|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 26, 2011 23:16:45 GMT 3
Margaret keeras ühele küljele, seejärel teisele. Kuid mitte üheski asendis ei tulnud und. Ka ei selili ega kõhuli. Mõnda aega vaatas tüdruk niisama lakke, kuni kell juba viie paiku hommikul oli. Endamisi ohanud, tõusis ta voodist, pani endale riided selga, milleks osutusid musta värvi teksased, valge pluus ning peale tumehall mantel, kuna väljas oli suhteliselt jahe.
Lõpuks oli Margaret teel oma maja puhketoast kooliõu poole. Vaikselt tatsas tütarlaps edasi, endal kõrvaklapid peast, kust tuli tema lemmikmuusika. Päike polnud veel tõusnud. Oli ainult pisut heledamaks läinud. Väljas oli tuul. Tuul mis sasis tütarlapse süsimusti juukseid, kuid see ei jäirinud Julie't. See oli pigem nauditav. Käed taskutesse surutud, liikus Julie tasapisi järve poole.
OT. Kes soovib, võib ühineda. Ei pea ilmtingimata ainult 1 inimene olema : )
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 23:48:55 GMT 3
Taaskord ei olnud Roland korralikult magada saada. Tundus, et keegi oli tema une lihtsalt ära röövinud ja kõik. Ainsaks väljapääsuks olid vist kanged unetabletid või mõni hea unejook, millest ta parima meelega hoiduks, kuid muud tal ju üle ei jäänud. Roland oli praktiliselt kõndiv zombi.
Pärast pikka lamamist voodis, otsustas noormees ühe pika jalutuskäiku kasuks, mis karastaks vähemalt tema mõtteid ja paneks ta eesootavasse koolipäeva pisut positiivsemalt suhtuma.
Ennast riidesse pannud, kõndis koolivanem aeglaste sammudega välja. Ta pilgutas veel unesegaselt silmi, kuid oli üsnagi kindel, et isegi, kui ta nüüd tagasi oma voodisse poeks, ei jääks ta magama. Noormees sammus järve poole, see oli alati esimene koht, kust ta oma jalutuskäiguga alustab ja üllatus, kui nägi seal veel kedagi. See oli Julie, tüdruk Ravenclawist ja juhtumisi tema klassikaaslane. "Ja miks sa ei maga?" küsis ta viisakustest tervitustest mööda astudes ning neidise juures peatudes. Teda vaevas ka unetus?
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 26, 2011 23:53:40 GMT 3
Julie oli jõudnud järve kaldale ning vaatas nüüd veepinna poole. Hetk hiljem oli keegi ta kõrval ning esitas küsimuse. Küsimust ta ka õnneks kuulis, kuna muusika Margareti kõrvaklappides polnud sugugi nii vali. "Und ei olnud" lausus tütarlaps siis lühida vastuse. Mis seal pikemalt ikka rääkida. Neidis võttis mõlemad klapid peast. Tal siiski nii palju viisakust jätkus, et kui kellegiga räägib, siis muusikat ikka ei kuula ju. "Ja ma vaatan, et sul on täpselt sama jama" lausus Julie hetke pärast sinna otsa ning turtsatas hetkeks. Kuigi samas polnud selles midagi naljakat. Iga inimene vajas öösel und. Kasvõi natukene, mida paraku polnud neil mõlemal.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 26, 2011 23:56:27 GMT 3
OT: Sigatüükas ei tööta mugutehnoloogia tegelikult.
Oi, niiet ta polegi ainuke! Nojah, see oli natuke ilmselge. Julie ei olnud koolivanem ega prefekt ja ta ei omanud kohustust vara ärgata ja patrullida. Mõnes mõttes oli Rolandi varajane ärkamine plussiks. Ta ei jäänud kunagi tundidesse hiljaks. "Just nii," tähendas Roland, libistades käed külma eest taskutesse, mis siis, et väljas ei olnud isegi eriti jahe.
Noormehe nägu oli endiselt kahvatu "magamisest" ja tema silme all olid hallikad varjud, mis jätsid temast veelgi süngema mulje, kui ta seda niigi oli.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 27, 2011 0:08:01 GMT 3
OT. uups.
