Enda ruumides

[Alexander Zabini]

Sass ei mäletanudki, millal ta järsku vastu seina oli, aga ta nautis igati seda, et ta Gregori alluvuses oli. Zabini üks käsi liikus mehe pusa servani ja selle alla, tema pluusi alla soojale nahale, riideesemeid aeglaselt ülespoole lükates, tutvudes aeglaselt seni tundmatu ja endiselt keelatud kehaga. Tema teine käsi oli mugavalt Gregori kaela ümber, tõmmates teda endale lähemale ja noormees süvendas suudlust, nautides oma olukorda kogu täiega. Siiani oli ta vaid korra saanud Gregorit suudelda... eelmise õppeaasta lõpupoole.[/color]

[Prof. Gregor Ivanovich]

Gregor oli terve suve suutnud mõelda vaid sellest suudlusest ja see oli teda seestpoolt söönud ja hulluks ajanud, kuid nüüd tundus, et kõik oleks nagu jälle korras. Ka tema üks käsi liikus viimaks poisi saledale kehale..

Kuid järsku tõmbus mees tagasi ja vaatas pisut ehmunult Alexile otsa. "Sa peaksid minema," lausus ta siis. "Vabastus on laual." Mida ta ometi mõtles?! Iga kell oleks võinud keegi tuppa sisse astuda. Uks ei olnud isegi lukus. Mees pööras Alexile selja ja sammus üsna masendunult kamina juurde, toetades käega ennast vastu selle äärt, jäädes tuld vahtima.

[Alexander Zabini]

Sass kortsutas kulmu, kui mees järsku eemale tõmbus. Miks? Ta neelatas ja hammustas ärevalt oma huulde, kui Gregor kamina juurde läks. Alexi käsi libises lauale, ta võttis paberi ja pistis selle taskusse, kuid ei lahkunud. "Ma ei taha minna," ütles poiss lõpuks, kui Gregori selga silmitses. Miks ta minema peaks? Ei, ta ei kavatsenudki ära minna, mitte mingil juhul. Kui just õpetaja teda välja ei viska... ja Zabini ei uskunud, et ta midagi sellist teeks.[/color]

[Prof. Gregor Ivanovich]

Gregor pöördus ümber ja vaatas sellise poolhullunud pilguga Alexile otsa. "Miks sa seda teed? Miks?" küsis ta meeleheitlikult. Alex ajas teda hulluks ja see kõik oli nii vale. Liiga vale. Gregor seisi kramplikult kamina ees, vaadates Alexi poole. Ta tundis ennast igas mõttes nii valesti. Üks osa oli see, kus ta tahtis oksenda, et milline ta on ja teine osa oli see, kus ta tundis ennast nii hästi, sest ta oli saanud Alexit suudelda.

[Alexander Zabini]

Miks ta seda teeb? Tõepoolest, miks? Alex vaatas nukralt mehele otsa ja astus talle lähemale, käsi tõstetud, et sõrmed tema põsele asetada. "Sest ma armastan sind," ütles ta vaikselt ja poetas mehe huultele õrna musi. "Ma tean, et see kõlab täiesti hullumeelselt ja sa arvad, et ma ei tohiks midagi sellist tunda, aga mida ma sinna teha saan? Ma ainult piinan ennast sinust eemale hoidmisega," lisas Sass kohe, kätt langetades ja natukene tahapoole astudes. Tõeline piin. Terve suve polnud ta kellestki muust mõelnud ja...[/color]

[Prof. Gregor Ivanovich]

Gregor raputas kergelt pead. "Sa ei tea, mida sa räägid. Sul on terve elu alles ees.. sa ei ole veel Sigatüükast väljaspoole saanudki. Sa ei ole saanud enda elu eladagi." Gregor koperdas kergelt tahapoole, olles seljaga nüüd vastu kaminaäärt. Piinatud ilmega vaatas ta Alexi poole.

[Alexander Zabini]

Alexander vidutas pisut silmi, kui Gregoril rääkida lasi. Rumal jutt. "Ma ei tahagi! Mitte ilma sinuta, kuidas sa sellest aru ei saa?" küsis Sass lähemale astudes ja käsi Gregorist mõlemale poole kaminaäärele toetades. "Mind ei huvita see suur ja lai maailm, millest kõik kogu aeg jahuvad, kui ma tean, et sina oled siin kusagil ja..." Miks ta nii põikpäine olema pidi, see Gregor?[/color]

[Prof. Gregor Ivanovich]

Gregor raputas ikkagist pead, kuid Alexi sõnad nagu veendsid teda omamoodi ning mees astus poisile kaks sammu lähemale. Ta võttis poisi käe ja pani selle enda suu peale, sulgedes samal ajal ka silmad. Ta lihtsalt seisis seal, teadmata mida enam teha või öelda. Ta elu oli enne suve uskumatu pöörde võtnud ja nüüd oli kõik ta elu täiesti muutunud, ta pidi kõik enda maailmavaated nurka heitma, sest need kõik olid valed. Armastus oli õige.

[Alexander Zabini]

Sass naeratas nõrgalt, aga endiselt armsalt. "Ma armastan sind," ütles ta aeglaselt ja üsna vaikselt, kuid piisavalt tungivalt, et see mehele kohale jõuaks. Vanus ei huvitanud teda, ka mitte see, et ta on õpetaja. Lihtsalt ei huvitanud. Alex libistas oma käe Gregori suu pealt ära ja nõjatus lähemale, et teda suudelda.

[Prof. Gregor Ivanovich]

Gregor suudles Alexit vastu, kuid see ei olnud väga pikk suudlus. Kell oli juba palju ja Alex pidi lahkuma. "Räägime homme edasi," lausus mees viimaks, kui sammu tagasi astus. Ta oli ikka väga suures segaduses ja ilmselt peab ta unerohtu võtma, et täna magada saada. Kergelt veel korraks käega üle Alexi põse libistanud, keeras ta seejärel otsa ringi ja kadus kabinetis ära oma tuppa.

[Alexander Zabini]

Alexander ohkas vaikselt, kuid laskis nüüd Gregoril minna. Ta avas kabineti ukse ja väljus, suundudes tagasi oma puhketuppa, käed taskutesse surutud. Kas ta läheb tundi, või ei? Ta ei teadnud isegi, ning oli segaduses.

OT: Teema on lõppenud.[/color]