|
|
Post by Jason Coleman on Dec 12, 2008 14:07:03 GMT 3
Vaikselt jalutas koolimajast otse tornide suunas Nicholas, kes oli võtnud täna kindlaks otsuseks külastada astronoomia torni. Alt tormasid talle vastu, aga üksteise järel paar õpilast kellest nooruk välja ei teinud. Nüüd lootis ta ülevalt leida tühja torni. Seda ei juhtunud - ust lahti lükates nägi poiss sees kaht tumedat kuju. Mõlemad tundusid kuidagi tuttavad, ning seetõttu ta neile ka noogutas. Tundes ära Arthuri kergitas poiss kulmi, ning jäi teda silmitsema. ''Mis toimub?'' Küsis ta vaikselt majakaaslaselt, kui pilgu Chrisile kinnitas.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 14:43:52 GMT 3
Jase kuulis kuidas tüdruk teme järele tulnud oli ning nüüd temaga kõneles. Poiss aga vaatas endiselt tühjusesse ennem kui midagi üldse ütlema hakkas. Ja miks ta tundis ennast üldse nii nagu oleks ta pettetud või, et temaga oleks midagi juhtunud? Sam oli ju vaba inimene kellel oli õigus suudelda kõigi nendega, kellega ta soovis ja noormehel polnud õigust seda keelata. Kuid noormees ei mõistnud ikkagi, miks tundis ta ennast nii sandisti kui oli neile peale satunud, oli ta ju varemgi näinud suudlemist.
Kuulnud aga mis Sam tema kõrval istudes tõstis poiss korra pilgu kuid langetas siis selle uuesti. "Miks sa vabandust palud?" küsis poiss vaikselt, justkui kardaks ta kõvast rääkida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 17:19:45 GMT 3
Samara vaatas vaikides noormehele otsa, ise oskamata midagi öelda. "On ilmselge, et sa tunned end sellepärast sandisti. Muidu poleks sa siia tormanud ning istuma jäänud," lausus tütarlaps ning ohkas kergelt, pöörates pilgu pimedusse. "Minu ja Christiani vahel pole midagi," sõnas koolivanem ausalt ning tõsiselt, hääl endiselt vaikne. Ta tundis end totralt, sest ta oli tõesti vaba tüdruk ning ta selgitas noormehe selliseid asju, mida tavaliselt selgitatakse oma kallimale. Kuid siiski tundis neiu end näruselt.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 20:28:44 GMT 3
Poiss raputas pead ning vaatas pimedusse. "Ma ei tormanud, vaid lahkusin viisakalt... Ja kus kohast sa üldse tead, et ma ennast sandisti tunnen?" kaitses noormees ennast, ta tundis ühesküljest ennast justkui maha jäetuna kuid ei mõistnud miks. "Miks sa üritad ennast õigustada?" küsis noormees tüdrukult ja vaatas tüdruku poole "Sa ei pea ju õigustama... Oled vaba inimene..."
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 20:39:31 GMT 3
Samara neelatas vaikselt, pilk tõsine. Ettevaatlikult tõusis neiu püsti, ohkas raskelt ning sõnas: "Selge." Seejärel lükkas ta juuksed õrnalt seljale ning lahkus aeglaste sammudega tornist.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 20:44:58 GMT 3
Jase vaatas lahkuvat Samarat tundes, justkui, et midagi lahkuks koos temaga. Äkitselt tõusis noormees püsti ning jooksis kaks astet korraga alla poole saades Sami just enne viimaseid astmeid kätte. Poiss jooksis tüdrukust ette ning jäi tüdrukule otsa vaatama, ning enne kui keegi neist kahest oleks jõudnud midagi öelda suudles noormees tüdrukut, põimides samal ajal oma käed ümber tüdruku.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 20:57:36 GMT 3
Samara ei jäänud seisma, kui kuulis kellegi samme endale lähenemas. Ta uskus, et need on Slytherinlased, kes ilmselt hetkel tüdrukut taga rääkisid. Nähes aga lõpuks hämaruses Jase'i, vaatas tüdruk talle jahmunult otsa. Peagi aga tundis ta noormehe huuli enda huulte vastas ning tüdruk tundis äkitselt, kuidas ta maast õhku tõuseb. Aeglaselt põimis ta oma käed ümber noormehe ning suudles teda vastu ise tundes, et kõik on korras. Kõik on lõpuks korras! Peale suudlust vaatas tütarlaps noormehele otsa, süda ärevalt tagumas ning peagi embas tütarlaps noormeest pikalt, tahtes teda enam mitte kunagi lahti lasta.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 21:05:28 GMT 3
Poiss naeratas ja vaatas tüdrukule otsa. Ta poleks mitte kunagi arvanud, et asjalood saavad olema sellised, nagu need hetkel olid. Kuid kõik oli suurepärane, ning paremgi veel kui kunagi loota oleks võinud...
