Post by Alicia Green on Dec 5, 2008 23:25:24 GMT 3
niih, uus osa siis (a)
Katy koperdas mingist keerdtrepist alla, ümber tema ja teiste hämar valgus. Ta uuris alateadvuslikult enda ees kõndivast meest. Mehel oli lihaseline keha, õlgadeni juuksed ja seljas kandis ta täiesti tavapäraseid riideid. T-särki ja teksapükse.
Tüdruk kuulis, kuidas Peter tema taga raskelt hingab. Katy enda hingamine oli samuti raskendatud. See tuli sellest, et tema süda puperdas ja tal oli hirm.
Järsku mees tema ees peatus ja Katy oleks talle äärepealt otsa kõndinud, siiski sai ta napilt pidama. Mees tõstis käe ja koputas kolm korda suurele nikerdustega uksele. Selle ilmus uksele piisavalt suur vahe, et nad kõik sealt sisse saaksid minna.
Peter ja Katy ahhetasid korraga, kui ustest sisse olid jõudnud. Nad seisid väikese kalju äärel ja nende peakohale jäi justkui kivist koopakatus ja nende alla jäi linn. Kõige ilusaim linn maailmas, mida nad kunagi võisid näha olnud. Kaljut ääristas metallist kaitsetõke. Katyl tõmbus kulm kortsu ja siis koitis talle mõistmine. "Kas, kas see on, see on," hakkas ta küsima, kuid ei suutnud enda lauset lõpetada, sest varises järsku kokku. Ärevus oli tast võitu saanud. "Katy," karjatas Peter ja põlvitas tema juurde maha. Mees, kes oli kõige taga käinud kummardus samuti ja katsus Katy pulssi. "Ta kõigest minestas," lausus mees ja võttis tüdruku kerge vaevaga enda kätele.
Mees sammus nüüd kõige ees minema, Peter tema järel ja teine mees nüüd viimasena. "Kus te ta viite?," küsis Peter järsku vihaselt ja jäi seisma ning keeras ennast mehe poole, kes tema seljataga kõndis. "Arvatavasti haiglasse, kuhu siis veel," vastas mees sarkastiliselt, endal irve näol ja viipas siis, et poiss edasi sammuks. Peter keeras ennast ümber ja kiirustas esimese mehe järel, sest ei tahtnud Katyt silmist kaotada.
Nad sammusid kaljust alla, mööda pruunika koopa seina. Kivi sisse olid tahutud trepiastmed ja need läksid järiest allapoole, niiet neist paremal püsis alati linn.
Kuid natuke pärast treppidel laskumist keeras esimene mees vasakule, kuskile uute käiku. Nüüd läks tee edasi sirgelt, ilma treppideta. Taas lõppes see tee uksega. Esimene mees, kes kandis kätel Katyt lükkas õlaga ukse lahti ja sisenes, Peter tema järel ja viimane mees Peteri järel.
See oli väike ja hele ruum, kus ühes nurgas seisid kolm tooli ja teises nurgas oli heladapäine naine, kes istus lauda taga ja täitis pabereid. Kui kaks meest ja noored sisenesid, tõstis ta enda pilgu.
"Caden, Ceasar, mis siin toimub?," küsis ta püsti tõustes ja mehi vaadeldes. "Uustulnukad," pobises tumedama peaga mees, kellel nimeks Caden. Naise pilk liikus Katyle, kes Ceasari süles lebas. Naise kulm tõmbus kortsu ja ta viipas, et Ceasar talle järgneks. Peter hakkas ka minema, kuid Caden takistas teda. "Su sõbrannaga saab kõik korda," lausus ta ja surus Peteri istuma, kes oli vastu hakanud rabelema. "Arstid hoolitsevad tema eest."
*Veepinnal*
Artur ja Tom olid taas levas. Nad mõlemad olid närvilised ja juba uus otsimisrühm oli alla saadetud. Kus nad on, kus nad on, kus nad on, pomises Artur endamisi ja sammus mööda reelingu äärt edasi-tagasi. Viimasest korrast, kui nad olid taas sukeldunud ja uuesti laeva tulnud oli möödunud pool tundi. Tom istus toolil ja vahtis tühjalt enda ette. Mehed ei tahtnud endale tunnistada, et nende lapsed on kadunud või veel hullem surnud. Kuid loogilisemat lahendust ei tundunud siin olevat. Kaks noort, kuid kogenenud sukeldujat kaovad niisama ära. Pealegi nüüdseks oleks neil baloonidest juba happnik otsas olnud.
