Öösel.

[Samara Soul]

Oli öö vastu laupäeva ning enamus Sigatüüka õpilasi magasid oma magamistubades. Väljaarvatud Samara. Tema istus Siganurme jaamas ning vaatas juba pool tundi järjest lampi, mis teed valgustas ning vilkus. Võiks öelda, et see pole üpriski huvitav tegevus, kuid kuidagi pidi Samara ju oma meelt lahutama.

[Arsen Karekin]

Elven seisis Samara taga juba mõnda aega. Ega tal kõige parem pilk näol polnud. See sisaldas kurbust enamasti. Poiss võis vabalt ära minna, kuid seda ta ometi ei teinud. Ta ei olnud siiski nii väärakas. Poiss kõndis ja istus sõnagi lausumata tüdruku kõrvale pingile ja jõllitas teiselpool rauteed olevat pinki. Vaikne oli.

[Samara Soul]

Samara tundis tugevat sõnksatust enda südames, kui ta tundis kedagi enda kõrvale istumas. Ta juba aimas, kes see on. Aeglaselt rebis ta lahti enda pilgu lambilt ning vaatas enda kõrval olevale istujale. Oligi Tema. Tüdruk polnud teda päevi näinud. Samara ohkas vaikselt, rusutult, ning vajus pingil veidike allapoole. Toetades enda pead vastu selle seljatuge, sulges tüdruk silmad.

[Arsen Karekin]

Poiss vaatas enda ette. Ise vaikis samal ajal. Tal polnud midagi öelda. Elvenil oli jälle õrn palavik, kuid seekord oli tal õrn palavik.
"Hey..." sosistas Elven vaikselt ja vaatas nüüd ette, sulgedes peagi silmad.
"Vabandust. Ma arvan, et kõik on minu süü..." pomises ta. Ta tundis, et rohkem polegi vaja midagi öelda... praegu vähemalt.

[Samara Soul]

Samara tundis taas sedasama jõnksatust, kui too rääkima hakkas. Samara ei öelnud midagi, kuid aeglaselt ajas ta end taas normaalselt istukile, võttes noormehe ümbert kinni ning emmates teda, põsk vastu tema selga. Ta ohkas sügavalt, endal taas silmad märjaks valgumas. Talle ei meeldinud tülitseda, veelvähem Elveniga.

[Arsen Karekin]

Elven avas vaikselt oma silmad ja lausus vaikselt "Ma tean, et ma olen rumal. Ma olen palju rumalusi teinud. Mis sa teed, ma olen ju... haiget saanud ja ma arvasin asju, mida ma ei oleks tohtinud arvata."

Elven viis pilgu maha ja ei liigutanud ennast.
"Seoses enesetapuga... Ma valetasin. Sa tead ju, et ma ei teeks elusees sellist asja, nagu enesetapp. Isegi kui mulle öeldakse, mai tea mida. Isegi sina ei oleks põhjus enesetapuks..." Poisil tuli üks pisar, mis voolas ta sinistest silmadest alla. Oli mõnda aega vaikus... Vaikus...

"Anna andeks," sosistas poiss vaikselt.

[Samara Soul]

Samara hoidis veelgi tugevamalt noormehe ümbert kinni, endal silmad kõvasti kinni pigistatud. Ta surus noormehe jaki endale tugevalt rusikasse ning löristas vaikselt nina, kui ta kuulas ära, mida noormehel öelda on. Tema sõnad kajasid mööda tüdruku kõrvu vastu. Kajasid kaua ning lõpuks need hajusid eemale.

"Sa ei kujuta ette, kui sandilt ma end tundsin. Ma armasin, et sa tõesti hüppad sealt Astronoomia torni aknast alla. Kui ma sind nägin seal istumas.. nõnda kurvalt.. siis esimene mõte oli tõesti, et ma kaotan su. Kuid mida ma ilma sinuta siis peale hakkaks? Kust võtan ma endale uue inimese, kes mu nägu raviks, kui oksad on kriimustanud. Kust võtaks ma uue inimese, kelle õlal nutta, kui on raske? Sa ei tohi nii teha. Sa ei tohi mind jätta. Sa pead igaveseks minu sõbraks jääma."

