Esimene nädalavahetus

[Patrick Clarke]

Viimaks oli nädalavahetus kätte jõudnud ning mis oleks võinud olla parem, kui minek Siganurme ning seal natuke aega veeta? Jack oli juba Mesinäppu külastanud ning tema õlakott oli igasugust nänni täis ning nüüdseks oli aeg veidi enda keha kinnnitada ning selleks oli noormees välja valinud Kolme Luua. Ta sisenes kõrtsi ning nähes, et sel laupäevasel päeval oli kõrts eriti rahvast täis, ohkas koer vaikselt ning kõndis letini, tellides ühe Tuliviski. Maksnud joogi eest teatud summa, otsustas kutt istuda ainsa vaba laua juurde, mis asus ruumi privaatseimas nurgas. Võtnud viimaks istet, eemaldas noormees enda pintsaku, jäädes nüüd ainult ruudulise triiksärgi, mustade teksade ning Converside väele. Avanud pudeli, rüüpas Jack sellest mõned sõõmud ning lasi enda suurtel uudishimulikel silmadel ruumis ringi vaadata.

[Susannah Simon]

Susannah sammus peaaegu et oma ümbrust absoluutselt märkamata Kolme Luuda, ning alles pärast seda, kui oli endale ühe kaneeliga kakao tellinud ning selle ka kätte saanud, märkas ta, kui täis kogu ruum oli. Kulm kortsus ning näol murelik ilme hakkas ta vaatama, kas saaks mõnele tooliäärele toetuda, kuid nädalavahetusest tulenevalt olid päris paljud juba kergelt vintis ning see ei kutsunud väga endaga suhtlema. 

Ohates jalutas Suze ruumi ühe tühjema nurga poole, et siis seal seistes oma joogile ots peale teha. Viimasel hetkel aga märkas ta lauda, kus taga vaid üks noormees istus. "Kas ma... tohin siia istuda, või sa ootad kedagi?" päris ta vaikselt ning naeratas pisut ebalevalt. Polnud väga temalik kellegagi vestlust alustada, kuid antud hetkel oli see küllaltki paratamatu. Märkmikut ning isetäituvat sulge rinnale surudes neiu peaaegu tardus vastust oodates.

[Patrick Clarke]

Sellega ajaga oli noormees enda klaasikese tühjaks kaaninud nignt ema sisemus kõrvetas mõnusalt. Tegelikult terve tema kurk koos keelega ning suulaega, kuid võiks öelda nii, et ta oli sellega harjunud. Tavaliselt tagasihoidlik ning armas gryffindorlane oli viskiga alati suur sinasõber olnud. Nüüd lasigi ta ühel suvalisel tüübil endale uue Tuliviski tuua, sest teadis, et kui ta ise enda koha juurest lahkuks, võtaks keegi selle kohe esimese ropsuga ära, seega oligi ta otsustanud valvama jääda.

Ta rüüpas klaasikesest ühe järjekordse sõõmu, libistas käega üle enda kartulikarva juuste ning just siis, kui ta mõtles uut "Päevaprohvetit" lugema hakata, ilmus tema laua juurde üks tütarlaps, kes enda välimuselt nägi välja... noor. Kindlasti Sigatüüka õpilane ning võib-olla isegi noormehest noorem. Jack köhatas, viskas kiirelt pilgu tüdruku joogile, mõtles korraks enda kakaole ning noogutas lõpuks reipalt peaga. "Aga palun." Ta jälgis hetkeks enda suurte siniste silmadega neidist, teadmata, kas too tahab üksi oma mõtetega olla või otsib ta suhtluskaaslast. Ka gryffindorlane tundis end veidi kohmetuna, kuid nüüd, kui ta natuke vindine oli, soovis ta küll seltskonda.

[Susannah Simon]

Teise kerge kohmetus pani Susannahit ennast veel ebamugavamalt tundma, kuid tüdruk üritas sellele mitte tähelepanu pöörata ning olla tema ise. Ettevaatlikult tõmbas ta tooli laua alt ning vajus istuma, oma jooki ning kirjatarbeid lauale asetades. "Ma olen sind kindlasti kuskil tundides näinud, aga..." tüdruk takerdus hetkeks, "ma olen Susannah." Mõttes kirus ta seda, et talle tavaliselt inimeste nimed väga kergesti meelde ei jäänud. Ilmselt oli noormees ennast kunagi kuskil ikka tutvustanud. Samuti tundis ta sel hetkel kerget kahetsust, et tavaliselt alati Claraga igal pool koos oli - sõbranna ülesanne oli nimede meelde jätmine.

