Esimene nädalavahetus

[Susannah Simon]

Susannah tundis tegelikult kergendust, et Jack talle nii lähedal istus - mõnedel inimestel, nii mugudel kui ka võluritel, oli komme täis jäädes vihaseks saada, tüli norida, või lihtsalt ebameeldivalt pealetükkivaks muutuda. Seega tundis ta end noormehe läheduses igatahes paremini, kui oleks seda teinud üksinda või istudes nii, nagu nad olid seatud alguses. "Ma olen enamasti igal pool koos Claraga, ta on mu lapsepõlvesõbranna ja minuga samas majas, aga teistega küll mitte väga," lisas Susannah ning keeras pea pisut viltu. Jack tõepoolest ei tundunud selline, kes oleks palju üksinda aega veetnud. Võis lausa öelda, et tüdruku meelest oli ta juhiks kas sündinud või tundus see talle lihtsalt mingil alateadlikul moel nii.

Selle peale, kui gryffindorlane end veel korra vabandas, Susannah vaid naeris ning lõi loiult käega. "Ega ma seda ei usugi, sa ei tundu selline," ütles ta vaikselt. "Pealegi... ma ei tea, kas mulle tundub, või käivad üldiselt tüdrukud ka siin mingi pundiga, nii et sa ei võinud kuidagi teada, et sa ühe üksiku inimese leiad," täpsustas ta veel ning pilgutas paar korda pisut kiiremini silmi. Ta ei teadnud, kas asi oli kellaajas või mõnusas enesetundes, mida tekitas haldjavein, kuid ta tundis end pisut unisena. Jack selle põhjuseks küll ei olnud, kuna too oli ilmselt üks huvitavamaid koolikaaslasi ning tüdruk ei jõudnud oodata, et temast veel midagi enamat teada saada.

Hajameelselt võttis neiu laualt üles oma sule, mille ta koos märkmikuga sellele asetanud oli, ning puudutas selle pehme otsaga noormehe käsivart, mis talle küllaltki lähedal oli. Pisut itsitades tõstis ta pilgu taas Jacki näo poole vaatama.

[Patrick Clarke]

Jack noogutas arusaadavalt. Ta oli seda juba tähele pannud, et Sigatüükas kõnnivad kõik tüdrukud pundis või siis kellegagi kahekesi ringi. Kunagi ei olnud nad üksi! See tundus natuke argpükslik ning silmakirjalik tegevus, kuid noormees ei nurisenud. Tal polnud teiste tšikkidega niikuinii eriti millestki rääkida ning ta ei olnud selline, kes lihtsalt lambist läheks kellegi juurde keelt kõrva ajama. Tegelikult oli Jackil raske teisi usaldada ning selleks võttis ikka küllaldaselt aega, et end teistele avada. Nüüd panigi noormees tähele, et tegelikult ei olnud ta tüdrukule endast suurt midagi rääkinud, kuid samas ei olnud too küsinud ka. Hetkel oli niimodi ka hea, olla teineteisega, nautida seltskonda, õhtut ning alkoholi. Mõnus.

"Mu enda parim sõber või noh, sõbranna, on Alicia. Ka tema on minuga samas majas ning me saime sõpradeks juba esimeses klassis. Vaheaegadel me küll koos ei ole, aga me kirjutame üksteisele tihti, kuid koolis on ta ainus, kes mulle niiöelda nõuandjaks on," selgitas noormees viimaks. Ta ei tahtnud eriti Susannah'i juuresolekul teistest tüdrukutest rääkida, sest miskipärast see häiris noormeest. Võib-olla sellepärast, et ta ise ei oleks ka eriti viitsinud kuulata, kuidas ravenclaw'lane teistest poistest plätrab. Seepärast lõigi gryffindorlane viimaks käega ning rüüpas taaskord nina kributades enda jooki. Ta oli nüüdseks ikka päris korralikult purjus ning ta pidi vaeva nägema, et enda pehmet keelt rääkides talitseda.

