|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 18:50:22 GMT 3
Professoril oli pikk päev seljataga ja nüüd lõõgastus ta enda eluruumides. Eluruumide juurde kuulus ka kabinet, kus ta võttis vastu pärast tunde jäetud õpilasi. Gregor teadis, et tulemas on veel üks õpilane, kes ei olnud ametlikult pärast tunde sessioonile jõudnud. Ivanovich ajas ennast viimaks tugitoolist püsti ja tõmbas T-särgile peale pusa. Vabal ajal kandis tema muguriideid, need olid palju mugavamad ja ei jäänud igale poole ette. Mees sammus kabineti ja seisis kamina ette, vaadates seal lõõmavat tuld. Ta kartis veidike seda kohtumist. Ta ei teadnud isegi miks.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 18:58:51 GMT 3
Sass oli jätnud nõiajookidesse minemata, ning koheselt saanud kirja, mis teatas, et ta peab peale tunde õpetaja juurde minema. Alex ei jätnud minemata selleks, et õpetajat hiljem näha, ta jättis minemata selleks, et teda üldse mitte näha. Aga ta ei hakanud ka seda peale tunde kohtumist üle laskma. Võimalik, et ta saab Gregi ära rääkida, et ta ei pea üldse tundidesse minema. See oli Gregori jaoks täpselt sama ebamugav, kui Alexi jaoks.
Zabini lahkus ravenclawi tornist kümme minutit peale kokkulepitud aega, kindlasti pannes mehe arvama, et ta ei tulegi. Veel kümme minutit hiljem koputas ta tasa õpetaja kabineti uksele ja surus siis käed dressika tasutesse. Ei, ta ei pannud koolivormi uuesti selga, sest oli peale tunde kohe riideid vahetanud ja sajakordne riiete vahetamine ei olnud eriti talle meeldiv. Nüüd astus ta uksest pisut eemale ja ootas, et mees tal siseneda lubaks. Isegi peale möödunudaasta juhtumisi ei tahtnud ta kabinetti siseneda ilma loata. Pigem, see just panigi ta kartma seda.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 19:04:47 GMT 3
Greg oli aja üldse ära unustanud ja lihtsalt tuimalt tulle vahtinud, kui viimaks koputust kuulis. Mees, kes muidu nii kartmatu ja julge, võpatas nüüd. "Sisse!" hüüdis ta ja sammus samal ajal ise aeglaselt kamina juurest enda laua juurde. Seistes laua kõrvale, viis ta pilgu uksele, endal süda sees tagumas. Muidu nii tundetu mees oli taas nõrgestatud ning tal oli raske ennast vaos hoida.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 19:09:21 GMT 3
Sass avas kõhklevalt ukse ning astus kabinetti, pilk enne mehe poole vaatamist tuba uurimas. See ei olnud üldse muutunud viimasest korrast, kui ta seal käis. Ehk siis enne suvevaheaega paar päeva. Lõpuks vaatas Alex õpetaja poole ja lasi uksel enda järel kinni vajuda. "Sa kutsusid mind," ütles ta käsi tagasi taskusse toppides. See kiri oli tal endiselt seal taskus, ning sinna tulles oli ta seda uuesti ja uuesti lugenud. Ja ei, ta ei teietanud Gregorit, tahtis mees seda, või ei. Peale eelmist aastat Sass ei arvanud, et ta peaks enam sellist austust tema vastu välja näitama. Hoolimata sellest, et ta oli ravenclawlane, oli temas ka slytherinlase verd, Zabini, nagu ta oli.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 19:16:20 GMT 3
Kuna Gregor oli kergelt närvis, hakkas ta aeglaselt edasi tagasi sammuma. "Jah. Ma tahtsin teada, miks sa tundi ei tulnud? Kas selleks oli mingi kindel põhjus? Samuti ei tulnud sa ka järeltundi, mis toimus peale tunde." Tegelt Gregor nagu teadis seda vastust juba aga ta lootis, et ta eksib. Kuigi tegelt oli ta üsna kindel, et ta ei eksi. Viimaks jättis mees edasi tagasi sammumise ning peatus, viies silmad Alexile.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 19:20:21 GMT 3
