Ära hõiska enne õhtut!

[Auraya King]

Ma ei tea, millal sellele järge tuleb. Ma ei tea, kas see teile meeldib. Ma ei tea, kas te olete seda juba lugenud. Ega ma ei tea ka, kas see jutt üldse midagi väärt on. Aga ma panen selle ikkagist siia üles ja jätan teie otsustada, mis selle jutu mõte on. Mina muidugi tean, mida see mulle tähendab. Aga iga inimese jaoks on mõte erinev. Ma lihtsalt hoiatan, et osad tulevad suurte vahedega.

Esimene.

Mina olin korralik. Minul oli kõik alati õpitud. Minuga ei saanud ükski õpetaja kunagi viriseda – otse vastupidi. Mina olin kõigi õpetajate lemmik ja just mind toodi alati teistele näidiseks. Miks siis just minuga nii tehti?
Oli päev, mida ma armastasin. Esmaspäev. Jah, kõik teised väitsid, et ma olen üdini hull. Aga mis teha, kool ja õppimine oli minu armastus. Kõik oli täiesti normaalne ja tavaline. Astusin seitse nelikümmend kodust välja, et kümme minutit varem kooli jõuda. Nagu alati. Jõudsingi kooli ukse ette ning te oleksite pidanud nägema mu õnne. Ma oleksin võinud seal samas karjuma ja kriiskama hakata. Ma oleksin täiesti kindlalt võinud seda teha, sest ega kedagi teist see väga üllatanud poleks. Aga ma ei jõudnud, jätsin selle idee teiseks korraks. Hah, teiseks korraks. Nagu siin mingit teist korda enam olekski. See selleks. Hommikupoolik möödus, nagu tavaliselt. Matemaatika, füüsika, keemia, eesti keel, ained, mida ma armastasin, möödusin imekiiresti. Oli tunne, et olin alles kooli sisenenud, kui seadsin sammud söögilauda. Isegi seal oli kõik normaalne. Istusin Karini ja Leikiga meie kolmesesse lauda ning asusin ikka nende klatšijutte kuulama. Kui äkki kõik muutus. Söögisaal täitus kisa ja karjetega ning peagi märkasime meiegi selle põhjust. Üks noormees, kes oli juhuslikult meie enda endine klassivend, tormas püstolit käes hoides sisse.
Ja vot siis. Vot siis ei olnud enam selles kõiges mitte midagi normaalset. Tekkis paanika, mida võiski oodata. Olenemata õpetajate kisast, et õpilased vaikselt kohal istuksid ja, et paanitsemiseks pole põhjust, tormasid igas vanuseastmes noored ringi, üritades saalist pääseda. Kuid paljude õnnetuseks oli sealt ainult üks väljapääs ning see asus täpselt Margi taga. Nimelt Mark oli see poiss, kes meie kõigi poole revolvriga osutas. See oli hirmuäratav, seda ma ütlen. Isegi mina, kõige normaalsem ja realistlikum õpilane terves koolis, tundsin paanikat endas tekkimas. Vaevalt suutsin ma püsti tõusta, kui kuulsin pauku ja pöörasin pea, et näha, kas keegi on pihta saanud.