"Tavaliselt ei ole Sigatüüka õpilased siin peaaegu kunagi üksinda," lisas neiu mõne aja pärast, kakaole peale puhudes ning samal ajal mõtlikult noorukit silmitsedes. Ta oleks tahtnud lisada, et eriti tema-taolised noormehed, kuna üsna tüüpiliseks oli saanud vaatepilt, kus mõnd seitsmendiku või isegi kuuendiku ümbritses metsik austajate kari. Suze ning Clara tavaliselt naersid selle üle, kuid samas antud olukorra tõttu ei teadnud nad koolist, eriti teistest majadest, ka eriti paljusid.

[Patrick Clarke]

Noormees tõstis enda liigagi suured sinised silmad tütarlapsele ning jälgis teda veidi uduse pilguga. Ta ei olnud kunagi end täiesti pildituks joonud ning ta ei plaaninud seda teha ka tänasel õhtul, eriti veel, kui ta mõne kena naisterahva seltskonnas oli. Noormees ei olnud küll prefekt või koolivanem, kuid endast noorematele soovis ta siiski mingitki eeskuju näidata. "Jack, väga meeldiv," lausus noormees viisaka naeratuse saatel, libistades hetkeks pudelisuu huulile, rüübates sellest mõned teravkuumad sõõmud.

Susannah'l oli õigus - tavaliselt olid noored sigatüüklased Kolmes Luuas pundis ning lõbutsesid, kuid kuidas olekski gryffindorlane saanud tüdrukule seletada, et ta ei olnud väga populaarne? Ei, keegi ei norinud teda või midagi, kuid samas tal ei olnud ka palju sõpru, kellega hängida. Alicia, tüdruk, kellega noormees kõige lähedasem oli, oli ilmselt kuskil enda sõbrannadega ning noormees ei hakanud end kuskile pressima ka. Nii meeleheitel ta ei olnud. "Sa vist ei käi siin eriti tihti, Susannah," nentis noormees muigvelsui, "ma käin siin päris tihti ning just nimelt üksinda." Oh jaa, tema isale oleks kindlasti meeldinud, kui Jack oleks mingi karjaga koos. Nimelt libahuntide karjaga. Perekonnapea üritas igal võimalikul juhul Jackist karjaliidrit koolitada, kuid nloormehel polnud mingit tahtmist mingi juht olla. Või üleüldse karjas. Talle meeldiski olla... üksik hunt.

[Susannah Simon]

Susannah naeratas noormehele vastu ning rüüpas veel paar sõõmu oma joogist. Hoolimata tundest, et Jackis oli midagi... teistsugust, või vähemalt midagi sellist, mida ta enamikes selle kooli noorukites polnud tähele pannud, sisendasid sinised silmad talle, et tegemist on ülimalt meeldiva ja toreda inimesega. Mõte üksinda Siganurme tulemisest ei olnudki enam nii halb ning neiu oli täitsa rõõmus, et oli käigu ette võtnud. "Mida sa jood?" päris ta hajameelselt, märkmiku esimesi lehti üle vaadates ning seejärel uuesti koolikaaslase poole piiludes.

Kuulnud, et gryffindorlane külastab Kolme Luuda sageli, pidi Susannah tõesti nentima, et polnud sinna ise eriti sattunud. "Kui ma Siganurmes käin, siis ma olen rohkem väljas," tunnistas ta viimaks. "Ee... mulle meeldib joonistada ja kui aus olla, siis siin pole varem väga sageli huvitavaid inimesi või kedagi olnud," seletas ta veel ning tundis kerget õhetust oma põskedel, kui talle kohale jõudis, mida ta täpselt öelnud oli. "Tähendab... jah." Naeratades vangutas tüdruk pead ning süüdistas kakaod, mis tema nägu oma soojusega punasemaks muuta üritas.

