Öösel

[Shade Malus]

Shade oli Siganurme saabunud täna õhtul, ta oli ennast Kolme Luuda sisse registreerinud, all baaris paar napsu teinud ning nüüd, mil kell oli juba peaagu kaksteis ehk käes oli keskköö, oli Malus välja tulnud. Ta sammus surnuaia poole, mehele olid alati sellised masendavad kohad meeldinud. Seal toetas ta ennast vastu ühte vana tamme ning süütas sigareti. Ta teadis, et Delilahle meeldib öösiti ringi kolada, toituda, seega oli mehe ainuke põhjus, miks ta öösel sellises kohas oli see, et ta lootis Delilaht siin kohata.

[Samara Soul]

Shade'l oli õigus nagu alati. Too oli vist ainus, kes peale Victoria Delilah't tundis. Tõelist teda. Ning tüdruk teadis seda. Kuid tal polnud aimugi, et noormees võis seal olla ning just teda oodata. Tütarlaps oli nimelt samuti surnuaias jalutamas ning ka tema oli Kolme Luuda ööseks toa võtnud. Asi oli nimelt selles, et oli liiga kaua möödunud sellest, mil tütarlaps viimati toitus ning kasutades ära nädalavahetust, andis ta lossi teada, et teda ei ole nüüd kuni pühapäeva õhtuni.

Neidis oli Kolmes Luuas ära joonud ühe klaasi Tuliviskit, mis tema jäise olemuse natuke soojemaks ning pehmemaks muutis. Tema helesinised silmad särasid rõõmsalt, kui ta mööda haudade vahesid ringi kõndis, must keep taga voogamas. Tema porgandpunased juuksed voogasid lokkidena seljal ning keebi alt paistis valge pluus ning must liibuv pihikseelik. Kontsad tema all olid kaheteistsentimeetrised nagu alati.

Tütarlaps kummardas hetkeks ning puudutas üht hauakivi, mis oli ingli kujuga. See oli ilus. Tütarlaps ohkas vaikselt ning jätkas enda jalutuskäiku kuni ta seisatas, sest nägi kedagi tuttavat suitsu kimumas.

[Shade Malus]

Shade oli juba pool enda sigaretist ära suitsetanud, kui ta viimaks pimeduses punaseid juukseid märkas. Koni kukkus tema sõrmede vahelt maha ning raske saapanina lömastas selle liiva sisse. "Ma teadsin, et sa täna siia tuled," lausus ta kergelt üleolevalt, justkui teaks ta kõike, mida Delilah teeb. Shade lükkas ennast puunajalt lahti ning sammus edasi, must mantel ööpimeduses lehvimas ning vööpannal kuuvalguses läikimas. Viimaks jõudis mees neidiseni. Sahde ei armastanud kedagi ja ei olnud kunagi armastanud. Delilah ei olnud mingi erand. See, et ta Victoria kasvandik oli, ei tähendanud, et mees peaks temaga väga hästi käituma. Aga Delilah oli kuradima seksikas ja Malus ei kavatsenud enne jätta, kui ta selle keha endale saab. Või ei saa. Vahet polnud tegelikult eriti. Shadel oli väga palju naisi ja ta sai neid alati, kui tahtis. "Tere, kallis," lausus ta Delilahle külmalt ja irivtades, tõmmates käega õrnalt üle tema põse.

[Samara Soul]

Kuskil kostus mingi hääl ning tütarlaps kissitas rohkem enda silmi. Suitsukoni, mis maha kukkus ning seejärel kõndis tume kogu temani. Surnuaiavaht? Vaevalt, et see mõni öine külastaja olla sai. Kuid kui neidis viimaks inimese nägu pimedusest eristada sai, tundis ta midagi teravat enda kõhus. Shade. Tütarlapsele ei meeldinud inimesed, kuid Shade ei meeldinud talle kohe üldse. Too oli ennasttäis, ülbe, totaalne jõhkard! Ta oli tütarlast ahistanud sellest ajast saati, kui Victoria neid kahte tutvustas. Jah, ta oli kena, kuid ka tütarlaps ei olnud kunagi kellestki huvitatud olnud. Olgu, kunagi oli, aga see oli ammu ning too inimene on ka nüüdseks surnud. Kuid ta ei saanud aru, milline lollpea armastaks Shade-sugust jõhkardit.