Kuidas ma võisin nii loll olla? Otseloomulikult sai keegi pihta. Ah, mis ma siin keerutan. Asi oli nimelt selles, et mina sain pihta. Justnimelt, mina, kes ma kunagi kellelegi liiga ei ole teinud. Ma ei olnud isegi Marki kuidagi piinanud, olenemata sellest, et terve klass seda tegi. Sel hetkel, kui ma oma seisukorrast teadlikuks sain, vaikis terve saal. Kõigide tähelepanu oli suunatud minule, kes ma üllatunult oma laua kõrval seisin, käed rinnus olevale haavale surutud. Järgmiseks tõusis minu pilk ning ma nägin ehmunud Marki, kes relva kõlava laksuga maha kukutas. Pisarate voolates raputas noormees pead, pomisedes midagi taolist, et ta ei tahtnud seda. Nagu mind oleks huvitanud, mida ta tahtis. Sel hetkel tundsin tõesti, et teistel oli täielik õigus, kui nad teda kiusasid. Ja mina, vana tobu, olin talle veel kaasa tundnud. Selleks ajaks jõudis minu kehale see sitt olukord kohale ja ma langesin verisena maha. Nii Leiki kui ka Karin kummardusid nuttes minu kohale, panemata enam kedagi teist tähele. Kuid minu tähelepanu ei koondunud üldse neile. Selle asemel mõtlesin ma Raimsile ja Merkale. Üllatunud ning kähiseva häälega pomisesin ma: “Öe-öelge n-neile. R-raimondile j-ja Mer-merkale, et.. m-ma armas-armastan neid.” Muud olukorras oleks mind kindlasti naerma ajanud see, kuidas mu hääl igat pidi kohises ja kahises. Isegi selles olukorras oleksin ma naerma pursanud, kui see oleks võimalik olnud. Kuid millegipärast mu näolihased midagi seesugust vormida ei suutnud.
Meie klassijuhataja, Merike Pukk, jõudis lõpuks ometi kohale. “Liisu, Liisu! On sinuga kõik ikka korras?” Tulgu taevas appi, ma poleks iial arvanud, et minu klassijuhataja peast nii segi võib minna. Kas minuga on kõik korras? Kas ma pidin tema arust püsti tõusma ja naerdes teatama, et jah, kõik on okei. Issand halasta, mul oli KUUL RINNUS KINNI! Kuulsin kedagi läheduses telefonisse rääkimas. Ma ei suutnud sõnu eraldada, kuid sain aru, et tegemist pidi olema hädaabinumbriga. Kujutasin vaimusilmas ette, kuidas Merka ja Raimps seda uudist võtavad. Kuid see mõte tegi liiga palju haiget – ma pidin selle kõrvale jätma.
Asi oli selles, et ega ma mingi tavaline tuupur polnud. Mulle lihtsalt meeldis kool, aga ega see tähendanud, et mul oma poissi ja parimat sõbrannat polnud. Minu poiss, Raimond Maagi, on täiesti tip-top noormees. Ta on hästi nunnude pruunide silmadega, pikemat kasvu ja särava naeratusega. Okei, üks asi mulle tõesti temas ei meeldi. Nimelt on tema hinded katastroofilised. Olenemata sellest, kui mitu korda ma olen talle pähe üritanud tampida, et neutronite arvu saab teada aatomi ümardatud massist elektronide arvu lahutamisel, ei võta tema aju seda kinni. Üha alati küsib ta mult seda üle. Muidugi ei ole tal mind koolis abiks – käime me ju ikkagi täiesti erinevates koolides.
Järgmiseks Merka. Merilin Maagi. Jah, õigesti märkasite – tegu on tõesti õe ja vennaga. Või noh, kui täpsem olla siis kaksikutega. Naljakas, mis?! Minu parim sõbranna ja poisssõber on kaksikud. Hah, tõesti, mida ma küll mõtlesin? Kuid see on täiesti võimalik. Merka on väga Raimpsi moodi. Tõsi küll, ta ei ole nii kena ja armas, kuid siiski.. Meil on väga vähe tülisid ja vaidlused tunduvad meie jaoks naljakad. Ka tema jaoks on õppimine väga tähtis.