"Ega ei teadnudki, kuid mul on kuradi hea meel, et nii läks. Või õigemini, see inimene leidis mind," lausus noormees naeratades, sest oli ju Suzie olnud see, kes oli tema juurde tulnud. Tüdruku järgmine liigutus sulega oli effektiivne ning tekitas koheselt libahundi käele kananaha. Noormehe ilme tõsines veidi ning ta tõstis enda silmad tüdrukuni. Ta oli nii põrgulikult armas ning tundus nii habras. Too ei oleks üldse pidanud seal olema vaid kuskil turvalises kohas, kus keegi talle haiget teha ei saanud.

[Susannah Simon]

Susannah hakkas tasapisi märkama, et noormees järjest enam vabaks muutus ning kui otse öelda, siis pisut täis hakkas jääma. Vähemalt tütarlapse meelest pisut, kuna too talitses end endiselt uskumatult hästi. Tundus, nagu oleks ta harjunud ennast korralikult kontrolli all hoidma. Kuulnud Jacki sõbrannast, jäi neiu hetkeks mõttesse, kuid raputas seejärel pead. Tundus, et nad olid tõesti lihtsalt sõbrad, kuid hoolimata sellest, ei suutnud Susannah tagasi hoida imepisikest torget kuskil oma kõhus, mis võis olla tuntud ka kui rahulolematus või isegi kadedus. Kadedus rohkem selle üle, et tema noorukit alles nii vähe aega teadis.

Uuesti naeratades toetas ta pea oma vasakule käele. "Sa tundud nii vaikne ja rahulik ja... täpselt selline inimene, kellega oleks hea lihtsalt rääkida ja jalutada. Kas ma eksin?" päris ta. Samal ajal oli ta õnnelik, et haldjaveini pudel väga suur ei olnud, kuna viimasel juhul oleks ta kindlasti juba palju rohkem joobes olnud. Antud hetkel tundis ta end lihtsalt mugavalt ning piisavalt vabalt. Võibolla oli asi ka selles, et peaaegu märkamatult pistis ta vahepeal mõne soolapähkli põske.

"Mul on ka hea meel, et ma su siit niiviisi leidsin," lisas ta varsti ning turtsatas lustlikult, saades aru noormehe reaktsioonist tema sulega kiusamise koha pealt. Mitte, et see just tõesti kiusamine oleks olnud, aga ei saanud öelda, et seda neiule teha ei meeldinud. "Mulle tundub, et me peaksime varsti koolimaja poole tagasi liikuma," sõnas Suze mõne aja pärast tasakesi, tehes seda tegelikult kahel põhjusel - ta ei tahtnud, et Jack end päris pildituks jooks ning lisaks meeldis talle mõte koos kõndimisest.

[Patrick Clarke]

Jack kergitas üllatunult enda kulme, vaadates neidisele otsa. Tegelikult oli nii palju asju, mida ta tüdruku kohta teada tahtis, kuid samas ei olnud tal tuju midagi küsida. Hetkel oli nende jutuvada sujuv ning see meeldis libahundile. Tegelikult oli neil ju aegaenda perekonnast rääkida küll ja küll ning noormehel ei olnud niikuinii midagi eriti rääkida. Mis ta oleks pidanud ütlema? Et kõik mehed tema suguvõsas on libahundid ning enamik neist on olnud libahuntide karjajuhid ning et tema enda isa tahab, et ka Jackist saaks liider? Tüdruk oleks ilmselt kiljunud ning plehku pistnud, seega otsustas mees, et Susannah ei saa kunagi teada seda, kes noormees päriselt on. Olgugi, et võib-olla tuli kunagi aeg, mil ta pidi neidisele seletama, mis igal täiskuuööl ta lossis ei viibi. Või miks vahel tema tujud muutuvad nagu naistel päevade ajal. Kuid esialgu ei tahtnud noormees sellele mõelda. Hetkel oli kõik hea.