"S i n a," sisises neidis. Ta võttis noormehe käe ning lükkas sellest eemale, kuid ta valitses enda haaret. Victoria oleks väga-väga pahaseks saanud, kui ta oleks Shade'le midagi teinud ning neidis teadis, et Victoriat ei tasu endast välja viia. Kergelt oli ta tüdrukule uue elu andnud ning väga kergelt oleks ta saanud selle ka ära võtta ning tüdruku loomuses oli kuulata seda, mida tema looja käsib. "Mida sa seekord tahad?" päris neidis, astudes Shade'st mõned sammud eemale. Ta oleks heameelega tahtnud ära joosta, kuid ta ei olnud argpüks ning seda surmasööjat ta ammugi ei kartnud. Või siis kartis?

[Shade Malus]

Shade näol püsis terve aeg irve, üleolev irve. Ta teadis, et Delilah ei saa talle midagi teha. Ja mees ei kartnud teda üldse, kuigi ta teadis väga hästi, milline kiskja ta on. Kui Delilah eemale astus, astus Malus talle järele ning oli paari sammuga tüdruku selja taga, libistades käed talle kaela juurde, juuste alla ning tõmmates tüdrku parfüümi endale ninna. "Mmm," ümises ta kergelt. "Sind," lisas ta ja naeris jälle enda õelat naeru, mis tegelikult kõlas väga seksikalt. Järgmisel hetkel aga oli ta taas Delilah ees ja vaatas talle otsa. "Ära liiga palju ka looda, kullake." Irve ei kadunud kuskile. Mees süütas uue sigareti.

[Samara Soul]

Üle tüdruku keha läbis tugev värin, kui ta meest enda selja taga tundis. Too oli küll inimene, kuid samas surmasööja ning temas võisid olla samad eelised, mis vampiiridelgi - näiteks kiirus ning suurepärane peitmusvõime. Oh, kuidas tüdruk oleks soovinud temast toituda kuni temast ei jää enam ühtki tilka verd kehasse, kuid kui ta oleks seda teinud, oleks ta ilmselt ka ise surnud olnud. Võib-olla oli see õige hind, kuid samas hoolis ta Victoriast liiga palju, et teda nõnda reeta. Sama hästi oleks tüdruk võinud rebida kaelast enda päiksekäeskõndimisamuleti ning selle lihtsalt minema visanud ning lasta päikesel end tappa.

"Sa oled haige, kas tead seda?" päris tütarlaps, kui mees talle jälle otsa vaatas. Tüdruk hingas sügavalt sisse. Ta ei kavatsenudki Shade'le seda rõõmu valmistada, et talle enda hirmu näidata. "Ma vihkan sind igavesti. Sa oled lihtsalt jäle. Ma ei saa aru miks Victoria sind nagu sitta pilpa peal hoiab," vangutas tüdruk pead. Tavaliselt pesitses tema huulil naeratus, kuid praegu olid need peeneks kriipsuks kokku tõmmanud ning tema nägu oli kahvatum, kui eales varem. Vampiiritari silmavalged olid tumehallid ning ei olnud palju puudu sellest, et need täiesti süsimustaks muutuks, sest nii juhtus ju alati, kui ta vihane oli.