Okei, tegelikult peaksin vist rääkima, mis edasi sai. Noh. Järgmiseks kuulsin Marki enda kohale kummardumas ja sosistamas: “Liisu, see ei pidanud üldse sina olema. Anna mulle andeks, tõesti. Aga ma luban, et kõik saab korda. Ma luban. Kiirabi jõuab kohe siia.” Naljakas, et ma ei olnudki enam tema peale vihane. Ma andestasingi talle mõttes, sest otseloomulikult ei suutnud ma enam rääkida. Nüüd, kus kõige tähtsam oli öeldud. Ja mis veel naljakam. See kõne oli viimane, mida ma kuulsin. Nimelt läks järgmisel hetkel mul silme-eest mustaks ja ma ei kuulnud enam midagi. Ainult tajusin enda mõtteid ja üllatust, mis minus endiselt pulbitses. See oli kuidagi hirmuäratav vaikus.
Ning siis muutus selle päeva jooksul juba kolmandat korda minu jaoks kõik. Kas te suudate seda uskuda? Kolm korda päevas täielikud muutused. Nimelt tundis, kuidas nägemine taas tagasi tuli. Naeratasin vallatult, olles valmis juba sõbrannadele ja kõigile teistele karjuma, et kõik ongi okei. Kuid siis märkasin midagi imelikku. Kõik värvid olid kuidagi õrnemad. Leiki top, mis neoonroosa pidi olema, paistis mulle õrna roosana. See ei läinud kokku. Juba suutsingi oma lauset alustada, et teavitada oma kahtlast silmanägemist, kui nägin midagi, mis mind täiesti endast välja viis. Laip. Kui täpsem olla, siis minu laip. Selle kohale kummardusid punasesse riietunud mehed, kes mind minu teadmiste põhjal elustada üritasid. Midagi nii imelikku polnud ma veel varem näinud. Kuidas oli loogiliselt võimalik, et mind oli kaks tükki? Ja veel loogilisemalt võimalik, et seda osa, mis mõtles ja rääkis, keegi teine ei kuulnud. Vot see pani minu mõistuse tõsiselt proovile. Hetkeks arvasin isegi, et olen täielikult oma mõistuse kaotanud. Et olen liiga palju õppinud ning see tingib nüüd selliseid nägemusi. Selle kontrollimiseks küünitusin Karini poole, kes mulle, mõtlevale mulle, kõige lähemal seisis. Ja siis tabas mind järgmine löök. Minu käsi läks otse läbi sõbranna käe. Okei, enda ülistamiseks pean tunnistama, et ta võpatas ja vaatas ehmunult ringi, otsekui midagi külma oleks teda puudutanud, kuid üsna pea pöördus kogu tema tähelepanu taas teadvusetule minule. Vahtisin suu ammuli oma kätt ning seejärel kohta, kust see nii vabalt läbi oli läinud. Proovisin uuesti. Asi läks halvemini – nüüd ei teinud Karin enam üldse välja. Suutmata otsustada, mida ma tegema peaksin, kummardusin teadusetu keha poole ning kuulatasin tähelepanelikult. Ei, südametukseid polnud kuulda ja ilmselt jõudsid ka arstid sellele järeldusele, sest järgmisel hetkel tõusid nad päid langetades püsti. Mida nad sellega