Algus.

[Samara Soul]

Samara istus mõtlikult musta värvi nahkdiivanil ning sõi võisaiu, mille ta valmistanud oli. See oli esimene päev, mil ta enda uues elukohas elus. Kolmetoaline korter Lonvonis viiendal korrusel. Vaade rõdult oli merele ning üldse kaunis. Korteris oli elutuba, Samara tuba, külalistetuba, köök, WC ning vannituba. Pealtnäha täiesti tavaline korter, kuid Samara oli selle üle siiski uhke. Tüdruk oli ju 17, peaaegu kaheksateist ning ta ei saanud enam olla oma isale koormaks.
Mõtlikult rüüpas tütarlaps punast veini võisaia kõrvale ning võttis kätte telekapuldi, lülitades teleka käima ning jäädes õhtuseid uudiseid vaatama.

[Patrick Clarke]

Peagi avanes Samara korteri uks ning esikusse astus Samuel, õllepudel näpuvahel. Ta kiikas üle elutoa ukse ning nähes enda õde, kergitas poiss endamisi kulmu ning lausus lõbusad tervitussõnad. Võtnud ketsid jalast, suundus noormees kööki, kus ta enda pudeli tühjaks jõi ning seejärel selle prügikasti viskas. Avanud külmkapi ukse, muigas mees, kui nägi, et kapp oli täis - Samara oli tublit tööd teinud. Valmistanud endale mõned leivad juustu ja vortsiga, haaras poiss külmikust järgmise õlle ning avas selle.

Rüübanud enda joogist paar sõõmu, kiikas noormees hetkeks aknast välja ning nägi, et neil on naaber, kes hetkel enda maja ees pingil istus. "Kuule, see vanamees passib seal väljas!" hõikas noormees lõbusalt Samarale ning puhkes lõbusalt naerma. Pead vangutades suundus poiss elutuppa ning võttis teisel pool diivanit istet, ise enda õhtupala sööma hakates. Nähes aga, mida tüdruk telekast vaatab, ohkas poiss vaevaliselt - uudised polnud teda kunagi huvitanud.[/color]

[Samara Soul]

Samara kuulis, kuidas uks avanes ning ta juba aimas, kes see on. Samuel, kes muu. "Jälle käisid joomas või?" küsis Samara koheselt, sest ta teadis, et varsti hakkab ta korterisse oma joomakaaslasi kutsuma ning tüdrukule see poleks meeldinud. See oli siiski Tema korter, mitte Samueli oma. Kui poiss oli tema kõrvale istunud, pööras neidis enda pilgu õllepudelile ning seejärel Samuelile endale.

[Patrick Clarke]

Samuel kortsutas vaikselt kulmu ning vaatas tüdruku poole, kes ise punast veini jõi. "Ei!" lausus noormees. Ta ei saanud aru, miks tüdruk teda kohtles, nagu last. Noormees oli kahekümne ühe aastane ja praegu jõi Samara ise veini. "Bändiproovis olin ja sa tead, et ma joon alati seal paar õlut. See pole midagi erilist," sõnas noormees vaikselt ning krabas tüdrukult puldi käest, hakates hooletult telekakanaleid klõpsutama.[/color]

[Samara Soul]

Samara kuulas noormehe ära ning noogutas arusaadavalt. Jah, seda ta teadis, et Samuelil oma bänd oli ning tüdrukul polnudki võimalust seda Sigatüükas koostada. Ta lubas endale, et tegeleb sellega, kui aega leiab. "Ma viisin su asjad külalistetuppa. Seal sa magad senikaua, kuni sa siin oled. Ja senikaua, kuni sa siin oled, siis ma ei taha mingid läbusid ega värke siia," lausus tütarlaps veidike karmilt ning seejärel rüüpas ta veidike enda veini.

[Patrick Clarke]

Sam pööras enda pilgu Samarale ning kergitas vaikselt kulmu. "Jah jah, e m m e. Meil niikuinii on oma koht, kus juua," lausus noormees torisedes ning ohkas vaikselt, asetades pudeli taas huultele ning rüübates paar sõõmu enda õlust. Leidnud üles MTV, pani mees puldi lauale ning jäi vaatama mingit bändi, kes parajasti telekas esines.[/color]

[Samara Soul]

Samara jäi tuimalt telekat vaatama, ise mitte midagi noormehe lause peale öeldes. Õnneks oli poisil vähemalt hea muusikamaitse. Vaikselt ohkas ta, rüübates klaasist enda veini.

[Patrick Clarke]

Samuel ohkas vaikselt, tõusis peagi püsti, ise õllepudelit endaga kaasas vedades. Seejärel suundus ta enda tuppa, kust peagi võis kostuda muusika üürgamist.[/color]