Õhtul

[Caspar P. Wilion]

Jase astus sisse ning vaatas ruumis ringi, ruumis ei paistnud olevat kedagi muid kui kaks tosinat öökulli kes sõid või tukastasid.
"Täiuslik" mõtles noormees ning naeratas ja kõndis ruumi keskele. Seal vaatas ta uuesti ruumis ringi ning veendus, et ta tõesti oli seal ainult koos kahe tosina öökulliga.
Noormees kõndis ühe servani kus oli aknalaud, ning hüpas sujunud liigutusega aknalauale ja avas siis joonistusbloki ja võtis kõrva tagant pliiatsi ja hakas visandama.
Õues ulus tuul ning taevas sillerdas punakas-orantsdes toonides ning luues pilvedega ilusaid kujuneid.

[Julia A. Swan]

Julia avas ukse ja sulges selle enda järel. Tüdrukul oli pihus kokku surutud pärgament ning ta vaatas ringi, otsides pilguga enda öökulli. Sekundi murdosa jooksul peatus ta pilk ühe noormehe seljal, kes joonistas ja ta astus vaikselt ja ettevaatlikult tema seljataha, et näha mida ta teeb.
Alecia kergitas imestunult kulmi, kui nägi, et poiss oskab imehästi joonistada. ,,Armas.." ütles ta siidisel toonil, mis tegelikult talle endale üldse ei kuulunud. Ta pistis kirja taskusse ja uuris noormehe pilti.

[Caspar P. Wilion]

Jase ehmatas kui kellegi võõras tema seljatagant äkitselt tema pilti komenteeris. Noormees keeras pilgu üle selja, et näha kes sellega hakkama oli saanud. Nähes seljataga vaid üht tüdrukut, keda oli ta varemgi koolipeal näinud kuid mitte kõnetanud.
"Aitäh, " vastas noormees kohmetult.

[Julia A. Swan]

Julia noogutas aeglaselt, pilk kinnitatud pildile. ,,Tead, sa peaksid ütlema mulle enda õpetaja nime. Äkki saan mina ka kunagi kunstnikuks," ütles ta nüüd noormehele otsa vaadates.

[Caspar P. Wilion]

Poiss vaatas tüdrukule otsa, aru saamata millest tüdruku jahus. Lõpuks mõistnud, kergitas noormees oma mõlemat kulmu. "Eeee... kuidas sulle seda öelda, aga mul pole kunagi ühetgi õpetajat olnud, vähemalt mitte ühtegi kes oleks mule kunsti õpetanud." vatras poiss ning vaatas tüdrukule otsa. "Vabandust. "

[Julia A. Swan]

Julia vaatas enda ette kuid kehitas seejärel lihtsalt õlgu. ,,Olgu, vahet pole..'' teatas ta käega lüües (ega ma sind ei löö, kui sa nii arvad. xD) ning jalutas enda musta kaku juurde ning tõmbas taskust oma kirja välja ning sidus selle linnu jala külge. Mõne hetke pärast võttis ta linnu sülle ja jalutas akna juurde ning saatis enda kaku lendu. ,,Sul pole selle vastu kui ma vaatan mida sa joonistad või eelistad üksindust?" küsis ta Jasperit vaadates. Tema isiklikult üksindust ei sallinud, talle meeldis seltskond.

[Caspar P. Wilion]

Jase tegeles küll oma joonistamisega kuid jälgis silmanurgast kuidas tüdruk musta kakujuures käis ning siis tagasi tuli. Poiss lõpetas joonistamise ning vaatas välja.
"Ega ma vist väga ei joonista, tuju ei ole. " ütles ta ja tõi siis pilgu tüdruku poole. "Ja ära loodagi, et asi selles on, et sina siia praegu tulid... Lihtsalt mul pole täna erilist tuju üldse olnud, ja küllap see ka joonistamisele mõjub. Aga mis me sellest üldse räägime. Me vist ei tea üldse üksteise nimesitki. Tere, mina olen Jasper, sõpradele Jase. " Selle öelnud hüpas poiss aknalaualt alla ja sirutas parema käe, et tüdrukut teretada.

[Julia A. Swan]

Julia kergitas korraks kulmi ja noogutas seejärel aeglaselt ning võttis Jasperi kõrval istet.,,Julia Alecia.. Liaks võib ka kutsuda või Julia.. Ma ei tea, mul polegi vist erilisi hüüdnimesi," tüdruk vangutas vaikselt pead . ,,Miks sul siis tuju pole?" küsis ta imestunult kui pilgu tagasi joonistusele viis. See näis küll väga ilus olevat. Julia võttis käe vastu ning surus seda, ise sunnitult naeratades.

[Caspar P. Wilion]

Poiss kergitas kulme tüdruku küsimuse peale. 'Hea küsimus, miks mul tuju ei ole.' mõtles poiss ning valis sõnu, et vastata tüdruku küsimusele. "Ma ei oskagi täpselt öelda, miks mul tuju ei ole. Need on justkui mingid hood, kus sa juba hommikul ärgates tahaksid voodisse jääda ning mitte üles tõusta, sest ei viitsi - ei jaksa. Aga ikka vead, ning siis oled... tujutu päev otsa. Või noh, enam - vähem niimoodi. " lausus poiss ja muigas "Aga räägime millestki toredamast, kui minu tuju olemine või siis selle puudumine."

[Julia A. Swan]

Julia noogutas mõistlikult ja lasi noormehe käest lahti. ,,Olgu.. hmm .. mis majas oled?" tahtis ta teada. Millegi kohta võis ju arutleda ? Juuksed üle õla lükates, kinnitas ta pilgu noormehele, oodates vastust. Praegu poleks tal isegi Gryffindorlase vastu midagi.

[Caspar P. Wilion]

Poiss muigas teemavaliku üle, või õigemini lihtsalt selle küsimuse peale. Ei ta ei lootnud, et kõik teaksid, mis majast ta on.
"Ravenclaw, õnneliku juhuse tõttu. " lausus ta muiates ning vaadates vestluskaaslast mõistatama mis majast tema võiks olla. " Aga ise?" küsis noormees vastu.