Tundus, et Jack oli vähemalt midagi alkohoolset joonud ning seega mõtles Suze aga, et võibolla ta ei teinudki midagi nii valesti ning võibolla ei olnudki väga halb idee ennast kellelegi teisele peale lapsepõlvesõbranna rohkem avada. "Mulle tegelikult meeldib rohkem loomi joonistada. Kassid, koerad, hundid... kõik, kes liigavad kiirelt või on voolujoonelised ja..." Susannah ohkas. "Paraku Sigatüükas või siin läheduses neid väga ei ole." Mõttes kirus neiu nüüd ennast küll. Ilmselt noorukit ei huvitanud. Pealegi tundus, et teistel õpilastel on palju lahedamad hobid - kitarrimäng või lendluudpall.

[Patrick Clarke]

Noormees jälgis muigvelsui tütarlast, lõbus tuluke silmis säramas. Tundus, et viimaks ometi oli ta kohanud inimest, kes elas elu seda nautides - lõbusalt. Noormehele see meeldis. Ei mingit stressi. Ainus, kellega Jack vabalt suhelda sai, oli Alicia, kuid seda ka ainult seetõttu, et nad olid maja - ning klassikaaslased. Pealegi oli noormehel tolle vastu mingi külgetõmme olnud alates neljandast klassist saati, kuid Alicia oli liiga kõrgel tasemel noormehe jaoks ning Jack oli talle alati kui sõber olnud. Sellest polnud midagi, sest ausalt öeldes oli noormehe prioriteet lõpetada Sigatüügas, sest viimasel ajal oli ta end õppimises natuke käest lasknud. Kuid nüüd oli ta seenior ning oli vaja palju pingutada.

Jack kuulas tütarlast ning tolle kulmud kerkisid kõrgele, kuid viimaks turtsatas ta lõbusalt. Ta ei hakanud neidise märkuse peale midagi halvustavat isegi mitte mõtlema, sest tegelikult oligi ju kõik hästi! Kuigi ta ei pidanud end eriti huvitavaks ning pärast paari lauset oli raske teist inimest tunda, sai gryffindorlane sellegi poolest arju, et tunne oli vastastikune.

Nooruk ei vastanud tütarlapsele vaid kuulas teda edasi. Joonistamine meeldis ka Jackile, kuid ta tegi seda rohkem hobikorras või siis igavusest. Eriti populaarseks olid saanud libahundi märkmiku kaaned ning selle tiitelleht, sest kui võlukunsti ajalugu algas, tundis noormees alati põletavat igavust ning tahtmist sellest tunnist kaduda. "Peaksid rohkem öösiti väljas liikuma," arvas noormees turtsatades. Koheselt muutus ta ka tõsiseks, sest oli alles nüüd aru saanud, mida ta just öelnud oli. Öösel oli ju lossi ümbrus kõige ohtlikum, eriti veel Keelatud Metsa ümbruses. Eriti veel täiskuu ajal. "Millist toredat eeskuju ma näitan," sarkastitses Jack, kiigates enda pudeli poole. Ennist oli neidis küsinud noormehe joogi kohta ning Jack polnud vastanud, sest oli ravenclaw'last edasi kuulanud. "Veel üks asi, mille pärast ma ei sobiks koolivanemaks. Ma joon Tuliviskit õpilase juuresolekul. Tore." Jack ohkas ning libistas kiirelt sõrmed läbi enda sakris juuste. Viimaks otsustas ta aga käega lüüa ning ta hakkas lahinal naerma. "Tead mis? Me ei ole hetkel Sigatüükas, nii et jah... See on Tuliviski. Väga hea asi, kui sa tahad natuke reaalsusest eemale saada." Ta tõstis pudeli natuke ülespoole ning pärast "terviseks" rüüpas ta sellest veel ühe sõõmu, mis libahundi nina kributama pani. Kuradi kuum!

[Susannah Simon]

Susannah naeris, kui Jack arvas, et ta peaks rohkem väljas liikuma ning siis oma eeskuju kahtluse alla seadis. Kuulanud noormehe jutu lõpuni, ei kadunud naeratus tema suult. "Paistab, et midagi on ikka Sigatüüka majade kohta tõsi ka - mina kui Ravenclawi õpilane pole nii julge - või hulljulge - kui mõni gryffindorlane," teatas ta ning segas lusikaga hajameelselt oma kakaolõppu. "Kuigi ilmselt võiks see päris põnev olla ning minu joonistamise armastusele kasuks tulla," lisas ta paar hetkel hiljem mõtlikult.

