|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 7, 2008 5:44:46 GMT 3
Kooli poolt tuli üks tume kogu, oli tunne lausa, et ta ei kõnni vaid hõljub. Kuid tegelikult ta kõndis, sirgelt - pea püsti kuid silmis nuker helk.
Noormees oli millegi pärast varakult tõusnud ja ta ei teadnud miks nii juhtunud oli. Kuid suutmata uuesti uinuda tõusis noormees, riietus ning siin ta nüüd oli.
Äkitselt tibutas noormehele midagi peapeale, 'ei noh tore' komenteeris poiss seda enda mõttetes ning vaatas taevasse küsides sellelt juskui - miks?
Noormees jõudis lendluupalli väljakuni, see oli ilus väljak ning noormees armastas käia mänge vaatamas. Ise mängimas oma maja eest ei käinud ta kunagi, liiga aeglane reaktsioon. Ta oleks esimese kaheminutiga klommiga surnuks löödud, kitu mahamaganud või midagi hullemat.
Seega istus noormees pingile ning venitas jalad välja. Mõnus oli istuda, tegemata välja vihmast. 'oleks nüüd veel hea jutukaaslane,' soovis noormees ning naeratas.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 7, 2008 12:55:09 GMT 3
Auraya oli juba väga vara tõusnud. Võis isegi öelda, et ta polnud magama läinudki. Sest mis see kaks tundi uinakut ikka on. Sellegipoolest oli tüdruk täiesti reipalt lendluudpalli väljakule istuma tulnud, teades, et seal saab ta rahus mõtelda. Kedagi teist ju nii varakult ikka välja ei tule. Eriti veel, kuna võistlused olid maa ja ilma taga. Seetõttu polnud kellelgi vaja varahommikul harjutada.
Naeratades jalutas hufflepufflane tribüünile, käed taskusse surutud ja pilk oma jalgadel, ning võttis ühel toolil istet. Alles siis, kui ta lihtsalt niisama ringi vaatas, märkas ta endast vaid paar pinki eemal üht poissi. Tundes ära Ravenclawi prefekti, hammustas neiu esiti kergelt huulde, üritades meenutada, mis kellast esimese klassi õpilased väljas võisid olla. Otsustades siis, et mida kindlama mulje ta jätab, seda suurem on võimalus, et mingit suurt karistust ei tule. Mananud näole jälle vargse naeratuse, silmitses Auraya väljakut. Vestlust ta ei alustanud, nagu alati - kui keegi tahtis rääkida, pidi ta ise alustama.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 7, 2008 21:31:00 GMT 3
Poiss kuulis kuskil sahistamist ning omast mõttemaailmast väljudes märkas ta üht nooremat õpilast, keda ta ei teanud ega tundud, seega pidi olema ta mõnest muust majast.
"Sa magama ei peaks?" küsis noormees naerdes.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 7, 2008 21:44:31 GMT 3
Kuigi Auraya oli seda küsimust oodanud, võpatas ta ikkagist. Neiu pööras pea noormehe poole, kaaludes tükk aega, mida vastata, ning sõnas lõpuks: "Ma ei tea. Kas peaksin?" Kulmu kergitades ristas tüdruk oma käed ja hammustas kiirelt huulde, lootes, et selline vastus ei too talle miinuspunkte või midagi.
Välja hingates vaatas Auraya auru, mis õhku tekkis, ning tema suunurgad kerkisid grammivõrra. Talle olid alati erinevad loodusnähud meeldinud. Meenutades siis, et ta peab oma kinnist olekut hoidma, tõsines hufflepufflane taas. Suutmata aga alla suruda köhatust, hammustas tüdruk taas huulde. Miks alati, kui oli vaja vaikida, pidid kõik asjad teda segama?
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 7, 2008 22:08:21 GMT 3
Poiss polnud sellist vastustki oodanud. See pani teda lausa imestama, tavaliselt väiksed vastavad alati miks nad on väljas on. Kuigi see ei olnud keelatud, oli see huvitav. "Ma ei tea, lihtsalt ma mõtlen, et tavaliselt sinuvanused keeravad praegusel kellaajal uniselt ühelt küljelt teisele. Mitte ei jaluta lendluupalli väljaku pinkide ääres. " vastas noormees kavalalt ning pööras pilgu tüdrukule.
