis. Ning endiselt pelgab lähedust. Ta pole tegelikult üldse kohe muutunud. Uute kaante all on samasugune raamat, mis aastaid tagasi. Loodetavasti on lugu ka sama.
Ka Ann ei jõudnud enda lõpetamist ära oodata. Tüdrukul avanes võimalus lõpetada pärast kuuendat aastat, aga näitsik otsustas veel ühe aasta läbi teha. Kui ta oleks teadnud, et viimane aasta selliseks muutub, ei oleks ta kunagi jäänud. Zedile vedas, et ta varem ära lõpetas. Pääses sellest jubedusest, mille näitsik pidi üle elama.

"Sa ei pea mulle ühtegi komplimenti tagasi tegema, kui sa ei taha seda. Aga aitäh," sõnas Sophie õrnal naeratusel. Naise stiil on võrreldes kooliga kõige rohkem muutunud. Lisaks sellele, et see on naiselikum, rõhutades tema head figuuri ja kumerusi, on see ka süngem, salapärasem ja tema töö puhul ka praktiline.