Katy koperdas mingist keerdtrepist alla, ümber tema ja teiste hämar valgus. Ta uuris alateadvuslikult enda ees kõndivast meest. Mehel oli lihaseline keha, õlgadeni juuksed ja seljas kandis ta täiesti tavapäraseid riideid. T-särki ja teksapükse.
Tüdruk kuulis, kuidas Peter tema taga raskelt hingab. Katy enda hingamine oli samuti raskendatud. See tuli sellest, et tema süda puperdas ja tal oli hirm.
Järsku mees tema ees peatus ja Katy oleks talle äärepealt otsa kõndinud, siiski sai ta napilt pidama. Mees tõstis käe ja koputas kolm korda suurele nikerdustega uksele. Selle ilmus uksele piisavalt suur vahe, et nad kõik sealt sisse saaksid minna.
Peter ja Katy ahhetasid korraga, kui ustest sisse olid jõudnud. Nad seisid väikese kalju äärel ja nende peakohale jäi justkui kivist koopakatus ja nende alla jäi linn. Kõige ilusaim linn maailmas, mida nad kunagi võisid näha olnud. Kaljut ääristas metallist kaitsetõke. Katyl tõmbus kulm kortsu ja siis koitis talle mõistmine. "Kas, kas see on, see on," hakkas ta küsima, kuid ei suutnud enda lauset lõpetada, sest varises järsku kokku. Ärevus oli tast võitu saanud. "Katy," karjatas Peter ja põlvitas tema juurde maha. Mees, kes oli kõige taga käinud kummardus samuti ja katsus Katy pulssi. "Ta kõigest minestas," lausus mees ja võttis tüdruku kerge vaevaga enda kätele.
Mees sammus nüüd kõige ees minema, Peter tema järel ja teine mees nüüd viimasena. "Kus te ta viite?," küsis Peter järsku vihaselt ja jäi seisma ning keeras ennast mehe poole, kes tema seljataga kõndis. "Arvatavasti haiglasse, kuhu siis veel," vastas mees sarkastiliselt, endal irve näol ja viipas siis, et poiss edasi sammuks. Peter keeras ennast ümber ja kiirustas esimese mehe järel, sest ei tahtnud Katyt silmist kaotada.
Nad sammusid kaljust alla, mööda pruunika koopa seina. Kivi sisse olid tahutud trepiastmed ja need läksid järiest allapoole, niiet neist paremal püsis alati linn.
Kuid natuke pärast treppidel laskumist keeras esimene mees vasakule, kuskile uute käiku. Nüüd läks tee edasi sirgelt, ilma treppideta. Taas lõppes see tee uksega. Esimene mees, kes kandis kätel Katyt lükkas õlaga ukse lahti ja sisenes, Peter tema järel ja viimane mees Peteri järel.
See oli väike ja hele ruum, kus ühes nurgas seisid kolm tooli ja teises nurgas oli heladapäine naine, kes istus lauda taga ja täitis pabereid. Kui kaks meest ja noored sisenesid, tõstis ta enda pilgu.
"Caden, Ceasar, mis siin toimub?," küsis ta püsti tõustes ja mehi vaadeldes. "Uustulnukad," pobises tumedama peaga mees, kellel nimeks Caden. Naise pilk liikus Katyle, kes Ceasari süles lebas. Naise kulm tõmbus kortsu ja ta viipas, et Ceasar talle järgneks. Peter hakkas ka minema, kuid Caden takistas teda. "Su sõbrannaga saab kõik korda," lausus ta ja surus Peteri istuma, kes oli vastu hakanud rabelema. "Arstid hoolitsevad tema eest."
*Veepinnal*
Artur ja Tom olid taas levas. Nad mõlemad olid närvilised ja juba uus otsimisrühm oli alla saadetud. Kus nad on, kus nad on, kus nad on, pomises Artur endamisi ja sammus mööda reelingu äärt edasi-tagasi. Viimasest korrast, kui nad olid taas sukeldunud ja uuesti laeva tulnud oli möödunud pool tundi. Tom istus toolil ja vahtis tühjalt enda ette. Mehed ei tahtnud endale tunnistada, et nende lapsed on kadunud või veel hullem surnud. Kuid loogilisemat lahendust ei tundunud siin olevat. Kaks noort, kuid kogenenud sukeldujat kaovad niisama ära. Pealegi nüüdseks oleks neil baloonidest juba happnik otsas olnud.