'omapärane tüdruk on, vaikne' pidi poiss mõtteis möönima ning ei pannud pahakski, kui lausete vahel hõljus tükk tühja maad. Oligi võib-olla parem, sai samal ajal omade mõttetega tegeleda.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 7, 2008 22:23:40 GMT 3
Tüdruk muigas, kujutades ette oma majakaaslaseid, kes arvatavasti tõesti niimoodi sel hetkel käitusid. "Sellest võime me järeldada, et ma ei ole tavaline minuvanune, või mis?!" sõnas ta, silmitsedes hetkeks hindavalt noorukit ning pöördudes siis taas lendluudpalli väljaku poole. Muiates huult närides lükkas hufflepufflane tuulega näoette lennanud juuksed taas selgataha.
Neidis toetas ennast vastu seljatuge ja kissitas mõeldes silmi. Millal need katsed nüüd olidki? küsis ta endalt mõttes, üritades meenutada, millal Hufflepuffi lendluudpalli katsed pidid olema. Kuid ilmselgelt seda suutmata, ohkas Auraya naeratades. Ega see ei olnudki kõige tähtsam.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 8, 2008 16:53:29 GMT 3
Poiss naeris vastuse peale, 'või niimoodi siis vastatakse'. Poiss vaatas korra väljakut enne kui alustas vastamist. "Nii, et sa ei loe ennast tavaliseks endavanuseks. Nojah, selles on sul õigus... " Poiss keeras pilgu oma juttukaaslasele ning silmitses teda hindavalt, küsides endalt kui vana ta võiks olla, suutmata mõnda korraliku vastust välja mõtlemata keeras ta pilgu uuesti väljakule. Kunagi tulevad katsed, mõtles poiss. Peaks vaatama minema.
"Mitmendas sa käid üldse?" otsustas poiss tüdrukult küsida, et saada sobiv küsimus oma küsimusele, et kui vanaga ta siin nüüd siis suhtleb. Mitte, et oleks keelatud või midagi, kuid lihtsalt huvitav teada.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 8, 2008 22:19:56 GMT 3
Auraya oli vaikides seisnud, silmitsedes midagi taamal silmapiiril. Kui nooruk aga taas rääkima hakkas, pöördus tüdruk tema poole. Kuuldes küsimust turtsatas hufflepufflane aga naerda. Tükk aega ei saanud neiu pidama, kuid lõpuks, olles viimaks oma väärikuse saavutanud, vastas ta: "Hm, huvitav. Ennist ütlesid sa, et minuvanused ei tohiks väljas olla. Ja nüüd küsid sa, kui vana ma olen. Mida ma sellest järeldama peaksin?"
Lõbusalt kulme kergitades pöördus neiu nooruki poole, muiates paljuütlevalt. Lõpuks aga, jõudes otsusele, et oma vanuse avaldamisest mingisugust kahju ei peaks tekkima, lausus ta: "Üksteist." Silma pilgutades pööras Auraya pea taas väljaku poole, raputades endiselt kergelt muheledes pead.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 10, 2008 21:41:29 GMT 3
Poiss raputas pead kui kuulis tüdruku vastust ning tundis soovi vastuvaielda "Ma ei öelnud, et sinuvanused ei tohiks väljas olla vaid väljendasin huvi miks sa väljas oled. " Poiss vaatas tüdrukut ning muigas, tüdruk oli omapärane ning kuuldes kui vana ta on. Kindlasti hufferpuffist, tegi noormees järelduse, sest talle meenus tüdruk kes on samasugune. Samile mõeldes naeratas poiss endamisi ning vaatas siis uuesti tõusva päikse poole.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 10, 2008 22:54:18 GMT 3
Auraya turtsatas silmi pööritades ning lausus väga majesteetlikul häälel: "Vabandage mu eksimus, härra." Taaskord turtsatades seadis tüdruk ennast mugavamalt istuma, asetades parema jala üle vasaku. Kuna kahe noore vahel oli ikka veel paar tooli, sai hufflepufflane vabalt käsi sirutada, kartmata poisile vastu lõuga virutada.
