|
|
Post by Teddy Hart on Dec 27, 2011 23:16:41 GMT 3
Kell oli juba kümme läbi, kui Teddy kergelt tuikudes Seapeasse sisse vajus. Väljas sadas vihma, seega pargis joomine oli ebameeldivaks muutunud. Tema sõber ja tolle naine olid kooli tagasi läinud, kuid Teddy oli keeldunud ja seega seadnudki sammud Seapea poole, baari poole, kus said igas vanuses inimesed endale midagi. Hea, et see oli ikka veel selline nagu vanasti. Räpane ja kahtlane koht, kuid samas üsna kodune.
Ted sammus leti juurde ja tellis endale pudeli tuliviskit, minnes siis ühte vabasse lauda kamina juures, mis vaid hõõgus veel kergelt. Ta keeras pudeli lahti ja kummutas üsna suure sõõmu endale kõrist alla.
OT: vaba.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Dec 28, 2011 2:25:18 GMT 3
John'il ei olnud õrna aimugi, miks ta oli enda suunaks võtnud Seapea. Tal oli halb tuju ning ta oli väga kergesti ärrituv. Oli liiga kaua möödunud sellest, kui ta oli toitunud ning nüüd oligi ta Siganurme tulnud just selleks, et üks neitsik ära võluda ning siis tema kallal natuke tegeleda. Kuid sellise vihmaga ei olnud ju kedagi väljas! Kõik olid kuhugi ära kadunud!
Nüüd lükkaski vampiir Seapea kriuksuva ukse lahti ning ta kributas enda nina, tundes ebameeldivat lõhna. Libahunt! Selles ei olnud kahtlustki. Noormees vaatas kiirelt enda elektrisiniste silmadega ringi ning märgates eemal gryffindorlast, libahunti, kortsutas ta kergelt kulmu. See õhtu läks aina paremaks!
Ta kõndis letini ning tellinud endalegi ühe viski, suundus ta makstud joogiga libahundi laua juurde, lükates nahaalselt tooli sama laua äärest eemale ning võtnud sellel istet, avas ta pudeli. "Tere õhtust," lausus Jonathan vastumeelselt libahundile, huuled jahedaks naeratuseks kaardunud.
|
|
|
|
Post by Teddy Hart on Dec 29, 2011 1:39:15 GMT 3
Kohe, kui Sepea uks avanes tõi tuuleiil kaasa ka ebameeldivalt äratuntava haisu. Sellegipoolest jäi Teddy täiesti tuimalt istuma, pööramata isegi pead. Ta teadis, et vampiir tunneb ka tema lõhna ja tahtis näha, mida too edasi teeb. Varsti maandusiki Slythernlasest kihvaline tema lauas ja naeratas jahedalt. Teddy oleks hea meelega tollele kallale karanud, kuid siiski ta seda ei teinud, vaid jäi viisakaks. Teda ei oldud veel provotseeritud. "Tere," vastas ta samasuguse jahedusega, kuid nägu jäi tal samasuguseks nagu enne, juskui oleks vana tuttav temaga rääkinud, mitte tema igipõline vaenlane.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jan 9, 2012 13:30:29 GMT 3
Jonathan vidutas kergelt enda silmi, jälgides hoolega noormeest, kes talle täpselt samasuguse jahedusega vastas, nagu oli seda Jonathangi teinud. Noormees sai temast täiesti aru - ka talle ei meeldinud eriti enda vaenlase seltskonnas olla, aga nagu vanasõna juba ütles - hoia sõbrad lähedal, aga vaenlased veel lähedamal. Antud hetkel seda noormees tegigi. Pealegi, tema arust oli tohutult lõbus libahunte endast välja viia. Nad olid naljakad, kuid nad maruvihased olid, just nagu marutõbised koerad.
Noormees rüüpas veel sõõmu enda viskit ning viimaks kummardus natuke ettepoole. "Puhkad koibi, Teddy?" päris noormees, jälgides noorukit, särav tuluke silmis. Võib-olla oli liiga vara sellise tooniga rääkida, aga ta ei suutnud end ohjeldada ega taltsutada. Ta nõjatus seljaga tagasi vastu tooli seljatuge ning vaatas hetkeks hooletult kõrtsis ringi. Kuskilt tuli ebameeldiv parmulehk.
|
|