"Sa tahtsid öelda igav, eks?" päris noormees rahuliku tögamisega. Ta silmad liikusid enda Tuliviskile, millest oli ainult veerand pudelit järgi ning libistas selle tagasi huulile, endal muhe naeratus näol. Ta ei olnud alkohoolik ega midagi, kuid nädalavahetuseti talle tõesti meeldis vähemalt ühel õhtul purjus olla. See oli väga pingevaba tegevus. Lihtsalt hängimine. Mis puutub narkootikumidesse, siis seda noormees oli proovinud, kuid seda tegi ta harvem, kuid jällegi üksi, tirimata teisi enda jamadesse. Ta niigi tundis end süüdi, et oli Susannah'i juures end kergelt svipsi joonud ning talle alkoholi ostnud ning veel Tuliviskitki pakkunud. Järgmisel hommikul, kui tal see kõik ikka meeles on, on süümepiinad ilmselt suured ning vabandused neiule veelgi suuremad. "Tegelikult oleneb, kellega ma olen ning milline tuju mul on. Vahel käin ma ikka pidudel ka ning kui ma olen enda sõpradega ja tunnen end vabalt, võin ma päris avatud olla," lausus libahunt naeratades. Kui ta oli kõigest noor hundikutsikas olnud, siis oli ta päris palju ringi lällanud ning lollusi teinud, aga nüüd tundis ta juba, et hakkab vanaks jääma. Tegelikult oli lihtsalt aeg rahulikumaks võtta ning enda elu kuidagi üles ehitada.

Jack naeratas taaskord ning hetkeks riivas ta poolkogemata enda sõrmenukiga tüdruku käelaba. Ise ta muidugi seda tähele ei pannud. "Ma arvan ka. Tegelikult algul ma mõtlesin siin endale ööks toa üürida. Noh, sellises konditsioonis on üsna halb mõte Sigatüükasse minna, aga," katkestas noormees enda lause, pöörates järsku enda põhjatud silmad ravenclaw'lase poole, "ma tahaks sinuga veelgi rohkem koos olla."

[Susannah Simon]

"Mitte igav," naeris Susannah lõbusalt. Talle meeldisid inimesed, kel polnud pidevalt vaja tähelepanu keskpunktis olla ning kes oskasid käituda tsiviliseeritult ning ratsionaalselt. Jack tundus just nimelt selline. "Mind pigem huvitab, kas teised su peres on ka sellised. Või et millised inimesed sulle meeldivad. Või et... mida sulle teha meeldib, kelleks sa saada tahad..." Tüdruk lõi käe piinlikustundega suule ning manas näole vabandava ilme. Hetkeks kattis ta terve oma näo kätega, et piinlikkust kuidagi näiliselt endast eemal hoida. "Vabandust. Sa lihtsalt... huvitad mind," möönis ta lõpuks ning kehitas kergelt õlgu. Gryffindorlane oli tema meelest piisavalt avatud. Vähemalt tüdruku jaoks piisavalt. Vähemalt antud olukorras, nende tutvuse alguses.

"Jah, see on ka mõte," pidi ta toa üürimise koha pealt nõustuma. Neiu oleks veel midagi lisanud, kuid Jacki puudutus oli külmavärinad üle tema saatnud ning noormehe viimane lause sundis teda lihtsalt vaikseks jääma. Peaaegu liikumatult silmitses ta noormeest, silmad säramas ning suunurgad tõstetud. "Mina... tegelikult ka," sõnas ta viimaks ning langetas pilgu, hoolimata sellest, et hetkel teda enam isegi ei huvitanud, kui palju ta punastab või kas seitsmendik seda ka märkab. Suze süda tagus päris kiiresti ning neiu peagi käis pisut ringi. Ta oli hetkeks hingamise unustanud.

