|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 15:39:29 GMT 3
Clara istus järve ääres, ühe suure tamme varjus ning üritas teha nägu, et tal ei ole midagi teha. Sellest hoolimata tõmbles ta märkamatult, kui keegi tema lähedusest möödus. "Tule juba," sosistas ta vaikselt ning ajas kaela õieli ning kissitas kooli poole vaadates silmi. Kohe peaks ta sõbranna saabuma, sest neil oli üks võrdlemisi totakas, aga samas huvitav idee tulnud ning nad olid otsustanud, et täna proovivad selle järgi.
Tüdruk oli sama puu all juba pea 15 minutit istunud ja oodanud, aga seni ei olnud veel teda tulnud. Clara kartis, et äkki oli mõni õpetaja nende üritusest teada saanud, aga see oli üsna ebatõenäoline. Nad ei olnud seda kellelegi maininud ja hoolitsenud selle eest, et keegi pealt ei kuuleks.
Hajameelselt lehitses ta "Norijat", mille oli kaasa võtnud, et aega veeta ja vähem kummaline välja paista. Kuid iga paari sekundi tagant kiikas ta uuesti kooli poole.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 4, 2013 15:47:23 GMT 3
Susannah ohkas kergendunult, kui viimaks koolimajast välja jõudis. Ta oli peaaeug igale vastutulijale soovinud öelda, et 'ma lähen tualetti' või 'mul on vaja üks kiri saata'. Nii närviliseks oli teda muutnud nende salajane ülesanne. Tegelikult oli ilmselgelt asi selles, et kooli alguse tõttu oli tüdrukutel vaba aega veel liiga palju ning seega küllaltki igav.
Teeseldes, et tal pole Clara kohalolust aimugi, sammus Susannah teisele poole puud ning köhatas kolm korda. "Surmasööja vunts on karvane," teatas ta tähendusrikkalt ning köhatas veel ühe korra. See oli ilmselgelt kõige tobedam salajane fraas, mille nad olid kunagi välja mõelnud. Samas oli tänu sellele ka kõige ebatõenäolisem, et keegi teine saab Susannahit teeselda.
Keelega üle huulte tõmmanud, vajus Susannah samuti istuma. "Kas me hakkame peale?" sosistas ta ärevalt.
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 15:54:07 GMT 3
Kui Susannah saabus tõmbus Clara üleni pingesse ning noogutas heakskiitvalt kuuldes nende omavahel kokkulepitud eriti salajast fraasi. Miks üldse keegi oleks pidanud tahtma Susannah'it teeselda, et nende ettevõtmisest osa saada, ei kujutanud nad kumbki ette, aga parem karta kui kahetseda olid nad arvanud, kui fraasi välja mõtlesid.
"Võlukepp kaasas?" küsis ta vaikselt ning ajas end püsti, keeras "Norija" rulli ning pistis rüütaskusse. Ta hakkas oma taskuid läbi otsima, et võlukepp välja võtta, kuid avastas, et seda ei olnud kusagil. "Suze, ära nüüd vihasta, onju..." ütles Clara ettevaatlikult kui rutakalt oma taskud kõik teist korda ka läbi kobas, "aga mul jäi vist võlukepp maha." Tüdruk jäi oma sõbrannat ettevaatlikult silmitsema, üritades võimalikult hädine ja abitu välja näha.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 4, 2013 15:59:46 GMT 3
Susannah'i nägu tõmbles endiselt kergelt sel põhjusel, et nende salajase fraasi sisu oli talle kohale jõudnud või olid lihtsalt närvid võimust võtnud. Kui Clara aga teatas oma võlukepi maha unustamise kohta, tardus tüdruk soolasambaks. "Clara Chaerim Hunt! See pole mitte põrmugi naljakas!" teatas ta valjult, tegemata välja sellest, et kui nad siiani olid tõepoolest suutnud märkamatuteks jääda, siis sõbranna nime nii vali kuulutamine rikkus selle õndsuse ning teadmatuse kohe kindlasti. "Mis me nüüd siis teeme?" küsis ta järgmisel hetkel sosinal. "Sa oled minust niikuinii vanem ja osavam, äkki kasutad minu võlukeppi?" Neiu heitis veel ühe pilgu ümbrusele ning neelatas nähtavalt. "Me ei saa oma missiooni hüljata! See käib kõige vastu, mida mulle on õppetatud," seletas ta, tähendusrikkalt kulme kergitades.