mõtlesid? Teadsin oma teadmiste kaudu liigagi hästi, et see liigutus tähendas kurbust ja kaastunnet. Kuid millele nad kaasa tundsid? Ma olin ju terve. Okei, pidin tunnistama, et see teine, elutu keha seal põrandal oli tõesti veid**e kummaline, kuid see ei omanud tähtsust. Tähtsust omas see, et ma tõesti, tõesti olin elus. Või ei olnud? Kui ma siis järgi hakkasin mõtlema, tundus see kõik liiga kahtlane. Esiteks muidugi see, et mind oli kaks tükki. Elus mina ja surnud mina. Teiseks siis see, et keegi mind ei näinud ja kolmandaks minu käsi, mis läbi Karini läks. See ei omandanud minu silmis ikka veel mingisugust loogikat. Ja siis jõudis mulle kõik pärale.
Õhtu, mil ma Merka ja Raipmsi pool ööbinud olin, kunagi lapsepõlves. Öö, mil me olime vaime välja kutsunud. Ennast tahtmatult võbistades tõstis käe silmade kõrgusele. Tõesti, minu nahk oli kahvatu, peaaegu läbipaistev. Väristasin ennast taas. See ei saanud võimalik olla. Ei saanud, ei tohtinud. Ma ei suutnud seda uskuda. Kuidas, pagana päraslt, pidi olema võimalik, et minust oli saanud vaim?? Tühipaljas nähtamatu kujutis, kes lihtsalt maailmas eksisteerib. Ma ju ei uskunud vaimudesse. Kõik need tondiõhtus, mis klassilaagrites läbivaks teemaks olid, ajasid mind pigem naerma, kui muretsema. See ei saanud ometi võimalik olla. Kuid ometi nägin, kuidas arstid minu keha kanderaamile tõstsid, lina üle näo tõmbasid ja minema kõndisid. Samuti nägin Marki, kes põlvili maas lebas, pisarad põskedel sädelemas ning Leikit ja Karinit, kes üksteise embuses nutsid. Üks naine, kiirabist, kes endiselt seal oli, pöördus mu sõbrannade poole. “Kas te olete selle tüdruku sõbrannad?” küsis ta mitte just kõige lahkemal toonil, arvestades seda, et need kaks tüdrukut olid just ühe oma lähedase sõbranna kaotanud. Nuuksatades noogutasid mõlemad. “Okei, kas te teate, kellele ma teatama peaksin? Tema vanemate numbreid, elukohta.” Leiki oli see, kes ennast esimesena kogus. Ta oli alati see, kes ennast esimesena kogus. “Ja-ah,” nuuksus ta. “Ema number on 5399845. J-ja tema poisile peaks teatama. A-aga ma arvan, et ta ema teab n-numbrit.” Naine noogutas rõhutatult, pööras siis kõigile selja ja sammus kanderaami, koos minu laibaga, tassivatele meestele järgi.
Ohkasin raskelt, suutmata ikka veel oma avastust uskuda. See pidi olema mingi alatu nali. Kuid siiski ei saanud ma sinna midagi teha. Astusin Leiki ja Karini juurde, kes üksteise embuses endiselt nutsid ning tõmbasid üle mõlema käe. Mõlemad neiud võpatasid korraks ehmunult, Karin arvatavasti tundes seda sama külmust, mis enne temani oli jõudnud. Raputasin pead ja pöörasin neile selja, joostes enda laibale järgi.
Oli täiesti ebanormaalne, et selline normaalne päev niimoodi lõppeb. Ja veel enam. Et selline normaalne, hea päev niimoodi minu jaoks lõppeb.

