|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 2:32:43 GMT 3
Sigatüüka rasked uksed sulgusid Jonathani selja taga ning kiirelt pööras noormees enda pilgu suurele kettataolisele täiskuule, mis Keelatud Metsa kohal kõrgus. Noormees oli sunnitud kergelt kulmu kortsutama, see ei olnud kohe kindlasti aeg, mil ta oleks tahtnud mõne libahundiga kokku joosta. Kuid ta pidi riskima! Ta oli närviline! Ta ei olnud väga kaua toitunud, liigagi kaua.
Noormees lükkas käed sügavale enda teksade taskusse ning hakkas mööda kitsast teerada Hagridi majakese poole suunduma. Talle meenus aeg, kui ta esimest korda Sigatüükas õppinud oli. See oli olnud nelikümmend viis aastat tagasi ning siis oli ta "kogemata" Hagridi majakese põlema pannud. Nüüdseks oli see jälle taastunud. Kahjuks.
Jonathan võttis Hagridi majakese uksetrepil istet ning võtnud tagi taskust hõbedase pläsku, keeras ta sellelt punni maha ning rüüpas selle sisu, välkuvad kihvad huulenurkades kiiskamas. Veri!
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 28, 2011 2:46:53 GMT 3
Samal ajal, kui Jonathan oli majast väljunud oli kuulda vandumist metsaäärest, kuid seda mitte lossini ilmselgelt. Noormees viskas vihaselt oksa eemale milleotsa ta just koperdanud oli, ning viis pilgu oma kätele, mis kergelt veritsesid. Võlukepi abil end terveks ravinud ohkas kutt vaikselt, ning oli nüüdseks kindel, et lossi tagasi ta veel ei lähe. Pimedas juhtub nii mõndagi toredat eksole. Võtnud suuna selle idiootse metsavahi maja juurde teadmata põhjusel maandus ta viimaks akna taga. Vaht ilmselt magas, või oli kusagil oma uut koduloomakest hooldamas, kuid maja tundus tühi olevat.
Tänu sellele ka tumedasse riietunud Jase oma juuksed mütsialla tõmbas, ning ronima hakkas. Korstnast vast sai midagi ikka sisse visata eksole, ning järgmisel päeval imestada, et kes sellega hakkama oli saanud. Kuid koheselt, kui noormees katuseäärt puudutas ärkas see justkui ellu. Kragises, ning siis käis kerge müts. Jase oli lennanud kogu oma hiilguses trepiette, ning oh, seal istus keegi, kelleks oli see veider kutt tema enda majast. Midavittu? Oskamata midagi öelda vahtis ta kutiga tõtt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 2:56:45 GMT 3
Kusagilt eemalt kostus vandumist, kuid Jonathan otsustas seekord asjasse mitte süveneda. Ta ei tahtnud, et ta mõnele professorile vahele oleks jäänud, sest need võisid ju teda lossi tagasi saata. Seda aga John praegu ei tahtnud ning just sellepärast püsiski ta vait. Kui ta aga vere lõhna tundis, muutusid tema meeled aga erksaks ning vampiiri elektrisinised silmad muutisid veelgi heledamaks, peaaegu valgeks. Kuid verelõhn kadus järsku ning ka noormees suutis peagi sügavalt sisse hingata ning rahuneda.
Kuskilt lähedusest kostus aga endiselt mingit saginat ning juba mõne aja pärast tundis/kuulis John, kuidas miski ülevalt alla sajab ning noormehe jalge ette prantsatab. Jonathan'i pläsku koos selle punase sisuga langes tema käest ning noormees tõusis kiirelt püsti, vaadates amrulise pilguga majakaaslasele otsa, käed rusikasse tõmbunud. Nähes aga, kes alla lennanud oli, rahunes noormees peagi, Tegu oli küll tühipalja inimesega, kuid siiski tema majakaaslasega. "Mida sa siin teed?" päris noormees vaikselt, torisedes. Ta võttis pläsku üles ning keeras sellele korgi peale, lootes, et Jason nüüd maas olevat punast vedeliku lähemalt uurima ei hakka. Tal ei olnud mingit viitsimist tollele selgitada, miks tal oli veri pläskus.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 28, 2011 3:02:16 GMT 3
Jase kergitas vaid oma kulmi, ning lükkas end vähemalt istukile sinna trepiette. Kui kuti pläsku maha lendas turtsatas kutt vaid endamisi, ning hakkas oma käsi uurima. Ehk suudab ta veel paar korda end täna vigastada. ''Mina teen seda, mida alati. Tekitan pahandusi, aga sina?!?'' Viis kutt silmad uurivalt oma peopesadelt Jonathanile, kes pigem selline omaette tegelane oli. Käis joomas metsavahi majaees, ning arvas, et nii on lahedam, kui kusagil teistega juua? Psh. ''Mida sa jood?'' Küsis slytherinlane vaid paljast uudishimust, kui end viimaks ka püsti oli lükanud. Tuleb ju kuidagi end nüüd terveks taaskord ravida.