Tüdruk avas nüüd enda märjad rohelised silmad, mis oranþika lambivalguse tõttu samuti oranþikad olid. Ta vaatas nendega kurvalt noormehele otsa, oodates tema lubadust.

[Arsen Karekin]

Elven vaatas enda ette maha ja ei öelnud alguses midagi. Peale väikest pausi kaalus Elven, kas rääkida tõde, või mitte, kuid ta jõudis otsusele.

"Samara, asi ei ole sugugi kindel. Isegi kui ma ei tee enesetapu, ma ei tea, kas ma jään siia. Ma käisin arstil ja... Nad ütlesin pärast, et nad on leidnud midagi kahtlast, mis võib olla isegi surmav. Nad ei tea, kas see on midagi ohtlikku, või midagi ohutut. Nad kahtlustavad, et ohtlikku. Nad ei tea... kuid..." Elvenil voolasid mõlemast pisarad alla "See valmistab stressi..."

[Samara Soul]

Samara tugevdas enda haaret noormehe kõrval, kui oli kuulnud, mida too ütleb. Ta pigistas enda silmad kinni ning mõne hetke pärast hakkas tütarlaps lohutamatult nutma. "See ei saa minuga juhtuda," lausus tüdruk nutuselt, ise enda nägu noormehe jaki sisse surudes. "See ei saa tõsi olla," lausus noormees jakki rusikatesse veel kõvemini surudes ning silmad kinni surudes. "Ütle palun, et sa teed praegu mingit alatut nalja minu kallal kättemaksuks," sõnas tüdruk ahastunult noormehele otsa vaadates. Kui Elven peaks surema, siis ma tahan ka surra, mõtles tüdruk endamisi.

[Arsen Karekin]

Elven ütles "Ma võin seda öelda, aga tõde see ei muuda. Sellepärast ma ütlengi. Tulemused pole veel teada. Loodame, et tegemist on tühise asjaga, mitte surmava. Aga nagu näha, on mul viimasel ajal palju palavikku ja see on kõik selle pärast," lausus Elven ja vaatas ikka maad "See on tõde, mida ma olen varjant. Ma ei ole tahtnud sulle kurba meelt valmistada, kuid ma olen sulle midagi hullemat hoopis korraldand..."

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehele otsa, ise tundes, kuidas ta samm-sammu haaval masendusse langeb. "Kuid.. Sinuga saab ju kõik korda, Elven. Eks, saab," lausus tüdruk, haarates rusikatega noormehe jakikaelusest kinni ning vaadates talle pingsalt silma. Samara oli justkui laps, kellelt võetakse lemmikmänguasi ära. Ainult, et noormees polnud talle mänguasjaks. Elven oli aegade algusest saadiks tüdruku parim sõber olnud.

[Arsen Karekin]

"Kindlasti saab," lausus Elven. Muidugi ta polnud sugugi kindel, kuid ta lisas "Ma nuputan kindlasti midagi välja..." pomises poiss tõsiselt ja vaatas nüüd jälle maha. Ta ohkas vaikselt ja ei liigutanud end. See kõik valmistas ka poisile endale stressi.

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehele otsa ning neelatas. "Sa ütled seda selleks, et mu enesetunnet paremaks muuta," nägi tüdruk noormehe valet läbi ning tõusis püsti, sammudes eemale, lumisele teele, kus ta oli mõned päevad tagasi koos Jasperiga olnud. Ta ohkas vaikselt, pilk maha suunatud ning pisarad nina kõditamas.

[Arsen Karekin]

Elven naeratas ja lausus "Ole rahulik. Pole vaja veel paanitseda. Me ei tea ju tulemust. Ma usun, et see võib vabalt mingi ajutine viirus olla." Elven naeratas võltsilt ja lausus "Nii et Sammy. Ära nuta, veel. Jäta selle hiljemaks..."

[Samara Soul]

Samara pööras end ringi, lõug värisemas. "Ise sa ütlesid, et on midagi tõsist ja nüüd räägid sa, et viirus. Ma pole loll, Elven. Ma tean täpselt, mis toimub," lausus tüdruk noormehest eemal olles ning talle kurvalt otsa vaadates.