Öösel.

[Justin McCormac]

Huilgava Hurtsiku akna eest kangutati puuhalg ära ning sellest ronis sisse Arthur. Kedagi polnud tema rõõmuks. Poiss ohkas endamisi ning suundus kamina juurde, kuhu ta peagi tule süütas. Istunud seejärel kamina ette maha, võttis ta sülle akustilise kitarri, mis tal kaasas oli. Ta naeratas endamisi ning tõmbas sõrmedega üle keelte, ise mõeldes Cathrinele, tüdrukule, kes oli kunagi talle kuulunud. Tüdrukule, kes oli aastaid tagasi käinud Gryffindoris. Tüdrukule, keda oli ta armastanud üle kõige maailmas. Tüdrukule, kes oli nüüd.. surnud. Vaikselt raputas noormees sekundiks pead ning hakkas seejärel kitarri mängima, ise kaasa lauldes:

"Can I be dreaming once again?
I'm reaching helpless I descend
You lead me deeper through this maze
I'm not afraid

I'm lost in you everywhere I run
Everywhere I turn I'm finding something new
Lost in you, something I can't fight
I cannot escape
I could spend my life lost in you! Lost in you!

Your whispers fill these empty halls
I'm searching for you as you call
I'm racing, chasing after you
I need you more...."[/color]

[Alicia Green]

Hayley oli olnud hurtsiku teisel korrusel ja mõelnud, ta ei olnud kunagi kartnud hurtsikus üksi olla. Ta lebas voodil, silmad kinni ja vaatas lage, kamin tema voodi kõrval küdemas. Järsku kuulis ta alt muusikat, kitarri muusikat ja laulmist..Tüdruk hüppas püsti ja tormas alla, ta tahtis näha, kes veel julgeb siia nii hilja öösel tulla..Ta võpatas ja jäi trepil seisma, kui nägi kes see on. Tüdruk lihtsalt seisis seal ja kuulas..

[Justin McCormac]

Noormees ei kuulnud midagi, ta oli süvenenud laulmisesse ja kitarrimängu. Peagi aga lugu vaibus ning noormees ohkas vaikselt, vaadates kamina ees kaksikratsa istudes praksuvat tuld. Noormehe tumedad silmad olid nukrad ning elutud.

[Alicia Green]

Hayley mõte töötas palavalikuselt. Ta ei teadnud mida teha, kas joosta minema, minna üles tagasi või anda poisile märku, et ta on siin. "Kas sa mõtlesid neid sõnu tõsiselt?," küsis ta aga järsku, liikumatta paigalt, kuid vaadates Arturi poole.

[Justin McCormac]

Noormees tundis, kuidas tema südames tugev jõnksakas käis, kui kuulis tütarlapse häält. Ta poleks tahtnud, et keegi teda sellisena eest leida võib. Slytherinlane mõtles pikalt neidise küsimuse peale, ise endiselt seljaga tema pool kamina ees istudes. "Mis siis, kui mõtlesin?" küsis ta vaikselt.

[Alicia Green]

Hayley vaatas ikka Arturi selga, endal jalad kergelt värisemas. Ta siiski ei liikunud veel trepi viimastelt astetelt kuhugi, samuti ei vastanud ta poisi küsimusele, sest ta ei osanud vastata, selleasemel lausus ta: "sul on varjatud andeid, mida ei oskaksi oodata." Tüdruku silmad puurisid Arturi selga.

[Justin McCormac]

Noormehe näole kerkis õrn naeratusevari, kui ta end kergelt püsti ajas ning end neiu poole pööras. Nähes, kui ilus tüdruk sellel kaminavalgusel on, vaatas poiss teda pikalt, pilk endiselt tõsine ning kurnatud. "Sa ei tea minust paljutki, Hayley," sõnas noormees, visates paar uut halgu kaminasse.