Alexander jälgis, kuidas Gregor ühest toa otsast teise sammus, teades, et mees on närvis. Tema sõnu kuuldes lõpu Alex pilgu maha ja kehitas õlgu. "Ma ütlesin juba eelmine aasta, et sa võiksid mu nõiajookidest vabastada. See on minu jaoks täpselt sama ebamugav, kui sinu jaoks," ütles ta lõpuks end kokku võttes ja pilku seisma jäänud mehele suunates. Kurat võtaks, talle meeldis temast viisteist aastat vanem õpetaja. Viisteist aastat! Loomulikult oli tema jaoks ääretult piinlik tunnis olla, teades, et mees teab, mida Sass tunneb. See ei olnud suvega ju muutunud... kui, siis oli igatsus vaid suuremaks läinud.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 19:28:40 GMT 3
Gregor vaatas poissi, tundes, kuidas tema süda valust kokku tõmbub. See oli lihtsalt vale, väga vale ja mees teadis seda ise ka, kuid talle meeldis enda õpilane. Ja ta teadis, et Alexile meeldib tema ka, sellepärast see oligi nii ohtlik mäng. "Ma tean, et sa soovisid vabastust, kuid Nõiajoogid on oluline aine." Gregor pööras ümber ja sammus laua taha. "Aga, kui see on tõesti su soov, siis ei saa ma sind vägisi kinni hoida." Gregor ei suutnud Alexile otsa vaadata, vaid võttis ühe pärgamendi, et kirjutada Alexile ametlik vabastus tunnist, et ta ei võta enam Nõiajooke. Kergelt väriseva käega pistis ta sule tindipotti, olles valmis kirjutamiseks. See tähendas seda, et ta ei näe enam Alexit, sest poisil ei olnud mingit põhjust vangikoobastesse tulla ning Gregor ei käinud eriti enda ruumibest väljaspool, isegi söömas käis ta harva koos teistega, ülideslt lasi ta majahaldjatel söögi enda tuppa tuua.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 19:39:45 GMT 3
Ta tahtis seda vabastust, tõesti tahtis... Alexander neelatas tasa, kui Gregor laua taha läks ning pärgamendi võttis ja täiesti kirjutamiseks valmis oli. Oleks ta selle eelmisel kevadel valmis kirjutanud, ei oleks neil seda vestlust siin. See tundus nii lõplik kõik. Sass astus lauale lähemale ning vaatas paberit ja siis jälle õpetajat. See oli nii ääretult vale, mida ta tundis, nii vale... aga miks see siis nii hea oli? Miks kõik keelatu nii hea oli? See oli nagu kiusu pärast. Ja ta nägi, et Gregor ei tahtnud seda kirjutada. "Ma võin ju... sa võid mulle öelda, mis jooke ma tegema pean ja ma võin... need iseseisvalt teha ja sulle saata või midagi," pomises nooruk hetke pärast, pilk mehele kinnitatud.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 19:42:37 GMT 3
Gregor neelatas. "Ei, sa ei pea seda tegema, kui sa ei taha. Nõiajoogid ei ole peale viiendat klassi enam kohustuslikud." Gregor ei vaadanud ikka Alexi poole, kes oli nüüd laua juurde tulnud. Ta asus hoopis vabastust kirjutama. Eks ta peab üle saama, mis teha. Kivistab enda südame, nagu see oli enne, kui ta Zabiniga tutvus.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 19:47:48 GMT 3
