Post by Alicia Green on Nov 30, 2008 21:34:03 GMT 3
lisan siis siiagi enda jutu (a)
Atlantis - Kadunud Maailm
"Katlyn, hoia eemale," karjus pruunide juuste ja karmi häälega mees. Viieteist aastane tüdruk komberdas reelingust eemale ja jäi sündmust eemalt jälgima. See oli väga huvitav. Thomas, tuuker oli just uuesti üles tõstetud. Katy oli seda varem tuhandeid korda näinud, kuid seekord oli see eriline. Thomasel oligi kaasas see, mida nad olid nii mitu aastat otsinud. Isa oli otsinud seda juba enne, kui Katy oli sündinud ja ka nüüd. Paljud olid alla andnud ja arvanud lõpuks, et Katy isa on hull. Katy ise seda ei arvanud ja just see sama paber võis siin seda tõestada. Tüdruk vähemalt lootis, et see on Thomasel just see paber, mille nimel tema isa oli nii mitu aastat vaeva näinud. Peaagu terve enda elu.
Nüüd kui Thomas seisis jälle laeva pardal, sammus Katy lähemale. Tema isa sammus samuti. Katy vend, Carl oli samuti välja tulnud. Ka tema lähenes nüüd Thomasele, kes seisis suure rauast kasti juures. See meenutas seifi. "Nii, loodame, et see on seal," lausus Katy isa Artur. See pidi seal olema. Katy ei oleks tahtnud näha seda pettumust isa silmades, mida oli ta pidanud nägema mitmeid kordi varem. Kaks meest sammusid samuti neile lähemale. Artur käivitas sae, millega mehed kasti luku puruks saagisid. Seejärel kangutasid nad lahti uksetaolise asja. Või rohkem nagu luuk. Raudkast oli seest märg ja vesi voolas sealt laeva pardale. Sellest ei teinud keegi välja. Artur kummardus ja lükkas enda käed kasti, tõmmates välja omakorda ühe kasti, mis oli väike ja kerge. Katy astus sammu lähemale.
"Nüüd või mitte kunagi," mõtles ta ja vaatas kuidas ta isa värisevevate kätega kasti silmitses. Ta asetas selle maha ja kõigi pilgud püsisid kastil. Artur pistis käe südame kohale ja katus võtit, mis tal nööriga kaelas rippus. Seejärel võttis ta võtme kaelast ja lükkas selle lukuauku, mis kastil oli. Võti sobis. Arturi vererõhk tõusis lakke. Katy oma samuti, nagu ka kõikide teiste meeskonnaliikmete oma. "Isa," lausus Katy vaikselt, "keera võtit."
Artur noogutas, vaatas korraks enda tütrele otsa ja keeras siis kullast võtit lukuaugus. Kõlas väike raksatus ja kasti kaan andis järele. Kõik toimus nagu aegluubis, kuid kellegil ei olnud kuskile kiiret.
Artur tõsitis ettevaatlikult kaane üles ja vaatas kasti sisu. See ei olnud tühi.
Tema süda hakkas veel kiiremini lööma, kui ta sirutas käed ja võttis välja rullikeeratud paberi, mis oli täiesti kuiv, sest kast nimelt oli olnud nii veekindel, kui vähegi võimalik.
Ta tõusis püsti ja kiirustas laeva rooliruumi. Kõik kiirustasid tema järel ja jäid üle ta õla vaatama. Artur asetas paberi lauale ja lükkas selle kahe käega sirgeks.
Nüüd oli see kindel. Nad olid selle leidnud. Kaardi. Kaardi, mis pidi neid juhatama kadunud maailma. "Atlantis, Kadunud Maailm," hüüdis Artur nii rõõmsalt, kui tema hääl seda lubas ja haaras Katy enda ebusesse.
Meeskonnaliikmed karjusid rõõmust ja kõik tahtsid ühekaupa kaardi näha.
Need olidki ainukesed kes olid Arturi juurde lõpuni jäänud.
"Hullud," ütlesid teised nende kohta, kuid Katy teadis. Nemad olid need kes uskusid.
Kell oli juba õhtul kaheksa, kui oli pimedaks läinud ja kõik olid nii enamvähem maha rahunenud. Mehed istusid ümber laua ja uurisid kaardi. Katy ja tema noorem vend Carl istusid enda kajutis. Muidugi ei keelanud neil keegi osaleda kaardi uurimises, kuid Katyl oli nüüd muid asju mille üle mõelda ja Carli see teema ei huvitanud. Tema teema oli rohkem - mida rohkem videomänge, seda suurem mõte elamiseks on. Katy lamas voodis ja vaatas lage, ise mõeldes sellest, et kas ta siiski usub Atlantise olemasolu. Muidugi oli ta terve enda elu kasvanud nii, et koguaeg ümbritsesid teda jutud Atlantisest. Nüüd oli ka kaart välja ilmudnud. Kuid kas see kõik ei võinud olla lihtsalt üks suur pettus. Just selleks, et inimesi hulluks ajada. Nende mõtetega tüdruk ka uinus.