[Shade Malus]

Mees ei lasknud ennast kohe üldse Delilah sõnadel heidutada. Ta ei kartnud teda. Vampiir või mitte, ka Sadel olid omad eelised, mida ta oskas hästi ära kasutada. "Noor neiu, mis sõnad," viibutas Malus sõrme. "Ma pean vist Victoriale teada andma, kuidas sa mind kohtled." Õel irvitus ei kadunud surmasööja näolt kuskile. Tegelikult ei oleks Shade kunagi läinud Victoriale midagi kaeblema. Nende suhe oli teistsugune ja pealegi, Malus ei kaebelnud kunagi. "Ja mina ei saa jälle aru, miks ta just sinu välja valis," õrritas Shade Delilaht edasi. "Maailmas on nii palju inimesi, kelle ta oleks võinud valida. Aga ei, ta pidi valima just sinu." Kui vahepeal oli mees neidisest eemale liikunud, siis nüüd kõndis ta aeglaselt ümber tüdruku ringiratast, tõmmates suitsust mahve. Shade ei teadnud, miks ta Delilah vastu õel oli. Tegelikult ei olnud tal tüdruku vastu mitte midagi. "Kas tuled täna minu kaissu?" päris ta viimaks, kuid ei lõpetanud enda sammumist.

[Samara Soul]

Tütarlapse sisemus läks külmaks, kui ta noormehe ähvardusi kuulis ning ta ei teadnud, kas see oli sellest, et ta austas Victoriat või hoopis selles, et ta kartis teda. Ilmselt mõlemat. Victoria oli ligi kolmetuhande aasta vanune vampiir, kõigist kõige targem ning neidisel polnud aimugi, kui kiirelt võis too sinna ilmuda ning nende mõlemi pead otsast rebida. Võib-olla oligi Victoria Shade'i enda nuhiks palganud? Vaevalt, sellist lapsikust ei oleks Delilah iial naisest oodata võinud.

Ta mäletas endiselt nii selgelt seda, kuidas tütarlapsest oli saanud vampiir. Tegelikult ei olnudki sellest nii kaua aega möödunud, polnud veel sada aastatki täis olnud. Aasta oli olnud 1940 ning Magdalena oli olnud Saksamaal ühes haiglas koos veriste sõduritega. Victoria oli juhuslikult samas linnas, samas haiglas olnud, ilmselt toitumas ning verevähki põdev Delilah oli talle jäänud silma. Järgmine, mida tüdruk mäletas oli see, kuidas ta esimest korda inimesest toitus. See oli olnud väike laps. Väike abitu laps, kes ei olnud milleski süüdi olnud.

Delilah ei lausunud noormehele midagi. Kibe suitsulõhn tungis sügavale näitsiku ninasõõrmetesse, see oli vastik. Viimaks, mehe küsimust kuuldes, naeratas neidis sarkastiliselt ning nihkus Shade'le nii lähedale, et tema huuled riivasid tolle põske. "Ainult sinu unenägudes," sosistas tütarlaps ning endamisi rahulolevalt itsitades eemaldus neidis surmasööjast, hakates temast järjest kiirema sammuga eemale kõndima, teadmata isegi täpselt, kuhu ta minna tahab, peaasi, et ta selle maniaki juurest ära saab.

[Shade Malus]

Shade hoidis enda lõua kõrgel, kui Delilah talle väga lähedale tuli, kuid silmad vaatasid alla, neidise poole. Kui tüdruk eemale hakkas kõndima, jäi Malus justkui korraks toppama, kuid juba hetk hiljem, kiirustas ta preili Harmsile järele, rabas ta enda käte vahele ning suudles teda tungivalt. Suitsu oli mees enne seda maha visanud. Mees hoidis tüdrukut tugevalt enda käte vahel ning kummardas teda veidike allapoole, jätkates suudlust. Suudluse ajal ei tundnud ta midagi. See oli kõigest mäng, mida nad olid juba terve aasta mänginud.

[Samara Soul]

Tütarlapse huulte vahelt kostus hele kiljatus, kuid juba peagi oli see heli summutatud noormehe nõudlike suudlustega, mis tütarlapse suud kattis. Oh, kuidas ta vihkas seda tüüpi! Kelleks too end üldse pidas, et midagi sellist tegi? Neidis rabeles algul, kuid tema mõtted olid liiga hajevil ning ta pidi meeles pidama, et ei tohi meest tappa, vastasel juhul sureb ise. Juba mõne hetke pärast olid need mõtted tema peast aga pühitud ning ta sulas noormehe käte vahele, tolle suudlustesse. Ta kuulis, kuidas Shade'i süda tagus ning veri tolle soontes mõnusalt voolas. Ta kuulis Shade' hingamist. See kõik oli nii meelierutav ning juba mõne hetke pärast suudles ta meest vastu, muutudes aina ahnemaks ning nõudlikumaks.