Hinge kinni hoidma jäädes ootas tüdruk sõbranna vastust. "Kindel, et sa seda kuskile... mujale ei pistnud?" lisas ta veel mõne minuti pärast pisut ebaleval toonil. Ei võinud ju iial teada, mis sellel hullul pähe kargas.
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 19:18:02 GMT 3
"Ma saan sinu võlukepiga enda võlukepi kohale kutsuda!" hüüatas Clara järsku ning punastas siis tugevalt, kui mitmed inimesed teda vaatasid. Ta võttis Susannah'i võlukepi, köhatas kurgu puhtaks, vaatas ettevaatlikult ringi ja pomises siis: "Accio, Clara võlukepp."
Tema üllatuseks lendas see selle puu jalami juurest, mille all ta istunud oli, talle kätte. "Khm, sellega on siis korras," ütles ta muiates ning ulatas Susannah'ile ta võlukepi tagasi. "Ma arvan, et parima efekti saavutamiseks, peaksime me seda koos tegema. Kahe inimese tehes mõjub see võimsamalt, mis sa arvad?" pakkus ta oma sõbrannale ning hakkas teda järvele lähemale lohistama.
Seda tehes kilasid ta silmad edasi-tagasi, kartes et keegi peab nende käitumist kahtlaseks, kuigi tõenäoliselt nägid nad välja lihtsalt nagu tavalised õpilased, sõbrannad ja majakaaslased, kes on tulnud järve äärde veel kestvat ilusat ilma nautima. Sest nad ei olnud ka ainsad. Terve hoov oli õpilasi täis, sest varsti oli sügis tulemas ning kõik võtsid veel suvest viimast. Ning koolivaheaeg oli pikk ning kõigil oli oma sõpradega palju jagada, miks mitte siis seda teha juba õues, päikest nautides.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 4, 2013 20:28:46 GMT 3
"Clara, sa ei väsi mind üllatamast," teatas Susannah heakskiitvalt ning noogutas tüdruku viimase küsimuse peale. "Muidugi koos. Koos või mitte üldse!" otsustas ta, mattes maha mõtte, et võibolla peaks seda üritama neist vanem ja targem. "See on hiidkaheksajalg, eks? Ma kardan, et ma ütlen kogemata hiidkalmaar," tunnistas ta mõne aja pärast, olles paar minutit pea viltu järve silmitsenud. Seejärel pöördus ta lõpuks uuesti näoga sõbranna poole.
"Mis siis, kui see meil õnnestubki?" päris ta peaaegu hüsteeriliselt. "Ma nagu... ei tahaks teada, mis siis juhtub, aga ma tahan, et meie plaan töötaks!" Tüdruk ei suutnud matta maha mõtet, et ilmselt hullud geeniused end nii tundsidki.
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 21:36:48 GMT 3
"Oled valmis?" küsis Clara oma sõbrannalt ning pani võlukepi valmis. Veel korra vaatas ta Susannah'ile otsa ja noogutas. "Et siis koos," lisas ta ning jõllitas pingsalt järve liikumatut pinda.
"ACCIO, HIIDKAHEKSAJALG!" üürgasid neiud koos ning osutasid võlukeppidega järve poole. Kohe ei juhtunud midagi ning Clara pingutas silmi, et aru saada, kas vee all liigubki midagi. "SEAL, kas see oli kombits?" küsis Clara järsku, paanikanoot hääles, haarates Susannah'i randmest. "Issand, issand, issand, ta ju lömastab meid, kui järvest välja lendab! Ja otse meile peale!" pomises ta kiiresti, olukorra tõeline seis talle alles nüüd kohale jõudmas.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 4, 2013 21:53:16 GMT 3
Susannagi oli pisut pettunud, kui nende loits järveelukale mitte mingit mõju ei avaldanud. Samas jõudis olukorra tõsidus tallegi hetk hiljem kohale ning seda samal ajal Claraga. "Me saame nüüd vist surma," teatas ta vaikselt ning pigistas silmad tugevalt kinni. Mõne hetke ei juhtunud midagi ning neiu avas ühe silma ning siis ka teise, sõbrannat jõllitama jäädes. "Või siis mitte," ohkas ta. "Aga vähemalt me teame, mis siis juhtub, kui keegi seda üritama peaks - et midagi."