Noormees tõmbas korra käega üle tüdruku juuste ning suudles uuesti tüdrukut, soovides, et nad jääksid sinna hetke igaveseks.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 21:10:50 GMT 3
Samara polnud iial end nii turvaliselt tundnud. Iialgi polnud ta end nii kaitstuna tundnud. Justkui kõik maailma mured oleksid kadunud igaveseks. Ta suudles noormeest vastu tundes, et ta on õnnelik. Ta suudles noormehe huuli teades, et see on tõeline. Lõpuks tõmbus tütarlaps aga tagasi, käsi noormehe külmal põsel. "Lähme siit ära," sosistas tütarlaps vaikselt, paluv pilk silmis.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 12, 2008 21:24:09 GMT 3
Poiss tundis ennast justkui seitsmendas taevas olevat. Midagi, sellist mida ammu polnud tundnud või õigemini, üldse polnud tundnud. Oli nüüd olemas.
Kuulnud tüdruku sosinat ning noormees noogutas aeglaselt. "Lähme. " sosistas noormees vastu ja võtis tüdrukult käest kinni, mõtlemata sellele kui külmana poisi käed olid võrreldes tüdruku omadega. Noormees astus aeglaselt hoides tüdrukult käest kinni ning avas siis ukse, et lahkuda tornist.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 12, 2008 23:10:42 GMT 3
Samara võpatas kergelt, tundes enda sooja kätt noormehe jääkülmas. Siiski arvas ta, et noormehel lihtsalt on külm ning ei öelnud midagi, vaid lahkus koos noormehega tornist.
|
|
|
|
Post by Justin McCormac on Dec 13, 2008 19:40:21 GMT 3
Arthur pööras enda pilgu Nicholasele, kui nägi teda sisenemas. "Draama," lausus noormees kerge irvega. "See kutt siin suudles selle hufflepufflasega. Selle Samaraga," lausus slytherinlane ning noogutas kergelt peaga Christiani suunas.
|
|
|
|
Post by Alicia Green on Dec 13, 2008 20:30:46 GMT 3
Hayley kes oli ka nüüd just torni sisenenud, peale Nicki kuulis veel Arturi sõnu. Kuna Artur irvitas selle ütlemise ajal siis pani Hayley käed rinnale risti ja toetus rohkem ühele jalale, vaadates noorukit kulm kortsus. "Ja sa tahad öelda, et sa ise oled parem?," lausus ta siis ja talle tekkis endale nüüd irve näole. Ta ei pannud teisi tähelegi, ainult Arturit hetkel.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 13, 2008 20:56:26 GMT 3
Ka nick pööritas silmi, kui kuulis et essakas oli selle hufflasega suudelnud. Seejärel sisenes torni Hayley, keda ta kerge irvega vaatles. Seejärel pöördus ta aga Arthuri poole. ''Nägid pealt? Oioi, Hayley Arthur oskab seda teha nii, et jälgi ei jääks, ja tema pole mingi essakas.'' Noormehe irve näol suurenes, kui ta essakale lähemale astus. '' Äkki tahad Huffi üle minna? Isegi Samil on sinu suudlusest suva, nägid jooksis rawele järgi. Niikergelt Slytherini nime ikka määriks.'' Turtsatas ta lõpuks, kui Hayleyle pilgu keeras. ''Pluss on Arthuril mõistus juba olemas.'' Toetas ta end lõpuks kergelt ohates vastu aknalauda.
|
|
|
|
Post by Justin McCormac on Dec 14, 2008 1:10:00 GMT 3
Arthur vaatas Hayley poole, kui too sisenes ning hõõrus vaikselt käsi kokku. Kuulnud, mida Nicholas tema kohta ütleb, kergitas poiss õrnalt kulme, kuid ei öelnud midagi. "Sa ikka oled minust väga huvitatud. Kolm Slytherini poissi ja sina oled väike Gryffindori tüdruk, Hayley. Ohjaa, ma igatsesin sind ka, kallis," lausus noormees koolivanemale, kuid püsis temast endiselt eemal.. esijalgu.
|
|
