|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 16:54:04 GMT 3
Samara naeratas ning sammus koos Lestatiga magamistuppa. Tüdruk sirutas enda käed ette ning lasi end noormehel juhtida ise mõeldes, mis saladus siin olla võiks.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:00:34 GMT 3
Lestat astus ülesse ning pöördus Samara poole. "Siin on trepp, ole ettevaatlik," lausus ta hoiatavalt ning sammus rahulikult tüdrukuga mööda viiteteist üsna järsku kergelt keerlevat trepiastet ülesse. Seal avas ta veel ühe ukse, mis viis väga valgesse tuppa. "Siia võiks teha ateljee," sõnas ta kergelt elevil näoga. Ruum oli väga suur, hõlmas terve korruse jagu pinda, kuid oli üsna madal, üle kahe meetri veid**e. See-eest oli seal palju aknaid ning ilma elektrita oleks ilusa ilmaga alati seal maalida saanud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 17:03:52 GMT 3
Samara kobas kergelt seina ning kõndis koos noormehega mööda trepiastmeid üles. Olnud lõpuks väga valges ruumis, ahhetas tütarlaps ning vaatas ringi. Ruum oli tõepoolest suur ning kajas tohutult. "See on suurepärane," sosistas tütarlaps vaikselt ning vaatas seejärel Lestati poole. "Ma ei teadnud, et sullegi maalida meeldib," lausus tüdruk vaikselt noormehele, silmad säramas.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:09:38 GMT 3
Lestat vaatles tuba, kujutades kõike juba ette. "Mina ka mitte, kuid eks näis," lausus ta vaikselt naerdes. "Või siis kui sa õmbled, siis 'õmblustöökoda', kuidas soovid," rääkis ta rahulolevalt. "Aga nüüd, lähme alla ka, seal on paar tuba veel," sõnas ta taas ukse poole pöördudes ning ühe sammu alla astudes, seal kätt välja sirutades, et Samarat alla turvaliselt aidata.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 17:12:16 GMT 3
Samara naeratas lõbusalt. "Ei, sellest tuleb siiski ateljee. Ma vihkan käsitööd, kuid kunsti ma harrastan," lausus tütarlaps naeratades ning võttis noormehe käest kinni, võpatades kergelt selle jäise tunde peale. Seejärel hingas tüdruk sügavalt sisse ise mõeldes, mis kokkusattumused ja üllatused teda veel oodata võivad.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:14:22 GMT 3
Samara alla aidanud, laskis ta neiu käest lahti, et ta külmetama ei hakkaks. Rahulikult sammus ta uksest välja ja sealt allakorrusele. "Et siis elutuba. Mingi tehnika siia ka kindlasti," salvestas ta endale märkuse ära ning liikus paremale koridori. Sealt avanes kaks ust kummagile poole. "Nendesse võiks teha külalistetoad näiteks," sõnas ta laialt arutledes ning vaatas siis Samarale küsivalt otsa.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 17:20:16 GMT 3
Samara vaatas elutuba, mida ta varem näinud oli ning noogutas vaikselt ise omaette mõeldes, millist muusikat noormees kuulata võiks. Kas mingit kaheksateistkümnenda sajandi sümfooniat? Seejärel järgnes ta noormehele, kes justkui giidi mängis, endal uudishimulik ning veidike lõbus pilk silmis. "Miks ka mitte," lausus tütarlaps imestades, kui palju tube selles majas on. Aga noh, maja ise oli ka hiiglaslik.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:28:16 GMT 3
OT: ma lugesin alguses 'kindlasti mitte' XD
Lestat noogutas ning pöördus tagasi koridori, kus jalutas otse teise koridori poole. Seal ta ainult avas vasakul oleva ukse ilma sisse piilumata. "Vets," lausus ta uuesti ning astus mõned sammud edasi, kus oli nüüd ainult üks uks paremat kätt. Ta avas selle ning astus sisse. "Selle ma võtaksin endale. Halyeril on vaja oma kohta ning ma tean, et sa eelistad mitte temaga järelvalveta silmitsi sattuda," lausus ta naeratades ning väljus toast. Seejärel naases ta elutoa poole, kus esialgsel vaatlusel ei olnudki märgata vaheseina, mis eraldas sisse tulles paremal pool olevat kööki ning suurt elutuba. Ta sammus tühja eraldatud osa ruumist. "Köök on siis siin." sõnas ta külmalt."Mingi sisustus võiks siin olla, ükskõik kas läheb siis vaja sõi mitte. Aga külmiku muretseme suure, siis on surmpoltkindel," sõnas ta peaga noogutades.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 17:40:52 GMT 3
Samara kõndis noormehele järel, ise hoolikalt kõike kuulates. Ta oli surmkindel, et selles majas eksib ta veel ära, sest see kõik oli tema jaoks lihtsalt nii suur. Noormehe tuppa ei julgenud ta kiigata, sest ta kartis, et poisi ämblik on seal. Väristanud end kergelt, astus tüdruk noormehe järel kööki ning vaatas ringi. "Mulle sobib. Kuid, kuidas me söögitegemise jms ära jaotame. Ma mõtlen, et kraamida võin ma ise ka, aga sina vist inimeste toitu ei söö, eks üldse. Et mis me toidu osas ette võtame?" küsis tütarlaps uudishimulikult, et teada saada, kas tal on tavalist sööki vaja teha kahele või ühele inimesele.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:49:19 GMT 3
Lestat kergitas veidi kulmu, kuna eis aanud päris hästi aru, mida neiu sellega mõtelnud oli. "Sa tee seda süüa, mida tahad, ülejäägid ning biojäätmed sorteerime eraldi ära, ma ei kannata raiskamist. Ma võtan lihtsalt ühe riiuli külmikus enda toidu jaoks, ülejäänud on sulle," lootis ta siis, et neiu sai küsimusele vastuse.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 17:52:50 GMT 3
Samara kortsutas kergelt kulmu, kui polnud saanud vastust enda küsimusele. "Kuid kas ma valmistan süüa meile mõlemale ning.. sina vist inimeste sööki ei söö?" kordas ta veidike täpsemalt enda küsimust, toetades end õrnalt vastu seina ning jäi uudishimulikult noormeest vaatama.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 17:59:33 GMT 3
Lestat raputas pead. "Ma ju mainisin, et ei tunne maitset?" küsis siis kulmukergitusega, endal veidi piinlik, et enne mõistnud ei olnud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 18:03:53 GMT 3
Samara noogutas vaikselt. "Mainisid. Aga no olgu. Toidud siis eraldi," lausus tütarlaps ise mõeldes, missugust nägu võib ta teha, kui näeb külmikus näiteks karu pead.
|
|
|
|
Post by Lestat Von Bloodworth on Dec 17, 2008 18:06:00 GMT 3
Lestat lõi käed minekuvalmilt kokku. "Šoppama?" küsis ta muigel näoga ning kummardus veidi.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 17, 2008 18:08:26 GMT 3
Samara naeratas lõbusalt ning sammus aeglaselt noormehe seljataha, hüpates talle juba kolmandat korda selga. Ta asetas käed õrnalt kuid siiski piisavalt kõvasti ümber noormehe rindkere ning sulges sulges seejärel silmad, hingates sügavalt sisse. Talle oli tasapisi see meeletul kiirusel liikumine meeldima. See oli sama joovastav tunne, kui suurel kiirusel lendamine.
|
|
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3
Jun 10, 2015 9:14:34 GMT 3