Saates noorukile pilgu, mis küsis, mida ta siis lõpuks teha soovib, otsustas neiu, et tahab teisel igatahes veel mõnda aega seltsis olla. Oleks see siis kas lihtsalt rääkimine või ka vaikides istumine. "Ma ei tea miks, aga ma tõepoolest usaldan sind," ütles ta lihtsalt, "nii et minu poolest ma võin sulle veel pisut oma seltskonda pakkuda, mille iganes kasuks sa siis ka ei otsustaks." See kõik oli huvitav. Susannah oli liiga palju oma turvalisusstsoonis olnud ning igal teisel juhul oleks ta juba pärast oma kakao joomist lahkunud. Mitte aga sel korral.

[Patrick Clarke]

Olgu, tundus, et nad siiski jõuavad omadega sinnamaale, kus noormees peab enda perekonnast rääkima. Tegelikult võis see tunduda igava, kui see oli, sest Jackson lihtsalt ei saanud tüdrukule rääkida sellest, et ta on libahunt. Või et tema isa oli olnud nende karjajuhi liider, aga ta oli karjast välja visatud, sest oli tapnud ühe mehe nende karjas. Seda asja noormees otsustas mitte puudutada, kuid kõik ülejäänud... Okei, ta räägib. "No ma elan tegelikult ainult enda isaga. Mu ema suri mind sünnitades ning mul on temast ainult pilt. Mu isa on joodik," lausus ta õlgu kehitades. Noormehe silmist paistis valu, kui ta enda perest rääkis ning ta mattis selle silmi sulgedes pudelisuu taha, kui ta sellest veel sõõmu rüüpas. Kusjuures ta tundis end kainemana, kui enne.

"Minu suurteks hobideks on kitarr ning mugude jalgpall. Ma ei tea, kas sa tead, mis see on. Üks pall ning kari mehi üritab seda väravasse lüüa, noh," üritas Jack selgitada. Ta sügas veidi enda pead ning vaatas seejärel tüdruku poole, silmad taaskord rõõmsalt helkimas. Oli võimatu olla kurb, kui Susannah teda sellise pilguga vaatas. Noormees oleks tahtnud tüdruku kuskile pehmesse papp-kasti panna ning ta peitu panna, et keegi talle iialgi liiga teha ei saaks. "Tuleviku kohta ei oska ma öelda, sest tegelikult üritan ma päev korraga elada. Aga midagi seoses spordiga, ma arvan. Võib-olla lendluudpallitreener või miskit." Jack kuulus ka Gryffindori lendluudpalli meeskonda, kuid isegi sellele eelistas Jackson Philip jalkat. Selline tüüpiline seitsmeteist-aastane poiss, noh.

Ning rohkem ta endast ei rääkinud. Ta jäi pikaks ajaks tütarlast vaatama ning poisi huulile ilmus jällegi see kelmikas naeratus, justkui oli ta millegi hästi salajasega hakkama saanud. "Seda on tore kuulda," lausus ta, langetades enda pea, kuid vaadates siiski altkulmu noormehe poole. "Ma usaldan sind ka," lausus ta ning nii palju, kui palju ta ka ei soovinud ravenclaw'lasele rääkida seda, et ta on libahunt, ei teinud ta seda. Ta otsustas sellega oodata, mitte esimesel õhtul neidist koheselt ära hirmutada. Küll ta kunagi räägib, kindlasti! "No kui sa väsinud ei ole. Tahad äkki selle veini asemel kohvi või teed või hoopis süüa?" päris ta murelikult, vaadates neidisele otsa.

[Susannah Simon]

Tegelikult ei olnud Susannah oodanud, et poiss nii kergelt kõikidele tema küsimustele vastab. Hetkel küll küllaltki lühidalt, kuid siiski. Kuulanud ära, kuidas too jutustas oma pere kohta, sundis miski teda viimaks püsti tõusma ning Jacki kallistama. Tavaliselt ei olnud neiu kuigi suur füüsiline suhtleja, kuid antud juhul võis ta erandi teha... pealegi näis noormees seda kallistust vägagi vajavat. "Mul on kahju, su ema kohta just," sosistas ta vaikselt, peenikesed käsivarred endiselt üle nooruki kaela. Seejärel eemaldus ta küllaltki kiirelt ning naeratas ebalevalt. Mingil põhjusel oli ta süda veel tugevamini pekslema hakanud ning neiu oli üsna veendunud, et sel korral mitte vaid kiirest liigutamisest ning veinist.

