Pimeduses.

[Samara Soul]

Mööda üksikut kõnnirada kõndis Samara, pilk maha suunatud kapuutsi varjus. Oli taas selline poment, mil tütarlaps oli täielikult endasse sulgunud. Oma mõtetesse. Ta ohkas vaikselt, kõndides märkamatult Keelatud Metsa. Tõstnud lõpuks kergelt pea ning saanud aru, kus ta on, hakkas ta süda ägedalt kloppima ning aeglaselt võttis ta mingil kännul istet. Ta vaatas ringi, kuid ei näinud suurt midagi. Eest maistis elegantne Sigatüügas, mis tähendas, et tüdruk polnud lossist kaugel, ehk väga sügavale mets kõndinud. Hufflepufflane väristas end kergelt, kui enda otsaesise põlvedele toetanud kätele asetas ning silmad nukralt sules. Ta polnud iial nii segaduses olnud. Tema mõtetes keerles kogu aeg üks ja ainus isik. Isik, kelle tõttu ta muust ei mõelnudki. Isik, kelle tõttu tütarlaps öösiti magada ei saanud. Jumal küll. Mida teha? Saada, palun, mingi juhtnöör, palus tütarlaps mõtteis.

[Arsen Karekin]

"Hommikust," lausus poiss pimeduses, samal hetkel kui tüdruk oli oma viimast mõtet mõelnud "Kõik on ikka korras?" küsis Elven naeratades. Juba sellega näitas, et Elven oli täiesti terve. Siiski oli üpris kaua aega möödas ja Elven oli korralikult haige olnud. Poiss ohkas ja vaatas tüdrukule otsa "Oled segaduses? Vajad küsimustele vastuseid?" ta vaatas tütarlapse juukseid, kuna too kükitas poisile seljaga.

[Samara Soul]

Kuuldes kellegi häält, tõusis tütarlaps jahmatades püsti. Ta ei näinud, kes seal oli, kuid ta tundis ära Elveni hääle. Tüdruk neelatas kergelt ning küsis: "Elven? Kuidas sul on?" Ta pilgutas kergelt silmi, kuid kõik, mida ta nägi, oli ainult tema vari. Kuuldes noormehe küsimusi, kortsutas Samara õrnalt kulmu. "Mõtetelugeja oled või?" küsis ta vaikselt, tugev külmavärin keha läbimas.

[Arsen Karekin]

Poiss naeratas, kuigi tüdruk ei näinud tema nägu ja lausus "Ma võin veel su mõteteist lugeda, et sul on mingi suur mure ja sa kardad mind miski pärast näha, õige?" seda kõike arvas ta sellest, et tüdruk on üritand teda ignoreerida "Täiesti perses on minu elu praegu. Ma keerasin balli täiesti perse, kuigi see peaks olema tüdruku jaoks üks eriti hea sündmus, mis peaks igavesti meelde jääma, ERITI viimase aasta jooksul," pomises Elven ja uuris tüdruku juukseid, kuna nägu ta veel ei näinud.

[Samara Soul]

Samara kuulas noormehe ära, pöörates pilgu maha. "Ära nüüd tule ütlema, et sa oled ka vampiir, kes oskab mõtteid lugeda," sõnas tütarlaps vaikselt ning pooleldi naljana. Ta ohkas raskelt, ise endiselt vaikides maad silmitsedes. "Ma tahaks surra," sõnas tüdruk vaikselt, sosinal. Ta kahtles, et noormees teda kuuleb, kuid ta ei hoolinud sellest. Nii sandisti polnud tüdruk end ammu tundnud. Ta ei teadnud, keda võtta, keda jätta või mida üldse teha.

[Arsen Karekin]

Poiss ohkas ja lausus "Sa ei taha nii hullult surra, kui mina tahtsin tollel õhtul," poiss ohkas. Poiss seisis hetk paigal, kui ta kõndis sammu tüdrukule lähedamale ja võttis ta seljatagant ümbert kinni ja otsekui kallistas teda tagurpidi "Kõik on korras," lausus Elven seda, mida ta lapsepõlves oli palju öelnud "Mäletad, kui ma ikka ja alati ütlesin sulle: 'tee seda, mida su süda sulle ütleb'? Pärast sa alati mulle üritasid peksa anda ja õigustuseks kasutasid minu lauset," lausus Elven kerge naeratusega ja pani oma otsaesise tüdruku õlale.

[Samara Soul]

Samara ohkas raskelt, tundes Elveni käsi ümber tema. Ta sulges silmad, ise kergelt õhku ahmides. "Jah, aga nii raske on," lausus tüdruk vaikselt. Ta oli nii väga igatsenud Elvenit. Ta oli nii väga lootnud, et poiss tema vastu midagi tunneb, kuid kui tüdruk üritas oma südant talle avada, tõrjus noormees teda eemale. Ning nüüd, mil tüdrukule meeldis Jase, ei teadnud, ta isegi, mida ta tahab. Ta seisis sellel pimedal väljas, silmad suletud.