Järgmisel hommikul, kui Katy ärkas, laev seisis. Ta riietus ja vaatas korraks norskava Carli poole, seejärel lahkus tüdruk kajutist.
Isa ja meeskond istusid tekil. Väljas oli mõnusalt soe ilm. "Miks me seisame?," küsis Katy ja sammus isa kõrvale seisma, sest eile pärast kaardi leidmist olid nad edasi sõitnud. "See on õige koht," vastas Artur ja Katyni jõudis nüüd mõistmine. "Ja mis edasi saab?," küsis ta ning võttis isa käes ära kohvikruusi, millest ta ise rüüpas.
"Me sukeldume," lausus Thomas, kui Artur oli vaikinud. "Ma tulen teiega," hüüdis Katy ja kõik teadsid, et neil ei ole mõtet vastu vaieldagi, tüdruk saaks nagunii enda tahtmise.
Thomas vangutas pead, vaatas korraks kulm kortsus Arturi poole ja sammus siis tekilt minema.
Artur kehitas õlgu ja läks varustust korda sättima. Katy näole ilmus muie ja ta jooksis kajutisse tagasi.
"Carl, ärka üles," karjus tüdruk kui peegli ette sammus ja juuksed tugevasse patsi kinnitas. "Mida on?," küsis Carl uniselt ja ajas ennast istukile. "Me sukeldume," hüüdis Katy ja jooksis nüüd tagasi tekile, kus Thomas ja teised varustust korda sättisid. Carl vangutas pead ja vajus tagasi pikali, kus ta taas sügavasse unne vajus.
Katy seisis reelingu juurde ja vaatas üle selle alla vee poole. Vesi oli ilus ja sätendas. See kõik oli tänu ilusale ilmale, tänu päikesele. Katy ei suutnud oodata, kuna ta juba veeall saab olla. Ta jumaldas sukeldumist.
"Tule siia," hüüdis Thomas järsku ja Katy kiirustas mehe juurde. "Pane selga," käsutas Tom ja surus tüdrukule kätte kummiülikonna. Katy võttis ülikonna õlale ja suundus riideid vahetama.
Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi, seljas kummist ülikond. Arturil ja Thomasel olid samuti ülikonnad seljas ning Peteril ka. Teised kolm meest ja Carl jäid laeva. Katyle aidati balloonid selga ja lestad jalga panna. Samuti lisati veel vajalikke asju.
Carl oli ka ennast üles ajanud ja seisis nüüd, toetades vastu reelingut. Ta jälgis pingsalt teiste tegemisi, kuid poisil endal ei olnud mingit soovi kaasa minna. Teda ei huvitanud see asi üldse.
"Näeme poeg," hüüdis Artur ja lasi ennast vette kukkuda. Thomas tema järel, siis Katy ja viimasene Peter.
Peter oli Katyst vaid kolm aastat vanem, ta oli Thomase poeg. Poiss oli terve elu koos Katy ja Carliga kasvanud. Kolmekesi koos koolis käinud ja suviti kõik kolm kuud laeval veetnud. Peteri jaoks oligi see elu, samuti nagu Katy jaoks. Kumbki neist ei osanud muudmoodi elada. Nende isad olid neid sellese kaasanud. Vaid Carl tahtis minema..
Katy sukeldus, Peter tema kõrval. Artur ja Peter liikusid eespool. Artur keeras ennast ümber ja näitas käemärkide abil, et Katy ja Peter enam edasi sügavamale ei tuleks ja ootaksid neid seal.
Katy ja Peter noogutasid. Järsku aga sikutas Peter Katyt käest ja viipas, et nad eemale läheksid. Katy järgnes poisile. Nad liikusid järjest sügavamale, kuid mitte samas suunas, kus nende isad.
Oli möödunud juba üle viieteiskümne minuti, kui Peter ja Katy petusid. Nad sukeldusid vaid enda lõbuks. Arturit ja Thomast ei olnud enam ammu näha. Katy näitas Peterile, et nad läheksid laeva juurde tagasi.