Kuni.

Tütarlaps hammustas tugevalt noormehe huulde, nii tugevalt, et tundis vere maitset enda keelel. Ning juba järgmisel hetkel lõi ta räiesti tavalisel inimkiirusel põlvega mehele sinna, kus teadis tolle kõige nõrgem koht olevat. "Räägi sellest ka Victoriale ning kui ta küsib, miks ma nii tegin, siis ütle talle, et sa oled siga," sisises tütarlaps, silmad marust süsimustad. "Kuidas sa julged minuga nõnda käituda? Kelleks sa end pead?" päris ta. Tüdruku pea käis endiselt ringi ning ta tõmbas kiirelt käeseljaga üle enda huuli. Õnneks ei olnud ta noormehe huult väga kõvasti ka hammustanud, sest muidu oleks juba Shade' veri see, millest neidis eemale ei oleks suutnud hoida.

[Shade Malus]

Auts! Shade vaarus kergelt tagasi, hambaid krigistades. Kuradi valus! Ta saatis teele paar vängemat vandesõna, mida ta teadis. Seejärel katsus ta käega huult. Verine. Mees tõstis aeglaselt pilgu ja viis selle Delilahle. Ta rabas tüdruku randmest kinni ja tõmbas endale korraks lähemale. "Ära teeskle, et see sulle ei meeldinud!" Malus oli vägagi hästi tähele pannud, et Delilah oli teda vastu suudelnud, vähemalt esialgu. Tema hääl kõlas vägagi ärritunult. Mees lasi tüdruku käe lahti. "Järgmise korrani, kallis!" Shade vaatas tungivalt Delilahle otsa, seejärel pööras ennast ümber ning kadus mantli lehvides pimedusse. Ta ei saanud enda coolil olekul lasta langeda aga see oli kuradi valus löök olnud. Jääd! Mees kiirustas tagasi Kolme Luuda.

[Samara Soul]

Tütarlaps hakkas taaskord rapsima, kui mees oli tema käest kinni võtnud, kuid õnneks ei pidanud ta seda kaua tegema, sest juba koheselt oli surmasööja kadunud ning jättis tütarlapse üksi oma mõtetega. Neidis vaarukas kergelt ning vajus viimaks murule istuma. Ta vaatas täpselt seda punkti, kuhu Shade oli kadunud ning hakkas seejärel nutma. Ta nuttis lahinal selles pimedas surnuaias kuni enam ei jaksanud. Jah, talle oli see suudlus meeldinud. Iga kord, kui Shade tema teele ilmus, soovis tüdruk, et mees seda teeks, sest ainult tema oli see, kes suutis neidise jäise südame kuidagi sulama panna. Kuid ta ei saanud lasta end kellestki hoolida, eriti veel surmasööjast, kelle elu olu ohtlik. Pealegi oli Shade tõbras.

Viimaks tõusis tütarlaps püsti ning tõmmanud käega kiirelt üle silmade, hakkas ta kiirelt Kolme Luua poole kõndima. Oli ju ka tema endale sinna toa võtnud, sest öösel oli halb mõte tagasi Sigatüükasse hiilida. Neidis ei olnud ei võlumaailmas ega ka mugumaailmas täisealine ning tegelikult ei oleks Delilah tohtinud väljas olla, eriti öösel, ilma loata Siganurmes.
Jõudnud Kolme Luuda, tellis tüdruk endale veel ühe Tuliviski ning kõmpinud joogiga trepist üles teisele korrusele, hakkas neidis enda kotis võtmeid otsima. Tal oli seal väga palju erinevaid võtmeid, kõik erinevate korterite ja majade lukkude jaoks, mis asusid Saksamaal, Prantsusmaal ning ka Inglismaal.

