|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 26, 2011 21:49:17 GMT 3
Margaret oli õhtupoolikul läinud koolimajast välja, käes paberileht ning pliiats. Ta suundus öökulli maja poole. Nimelt oli ta otsustanud, et peab enda parimale sõbrannale kirjutama kirja. Jah, Julie parim sõbranna oli mugu, ega ei käinud sigatüükas, aga ometigi teadis kõigest seal toimuvast. Julie teab oma parimat sõbrannat, Hannah'it, juba sünnist saati.
Tüdruk jõudis lõpuks koolimajast eemale, öökulli maja treppide alla. Ta istus ning hakkas kirja kirjutama. Kõigest mis oli või ei olnud juhtunud. Kuidas on tuju olnud sigatüükasse jõudmisest saadik ja mida kõike muud veel.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 26, 2011 22:19:31 GMT 3
Estelle oli küll väga väike, kuid enda 176 eluaasta jooksul oli ta siiski õppinud lugema. John'i väikeõde, ainus, keda noormees tõeliselt armastas ja igatses. Nüüd kõndiski ta öökullimaja poole, käes pärgament, millele oli peene ning veidi vanamoelise käekirjaga kirjutatud: Estelle E. Vane, London 45-765.
Noormees oli üsna omadesse mõtetesse süvenenud, sellepärast ta ei kuulnudki, et keegi juba öökullimajas oli. Keegi inimene. Olevus, kellele noormees eriti palju tähelepanu ei pööranud. Inimesed olid tema jaoks tähtsusetud.
Kuid kui ta ukse avas, koondusid esimese asjana tema elektrisinised silmad näitsikuni, kes kirja kirjutas. Noormees vaatas mõni hetk lummunult seda inimliku ilu, kuid viimaks taastas tema ilme ükskõikse ning eemalviibiva tooni, kui ta neidist ainult korraks peaga noogutades tervitas ning seejärel ühe kooli loorkaku poole suundus (ta ei olnud endiselt enda lindu soetanud). Tühjade silmadega rullis ta kirja ning hakkas seda kriiskava linnu jala külge siduma.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 26, 2011 22:31:30 GMT 3
Tütarlaps oli alles pool kirja valmis kirjutanud. Paljust oli rääkida. Aga Margaretil oli piisavalt aega. Uneaaeg oli tema jaoks veel kaugel. Julie kirjutas ja kirjutas, kuni ühel hetkel maja uks avanes. Tüdruk ei ehmatanud, vaid tõstis aeglaselt pea, et vaadata, kes oli tulija. Miks peakski ta ehmuma? Paljud käisid ju öökulli majas, kirju saatmas ju.
Margaret tundis ära lõpuklassi slytherinlase. Näinud noogutust, tegi seda ka Margaret, endal õrn naeratus näol. Naeratus, mis oli põhimõtteliselt olematu - vaevumärgatav. Kui too hakkas kirja öökulli jala külge kinnitama, jätkas Julie kirja kirjutamist, viies pilgu tagasi paberile enda ees. "Kellele kiri läheb, kui küsida tohib?" uuris Julie, samal ajal jätkates kirja kirjutamist. Tüdruk lihtsalt oli vahest uudishimulik.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 26, 2011 22:42:10 GMT 3
Ka noormees ei võpatanud, kui ta Margaret'i poolt küsimust kuulis. Tegelikult võis küsida, küsija suu pihta ei lööda. Aga kuidas oleks noormees seletanud, et enda õele. Tavaliselt ei olnud viie aastased nii mõistlikud kui oli seda Estelle. Too oli küll endiselt lapselik ning vampiirilikult armas, aga ta ei olnud rumal. Ta teadis, kuidas asjad käivad, mis siis, et ta igatses üleskasvamist.