Hoolimata sellest, et tüdruk seitsmendikku kõige paremini ei teadnud, arvas ta siiski, et noormees on üsna eeskujulik. Mõni teine oleks ta võibolla kohe kuskile metsa äärde tirinud ning nad mõlemad surma saatnud. 'Liiga tõsine, Susannah,' teatas neiu endale mõttes rangelt. "Ega ma ei usu, et kõik õpetajad ka nii karsklased on ja ega ma nii noor ka ei ole. Kuigi ma pole tõesti seda kunagi proovinud," ütles ta viimaks ning kehitas kergelt õlgu, viimase lonksugi kakaost ära rüübanud.

Jäänud mõtlema nooruki viimase lause peale reaalsusest eemaldumise kohta, kortsutas ta kulmu. "Kas midagi on siis päriselt nii halvasti?" küsis ta kergel toonil, et mitte teist vastama kohustada. Ravenclawlane oleks tõttöelda soovinud, et Jack talle midagi avaldaks, kuid samas teadis ta teist alles nii vähe. Mõned üksikud kokkupuuted koolis antud juhul kohe kindlasti ei lugenud. "Sinu näoilme järgi otsustades pole see isegi hea maitsega," lisas tüdruk kerge itsitusega pudelit silmitsedes.

[Patrick Clarke]

Noormees tõstis taaskord enda pilgu tütarlapsele, uurides tolle nägu. Susannah oli kindlasti üks nendest tüdrukutest, keda Jack ise pidas eriliselt armsateks. Need põselohud ning silmad, mis naeratusega kissi läksid lummasid libahunti ning ta olekski võinud neid vaatama jääda, üritades näitsiku silmadest justkui midagi rohkemat välja lugeda kui see, et talle meeldib joonistada. See oli nüüdseks juba ilmselge. "Sa joonistad ainult loodust ja loomi või vahel ka inimesi?" tundis ta siiski huvi. Noormehe ilme oli siiras, mis võis tähendada seda, et ta oligi asjast huvitatud. Mine tea, võib-olla annab tüdruk ära rääkida, et too kunagi Jacki ennast joonistaks.

"Ma tean, et naisterahvastelt vanust ei küsita, aga kui vana sa siis oled?" päris ta, eirates fakti, et gryffindorlased on julged. Jack ise arvas, et julgus võib vahel olla rumalus ning targem oleks olla vagusi ning tegeleda omi asjadega, sest pahatihti julgustükk toob rohkem pahandust kaasa, kui miski muu.

Jack vangutas vaikides enda pead, joonistades nimetissõrmega ringe laual. Ta ei pannud tähelegi, et tema sõrmed olid spontaanselt laual ringi käima hakanud. Ta ei suutnud lihtsalt kunagi ühe koha peal paigal istuda. "Mitte seda, aga stress kooli pärast," selgitas ta. Muidugi ka see, et tema isa soovis noormehest karjajuhti välja koolitada ning see mõte ei meeldinud noorele libahundihakatisele sugugi.
Tütarlapse kommentaar pani noormeest aga naerma ning taaskord enda mõtetest välja tulema. "Tegelikult see on hea. Proovi, siis saad aru, miks mul selline näoilme oli," vastas Jack. Ta lükkas pudeli mööda laual olevat puidumustrit õrnalt edasi, et see küllili ei vajuks, tüdruku poole.

[Susannah Simon]

Kogu noormehe olemusest kiirgas Susannahile seda, et ta oli lihtsalt nii tore. Mitte mingil viisil ei meenutanud nooruk mõnd eriti ebameeldivat slytherinlast ega tähelepanu nõudvat gryffindorlast, kellest tüdruk oli viimase paari nädala jooksul juba täiesti ära tüdinenud. "Tegelikult suhteliselt kõike," vastas ta Jacki küsimusele tema hobi kohta. Ta hindas väga, kui inimesed tema vastu huvi üles näitasid ning üritas ise alati sama teha.