Nonäed, polnudki raske arvata, miks ka Roland niivõrd vara väljas on. "Sa oled hommikuse ringkäigu ära teinud juba?" uuris Julie hetke pärast. Neidis polnud kindel, kummalt poolt noormees oli tulnud. Margaret oleks hea meelega kaasa tatsunud koos hufflepuffi koolivanemaga. Nagunii midagi paremat enne hommikusööki ja koolitunde teha polnud. Tütarlaps viis oma pilgu järveveelt Rolandile.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 0:16:15 GMT 3
"Ei," vastas ta napisõnaliselt, kuid leebus korraga. Alati kandis ta seda veidrat kaitsekilpi enda ees, isegi, kui tegu oli täiesti süütu ja sõbraliku Ravenclawlasega. Roland hingas sügavalt sisse, täites enda kopsud värske õhuga, mis isegi maitses temaarust hästi. "Tahad kaasa tulla?" See oli rohkem nagu pakkumine. Isegi kui tüdruk ära ütleks, kavatses Roland ühe suure ringi koolialadele peale teha enne, kui ta tagasi Sigatüükasse läheb ja hommikusööki nautima suundub.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 27, 2011 0:32:18 GMT 3
Okei, järelikult oli Roland koolist otse järve äärde tulnud. Kuulnud pakkumist, ilmus tütarlapse huulile taas õrn muie. "Tuleksin hea meelega" vastas ta siis küsimusele. Nagunii poleks tal midagi paremat teha olnud. See aeg enne hommikusööki oli vaja ära sisustada. "Aga, kuhu siis järgmisena?" uuris Margaret. Rolandil oli kindlasti oma ettenähtud ring. Või siis tavapärane ring, mida mööda ta enamasti jalutas.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 27, 2011 0:38:53 GMT 3
Millegipärast ta isegi aimas, et neidis vastab talle nii. Nojah, mida muud teha omaette nii varasel kellaajal? Roland hakkas aeglaselt edasi astuma, võttes suunaks keelatud metsa. Ei, ta ei käinud seal sees, lihtsalt jalutas selle lähedal pisikeses sissetallatud rajas, nautis metsa värsket lõhna ja imetles mahalangenud puid ja tihedat udu, mis varjas pool tema vaateväljast. "Mets," vastas ta tüdrukule, vaadates üle õla tema poole.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 27, 2011 0:42:11 GMT 3
Kui Roland edasi liikuma hakkas, liikus ka Margaret temaga kaasa. Kuulnud, kuhu nad suunduvad, ei jäänud tüdrukul muud üle, kui vaid noogutada. Vaikselt hakkas päike tõusma, mida oli kena vaadata. Kogu taevas muutus kuidagi heleroosaks. Hetke pärast viis Julie oma pilgu hufflepufflasele. "Oledki alati nii napisõnaline?" uuris neidis siis mingi aja pärast ning kortsutas hetkeks kulme. Ta sai aru, et on hommik ja tänu sellele, et und pole, on inimene veelgi väsinum, kui tavaliselt, aga siiski.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Dec 28, 2011 14:18:07 GMT 3
Küsimus pani Rolandi pisut ebamugavalt tundma, kuid ta kogus ennast kiiresti ja noormees vaatas Julie poole:"Mitte alati." Sellega üritas ta rohkem ennast, kui neidu veenda. Ta oli tõesti sageli nii napisõnaline, et kergem oli lihtsalt mõni teine vestluskaaslane sellisel kellaajal leida, kui tema. Isegi öökullid olid vist paremad seltsilised, kui tema. Kuid siiski... Ta ei olnud näiteks Amity Daniellega nii napisõnaline! Oli lihtsalt vaja leida hea ühine teema ja siis muutuks Julie arvamus Rolandist otsekohe.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 31, 2011 5:19:42 GMT 3
Kuulnud vastuse ära, ei jäänud Margaretil muud üle, kui ainult noogutada. Ta naeratas endamisi, vaadates enda ette maha, kui mööda sissetallatud rada edasi kõndis, Roland tema kõrval. Õrn tuuleiil sasis õrnalt tütarlapse juukseid, kuid ta ei teinud sellest välja, ega ka sättinud neid, kuna see poleks lihtsalt tulemust andnud. "Kuidas on siis olla koolivanem?" uuris Julie hetke pärast, rikkudes ära vaikuse, mis nende kahe vahel parasjagu oli. Ka neidis ise oli mõelnud prefekti ja koolivanema kohustuse peale, kuid kas see oli seda aega väärt? "Tüütu pole iga hommik ja õhtu ringe teha?" uuris ta edasi, täpsustades enda eelmist küsimust. Sellel hetkel viis ta ka oma pilgu noormehele enda kõrval.
|
|
|
|
Post by Roland Stark on Jan 3, 2012 1:21:24 GMT 3
Roland ei teinud tuulest väljagi. Inglismaa puhul olid tuulised ilmad kõige tavalisemad asjad üldse. Kuuldes tütarlapse küsimust, muigas koolivanem kergelt ja kehitas õlgu. Ta ei pahandanud, et Julie vaikuse lõhkus, kuigi ta oli seda nautinud. "On küll, kui aus olla," vastas ta aeglaselt. See oli väsitav; ärgata hommikuti kell viis (mis siis, et ta magas väga vähe, kui sedagi) ja siis jalutada mööda külma koolimaja ringi, väriseda külmast ja vajadusel ka välja minna selleks, et üle vaadata, ega seal reegliterikkujaid pole. "Ma ei ole siiamaani aru saanud, miks mind koolivanemaks välja valiti," sõnas noormees mõtlikult.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Jan 3, 2012 1:27:34 GMT 3
Kuulanud noormehe ära, ilmus tütarlapse huulile õhkõrn muie. "Ma vahel mõtlen, et isegi võiks olla. Just nimelt siis, kui mul poole öö pealt uni ära läheb" rääkis Margaret. "Aga samas, iga hommik. See on tõesti palju palutud" arutles Julie kõva häälega edasi. "Sa sellest ära ei saa öelda?" uuris tütarlaps. Kui Roland tõesti vastu tahtmist ametisse pandi, siis ei saa teda ju ometigi sundida tegema seda, mida ta ei taha.
|
|