Võlukepi abil taaskord oma luud kondid terveks teinud, mis seekord üllatavalt vähe viga olid saanud sammus ta Jonathani kõrvale trepile istuma. Astudes nii kogemata vere sisse, ise ta seda muidugi ei märganud väljas oli ju pime ja tema ei olnud mingi eriline elukas, nagu enamus õpilasi koolis. ''Miks hurtsikus pole?'' Oli ju teada, et seal käib koguaeg mingi läbu ja trall.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 3:24:14 GMT 3
Noormees kergitas endamisi ainult üllatunult kulme, kuid ei hakanud midagi ütlema. Tema ei olnud keegi, kes enda majakaaslast keelata saaks ning tegelikult ta ei tahtnudki. Vähemalt keegigi tegi seda, mida ta tahtis, kuid noormees oli kergelt ärritunud, et nii palju väärtusliku verd raisku oli läinud. Ta ei olnud endiselt enda isu täita suutnud ning mõte sellest muutis teda veelgi rohkem pahuramaks. Noormehe küsimuse peale teadis John aga kiirelt, mida vastata: "Viskit." Viski meeldis talle. See oli ainus, mis leevendas janu vere järele.
Ta keeras pläskult korgi taas maha ning rüüpas selle sisu kiirelt tühjaks, pärast veel Eric palub ka sõõmu "viskit" ning John ei tahtnud teda eriti solvata keeldumisega. Tühja pläsku toppis noormees tagasi tagi põuetaskusse ning jälgis nüüd kerge huviga majakaaslast. Kuulnud aga tolle küsimust, mõistis noormees, et Jason tõesti ei tundnud teda. Nimelt ei olnud Jonathan eriti seltskondlik, vähemalt mitte inimeste seltskonnas. Inimesed olid tema jaoks igavad ning ta ei teadnud, mis kasu saaks neist olla, kui vere loovutamine. "Ma ei tea, mis ma seal tegema peaks? Sellised tüüpilised pubekate peod on minu jaoks suht igavad," haigutas noormees, vastamata majakaaslase esimesele küsimusele. Ta oli selle nüüdseks lausa ära suutnud unustada. Ta igatses kolmekümnendaid, kui ta käis USA-s kasiinodes ning pidutses seal rikaste ärinaistega (kellest paljud olid muide vampiirid). Olid ajad.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Dec 28, 2011 3:46:09 GMT 3
Kutt viis silmad kaugemale metsa, ning noogutas vaikselt. ''Ja mina mõtlesin, et ma olen ainuke kellele need peod väga meeltmööda pole.'' Pomises nooruk vaikselt endale ninaette. Jah seltskonna vastu polnud tal reaalselt kunagi eriti midagi, kuid läbud, kus noored end lolliks jõid ja hiljem oma sisikonda segi keerasid ei olnud just eriti kutsuvad. ''Rohkem pole seda kraami?'' Krimpsutas kutt viimaks oma nina, kui oli otsustanud, et siiski peaks midagi kusagilt otsima. Kui Jonathanil pole siis tuleb Hagridi maja peapeale keerata, ning on jällegi kaks ühes. Sigadus ja midagi kasulikku.
Slytherinlase silmad olid aga kogu selle väikese vestluse ajal suunatud kaugemale otse metsatukka, mis üsna lähedal paistis olevat. Seda tegid need mäed ja künkad, ajasid Jasoni vahemaad täiesti segamini. ''Tulid lihtsalt oma mõtteid mõlgutama? Või on midagi olulisemat plaanis?'' Ei viinud noormees endiselt oma silmi majakaaslasele. Seal metsas justkui kutsus midagi.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 9, 2012 13:43:58 GMT 3
Noormees oli üsnagi üllatunud. Ta oli alati arvanud, et Jason on peoloom, möllumees - temale totaalne vastand. Kuid nüüd tundus, et neil oli rohkem ühist, kui algul võis oodata. Tundus, et nad mõlemad eelistasid olla omaette selle asemel, et vaadata, kuidas kuueteist aastased neiud end segi oksendavad ning seitsmeteist aastased noormehed neile püksi ronida üritavad. Kuid ta ei vastanud seepeale enam midagi. Noormehe teist küsimust kuuldes raputas John aga mõtlikult enda pead. Võib-olla oleks pidanud Eric'le enda saladusest rääkima? Vaevalt, et ta oleks kellelegi välja rääkinud ning kui olekski seda teinud, siis mis kasu see endaga kaasa oleks toonud? Jonathan oleks nad kõik ära tapnud ning seejärel siit jalga lasknud. Niikuinii oli see tema teine kord Sigatüükas õppimist ning ta tegi seda ainult igavusest.
"Vaevalt, et sa tahad seda," lausus noormees põgusa muigega. Ta hoidis enda silmi noormehel, kui viimaks taas pooltühja pläsku välja võttis ning sellelt korgi maha keeras. Väike tilk oli veel sees. Ta libistas pudeli huultele ning rüüpas sellest mõned sõõmud.
Lõpuks vaatas ta enda selja taha - Hagridi majakese poole. Ta ei olnud seal kunagi käinud, vähemalt mitte sees. Nüüd ta mõtleski, mida kõike seal olla võiks. Ilmselt hunnik kila-kola. Kuid kindlasti ka kanget alkoholi. Hagrid ju jootis enda loomadele viskit sisse. "Ma tulin lihtsalt mõtlema," lausus noormees viimaks majakaaslasele, pöörates enda silmad temale. Too jõllitas Keelatud Metsa ning korraks taipas John, mida too mõelda võib. Ta tahab Metsa minna?
|
|