Viimaks, pea selgemaks saanud, tegi Suze ettepaneku öökullimaja külastada. Talle ei meeldinud sealsed elanikud väga ning seega eelistas ta pakilise vajaduse korral antud käigu alati sõbrannaga koos ette võtta. Kui nad järvele selja pöörasid ning minema asusid, kuulsid nad esimest vaikset mulksatust. Ning seejärel teist. Susannah jõudis veel mainida, et võibolla oleksid nad siiski pidanud kasutama hiidkaheksajala asemel sõna 'hiidkalmaar', kui neid tabas väiksemat sorti hiidlaine või minitsunaami.
Puristades ning oma läbivettinud rüüd vaadates ravenclawlane ohkas. "Okei," pomises ta pisut segadusse aetult ning raputas end, meenutades ehk liigagi palju koera.
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 4, 2013 22:34:17 GMT 3
Clara oli paigale tardunud ning ta silmad olid imestusest ümmargused. Järsku läbis teda värin ning ta hüppas õhku ning hakkas naerma. "Me oleme geeniused!" ütles ta oma sõbrannale ning lagistas veel valjemini naerda. "Vähemalt me nüüd teame, et ta kuuleb meid."
Neiu läks aeglaselt järvele lähemale ning kükitas maha. "Eeee...Härra, või proua, kalm-tähendab-kaheksajalg, ma loodan, et ei solvanud sind oma üritamisega," ütles ta järvele, lootes kaheksajalga vähemalt korra veel näha. Kui aga paar minutit midagi juhtunud ei olnud, tõusis ta pettunult püsti, ning pöördus Susannah'i poole tagasi. "Proovime veel või lähme sisse tagasi ja paneme kuivad riided selga?" küsis ta, enam mitte nii entusiastlikult, kui hommikul, kui nad olid kogu oma päeva ettevõtmise pärast nii põnevil olnud.
Tegelikult oli isegi hea, et see täielikult ei olnud õnnestunud, sest muidu oleksid nad tõenäoliselt kaheksajala haisused pannkoogid koolimurul.
|
|
|
|
Post by Lewin Ulric on Jun 5, 2013 14:04:07 GMT 3
Professor Ulric oli juhuslikult söögisaalist tulles koridori seisma jäänud ning aknast välja vaatama juhtunud. Tema tähelepanu nõudsid endale kaks tüdrukut, kes midagi järve ääres askeldasid. Saanud viimaks enam vähem aru, mis neil kavas võis olla, kiirustas õpetaja lossist välja ning suundus peaaegu jooksujalu õpilaste poole. Paarikümne meetri kaugusel tema kiirus aeglustus ning mees hakkas endas kahtlema. Äkki oli ta midagi valesti arvanud? Kas ta üldse võis neile midagi öelda? Komistades läbis ta veel enda ning õpilasteni jäänud teejupi.
"Tervist tüdrukud, mis asja te ometi teete?" küsis ta viimaks pinevil sosinal. Märganud nende läbimärgi riideid ning juukseid, kerkis Lewini näole aga pisike muie. "Nii et midagi õnnestus?" küsis ta, hääles kergelt salapärane toon. Tunnustavalt pead noogutades unustas ta hoopis, et oli neid tegelikult manitsema tulnud. Neelatanud ning seejärel tähtsalt köhatanud, hingas Lewin järsult sisse.