[Samara Soul]

Väga seksikas!

Uut paluks

[Alicia Green]

meeldib ! uut ka

[Caspar P. Wilion]

Alguses tundus natuken filmi "klass'i" moodi, mida üks neist paljudest oleks võinud tunda. Aga hiljem läks kuidagi huvitavamaks, ägedamaks.
Seega UUT!

[Auraya King]

tänud teile (:

Teine.

Te ei kujuta ettegi, kui raske on sellist elu eldada. Või mis elada, olen ma ju siiski surnud. Ma arvan. Aga selle üle ma ilmselt võiksingi mõtlema jääda, nii et.. parem oleks see teema kõrvale jätta. Minu “surmast” on möödas juba kaks päeva. Kõik on nii teistsugune ning igal teisel sammul avastan midagi uut. Näiteks see, et ma ei kannata päikest peaaegu üldse! See teeb kõik värvid nii heledaks, et pea võimatu on midagi näha. Seetõttu üritan päiksevalgust vältida.
Kui minu laip oli koolist ära viidud, ei olnud ma eriti kindel, et kauem vastu pean. Ma ei tahtnud näha oma vanemaid, kes minu surnukeha kohal nutavad ning kinnitavad, et see on tõesti minu laip. Ma ei ole neile kunagi haiget tahtnud teha, kuid ometi on see asi, mis seda kõige rohkem teeb. Liikusin siiski oma hõljuval sammul kiirabiautole järgi (pean vist mainima, et surnud liiguvad väga kiiresti). Kui me haiglasse jõudsime, viidi minu keha otsekohe surnukuuri. Nad ei hakanud isegi kontrollima, kas midagi on muutunud. See avastus viis mind mitmeks minutiks endast välja. Karjusin tükk aega ja vehkisin kätega, pööramata tähelepanu tõsiasjale, et keegi mind ei kuule. See lihtsalt hakkas mõistusele, et sina seisad seal ja vaatad, kuidas su oma keha surnukuuri viiakse. Kui seal oli veel mingi lootus? Pidi ju lihtsalt olema, ega ma muidu seal oleks seisnud. Pidi lihtsalt olema mingi võimalus, et mu süda veel lööb ja et ma ärkan ellu. Aga arstid ei vaevunud seda isegi kontrollima!
Umbes poole tunni pärast avati uks ja pimedas ruumis lülitati tuli põlema. Nägin, kuidas mu vanemad nuttes uksest sisse astusid. Ei, see oli minu jaoks liig. Sulgesin kiirelt silmad, tahtes kõva häälega töinama hakata. Aga mul polnud seda võimalust. Pöörasin pea ära ning üritasin kõigest jõust vanemate sõnu mitte kuulda. Kuid ometi kostis minuni ema nõrk hääl: “J-jah, s-see on-on me-meie väi-väike L-liisu.” See üks väike lausekene tegi mulle nii haiget, et ma tahtsin märatsema hakata. Ma tahtsin haarata sealt samast esimese tahke eseme ja sellega arstile vastu pead virutada, sest ta tegi sellise vea. Aga ka see ei olnud võimalik, sest kogu minu keha läks lihtsalt läbi tahkete asjade. Nuuksatasin valjult ning kuulsin, kuidas uks vanemate järel sulgus. Tõstsin pea, sest tuli põles ikka veel, ja nägin, et minu keha ei olnud siiski üksi. Inimene, keda ma nii väga armastasin, seisis minu surnukeha ees. Ma ei olnud tema tulekut märganudki. Raimondi silmad olid pisaratest märjad. See tegi mulle veel rohkem haiget, sest ma ei olnud teda kunagi nutmas näinud. Tema ei nutnud. Ja nüüd nägin ma ometigi selgesti neid märgi armsaid silmi. Ma hakkasin jälle karjuma, paludes, et ta mind kuuleks ning tuleks minu juurde ja suudleks mind. Selle asemel astus ta nutust vappudes surnud keha juurde, asetas oma parema käe minu käele ning suudles pikalt seda keha. “VALE!” karjusin kõlava väriseva häälega, sest teadsin, et see on tema hüvastijätt. Sellest hetkest oli Raimpsi mõistus kinni võtnud tõsiasja, et ma olen surnud. Aga ta ei tohtinud seda teha! Jooksin tema juurde ning võtsin ta käest, üritades teda minu surnukeha juurest eemale tirida. Kuid minu käsi vedas mind taaskord aĺt, minnes lihtsalt läbi Raimondi käe. Nuuksusin ja vajusin sinna samasse istuma, teadmata, mida ma edasi peaksin tegema. Ta lahkus suhteliselt kohe ning mingi osa minust pidi pettuma, sest tuli kustutati tema järel. Ma olin lootnud, et Merka tuleb mind ka vaatama. Et ma suudan teda oma surmas ümber veenda. Aga nüüd lõi valus tõsi mulle rindu – Merka polnud ilmselgelt minu nägemiseks piisavalt tugev.