"Jaa, mugude jalgpall! Mu ema... see ilmselt kõlab nüüd veidralt, aga ta läks pärast Sigatüüka lõpetamist muguülikooli, ning ta rääkis mulle sellest," vastas Susannah juba rõõmsamalt. Tegelikult oli ema teda ja isa ühe korra ka mängule kaasa võtnud, kui tema ülikooli kursus tükk aega pärast lõpetamist kokku sai ning samal ajal seal ka jalgpalli finaal juhtus olema. Kuna Suzele väga lennata ei meeldinud, siis mingis mõttes tundus antud mäng isegi mõnevõrra lahedam kui lendluudpall. Ja kuigi tegu oli niinimetatud muguasjaga, siis tundus neiule hoopis, et jagab Jackiga mingisugust saladust, mis tegi teda hoopis tähtsamaks. Samas noogutas ta ka tunnustavalt üks päev korraga elamise kohta. Sellist nõu andsid tema mingis mõttes psühholoogidest vanemad kõigile.

Pisut gryffindorlase viimase ettepaneku peale mõtiskledes, leidis Suze küll, et võiks ühe kohvi võtta. Oma soovist ka Jackile teada andnud, jälgis ta, kuidas üks seltskond viimaks Kolmest Luuast väljus ning ruumis pisut tühjemaks jäi. Õues oli juba päris kottpime, kuid sees oli mõnus, soe ja valge.

[Patrick Clarke]

Noormees ei teadnud, mida teha, kui tütarlaps järsku püsti tõusnud oli ning teda nüüd kallistas, kuid automaatselt liibusid noormehe tugevad ning soojad käed ümber neidise, emmates teda õrnalt, justkui karted, et too katki minna võib. "See tähendab mulle palju," pomises ta tütarlapsele kõrvale, hingates sügavalt sisse, et tüdruku aroomi enda mälusoppi talletada. See oli nii mõnus.

Peagi aga tüdruk eemaldus ning Jack lasi tolle vastumeelselt lahti. Vastumeelsus peitus ka noormehe segaduses olevas näos ning viimaks ta noogutas. Aru saades, et Susannah teab, millest Jack rääkis, naeratas libahunt aga taaskord. Tal oli hea meel, et tal tüdrukuga jälle üks ühine omadus laghedale tõi. Gryffindorlasele tundus aina enam, et nad olid väga sarnased nii mõtteviiside kui ka hobide suhtes, sest kunst ja muusika olid ju ka omavahel seotud. Loomingulised tegevused mõlemad. "Sa peaksid kunagi mõnd matši vaatama minema. Usu mind, sellisest elamusest sa ilma jääda ei taha," lausus ta naeratades. Ta oli korra ka lendluudpalli matši vaatamas käinud ning ka see oli lahe olnud, aga jalgpall meeldis Jackile siiski rohkem, olgugi, et ta ise Gryffindori meeskonnas püüdja oli. Mingi hobiga pidi ta ju ka Sigatüükas tegelema.

Viimaks ajas noormees end püsti ning kergelt pehme jalaga taarus noormees letini. Ta tellis sealt kaks kohvi, igaks juhuks võttis ta tüdruku jaoks ka koore ning suhkru, ise jõi ta mustalt ning suhkruta. Ta asetas neidise kohvitassi tüdruku ette ning võttis seejärel taaskord istet. Ta lasi kohvil enne veidi jahtuda ning rüüpas enda tuliviskipudeli tühjaks, asetades selle põrandale enda teise tühja taarapudeli kõrvale.