Noormees sidus endiselt osavate sõrmedega rullikeeratud kirjakese linnu kala külge ning lausus viimaks: "Õele." Tema toon oli rahulik ning madal. Kindlasti oleks see nii mõnegi tüdruku sisemuse tarduma pannud. "Ta on mu ainus perekond," lisas noormees veel juurde sel ajal, kui tüütu loorkakk veel korra kriiskas. Ta ei teadnud isegi, miks ta seda ütles, kuid ometi oli ta seda teinud. Lind kriiskas veel korra ning tõukas seejärel end posti otsast lahti, lehvitas tiibu ning lendas akna-avast välja. John jäi talle järgi vaatama, kulm murest kortsus.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 26, 2011 22:56:39 GMT 3
Ja Julie sisemus tarduski hetkeks. Ta oli Jonathani varem näinud, kuid vist mitte kunagi rääkimas kuulnud. Seega oli tema hääletoon kuidagi värskendav, mõnus kuulda. Vastus oli aga pisut kurvavõitu, kui kuulis, et Jonathanil ainult õde alles on. "Mul on kahju" lausus Margaret lõpuks, tõstes ka pilgu. Ta oli oma kirjaga ühelepoole saanud. Ta keeras paberi rulli, liikudes samal ajal ühe lumekaku juurde, et siis paberirullikest tema jala külge siduda. Julie jäi mõttesse. Ta mõtiskles selle üle, et mis siis saaks, kui ta isa ka ära sureks. Margaretile jääks samamoodi ainult õde. See oleks päris karm. Hakkama nad saaksid, aga ilmselt oleks väga raske.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 27, 2011 14:06:30 GMT 3
Noormees pööras hetkeks enda sinised silmad tütarlapsele, vaadates teda põgusalt. Margaret tõesti mõtles seda tõsiselt, jah? Tal oli tõesti kahju? Seda oli tüdruku hääletoonist väga hästi aru saada, kuid noormees ei saanud aru, miks peaks keegi täiesti suvalisele inimesele kaasa tundma. John'i jaoks olid kõik tunded surnud. Koos temaga surid ka tema jaoks armastus, viha, kirg... Kuid ometi armastas ta enda õde - too oli talle kõige lähedasem. Too oli ainus, kes veel tema perekonnast elas. Kõik teised olid juba vanadusse surnud, ilma järglasteta. Ainult Estelle ja Harold olid olnud need, kes olid vampiiriklanni küüsi langenud ning see oli nüüdseks juba sada seitsekümmend üks aastat tagasi.
Viimaks pööras vampiir enda silmad tüdrukult ning kõndis ava suunas, mille trepid välja viisid. Ta vajus trepile istuma ning sirutanud enda jalad välja, vaatas noormees kaugustesse. Ta nägi välja nagu prints. Tema kahvatu nahk kumas sel sügisesel õhtul maagiliselt, tema elektrisinised kurvad silmad särasid ning tumepruun juuksepahmakas oli veidi sassis. Noormehe huuled olid õrnalt paokil ning kui ta hetkeks keelega üle nende käis, hakkas ta vere maitset igatsema. Liiga kaua oli möödas ajast, mil ta viimati toitunud oli. Ta oleks pidanud lahkuma, kohe!
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 27, 2011 14:47:12 GMT 3
Hetkeks tõstis ka Margaret pilgu ning piilus slytherinlase poole, kui too trepile istuma läks. Jah, ta tundis kaasa slytherinlasele. Tüdrukul oli süda täiesti olemas. Polnud see kusagile kadunud. Lõpuks sai Julie kirja lumekaku jala külge seotud. Imevaiksel häälel sosistas Julie kakule aadressi, kuhu ta selle viima peab ning hetke pärast tõusiski too lendu. Veel mõne hetke vaatas Margaret kakule järele, kui siis end ümber keeras ning Jonathani poole vaatama jäi.