"See on üsna tobe, aga hoolimata sellest, et ma käin viiendas, olen ma kuusteist," selgitas Suze. "Ma sain sügisel üksteist ja siis mu vanemad arvasid, et võiks mind ikka veel ühe aasta kodus hoida," lisas ta pisut kuivalt ning pahuralt. Olgugi, et see oli mõnes mõttes hea, oleks ta enda meelest ikkagi võinud varem Sigatüükasse minna. "Ja sina oled siis... seitseteist? Koolis on jah siis kõvasti raskem," mõtiskles neiu veel ning väristas kergelt õlgu, üritades ette kujutada enda viimast aastat. Kuigi ta sai koolitööga ilusti hakkama, ei võinud iial teada, mis jubedused eksamites ning lõpputöödes kajastusid.

"Hea? Kas päriselt hea või ainult mängult hea?" päris ravenclawlane pisut kelmikalt, isegi imestades, kust tema selline äkiline käitumine tuli. Ettevaatlikult võttis neiu pudelist ning sügavalt sisse hingates ning Jackile poolkahtlustavat pilku saates rüüpas ta väikese sõõmu. Kui ta enda vastu täiesti aus oli, siis oli ta antud jooki juba mõnda aega proovida soovinud - vähemalt sellest ajast, kui kuulis enda maja õpilasi puhketoas rääkimas, millise omamoodi joogiga oli tegemist. Nina kirtsutades ning kiirelt silmi pilgutades langetas Susannah hetk hiljem pudeli ning neelatas mitu korda. "No ma ütleks, et see on päriselt hea vanematele ja nägusamatele noormeestele, aga tundub, et mitte mulle. Samas... päris huvitav," arvas ta, kuid pidi vähemalt mõttes lisama, et maitsega harjumisel võis see talle rohkem meeldima hakata. Pealegi tekitas jook tõepoolest meeldiva tunde.

[Patrick Clarke]

Noormees oli enda teisest Tuliviskist juba korralikult svipsis. Tema juuksed olid ääretult turris ning kui ta tavaliselt üritas neid siluda ning enda välimust kuidagi viisakamaks muuta, siis tüdruku seltskonnas oli enda välimus kõige väiksem asi, millele Jack mõtles. Isegi Alicia oli hetkel tema peast pühitud, mis oli tore, sest noormees oli nüüdseks juba kolm aastat ühe ja sama chicki pärast südamevalus olnud. Aeg edasi liikuda.
Noormees ei olnud selline, kes üheöösuhteid armastaks. Tal oli küll kaks sellist korda olnud, kuid ta ise oli paadunud romantik. Mitte küll selline, kes igal võimalikul viisil enda kallimale headmeelt valmistada oleks tahtnud ning kontrolliks kuid talle meeldis näiteks teha kingitusi, jalutada öösiti rannas ning rääkida vahel ka tulevikust. Kuid sellist tüdrukut, kellega noormees saaks seda kõike teha, ei olnud libahunt kaua kohanud. Pealegi, keegi ei teadnud, et noormees vahel öösiti metsas jooksmas käib.

"Siis teinekord, kui sul aega üle jääb, joonista mind. Vaheajal näiteks. Ma võiks isegi maksta." Raha noormehel nii väga ei olnud, sest nende pere oli... noh, keskklass, kuid mingi kopika oleks ta siiski valmis tüdrukule viskama, kuid ta uskus, et tõeline kunstnik ei tee oma töid mitte raha pärast vaid enda vilumiseks ning selleks, et midagi head maailma luua.
Jack jätkas tütarlapse kuulamist ning ta noogutas. "Saan aru. Minu endaga on ka umbes nii. Hetkel olen seitseteist, aga talvel saan ma kaheksateist," lausus ta peaga kaasa noogutades. Ta ei tundnud end küll iidvanana olevat. Tema arust oli vanus kõigest number ning tähtis oli see, kui vanana keegi ennast tundis. Noormees ise tundis küll, et vaatamata tulevastele eksamitele oli ta siiski alles viisteist. Vahel tundis ta end parajalt lapsikuna ning tal ei olnud suuri plaane, millele veel keskenduda. Aega on sellega.