Ma karjusin seal veel üsna kaua. Kuid lõpuks, ma ei oska öelda millal, sest kell ei omandanud minu jaoks enam mingit tähtsust, tõusin püsti ja läksin läbi kõigi seinade, tegemata välja haigetest, kes mu teele ette jäid.
Nüüd olen need kaks päeva tsivilisatsioonist eemal püsinud. Jah, minu puhul tähendab see üsna imelikku mõistet. Ma olen keset metsa seisnud ja lihtsalt puid jõllitanud. Ma ei maga, ei saa puu vastu toetada ega möödujatega suhelda. Ma olen need kaks päeva lihtsalt enda elu üle järele mõelnud. Kuna minu puhul seda silme-ees-piltide-jooksmist ei toimunud, pidin ise kõiges selgusele jõudma. Nüüd olen üsna veendunud, et pean leidma mingi tee, mis mind surnute maailma viib. Ei ole ju võimalik, et ma siia jääma peangi.
Teise päeva õhtul võtsin aga ennast kokku ning läksin oma armsamate maja juurde. Te ei suuda ette kujutada, kui valus mul siis oli. Ja ma tõsiselt loodan, et te ei peagi seda kunagi ette kujutama. Igatahes. Vaatepilt, mis mulle avanes, oli masendav. Merka ja Raimps istusid suures toas, telekas mängis, kuid nemad ei pööranud sellele tähelepanu, vaid vaatasid pildialbumeid, mida ma nii hästi tundsin. Sealt võis igalt teiselt pildilt minu näo leida. Olenevalt siis, kas väikse, armsa ja naeratava või suure, silmipööritava ja muigava. Ma lihtsalt pidin ohkama ja pilgu langetama – see vaatepilt põletas mu surnud silmi. Sel hetkel tõstsin automaatselt käe, et pisaraid ära pühkida, kuid jah.. neid ei olnud. Raputasin uuesti ohates pead ning istusin maha, hoidudes hoolikalt seina puudutamisest. Jõllitasin oma käsi, mis peaaegu läbipaistvad olid ning kujutasin ette, millal mu perekond taas rõõmsaks muutub. Kaua see neil aega võib võtta? Paar kuud? Paar aastat? Aastakümneid? Taaskord teema, mida ma ei talunud.
Äkitselt aga kuulsin samme, mis mind taas mõistuse juurde tõid. Või siis niivõrd mõistuse juurde, kui võimalik. “Miks sa siin maas istud? Külm on ju,” sõnas üks väike tüdruk, rajades teed läbi lillepeenra minuni. Minu esimene reaktsioon oli kõike muud kui sõbralik. Ma vaatsin ehmunult ringi, oodates, et näen mingit teist inimest enda lähedal istumas, kuid kedagi polnud. Lõpuks, saades aru, et tüdruk rääkis tõesti minuga, pöörasin pea tema poole. “S-sa näed mind?” küsisin üllatunult, jälgides kahtlustavalt nii kümneaastast tüdrukutirtsu, kes minu ette maha istus. Tüdruk naeris tükk aega puhta lapsehäälega ning pöördus siis taas minu poole. “Otseloomulikult näen ma sind. Kas sa tahtsid nähtamatu olla? Kui jah, siis vabandust, et ma sind segasin.” Pilgutasin hämmastusest silmi ja vaatasin ringi, et veenduda, kas tõesti kedagi teist seal pole. “Aga,” sõnasin ma lõpuks, “ma olen ju surnud!” Nüüd hakkas tüdruk veel kõvemini naerma. Hetkeks kardsin isegi, et Merka ja Raimps võivad teda kuulda ja vaatama tulla. “Jeah, nagu näha. Ma olen Regiina muidu,” vastas ta lihtsalt, sirutades oma käe minu poole. Otsustasin, et selle tüdruku pähe ei tule mõistus enne, kui ma tema käest haaran ning ta näeb, mis juhtub. Haarasingi