Tema ilu hakkas tõesti silma. Juuksed olid mõnusalt sassi. Selle nurga alt oli ka noormehe kahvatut nahka näha. Ainult silmi Julie ei näinud, kuna noormees istus tema poole seljaga. Margaret unustas end täiesti ära. Ei tulnud tema suust enam kippu ega kõppu, kuni üks hetk ta järsult pead raputas, et mitte liiga kaua vesistama jääda, kuid pidi tõdema, et vaade oli lihtsalt vapustav.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 27, 2011 16:08:18 GMT 3
Tütarlapse sõnad linnule olid küll vaiksed, kuid ometi kuulis Jonathan neid nii selgelt, justkui oleks näitsik koos linnuga tema kõrval. Noormees ristas enda sõrmed, mida ta enda põlvedele toetas ning vaatas kaugustesse. Kõikjal oli vaikne. Ilmselt olid õpilased juba enda puhketubades. Just sellepärast eelistaski noormees seal hetkel mitte olla. Talle ei meeldinud suured rahvakogunemised. Öökullimajas oli hetkel hea olla ning isegi Margaret ei seganud teda. Tegelikult oleks võinud tüdruk veel midagi öelda, kuid noormees oli nii kindel, et too nüüd lahkub. Kindlasti ta teeb seda.
Kuid tüdruk ei lahkunud ning mõne aja pärast tundis noormees tüdruku pilku endal. Jonathan kangestus hetkeks, kuid viimaks ta aga kortsutas endamisi kulmu. Nagu oleks tüdrukul midagi nii suurepärast vaadata. Üks elutu keha, kelle süda ei löönud ning kelle soontes olev veri oli tardunud. Ainult üks kibestunud hing. "Kellele sa kirjutasid, kui küsida võib?" päris noormees viimaks ise. Ta ei tõusnud püsti ega vaadanud isegi tüdruku poole, kui ta seda tegi, kuid ometi peegeldus tema küsimusest uudishimu.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 28, 2011 1:44:57 GMT 3
Nad istusid vaikuses juba pisut aega, kuni Jonathan selle küsimusega ära segas. Aga ehk oligi hea. Muidu oleks vaikus juba nõnda piinlikuks muutunud. "Parimale sõbrannale" vastas Margaret ausalt. Mis tal varjata oli? Mitte kui midagi. "Ma nägin küll teda terve suve, kuid me kirjutame tihti ka kooli ajal" seletas tütarlaps, jäädes seisma sinna, kus ta parasjagu oli. Ta toetas end aknalaua vastu nõnda, et kuuvalgus ka temale aknast peale paistis, muutes Julie juuksed ilusaks, läikivaks. "Ta on inimene, kellega kõige paremini läbi saan. Isegi isa ega õega pole mul nii häid suhteid" rääkis Margaret nüüd pisut pikemalt, ise pilgu aknast välja viies ning hetkeks mõtisklema jäädes. Tüdrukul polnud plaaniski kusagile minna. Seal istuda oli hea. Nad küll ei rääkinud palju, kuid ega üleliigne laterdamine ka head poleks teinud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 2:17:19 GMT 3
John kuulas tüdrukut küll, kuid ega ta eriti neidise sõnadele ei süvenenud. Kuidas ta olekski saanud seda teha, kui tüdruku voolav veri soontes nii ilusasti noormehe kõrvu kaunistasid. Ta tõusis viimaks püsti ning ragistas kergelt enda sõrmi, pöörates end viimaks ringi. Nüüd vaatas ta endsa siniste silmadega otse tüdrukut. Ta vaatas tolle säravaid juukseid, tundes nii hästi nende lõhnu. Ta vaatas pingsalt tolle silmi ning iga detaili tolle näos.
"Ta on mugu?" küsis slytherinlane otse välja. Tema jaoks ei omanud majad erilist tähtsust. Juba paarkümmend aastat tagasu, kui noormees esimest korda Sigatüükas õppis, ei teinud see seda. Tema jaoks oli rass rohkem tähtsam, kui mingid mõttetud majad, kuhu inimesi nende iseloomu järgi sobitati. Mugud või mittemugud - mis vahet sel on? Mõttetud on inimesed niikuinii.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 28, 2011 11:47:35 GMT 3
Neidis vaatas parajasti välja, pilk koolimajale suunatud, mis omamoodi lummav selle kuuvalguse käes oli. Ilus vaatepilt. Tütarlaps suunas pilgu kiirelt aga Jonathanile, kui too sõrmi raksutas. See ei meeldinud Margaretile kohe üldse. Need tekitasid vaid külmavärinaid üle tema keha. Ja järgmisel hetkel vaatas Jonathan oma imeilusate siniste silmadega Margareti poole ning tüdruk tardus täiesti. Milline ilu.