Jack naeratas laialt ning vaatas, kuidas tütarlaps tuliviskit proovib. Tegelikult oli see üleüldse esimene kord, kui ta nägi üht naisterahvast tuliviskit joomas. Tema ainus naissoost sõber oli Alicia ning isegi temaga koos juues ei olnud noormees ealeski näinud, et too oleks just seda jooki joonud. Jack oli natuke üllatunud. "Vanematele ja nägusamatele," lausus noormees natuke naerdes, kuid jällegi mitte halvana. Ta ei arvanud, et on kumbki neist. Vanem tüdrukust küll, jah, aga nägus? Purjuna ta vaevalt, et nägus oli. Noormehe suured sinised silmad läikisid rõõmsalt ning tolle triiksärgi ülemised nööbid olid kuni rinnuni lahti nööbitud. Mis ajendas Jacki seda tegema, seda ta ei teadnud. Ilmselt palavus, sest Kolm Luuda oli vaatamata kõigele rahvast täis ning see küttis ruumi soojaks. "Võib-olla peaksid sa siis midagi lahjemat ning natuke naiselikumat jooma? Näiteks haldjaveini? Mulle endale see pinget ei paku, kuid ma tean, et tüdrukutele see meeldib. Minu arust müüvad nad seda siin ka." Noormees ei suutnud uskuda, et ta ühele kuueteist-aastasele tüdrukule alkoholi pähe määrib.

[Susannah Simon]

Pisut isegi enam kui varem lõid Susannahi silmad särama, kui Jack tegi ettepaneku teda joonistada. Samas ei meeldinud talle sugugi, et poiss pakkus selle eest ka raha. Nad olid ju sõbrad? Vähemalt... peaaegu? Ning ega ta mingisugune erakordse andega kunstnik olnud... Viimaks tekkis tema näole aga uuesti kerge naeratus ning ta torutas mõtlikult huuli. "Ma arvan, et kui ma nüüd saaksin üht haldjaveini proovida, siis joonistaksin ma sind kas või kõigile selle märkmiku lehtedele," pakkus ta kerge itsitusega ning surus seejärel käe kiirelt suule, suurt piinlikkust tundes. Ta oli tegelikult lihtsalt vihjata üritanud, et olles endiselt vaid kuusteist, ei müüdaks talle ilmselt noormehe pakutud jooki.

Samal ajal võis tema kergelt liiga avameelse käitumise põhjuseks olla Jacki enda mängulisus, mis aga ilmselgelt tuliviskist tulenes. Tütarlaps ei suutnud järgmisel hetkel kuidagi oma pilku Jacki särgilt eemale. Võibolla oli asi selles, et ta polnud veel siiani kohanud kedagi, kes tema juuresolekul niiviisi käitunuks. Tütarlaps pidi tunnistama, et on nooruki sõbralikkusest isegi rohkem kui pisut meelitatud.

Käega närviliselt läbi oma küllaltki lühikeste heledate juuste tõmmanud, soovis Suze, et need oleksid kolm korda pikemad. Pikad juuksed olid tõepoolest õnnistus, kuhu taha oma kergelt õhetavaid põski peita. Hetkel polnud tal aga midagi, mida enda varjamiseks kasutada. Teadmata täpselt, millega või kuidas nende vestlust jätkata, nõjatus neiu tooliseljatoele ning lihtsalt silmitses koolivenda. "Ma loodan, et sa tunned ennast tänu minuga vestlemisele ka vähem stressis," teatas ta viimaks, "kuna minu mõtted on küll igasugustelt probleemidelt eemale liikunud, kuigi jah, ega viiendiku elu pole ilmselt nii keeruline." Käega kogemata üle laua tõmmates suutis ta oma nüüdseks tühja tassi ümber lükata ning hoolimata sellest, et see täiesti terveks jäi, tundis neiu veel suuremat piinlikkust.