[Susannah Simon]

Pisut tundis Susannahgi pahameelt, et Jacki ümbert nii kiiresti lahti lasi, kuid hetkel oleks olnud veider noormehe kaela kauemaks rippuma jääda. Ta tundis iseloomulikku lõhna, mis oli igal inimesel erinev ning antud juhul äärmiselt meeldiv. Kuna teine talle midagi kõrva sosistanud oli, jäi Susannahi kõrv hetkeks kergelt kõditama, kuid see oli kõike muud kui ebameeldiv.

"Tegelikult ma olengi ühel käinud, ma just mõtlesin sellest," vastas Susannah säravalt ning kergitas kulme. "Ära nüüd ütle, et sa veel mu mõtteid ka lugeda oskad," lisas ta paari hetke pärast teeseldud tõsidusega. Kui Jack aga neile kohvi tooma läks ning noormees otsekui tema peale mõeldes koore ja suhkrugi lauda tõi, vajus Suze suu äärepealt lahti. "Oskadki," ütles ta vaid, hämmeldunult silmi pilgutades ning enda jaoks lemmikut, magusat koorega kohvi, kokku segades.

Neiu oleks veel midagi gryffindorlase pere kohta öelda tahtnud, või õigemini küsida, kuid hoidis end tagasi. Õnnelikult naeratades rüüpas ta kohvi ning pidi nentima, et isegi kui ta kofeiini mõju üldjuhul ei tundnud, oli antud jooki kellegagi koos väga mõnus juua. Nagu peaaegu täiskasvanud kuskil raamatus. "Mul on tunne, nagu me teaksime teineteist terve igaviku, aga oleksime lihtsal mõned asjad ära unustanud," üritas ta oma tundeid väljendada.

[Patrick Clarke]

Jack oli meeldivalt üllatunud, kui Susannah oli öelnud, et ta oli tegelikult ühel matšil käinud. Seda oli hea kuulda, sest noormees ei oleks tahtnud neidist spordist rääkimisega ära tüüdata, seletatades, mis jalgpallis on ning kuidas asjad toimivad ja nii edasi. Ta ei hakanud seda niikuinii tegema, sest ausalt öeldes tundis ta, et neil on isegi targematest asjadest rääkida, kui jalgpall ning sport üleüldiselt.

"Ole nüüd," lausus noormees muigega, sättides end mugavalt istuma ning rüübates sõõmu enda kuumast kohvist. Kuna mingeid espressomasinaid jne Kolmes Luuas polnud, jahvatati kohvi siin käsitsi, mis oligi noormehe arust kõige parem kohv üldse. Ning mis puutub mõtete lugemisse, siis seda libahunt tõesti teha ei osanud, olgugi, et ta oli tugevam, kui pealtnäha välja paistis. Samuti olid tema meeled tugevamad kui inimestel ning ta oskas tajuda inimeste emotsioone. Üleüldse pidas ta end inimesevaatlejaks, sest juba siis, kui tal libahundigeen veek välja ei löönud, meeldis talle inimesi vaadata ning neid uurida, eriti veel neid, kes tänavatel ringi kõndisid. Noormees üritas alati arvata, millise persooniga on tegu ning milline on tema elu.

Jackson noogutas arusaadavalt, sest ka temal oli selline tunne. Millegi pärast tundis ta end Suziega koos nii hästi ja vabalt, justkui oleksidki nad ammused tuttavad. Kuid ometi kartis ta neidisele öelda, et on libahunt. "On veel palju asju, mida sa minu kohta ei tea ja mis võiksid sind ära hirmutada," lausus gryffindorlane vaikselt ning tema ilme muutus natuke tõsisemaks. Tolle sinised silmad uurisid musta kohvi enda valges tassis. See oli servadest natuke vahune ning noormees nägi selles omaenda näo peegeldust.