Küsimuse peale tuli tütarlaps taas maa peale tagasi. "Jah, mugu" lausus ta siis ausalt välja. Mis tal varjata oli. Julie oli kindel, et nüüd tuleb noormehe käest loeng, kuidas on võlurid paremad kui mugud. See oleks olnud nii tüüpiline slytherinlaste jutt. Seepärast neidis seda ootaski. Seepärast kadus ka õrn, vaevumärgatav, muie Margareti huulilt, pilk ikka Slytherinlasele suunatud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 12:29:37 GMT 3
Jonathan ei tulnud selle pealegi, et tüdruk vaatab teda nii ainult sellepärast, et vampiirid mõjusidki inimestele lummavalt. Ta ei olnud kunagi sellele mõelnud, olgugi, et ta oli sellest täiesti teadlik. Päris tihti oli ta enda 'ilu' kuritarvitanud, et tüdrukut endaga kaasa meelitada ning seejärel tema kaela kallal pureda. See süütu ning lummava välimusega vampiir võis päris tihti vägagi koletuslik olla. Ta oligi koletis!
Kuid ometi ei pööranud noormees tüdrukult pilku ka siis, kui ta kuulis, et tolle parim sõbranna on mugu. Miks see oleks pidanud teda huvitama? Tegelikult ei teinud see seda. Noormehe tõsine ilme ei reetnud ühtki emotsiooni, ühtki küsimust, mis tol hetkel tema pead vallutas. "Või nii," lausus ta vaevukuuldavalt. "Ja ta teab, et sa nõid oled?" See oli juba mõnevõrra ohtlikum. Parim sõbranna või mitte, tegu oli muguga, kes ei õppinud Sigatüükas. Vaevalt, et ta kuskil mujal võlukoolis õppis, kuid mine tea.
|
|
|
|
Post by Julie Margaret Anderson on Dec 29, 2011 5:19:51 GMT 3
Ka neidis ise hoidis enda pilku siiani noormehel, ega vaevunudki seda ära pöörama. Miks peaks? Kui inimesed räägivad, ongi ju viisakas üks teisele otsa vaadata. Küsimuse peale raputas Margaret pead. "Ei" lausus ta esialgu lühidalt. "See on üks asi, mida ta ei tea" jätkas Julie. "Muidugi ma tahaksin rääkida, aga kõik võlurid teavad, et see lihtsalt ei tooks head" rääkis tütarlaps pikemalt. Neidis toetas nüüd mõlemad käed enda selja taha, aknalauale ning hüppas sellele siis tänu käte toe abil istuma, olles eelnevalt kontrollinud, et istekoht puhas oleks.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 9, 2012 13:25:31 GMT 3
Noormees kergitas õrnalt kulme. Olgu, asi hakkas tema jaoks üsnagi huvitavaks muutuma ning sellepärast kergitas ta ka õrnalt enda kulme, kui tüdruku hüpet jälgis. Vähemalt ei vajanud ta abi. Noormees oleks teda meeleldi aidata soovinud, teadmata isegi, miks. Tüdruk oli ju inimene. Väärtusetu, temas ei olnud midagi erilist. Kuid ometi ei olnud John veel lahkunud vaid oli endiselt seal ning jälgis enda säravate elektrisiniste silmadega näitsikut.
"Tundub, et su sõbranna ei ole siis eriti usaldusväärne, kui sa arvad, et ta võib kellelegi rääkida meie maailma kohta," lausus Jonathan üsnagi imestunult. Tema oleks arvanud, et tüdruku sõbranna teab sellest, kuidas muidu ta oleks selgitanud enda pikka äraolekut?
John'i väike õde, ainus perekond noormehele, teadis nõidadest ja võluritest, ta teadis kõigest, kuid ta ei saanud kunagi Sigatüükasse õppima tulla. Ta oli alles viie aastane. Ta oli viiene juba 171 aastat olnud.
|
|