[Arsen Karekin]

Elveni hääl oli natukene värisev "Aga tea alati... Et mis iganes sa otsustad teha, ma toetan sind kui oma parimat sõpra, kui oma lapsepõlve sõpra, kui oma majakaaslast, kui midagi veelgi enamat," Elveni silmad olid "natukene," vesised. Poiss ei hoidnud tüdruku ümbert tugevalt kinni, kuid piisavalt, et too ei saaks ümber pöörata. Aga ega eriti poisi nuttu polnud märgata, kuna ta ei teinud mingeid emotsioone juurde, peale rääkimise.

[Samara Soul]

Samara silmad valgusid pisaraid täis, kui ta kuulis, mida noormees ütleb. Ta värises noormehe käte vahele. Tal ei olnud külm, ta värises hirmust. Ta kartis jubedalt oma otuseid ning seda segadust, mis tema sisemust valdasid. Ma ei tea, mida teha.. Ma ei tea, mida teha.. Ma ei tea, mida teha.. Ma ei tea, mida teha.. koorutas tütarlaps endale mõtteis.

[Arsen Karekin]

"Aga ma palun sult siiski ühte asja. Enne mõtle, sest ma tahan, et sa oleksid ainult rõõmus..." Pomises poiss, pisarad voolasid tüdruku õlalt alla, kuna tegemist oli nahaga, ei imbunud eriti sisse ka.

[Samara Soul]

Samara vaatas maha, pärljad pisarad mööda põski alla voolamas. "Kuid ma ei taha kellegile haiget teha," pomises tüdruk vaikselt. Ta pea käis ringi ning järsku hakkas tüdrukul halb. Ta kangutas end noormehe haardest lahti, ise nuuksatades ning keeras seejärel otsa ringi, hakates metsa jooksma, puuoksad nägu kriipimas. Ma ei taha siin enam olla. Ma ei taha siin enam olla! mõtles tütarlaps pingsalt ning kukkus okstehunnikusse. Ta karjatas kergelt valust, kui jala välja väänanud oli, kuid see ei peatanud teda. Ta tõusis taas püsti ning jooksis edasi, nüüd longates ning veidi aeglasemalt. Ta uskus, et kuskil teisel pool metsa on koht, kus ta ei pea enam mõtlema oma muredele.

[Arsen Karekin]

Siiski peale seda oksakukkumist, haaras keegi tüdrukust kinni. Too oli Elven. Kuigi ta poleks tahtnud seda teha (teepeal pühkis ta pisarad ära ), võttis ta järsult sülle ja pani sinna samasesse pikali maha. "Vaata mulle otsa," lausus rabelevale tüdrukule "kasva suureks. Sul on olnud palju suuremaid probleeme ja nüüd on maiteamis probleem ja sellepärast sa tahad kohe, mai tea mida teha."

[Samara Soul]

Samara oli pikali maas, nägu kriimuline ning silmad suletud. "Elven," lausus tüdruk vaikselt, ise endiselt ðokiseisundis olles. Ta polnud mitu päeva magada saanud. Samuti polnud ta kaks päva normaalselt söönud. Ta oli stressis ning masenduses sellest kõigest. Ta tahtis lihtsalt olla kaitstud ning vajatud. Kuid ta ei osanud teha seda neetud otsust. Mööda tüdruku põski voolasid alla pisarad, mis maad niisutasid. Samara käes oli õrnalt noormehe käsi. Ta oli väsinud. Väsinud kõigest, kuid siiski oli tal tunne, nagu elaks ta ees deemon, kes teda seest sööb. "Anna andeks," lausus tütarlaps sosinal.

[Arsen Karekin]

Elven lausus "Enne kui sa end kokku ei võta, ma ei andesta sulle midagi," Elven ohkas ja võttis taskust salvrätiku, pani korra keele otsast läbi ja lausus "Ära liiguta end, see kipitab natuke..." Ta hakkas näolt paar oktsest väikseid haavu puhastama, kuna natuke verd tuli sealt välja ja see oli tõesti natuke "Kuula hoolikalt. Me lähme praegu kohe puhketuppa. Kui sa ei taha tulla, siis ma tirin sind kui vaja. Ma annan sulle midagi süüa ja siis sa lähed magama. See on käsk, kui preffektina ja, mai tea kellena veel."

[Samara Soul]

Samara köhatas kergelt, ise õrnalt värisedes. Nüüd oli see juba pooleldi külmast. "Elven, ma ei taha. Seal on see Sandra ja.. Ta hakkab pärima.. Ma ei taha," pomises tütarlaps enda pead paremale - vasakule aeglaselt kallutades ning vaba käega rohtu surikasse surudes.