[Alicia Green]

"Ma olen päris kindel, et ei tea," lausus Hayley salapäraselt. Ta astus paar sammu allpoole, pilku Arturilt pööramatta. "Kas on midagi, mida ma peaksin teadma," küsis ta siis, hääles ikka salapärasus.
Tüdruk oli tegelikult šhokis, tema ees seisis see Artur, keda ta ei tundnud, kuid keda ta tahtis tundma õppida..

[Justin McCormac]

Noormees naeratas endamisi ning pööras vastumeelselt ära pilgu tüdrukult, istudes taas pehmele, kuid vanale vaibale, mis praksuva kamina ees oli. Vaib oli suur ning seal oleks ruumi jätkunud ka Hayleyle. Ta naeratas kergelt, vaadates taas enda kitarri ning ohkas vaikselt. Talle ei meeldiud, kui temast palju teati, sellepärast ta kohati nii vastumeelne oli. Mida rohkem inimesi teda vihkavad, seda vähem teda tõeliselt tunnevad. "Kui tahad midagi teada, võid kõike küsida," sõnas poiss vaikselt.

[Alicia Green]

Hayley astus veel paar sammu allapoole, toeted lõpuks enda jalad kindlalt põrandale. Nüüd ta seisatas taas, vaadates kaminat ja samas Arturit, kes seal ees istus. "Kus sa nii ilusti mängima õppisid?," oli esimene asi mis tal pähe tuli ja seda ta ka küsis. Tüdruk tundis kuidas kaminast lõõmav kuumus tema nägu õhetama paneb, kuid see ei häirinud teda..

[Justin McCormac]

Noormees naeratas kergelt. "Mu isa oli kunagi muusik. Tema õpetaski, kui ma olin alles väike poiss," sõnas noormees, sulgedes hetkeks silmad ning kuulates kaminapraksumist. Ta aimas juba, et Hayley pelgab teda ning aeglaselt avas nooruk taas silmad. "Ära karda," lausus noormees vaikselt, pilk tüdruku nägu puurimas. Nad olid teineteisest kaugel, kuid siiski tundis noormees neiu parfüümi.

[Alicia Green]

Hayley raputas pead. "Ma ei kardagi." See aga ei vastanud sajaprotsendiliselt tõele. Ta liikus natuke edasi, nii et ta seisis nüüd vajbal. "Su isa oli siis suurepärane muusik," lausus ta naeratades, vaadates Arturile silmadesse. Enne kui Hayley oleks tahtnud niipalju küsida ei oleks ta saanud, kuid nüüd mil ta võis küsida ei tahtnudki ta teada midagi erilist. Ta tahtis vaid aimata Arturi olemust, sest ta oli veendunud, et poisis on midagi muud, kui vaid tühipaljas viha..

[Justin McCormac]

Noormees naeratas kergelt. "Oli. Ta oli mulle suureks eeskujuks. Ta polnud lihtsalt isa, vaid mu parim sõber," lausus noormees, pöörates enda pilgu lakke. "Noh, nüüd on kõik teisiti. Meie pere on väga suur ning isal ei jätku minu jaoks aega ja meie perest käin ma ainsana Sigatüükas ka, et minuga ta põhiliselt ei puutugi kokku," sõnas poiss kitarri taas kõrvale pannes.

[Alicia Green]

Hayley istus nüüd vaibale, kui poiss rääkis. Ta ei istunud täiesti Arturi kõrvale, kuid siiski tema juures. "Niiet sul on siis suur pere," lausus ta siira huviga, "räägi neist." Tema pilk liikus vahepeal kaminale, vahepeal noormehele.

[Justin McCormac]

Noormees ohkas raskelt. "Mis siin ikka rääkida. Peale minu on mul veel üheksa õde-venda. Neist kolm on juba täisealised ja elavad oma elu. Mu isa on hetkel allakäinud muusik, kes pidevalt joob ja ema on see, kes elatist teenib St. Mungos töötades," sõnas noormees mõrult.