"Mul on seda ainet vaja..." Oleks vaid teine õpetaja. Alexander ohkas pisut, ning jälgis, kuidas Greg vabastust kirjutab. Tal oli ainet vaja, tal oli vabastust vaja... ühesõnaga ta oli täiesti perses seisus omadega. Sass surus huuled ärevalt kokku, kui nüüd hoopis teisele poole lauda astus ning täiesti hetke ajel Gregori sülle istus. "Sa tõesti meeldid mulle..." sositas ta õrnalt, kui õpetaja näo enda käte vahele võttis ja talle täiesti tõsise pilguga otsa vaatas.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 19:50:53 GMT 3
Gregor pillas sule põrandale, kui Alex talle sülle istus ja tema pea enda käte vahele võttis. Mees ei teanud mida öelda. Ta oleks tahtnud Alexit suudelda, teda igavesti hoida, kuid see oli lihtsalt liiga väär. "Alex.. Sa tead, et see on vale. Ma olen sinust poole vanem ja lisaks veel su õpetaja." Kuid mees ei liigutanud ennast, ta ei tahtnudki ennast liigutada.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 19:55:47 GMT 3
Alexander noogutas aeglaselt. "Aga miks see nii õige tundub siis?" küsis noormees tasa, pilk endiselt mehe silmis. "Ma ei saa ju ise enda tundeid juhtida," sõnas Sass pöidlaga õrnalt Gregori põske silitades. Ja Gregor tahtis ju sama... vähemalt selline mulje oli Alexile jäänud. Ta polnud kordagi Zabinit eemale lükanud, kuigi ütles, nagu nüüdki, et see on vale. Aga ta polnud kunagi teinud midagi sellist, mis Alexi tõesti temast igaveseks eemale tõukaks. Need sõnad polnud nii mõjuvad, et Alexi tundeid kustutada, miski poleks. "Ma nii igatsesin sind..."[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 2, 2012 21:51:20 GMT 3
Gregori süda peksis meeletult. Kõik tema olemus oli segi paisatud. Ta ei olnud ta ise. Mees lihtsalt vahtis Alexile otsa, mõtted peas ringi uitamas. "Ma ei tea, miks see nii õige tundub," lausus ta viimaks. "Ma tõesti ei tea." Aga nii see oli. See tundus kõige õigem asi tema elus. Ainuke asi, miks see vale oli, oli mingite nõmedate reeglite tõttu, mida ühiskond paika oli pannud, kuid alati leidus neid, kes selliseid mõttetuid reegleid rikkusid. Gregor vaatas Alexile otsa ning viimaks suudles teda ja korraga oleks nagu terve tuba särama löönud ja kõige parem tunne maailmas täitis tema keha.
|
|
|
|
Post by Alexander Zabini on Jan 2, 2012 22:01:41 GMT 3
Kui see tundub nii hea... siis miks mitte seda nautida? Alexander hingas sügavalt sisse ning vastas mehe suudlusele, silmad suletud, sõrmed endiselt mehe põskedel. Nii hea oli seal istuda ja teada, et mees tunneb sama, mida tema... ja teda suudelda, see oli parim tunne maailmas. Kõik need teised, kellega Alex oli juhtunud suudlema, ta oli siiski pool-veela ja veelad olid teada-tuntud isikud, kes kõigile kiirelt meeldima hakkasid, nendega polnud üldse nii hea suudelda. Praegu tundis ta end paremini, kui kunagi varem, ta nautis suudlust rohkem, kui ei midagi muud. Zabini oli täiesti armunud... jah, ta armastas oma õpetajat, hoolimata sellest vanusevahest, millest Gregor rääkis. Teda ei huvitanud. Alex tahtis Gregorit ja see oli ainus, millele ta mõelda suutis.[/color]
|
|
|
|
Post by Prof. Gregor Ivanovich on Jan 4, 2012 20:19:12 GMT 3
Gregor pani enda käed tugevalt ümber Alexi ja ta unustas kõik, mis oli keelatud. Ta nautis seda ja nautis täiega. Suudlust süvendades, liikus tema üks käsi Alexile juustesse, teine hoidis ikka poisist kinni. Aeglaselt ja märkamatult olid nad püsti tõusnud ja Gregor surus Alexit kergelt vastu seina, toetades ise tema vastu.
|
|