"Nii, nii, nii. See oli väga hooletu," alustas ta, kuid lõi hetk hiljem käega. Ta ei tahtnud kohe kooliaasta algul kelleltki punkte maha võtta! "Kui keegi midagi küsib, siis te ütlesite mulle, et olete slytherinlased," ütles ta hoopis hetk hiljem ning tõmbas lipsu, mis tema loomulikku hingamist segas, närvilise liigutusega kaelast eemale. "Tähendab..." Õpetaja vaatas pisut murelikult ravenclawlasi ning oleks sel hetkel üle kõige maa alla vajuda soovinud. Miks ta üldse üritas?
|
|
|
|
Post by Clara Hunt on Jun 6, 2013 13:25:22 GMT 3
"Professor..." piuksatas Clara, kui nende uus nõiajookide õpetaja järksu nende juurde ilmus. "Me käisime ujumas, aga unustasime riided kaasa võtta ja läksime rüüdega ja tegelikult me kukkusime vette ja siis saime märjaks ja nüüd me läheme tagasi riideid vahetama," vuristas neiu õpetajale ette, ise paanikas ringi vaadates.
Peale paarisekundilist vaikust, lõi ta pilgu maha ja naeratas vabandavalt. "Vabandust, see kõlas kindlasti päris rumalasti. Aga mitte nii rumalalt, kui see, mida me päriselt tegime," ütles ta ning vaatas Susannah'ile otsa, oodates sõbrannalt toetust.
"Kaheksajala Accio'tamine kõlab päris tobedalt, kui seda kellelegi teisele öelda..." lisas ta ja vaatas õpetajale otsa. "Aga ausalt, täna hommikul oli see veel kõige loogilisem otsus üldse. Aga me siis peaksime vist minema ja me võime teel kooli teeselda ka, et me oleme Slytherinist, kui see midagi teie jaoks paremaks muudab," pakkus ta välja ning kihistas ise naerda. Nende uus õpetaja oli küll hoopis midagi muud, kui ta oli esialgu oodanud.
|
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 8, 2013 19:55:22 GMT 3
Juba esimesest silmapilgust, kui Cian järve ääres ühe puu lähedal seistes oli märganud, et üks Ravenclaw'lane kergelt närviliselt puu all istub ja seda natuke imelikku ajalehte loeb, teadis ta, et neiu ei olnud sinna niisama tulnud. Tal oli ilmselgelt midagi plaanis olnud. Algul oli poisi pilk koolikaaslasele pidama jäänud, kuna too tundus olevat asiaat nagu temagi, kuid nüüd paistis ta asjast juba kergelt huvitunud olevat.
Üsna pikalt ei olnud midagi erilist juhtunud, kuni järsku tuli kooli poolt lähemale veel üks Ravenclaw' õpilane. uudishimulikult silmi pilgutades nõjatus Cian ühe suurema puu vastu ja ristas rinnal käed. Tüdrukud paistsid olevat pahanduse peal väljas. Seda ei oleks noormees küll neilt oodanud, kuid millegipärast ei suutnud poiss neilt oma pilku eemaldada.
Kätt suu ette tõstes varjas Cian oma naeruturtsatust, kuulnud, mida tütarlapsed kooris vee poole hõikasid. Tänane päev oli küll väga huvitavaks osutunud. Noormees üritas naeru tagasi hoida, kuid kui teised peale hiidkaheksajala kutsumist läbimärjaks said, ei suutnud ta enam naeru tagasi hoida. Valjult naerma pahvatades haaras ta isegi kätega oma kõhust, vajudes kergelt ettepoole kummargile.
Noormees naeris ka veel siis, kui slytherini majavanem asja klaarima oli tulnud. Hinge natuke tagasi tõmmates jäi ta hetkeks kuulatama, mida nad üksteisega rääkisid. Paar sammu kolmele rääkijale lähele astunud, ütles ta:"Ma võin nad ise tagasi koolimajja viia." Cian oli tähele pannud, et nende majavanem ei tahtnud tüdrukutelt justkui punkte maha võtta ning noormees oli loomulikult professoriga ühel meelel. Pealegi oli ta ise Slytherinlane ning keegi ei oleks seepeale ehk midagi küsima tulnud.
|
|