[Patrick Clarke]

Noormehele pakkus Suzie reaktsioon lõbu ning see peegeldus ka tolle silmades. Noormehe pupillid olid imetillukesed ning kaks helesinist rõngas jõllitasid tütarlast. Nende ümber olid naerukurrud ning noormehe nina all, pisikese habemetüüki juures, oli ülespoole kaardunud suu, mis kuidagi lõtvuda ei suutnud. "See oleks nagu vihje, et sa tahaksid, et ma sind purju joodaks," naljatas noormees. Ta ei kasutaks kunagi purjus tüdrukut ära. Talle meeldisid moraalsed neidised ning see, et keegi natuke svipsis oli, ei tähendanud, et midagi halba pidi juhtuma. Mingi väike seiklus ehk, aga ei midagi tõsisemat, eriti veel Susannah'ga, sest nii palju, kui noormees aru sai, oli tegu väga süütu ja armsa tüdrukuga ning Jack oleks laiaks litsunud iga värdja, kes sellele ilusale inimhingele liiga teinud oleks. "Kohe saab," ütles libahunt viimaks, tõustes püsti, hoides lauast hetkeks kinni. Vererõhk lõi korraga lakke ning libahundi natuke tõmmum jube muutus veidi kahvatumaks. 'Ma olen vist natuke liiga purjalik,' mõtles hääl Jacki peas. Kuid noormees ei olnud nüüd ka nii purjus, et ta letini roomaks. Ta suutis veel täiesti ratsionaalselt käituda, sest ta oli kõigest kaks väikest Tuliviskit ära joonud, kuid ta oli suht kindel, et võtab ka kolmanda.

Leti juures olles kiikas ta aeg-ajalt Susannah'i poole, tehes kindlaks, et ta ära ei lähe. Jack oleks üsna pettunud olnud, sest tegelikult oli ta enne üsna kindel olnud, et selle õhtu veedab ta üksi purjus kaltsakaid vaadates, kuid nii see õnneks ei olnud. Kuid leti juures pidi noormees ootama kaua, sest vaene madam Rosmerta ei jõudnud igale poole. Inimesi oli enne noormeest umbes kümme ning nad kõik soovisid rohkem mõdu. "Haldjavein ja Tuliviski palun. Ja eee... soolapähkleid ka, palun," lausus noormees viimaks. Väike snäkk joogi kõrvale ei teinud kunagi halba, sest Jack ei teadnud, kui tugev on Susannah'i alkoholitaluvus. Maksnud jookide ja snäki eest mõned sirbid, trügis noormees jookide ja pähklipakiga inimestest mööda. "Haldjavein neiule. Ning eee... ma ei tea, kas sa soolapähkleid sööd, aga ma igaks juhuks võtsin ka neid," lausus ta. Tore mugude väljamõeldud asi.

Noormees võttis taaskord istet, kuid seekord nihutas ta enda tooli natuke kõrvale, et tüdrukule mõnevõrra lähemal olla. Seejärel võttis ta klaasi, mille oli Haldjaveini jaoks saanud nming avas tütarlapse veinipudeli. Kallanud hõbedast jooki klaasi, ulatas ta selle koos lahtise pudeliga pisikesele haldjale, avades ropsuga enda Tuliviski just nagu vana tegija. Noh, mis teha, viski meeldis noormehele. Aitas lõdvestuda. "Usu mind, antud hetkel on minu kool ja üleüldine stress viimane asi, mis mu peas mõlgub," lausus Jack mõnevõrra kavala muigega, libistades enda uue pudelisuu huulile, et sellest kaks sõõmu rüübata.

[Susannah Simon]

"Mu isa ütleb alati, et kui tahad kellegi uue inimesega... lähemalt tuttavaks saada, tuleb teha seda klaasi veini taga," vastas Susannah poisi esimesele väitele muige ning kulmukergitusega. Ta pidas ennast küllaltki korralikuks tütarlapseks, kes polnud kordagi elus päris purupurjus olnud. Muidugi oli tal alkoholiga suuremaid või vähemaid kokkupuuteid, kuid mitte midagi tõsist polnud juhtunud. Lisaks tundus Jack olevat just keegi selline, kes tõsises olukorras oma mõistuse säilitaks ning kellega koos oli julge.