tüdruku käest ning naeratasin juba võidukalt, kui märkasin üht tõsiasja, mis terve mu plaani läbi kukutas – mu käsi ei läinud läbi tüdruku käe. “No kuule, kamoon, tavaliselt öeldakse enda nimi vastu,” lisas ta naerdes. Tõstsin pilgu meie kätelt ja minu näol oli naeratuse asemel ehmunud grimass. “Liisu,” sõnasin masinlikult, suutmata ikka uskuda, et midagi sellist toimub. “Kas sa oled ka surnud?” küsisin siis otse, suutmata enam selle mõistusevastase situatsiooni hõlmas vaevelda. “Muidugi mitte!” hüüatas tüdruk, kuid muie tema näol ei kadunud. Kergitasin kulme ning lasin ta käest lahti, tõustes kiirelt ja jalutades läbi maja seina, nagu mulle viimasel ajal kombeks oli saanud. Seisatasin Merka ja Raimpsi ees, saades lõpuks aru, mida ma teinud olin. Pilgutasin hämmastunult silmi, kuid köhatasin siiski kõlavalt. Kumbki neist ei teinud mind kuulmagi. Tegin järgmise katse ning asetasin oma käe Raimpsi õlale. Samasugune reaktsioon, nagu alati. Käsi läks läbi tema. Ohkasin, saamata enam midagi aru, ja jalutasin tagasi Regiina juurde. “Kuidas see võimalik on?” küsisin otse, vaadates küsivalt tüdrukut, kes samas asendis istus. Regiina pööritas silmi ja ohkas siis tülpinult. “Äh, ma lootsin, et ma pääsen selle seletamisest,” porises ta ennast väristades. “Noh, tegelikult on asi üsna lihtne. Ma näen ja kuulen surnud inimesi.” Neiu naeratas taas ja küsis seejärel sellise häälega, nagu midagi poleks juhtunud: “Sa ei istugi enam?” Pilgutasin silmi ja raputasin pead, suutmata uskuda tema lauset. “Oota, sa näed surnud inimesi?” küsisin veidike liiga imestunud häälega. Regiina naeratas laialt ning noogutas. “Tegelikult saan ma surnute sõnu elavatele edasi ka öelda, sest tead..” Ta pani käe vandeseltslaslikult oma suu ette. “Elavad kuulevad ja näevad mind ka.” Tõin esile ühe iroonilise “ha” ja pöördusin oma lähedasi vaatama. Ühe hetkega oli Regiina minu kõrval. “Kas sa tahad, et ma ütleksin neile midagi edasi?” küsis ta süütul häälel, keerutades üht oma punast juukselokki sõrmede vahel. Vot see küsimus nõudis minult pikka järelmõtlemist. Seejärel raputasin ohates pead. “Ei,” pomisesin rusutult, astudes aknast eemale. “Ma ei taha neid segada.” Regiina kehitas õlgu ja astus eemale, hakates mööda teed minema kõndima. “Oota!” hüüdsin üllatunult. “Kuhu sa lähed?” Tüdruk naeris jälle, see hakkas juba kergelt närvidele käima. Eriti kui arvestada seda, et minu arust ei olnud seal midagi naljakat. “Koju, loomulikult. Ega mu ema tervet päeva mind oota.”
“Ja jätad minu siia?”
“No mina ei tea ju, mida sina teha tahad. See, et sa surnud oled ei tähenda, et ma sinu eest otsustama peaksin.” Kortsutasin kulmu ja vaatasin korraks veel seljataga olevat maja. “Emn, su ema teab su.. andest?”
“Jeaah. Ära põe, talle meeldib, kui ma oma uusi sõpru koju viin,” vastas Regiina naerdes, pööritades samal ajal silmi. Kortsutasin kulmu, üritades aimata, mis värvi ta silmad üldse on. Minu jaoks olid kõik värvid liiga hägused, et neil erilist vahet teha. “Tuled siis?” küsis ta pärast paari minuti möödumist. Võpatasin kergelt ning koondasin oma tähelepanu taas olevikku. “Aa, jaa, ma arvan. Kui sa oled ikka kindel, et su emal sellevastu midagi pole..”
“Muidugi pole. See on inimeste jaoks põnev, kas tead.” Naerdes asus ta ees teele ja ega mulgi jäänud midagi muud üle, kui talle järgi joosta, üritades tee peal veel mõnes asjas selgusesse jõuda.

[Caspar P. Wilion]

hea (Y)

[Alicia Green]

hea , uut !