Peter noogutas, ja koos hakkasid nad edasi liikuma, pinna poole. Järsku Katy petus ja vahtis arutult ringi. "Kuhu poole?," küsis ta käemärkide abil. Peter vaatas mõne hetke ringi ja vastas siis: "ma arvan et sinnapoole?" "Sa arvad?," küsis Katy vihastudes ja hakkas uuesti tõusma. Peter talle järgnemas.
Umbes kaks minutit hiljem märkas Katy midagi, mis sundis teda jälle peatuma. Ta tõmbas Peterit endaga ja ujus millegi poole, mis helendas. Kumbgi neist ei olnud midagi sellist varem näinud. Mida lähemale nad jõudsid seda kaugemale tundus valgus kaduvat. Katy ei peatunud siiski, uudisimu said temast võitu. Tüdruk tahtis kindlalt teada saada mis asi see on. Peter ei jäänud kordagi Katyst maha ja ujus kindlalt tema kõrval.
Järsku tundis Peter, kuidas tüdruk tema käesivarrest haaras ja seisma jäi. "Mis see on?," küsis ta poisilt, kuid Peter kehitas õlgu.
Katy ei suutnud enam, tema peas keerlesid tuhanded mõtted ja lisaks sellel olid nad eksinud. "Artur lööb meid maha," lausus ta ja Peter turtsatas naerma, mida muidugi kuulda ega näha ei olnud.
"Lähme tagasi?," küsis poiss ja vaatas korraks üles. Katy vaatas samuti ja siis korraks helendava valguse poole, mis oli jälle seisma jäänud.
Tüdruk raputas pead ja hakkas jälle järsku ujuma. Peter raputas pead ja ujus Katyle järgi. Ta ei saanud teda üksinda jätta. Nüüd oli helendav valgus seisma jäänud ja kui noored sellele lähenesid ei liikunud see kuhugi. "Imelik," mõtles Katy, kuid ujus edasi. Ta lihtsalt tahtis teada saada mis see on.
Umbes 5 minutit pärast edasi
ujumist:
Katy pani käe silmade ette, valgus oli pimestav. Peter haaras ühe käega Katy käest ja teise lõi endale silmade ette. "Katyyy," kostus hääletu ja hirmunud karje poisi suust, kui mingi jõud neid pimedusse tõmbas. Enam ei olnud jälgegi milleski helendavast, nende ümber oli vaid suur pimedus ja ainuke mida nad tundsid olid teineteise käed, millest nad kinni hoidsid.
Atlantis - Kadunud Maailm
"Katlyn, hoia eemale," karjus pruunide juuste ja karmi häälega mees. Viieteist aastane tüdruk komberdas reelingust eemale ja jäi sündmust eemalt jälgima. See oli väga huvitav. Thomas, tuuker oli just uuesti üles tõstetud. Katy oli seda varem tuhandeid korda näinud, kuid seekord oli see eriline. Thomasel oligi kaasas see, mida nad olid nii mitu aastat otsinud. Isa oli otsinud seda juba enne, kui Katy oli sündinud ja ka nüüd. Paljud olid alla andnud ja arvanud lõpuks, et Katy isa on hull. Katy ise seda ei arvanud ja just see sama paber võis siin seda tõestada. Tüdruk vähemalt lootis, et see on Thomasel just see paber, mille nimel tema isa oli nii mitu aastat vaeva näinud. Peaagu terve enda elu.
Nüüd kui Thomas seisis jälle laeva pardal, sammus Katy lähemale. Tema isa sammus samuti. Katy vend, Carl oli samuti välja tulnud. Ka tema lähenes nüüd Thomasele, kes seisis suure rauast kasti juures. See meenutas seifi. "Nii, loodame, et see on seal," lausus Katy isa Artur. See pidi seal olema. Katy ei oleks tahtnud näha seda pettumust isa silmades, mida oli ta pidanud nägema mitmeid kordi varem. Kaks meest sammusid samuti neile lähemale. Artur käivitas sae, millega mehed kasti luku puruks saagisid. Seejärel kangutasid nad lahti uksetaolise asja. Või rohkem nagu luuk. Raudkast oli seest märg ja vesi voolas sealt laeva pardale. Sellest ei teinud keegi välja. Artur kummardus ja lükkas enda käed kasti, tõmmates välja omakorda ühe kasti, mis oli väike ja kerge. Katy astus sammu lähemale.
"Nüüd või mitte kunagi," mõtles ta ja vaatas kuidas ta isa värisevevate kätega kasti silmitses. Ta asetas selle maha ja kõigi pilgud püsisid kastil. Artur pistis käe südame kohale ja katus võtit, mis tal nööriga kaelas rippus. Seejärel võttis ta võtme kaelast ja lükkas selle lukuauku, mis kastil oli. Võti sobis. Arturi vererõhk tõusis lakke. Katy oma samuti, nagu ka kõikide teiste meeskonnaliikmete oma. "Isa," lausus Katy vaikselt, "keera võtit."
