Vastu hommikut..

[Christopher Hayles]

Christopher ei olnud jälle terve öö koolimajas olnud, nagu kord ja kohus oleks ette näinud, vaid ta oli juba keskööl suundunud Siganurme peale hulkuma. Kõigepealt oli noormees läbi astunud Kolmest Luuast, aga kuna seal miskit erilist ei toimunud, läks ta edasi Seapeasse ja kui ka tollest kõrtsist viimane peoaldisrahvas ära hakkas tilkuma, otsustas Chris hommikutunde ootama jääda Huilgavas Hurtsikus. Ta lihtsalt ei hakanud enam riskima ja end kuidagi koolimajja smuugeldama, vaid otsustas seda teha varahommikul, mil see väheke ohutum tundus.

Noor võlur oligi juba vanasse ja lagunenud hoonesse jõudnud ning selle diivanil istet võtnud. Oma võlukepi abil oli Chris süüdanud kaminasse tule ja põlema pannud ka mõned küünlad. Ta oli vajunud täiesti omasse mulli, pilk tuimalt kaminas lõõmaval leegil. Üksinda ei olnud seal talle mingi probleem olla, sest neid kummituse kuulujutte ta ei uskunud. Noh.. eks võrdlemisi igav oli jah, aga vahest üksinda vaikuses mõtete mõlgutamine ei teinud ka paha.

[Julie Margaret Anderson]

Julie oli läinud ilusti õigel ajal magama. Ta lootis, et saab end kenasti välja magada, kuid juba enne vara hommikut avas ta oma silmad ning jäi lakke vahtima. Uni läks lihtsalt ära. Olnud siis mõnda aega niiviisi und oodanud, lõi Julie käega ning ajas end voodist üles. Ta vahetas tuduriided ära välisriiete vastu. Teksapüksid, mantel, sall, saapad. Juuksed sättis ta endal kuidagiviisi krunni ning lahkus siis puhketoast. Sellisel kellaajal ei kartnud Margaret koolimajast väljuda. Sellel hetkel enamasti kedagi liikvel ju ei olnud.

Lõpuks sai Margaret ilma mingisuguse probleemita koolimajast välja. Sel hetkel avastas neidis, et lund sajab. See tõi vaid muige tütarlapse huulile. Ja nüüd liikus ta juba huilgava hurtsiku poole. Margaret polnud seal ammu käinud ning sellepärast ta sealt läbi tahtiski hüpata. Kuhu tal ikka minna oleks, kuna väljas võis hiljem päris jahedaks minna, kui lihtsalt koha peal seista.

Mingi aja pärast jõudis Julie hurtsikuni. Aega läks, aga kohale ta jõudis. Vaikselt lükkas ta hurtsiku ukse lahti ning astus sisse. Koheselt tunnetas ta soojust. Keegi oli seal, kuna ka valgust oli teisest toast paista. Vaikselt raputas ta lund enda mantlilt maha ning astus siis edasi järgmisesse tuppa, leides sealt ühe õpilase. Gryffindorlane.

[Christopher Hayles]

Christopher ei kuulnud isegi seda, kui tütarlaps Huilgavasse Hurtsikusse sisenes, kuigi tavaliselt tegi hoone välisuks ikka päris korralikku kriginat. Alles siis, kui Julia sisenes tuppa, kus noor võlur ennast sisse seadnud oli, märkas Chris oma pilgu tõsta. Esialgu ei tajunud ta ikka veel ära, et näe- üks kaasõpilane on sellisel veidral kellaajal siia ära eksinud, aga kui ta neidist juba veidi aega silmitsenud oli, kergitas Christopher õrnalt kulme. See oli ju üks ta ravenclawlasest kuum klassiõde- Julie Margaret. ''Ma ei näe praegu viirastusi, ega ju?'' kontrollis ta igaksjuhuks üle, huulil põgus muhelus. C ei olnud enam purjus, ainult pisut vindine ja seepärast ei saanud enam ka ta hääletoonist välja lugeda, et ta joonud oleks.

[Julie Margaret Anderson]

Ka tema tundis sel hetkel kaasõpilase ära, kui too ümber pööras ning pilgu Juliele suunas. Christopher. Küsmuse peale hakkas Margaret vaikselt naerma, võttes samal ajal salli tasapisi kaelast. "Ei, sa ei näe viirastusi" vastas Julie siis sellele, astudes ise paar sammu edasi, ühe tugitooli juurde kuhu ta oma salli pani. Nüüd hakkas ta mantli nööpe lahti nööpima. "Ma vaatan, et sa soojendasid ilusti toa mulle ülesse" lausus Margaret järgmisel hetkel, kui oli mantli toolileenile asetanud. Ta liikus edasi diivani juurde, kuhu ka Christopher end sisse oli sättinud. Tõmmanud enda pluusi äärt pisut allapoole istus ka neidis diivanile. Ka enda pilgu viis ta nüüd kaasõpilasele.

[Christopher Hayles]

Kuulnud neidise häält ja tema vastust, püsis Christopheri huulil endiselt lai muie, silmad tütarlapsel. ''Jah, ma mõtlesin, et praegu on ju nii tavaline kellaaeg ja sa kindlasti astud siit läbi, niiet panin kamina kütte,'' lausus nooruk sarkastiliselt, ise lõbusatult irvitades ning jälgis neidise üleriiete ära võtmist. Chrisil endal oli endiselt mantel seljas ja sall kaelas, kuid ta ei tulnud selle peale, et need samuti ära koorida.''Ei aga tegelikult.. mida sa siin teed? Magamisest ka midagi kuulnud oled?'' küsis Chris, kui Julie tema kõrval istet võttis. Väga veider kokkusattumus, aga noormehel oli hea meel, et ta endale seltsilise leidis.

[Julie Margaret Anderson]

"Nonäed, väga hea et sa nii mõtlesid" lausus Margaret seepeale ning naeris endamisi vaikselt, pilk ikka Christopheril. Hetkesks viis ta pilgu kaminale, mis nii ilusasti sooja neile parajasti andis ning kui küsimust kuulis, suunas ta pilgu tagasi noormehele, kes temaga samal diivanil istus. "Ma olen kuulnud küll, aga ei harrasta" lausus Julie siis täiesti tuima häälega, kuid peale seda ilmus ta huulile õrn muie. "Ma ei tea. Lihtsalt uni kadus ära. Ja nii on juba mitu korda juhtunud" seletas Margaret, ise samalajal saapaid jalast võttes, jäädes nüüd villaste sokkide väele. Nüüd sai ta oma jalad diivanile kronksu tõmmata ja end mugavamalt istuma sättida.

[Christopher Hayles]

Tüdruku ära kuulanud, turtsatas Chris vaikselt. ''Ma polegi siis ainuke imelik, kellele magamine eriti pinget ei paku. Nice to hear,'' lausus noor võlur muhelevalt. Sellegi poolest haigutas ta kergelt ning sasis harjumusest oma pisut lohaka välimusega juukseid. Kui Julie ka enda jalanõud jalast tiris, meenus Christopherile alles siis, et ta on endiselt välisriietes ja hurtsik oli nüüdseks juba piisavalt soe, et tavariiete väele koorida. Salli kaelast tõmmanud, nööpis nooruk oma musta värvi sügismantli eest lahti ja libistas selle seljast. Asjad diivaniseljale asetanud, suunas C oma pilgu uuesti Margaretile. ''Mis huvitavat veel räägid siis?'' kostus tema suust järgmiseks.

Ot: Outfit.