Kui paar minutit oli vaikuses mööda veerenud, köhatas tüdruk vaikselt. "Ja kui ma küsida tohin, mu härra, siis, mida teie nii varakult siin imekaunil toolidealleel teete?" Muheledes vaatas Auraya korraks nooruki poole, silmis välgatamas lõbus tuluke, kuid pööras pea koheselt tagasi otse vaatama. Ta nautis alati selliseid koomilisi vestlusi.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 11, 2008 22:18:55 GMT 3
Jase turtsatas tüdruku vastust naerma. Keegi polnud kutsunud teda pikka aega härraks või õigemini keegi polnutki kutsunud teda kunagi härraks. Ja see kõlas ütlemata veidralt, lihtsaalt ei kõlanud hästi. Poiss vaatas tõusvat päikest ja puhus õhku veeauru, see nägi välja nagu väike hõljuv pilve kogumiks mis poisi nina ees ära kadus.
Justkui võluväel, just sel hetkel poiss mõelnud oli, et peaks midagi ütlema, kõnetas too kentsakas tüdruk teda jälle. Kuulnud jälle härratamist, hakkas noormees uuesti tahtmatult naerma. "Mina olen siin imekaunil toolidealleel, sellepärast, et uni kadus varakult ära ning mida sa ikka siis teed. Kui tuled siia imekaunisse kohta. " lausus poiss naerdes vastu ning keeras pea uuesti päikse poole.
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 13, 2008 15:34:20 GMT 3
Tüdruk muigas paljuütlevalt, kuuldes noormehe vastust. Paar korda vaikides noogutades kallutas hufflepufflane pea viltu, silmitsedes samuti tõusvat päikest. See vaatepilt oli talle alati huvi pakkunud - osalt oligi imeilus vaade põhjuseks, miks Auraya just tribüünile istuma oli tulnud. Naeratades hammustas tüdruk kergelt huulde.
Hetkeks pööras neiu taas pea poisi poole, kuid leidnud, et nooruk ei tee midagi huvitavat ja tahtmata ka päikese viimasest võitlusest ilma jääda, pöördus hufflepufflane taas päiksetõusu vaatama. Sellest tõotas tulla üks imekaunis päev. Piisavalt külm. Auraya naeratas, raputades kergelt pead, et juukseid silme-eest ära saada.
|
|
|
|
Post by Caspar P. Wilion on Dec 15, 2008 21:39:28 GMT 3
Noormees vaatas päikese mängu aegajalt pilke saates tolle väikese tüdruku poole kes temast eemal istus. Kuid märgates, et too tegeleb samaga mis tema - päikese tõusu vaatamisega, ei silmitsenud noormees tüdrukut kunagi mitte eriti kaua.
Kui päike lõpuks kõikjal teadanud oli, et tema võitis öökülma kuma tõusis noormees püsti ning sirutas ennast. "Ma vist jätan su nüüd üksinda ja lähen lossi tagasi. " lausus noormees ning hakkas lossi poole kõndima kuid keeras siis ümber "Tsau!"
|
|
|
|
Post by Auraya King on Dec 16, 2008 21:17:53 GMT 3
Auraya pööras pilgu poisi poole, noogutades vastuseks tolle lausele. Alles siis, kui nooruk tagasi pööras, muigas hufflepufflane paljuütlevalt, vastates silmi pööritades: "Head aega." Seejärel, olles poisi pilguga võimalikult kaugele saatnud, pöördus tüdruk taas päikese poole, saamata küll enam otse taevakehasse vaadata.
Õrnalt naeratades toetas Auraya ennast mugavamalt toolile istuma ja jäi üksluiselt taevast jõllitama, lastes mõtetel ja teadvusel vabalt lennata.
|
|