Artur noogutas, vaatas korraks enda tütrele otsa ja keeras siis kullast võtit lukuaugus. Kõlas väike raksatus ja kasti kaan andis järele. Kõik toimus nagu aegluubis, kuid kellegil ei olnud kuskile kiiret.
Artur tõsitis ettevaatlikult kaane üles ja vaatas kasti sisu. See ei olnud tühi.
Tema süda hakkas veel kiiremini lööma, kui ta sirutas käed ja võttis välja rullikeeratud paberi, mis oli täiesti kuiv, sest kast nimelt oli olnud nii veekindel, kui vähegi võimalik.
Ta tõusis püsti ja kiirustas laeva rooliruumi. Kõik kiirustasid tema järel ja jäid üle ta õla vaatama. Artur asetas paberi lauale ja lükkas selle kahe käega sirgeks.
Nüüd oli see kindel. Nad olid selle leidnud. Kaardi. Kaardi, mis pidi neid juhatama kadunud maailma. "Atlantis, Kadunud Maailm," hüüdis Artur nii rõõmsalt, kui tema hääl seda lubas ja haaras Katy enda ebusesse.
Meeskonnaliikmed karjusid rõõmust ja kõik tahtsid ühekaupa kaardi näha.
Need olidki ainukesed kes olid Arturi juurde lõpuni jäänud.
"Hullud," ütlesid teised nende kohta, kuid Katy teadis. Nemad olid need kes uskusid.
Kell oli juba õhtul kaheksa, kui oli pimedaks läinud ja kõik olid nii enamvähem maha rahunenud. Mehed istusid ümber laua ja uurisid kaardi. Katy ja tema noorem vend Carl istusid enda kajutis. Muidugi ei keelanud neil keegi osaleda kaardi uurimises, kuid Katyl oli nüüd muid asju mille üle mõelda ja Carli see teema ei huvitanud. Tema teema oli rohkem - mida rohkem videomänge, seda suurem mõte elamiseks on. Katy lamas voodis ja vaatas lage, ise mõeldes sellest, et kas ta siiski usub Atlantise olemasolu. Muidugi oli ta terve enda elu kasvanud nii, et koguaeg ümbritsesid teda jutud Atlantisest. Nüüd oli ka kaart välja ilmudnud. Kuid kas see kõik ei võinud olla lihtsalt üks suur pettus. Just selleks, et inimesi hulluks ajada. Nende mõtetega tüdruk ka uinus.
Järgmisel hommikul, kui Katy ärkas, laev seisis. Ta riietus ja vaatas korraks norskava Carli poole, seejärel lahkus tüdruk kajutist.
Isa ja meeskond istusid tekil. Väljas oli mõnusalt soe ilm. "Miks me seisame?," küsis Katy ja sammus isa kõrvale seisma, sest eile pärast kaardi leidmist olid nad edasi sõitnud. "See on õige koht," vastas Artur ja Katyni jõudis nüüd mõistmine. "Ja mis edasi saab?," küsis ta ning võttis isa käes ära kohvikruusi, millest ta ise rüüpas.
"Me sukeldume," lausus Thomas, kui Artur oli vaikinud. "Ma tulen teiega," hüüdis Katy ja kõik teadsid, et neil ei ole mõtet vastu vaieldagi, tüdruk saaks nagunii enda tahtmise.
Thomas vangutas pead, vaatas korraks kulm kortsus Arturi poole ja sammus siis tekilt minema.
Artur kehitas õlgu ja läks varustust korda sättima. Katy näole ilmus muie ja ta jooksis kajutisse tagasi.
"Carl, ärka üles," karjus tüdruk kui peegli ette sammus ja juuksed tugevasse patsi kinnitas. "Mida on?," küsis Carl uniselt ja ajas ennast istukile. "Me sukeldume," hüüdis Katy ja jooksis nüüd tagasi tekile, kus Thomas ja teised varustust korda sättisid. Carl vangutas pead ja vajus tagasi pikali, kus ta taas sügavasse unne vajus.
Katy seisis reelingu juurde ja vaatas üle selle alla vee poole. Vesi oli ilus ja sätendas. See kõik oli tänu ilusale ilmale, tänu päikesele. Katy ei suutnud oodata, kuna ta juba veeall saab olla. Ta jumaldas sukeldumist.