[Susannah Simon]

Susannah vangutas siiski pead, isegi kui noormees tema pisut ülepakutud mõtetelugemise peale vaid 'ole nüüd' lausus. Tütarlaps oli veendunud, et noorukist võiks midagi päris võimsa oklumendi sarnast saada, kui too vaid üritaks või harjutaks. Samas kui tema ise oli sellistes asjades, ning ka näiteks ennustamises, täiesti lootusetu. Ainus, mida neiu suutis teha, oli viia kokku pisikesi detaile, kuid sedagi mitte eriti põhjalikult. Vähemalt mitte nii, nagu tema isa.

Kui Jack teatas, et lisaks tema poolt juba kuuldavale toodud asjadele on ka midagi, mis võiks Suze ära hirmutada, tahtis neiu naerma pursata, kuna too tundus üks turvalisemaid isikuid kogu koolis, kuid hoidis end noormehe näoilmet nähes tagasi. "Ma... ei oska küll midagi pakkuda," sõnas ta varsti, pead viltu keerates ning üritades teise pilku tabada. "Ilmselt mind hirmutavad paljud asjad - nagu ma juba ütlesin, siis ma pole eriti julge, aga ma ei tea, kas oleks midagi, mis mind tõsiselt ehmataks," arvas ta mõne aja pärast. Ta ei tahtnud seda teemat torkida, kuna oli küllaltki selge, et noormees ei taha seda talle avaldada. Veel. Aga Suze oleks nii väga teada tahtnud! Kohv oli teda siiski pisut elavdanud ning neiu soovis mingit tegevust. Otsese tegevuse võis aga loomulikult asendada ka koolivenna uurimisega.

"Äkki see ei hirmutaks mind? Äkki see oleks hoopis... ma ei tea, põnev?" pani ravenclawlane mõne aja pärast ette, kuid raputas seejärel pead. "Ei, ära kuula mind," ütles ta ning surus huuled kitsaks jooneks. Ta ei saanud Jacki ilmselget koormat nii kergesti tühjaks ja tähjaks pidada, eriti kui noormees tõepoolest vaevatud tundus olevat. "Tahad veel kalli?" küsis ta hoopis lõbusamalt, jäädes teda mõtlikult silmitsema ning tehes pikema pausi, et nooruk saaks otsustada, kas ja mida öelda või teha.

[Patrick Clarke]

Noormees muigas endamisi mõtlikult. Muidugi ei osanud tüdruk veel aimatagi, et noormees igal täiskuuõhtul ringi jookseb, sest nad ei teadnud üksteist kuigi kaua. Kuid kui ta teaks Jacki rohkem, oskaks too kindlasti niidijupid kokku panna. Vähemalt Alicia oli seda teinud kuni noormees oli talle tunnistanud, miks tal vahel äkiline meeleolukõikumine on.

Ta ei lausunud endiselt midagi vaid rüüpas nüüd enda kuuma kohvi, ise samal ajal neidist silmitsedes. Too tundus nii habras ning naiivne olevat. Jacksoni uudis oleks kindlasti ravenclaw'lasele haiget teinud ning ta üleüldsegi ära hirmutanud. Noormees ohkas raskelt. Ta ei kavatsenud neidisele enda saladusest rääkida. Mitte veel. Enne lasi ta tüdrukul end paremini tundma õppida, et näidata talle, et ta pole halb inimene. Vahel ei suutnud ta lihtsalt end kontrollida, kuid iialgi ei olnud ta enda kontrolli enese üle kaotanud. Ta polnud kunagi kellelegi kogemata või meelega haiget teinud.

"Põnev kindlasti, aga samas oleks see suht jube asi," lausus ta vaikselt kohvitassi lauale asetades. Tüdruku küsimust kuuldes üritas gryffindorlane aru saada, kas küsimus on trikiga või mitte. Hetkel oleks ta soovinud midagi rohkemat, kui ainult kalli. Neidis meeldis talle juba praegu. "Jah," lausus ta viimaks, lükates end tooliga laua najalt lahti, tüdrukule ruumi tehes.