Silmitsedes, kuidas seitsmendik letini suundus ning viimaks oma tellimuse kätte sai, vehkis Suze endale käega pisut tuult. Selle pisut veniva momendi jooksul jõudsid kaks alkoholi tõttu küllaltki ebameeldivaks muutunud vanemat võlurit talle paar kommentaari teha, kuid peagi saabus noormees tagasi nende lauani, nii et Susannah võis kergemalt hingata. "Oh, suur aitäh," ütles ta klaasi vastu võttes ning pisut hämmeldunult hõbedast jooki silmitsedes. "See tundub tõepoolest päriselt hea," lisas ta veel, enne kui prooviks ühe sõõmu võttis ning tunnustavalt noogutas. Tänulikult noppis ta pakist paar soolapähklit.

"Kas tõesti?" päris Susannah, kui Jack talle kavalalt otsa vaatas ning seejärel oma jooki rüüpas. Kolm Luuda oli igatahes tema selle nädala tipphetk. Võibolla mõlkus ta kuskil sügaval mõttesopis isegi midagi veel, kuid hetkel ei süvenenud ta liialt endasse.

Paljudel juhtudel ei meeldinud Suzele inimesed, kes olid paar klaasi pisut üleliia võtnud, kuid mingil imelikul põhjusel ei häirinud sel õhtul teda mitte keegi ümbritsejatest. Õigem oleks vist olnud öelda, et ta ei pannud neid lihtsalt tähele. Selle asemel pöördus tema tähelepanu gryffindorlase silmadele ning ta üritas meenutada, kas on kunagi mõne poisi peas üldse midagi sellist näinud. Ilmselt nõustuksid temaga paljud - sinised ja suured silmad olid vägagi meeldivad. Pilku kiirelt eemale keerates rüüpas ta oma joogist väikese lonksu. "Mul pole Sigatüükas väga palju tuttavaid... nii et ma tunnen ennast praegu lihtsalt ääretult hästi," vastas ta naeratades.

[Patrick Clarke]

Ka Jack pani tähele neid vanu purjus võlureid, kes Susannah't ahnelt vaatasid, mõeldes ilmselgelt, milliseid räpaseid asju nad selle armsa olevusega korda saadaks. See ajas Jacki südame pahaks. Ta ei kujutanud ettegi, mis tunne oli olla naine ning kõiki neid asju taluda. Mehed võisid vahel ilmselt päris tüütud olla ning noormees teadis, et kui nad peaksid tagasi laua juurde tulema ning tüdrukut veelgi tülitama, siis Jack enam end tagasi ei hoiaks. Tal oli geenides tülikatele inimestele vastu vahtimist panna.

Noormees noogutas muigvelsui, tulles enda mõtetega tagasi neidise juurde. Tundus, et ka soolapähklid läksid tüdrukule peale, kuid noormees hoidis ise nendest eemale. Tuliviski kõrvetas tema huuli ning kui ta oleks veel soolatud pähkleid sööma hakanud, oleks ta enesetunne veelgi häirivam. Nüüd oli Jacki kord noogutada ning üle tema huuli läbis taaskord lai naeratus. "Ma olin üsna kindel, et ma pean tänase õhtu siin üksi veetma. Tavaliselt olen ikka koos mõne majakaaslasega tulnud, aga täna on nad kõik kuskil laiali," selgitas libahunt, kuid enam tal polnud sellest kahjugi. Tegelikult ta ei mõelnud sellele. Ta tahtis Suziest rohkemat teada saada ning hetkel oli see ainus, mis Jacki jaoks midagi luges.

Noormees sai väga hästi aru, mida Susannah mõtles. "Mu endaga on samamoodi. Mul on hea meel, et ma sinuga tuttavaks sain, Susannah," lausus noormees, jälgides tütarlapse silmi, nõjatudes samal ajal lõuaga enda peopesale. Ta oli ravenclaw'lasele üsnagi lähedal. Eemalt vaadates võis tunduda, et tegemist on paariga, kes romantilist õhtut üritavad nautida ning just seetõttu need kaks purjus võlurit eemale hoidsid ka. "Ma loodan lihtsalt, et sa mõtlema ei hakkaks, et ma tulingi siia selleks, et ühe noore neiuga tutvuda ja teda purju jootma. Ma ei ole selline, jusu mind," pidi ta sellegi poolest selgitama. Aeg oli Jackile näidanud, et naised mõtlesid, mida tahtsid mõelda ning sageli ignoreerisid nad tõde.