"Tule siia," hüüdis Thomas järsku ja Katy kiirustas mehe juurde. "Pane selga," käsutas Tom ja surus tüdrukule kätte kummiülikonna. Katy võttis ülikonna õlale ja suundus riideid vahetama.
Umbes kümne minuti pärast tuli ta tagasi, seljas kummist ülikond. Arturil ja Thomasel olid samuti ülikonnad seljas ning Peteril ka. Teised kolm meest ja Carl jäid laeva. Katyle aidati balloonid selga ja lestad jalga panna. Samuti lisati veel vajalikke asju.
Carl oli ka ennast üles ajanud ja seisis nüüd, toetades vastu reelingut. Ta jälgis pingsalt teiste tegemisi, kuid poisil endal ei olnud mingit soovi kaasa minna. Teda ei huvitanud see asi üldse.
"Näeme poeg," hüüdis Artur ja lasi ennast vette kukkuda. Thomas tema järel, siis Katy ja viimasene Peter.
Peter oli Katyst vaid kolm aastat vanem, ta oli Thomase poeg. Poiss oli terve elu koos Katy ja Carliga kasvanud. Kolmekesi koos koolis käinud ja suviti kõik kolm kuud laeval veetnud. Peteri jaoks oligi see elu, samuti nagu Katy jaoks. Kumbki neist ei osanud muudmoodi elada. Nende isad olid neid sellese kaasanud. Vaid Carl tahtis minema..
Katy sukeldus, Peter tema kõrval. Artur ja Peter liikusid eespool. Artur keeras ennast ümber ja näitas käemärkide abil, et Katy ja Peter enam edasi sügavamale ei tuleks ja ootaksid neid seal.
Katy ja Peter noogutasid. Järsku aga sikutas Peter Katyt käest ja viipas, et nad eemale läheksid. Katy järgnes poisile. Nad liikusid järjest sügavamale, kuid mitte samas suunas, kus nende isad.
Oli möödunud juba üle viieteiskümne minuti, kui Peter ja Katy petusid. Nad sukeldusid vaid enda lõbuks. Arturit ja Thomast ei olnud enam ammu näha. Katy näitas Peterile, et nad läheksid laeva juurde tagasi.
Peter noogutas, ja koos hakkasid nad edasi liikuma, pinna poole. Järsku Katy petus ja vahtis arutult ringi. "Kuhu poole?," küsis ta käemärkide abil. Peter vaatas mõne hetke ringi ja vastas siis: "ma arvan et sinnapoole?" "Sa arvad?," küsis Katy vihastudes ja hakkas uuesti tõusma. Peter talle järgnemas.
Umbes kaks minutit hiljem märkas Katy midagi, mis sundis teda jälle peatuma. Ta tõmbas Peterit endaga ja ujus millegi poole, mis helendas. Kumbgi neist ei olnud midagi sellist varem näinud. Mida lähemale nad jõudsid seda kaugemale tundus valgus kaduvat. Katy ei peatunud siiski, uudisimu said temast võitu. Tüdruk tahtis kindlalt teada saada mis asi see on. Peter ei jäänud kordagi Katyst maha ja ujus kindlalt tema kõrval.
Järsku tundis Peter, kuidas tüdruk tema käesivarrest haaras ja seisma jäi. "Mis see on?," küsis ta poisilt, kuid Peter kehitas õlgu.
Katy ei suutnud enam, tema peas keerlesid tuhanded mõtted ja lisaks sellel olid nad eksinud. "Artur lööb meid maha," lausus ta ja Peter turtsatas naerma, mida muidugi kuulda ega näha ei olnud.
"Lähme tagasi?," küsis poiss ja vaatas korraks üles. Katy vaatas samuti ja siis korraks helendava valguse poole, mis oli jälle seisma jäänud.
Tüdruk raputas pead ja hakkas jälle järsku ujuma. Peter raputas pead ja ujus Katyle järgi. Ta ei saanud teda üksinda jätta. Nüüd oli helendav valgus seisma jäänud ja kui noored sellele lähenesid ei liikunud see kuhugi. "Imelik," mõtles Katy, kuid ujus edasi. Ta lihtsalt tahtis teada saada mis see on.
Umbes 5 minutit pärast edasi
ujumist:
Katy pani käe silmade ette, valgus oli pimestav. Peter haaras ühe käega Katy käest ja teise lõi endale silmade ette. "Katyyy," kostus hääletu ja hirmunud karje poisi suust, kui mingi jõud neid pimedusse tõmbas. Enam ei olnud jälgegi milleski helendavast, nende ümber oli vaid suur pimedus ja ainuke mida nad tundsid olid teineteise käed, millest nad kinni hoidsid.