"Pagan," pomises neidis endamisi, kui ta suure pundi võtmeid kolinal põrandale kukutas. Ta kummardus, haaras võtmed ning hakkas enda toa suunas kõndima. Ruum asus koridori otsas, teistest veidi eraldatuna. Pistnud võtme lukuauku, sisenes tüdruk tuppa, kuid hajameelsusest ning endiselt mõtetest Shade'i vastu, jättis tüdruk ukse lukust lahti, tavaliselt ta nii ei teinud. Võtnud seljast kõik enda riided ning lastes need voodi ette maha, suundus neidis vannituppa, et seal üks külm dušš võtta. Võib-olla see oleks tema mõtted eelnevalt juhtunud seiklusest eemale viinud.

[Shade Malus]

Shade istus vihaselt oma Kolme Luua toas mugavas tugitoolis, ühes käes oli sigaret ning teises klaas parima viskiga, mida see räpane, kuid mugav, koht pakkuda suutis. Mõne aja pärast kuulis ta koridoris kolistamist, see oli Delilah, ta oli selles kindel. Need sammud kuulusid talle. Mees tõmbus pingule. Ta tundis ennast süüdi, et oli tüdrukule haiget teinud, kuid see kuradi plika oli teda löönud! Mees kustutas sigari, pani klaasi kapile ning ajas ennast püsti. Ta sammus natuke aega toas ringi, mees oli närviline. Viimaks tõmbas ta enda toa ukse lahti ning sammus otsejoones Delilahi toa ukse juurde. Ta oli enne alt pärinud, et millises toas Delilah peatub. Mees ootas mõne hetke, kuid koputas seejärel. Väga vaikselt. Ta ootas, kuid keegi ei tulnud uksele. Shade katsus ust, mis oli lahti, ta astus tuppa. Keset tuba, voodi kõrval vedelesid riided, vannitoast kostus veesulinat. Malus ei teadnud mida teha. Ta oli segaduses. Kuid ta ei lahkunud. Selle asemel võttis ta pimedas nurgas, suures tugitoolis istet.

[Samara Soul]

Külm dušš mõjus väga värskendavalt ning tütarlaps oli suutnud juba unustada seikluse, mis tema ja Shade'i vahel juhtunud oli. Selle asemel mõtles ta pinevalt nendele Sigatüükas veedetud päevadele, uutele tuttavatele, Christianile, kes oli poolvampiir ning ainus, kes tüdrukut kuidagigi mõistis ning Victoriale, keda neidis väga igatses. Too oli ju Delilah' ainus perekond.

Viimaks sulges tütarlaps vee ning enda pikki märgi juukseid raputades, kirus neidis, et ta oli rätikud voodile unustanud. Ettevaatlikult astus tütarlaps dušikabiinist välja, vaadates ette, et ta ei libastuks ning võttis kätte pudeli, mis asetses valamu serval. Ta rüüpas sealt veel paar lonksu, endal juba piisavalt hea olla, et naeratada ning vaikselt laulu ümiseda, ning väljus ruumist. Muidugi ei pannud ta pimedas nurgas istuvat surmasööjat tähelegi ning ta ei keskendunud ka tolle lõhnale, mis tütarlapsele tegelikult ju väga selge oli. Selle asemel kõndis ta ihualasti enda pisikese kohvri juurde, mille ta kaasa oli võtnud, ning avas selle. Leidnud sealt valget värvi siidise õlapaeltega öösärgi, libistas kiskja selle endale selga.

Vaikse ohkega suundus ta tagasi pesuruumi, et võtta mahaununenud pudel. Tütarlaps läks voodisse, teki peale (sest teki all oli tema jaoks liialt palav) ning võtnud öökapisahtlist enda poolelioleva raamatu, asus neidis seda poolpimeduses lugema, rüübates samal ajal enda jooki. Huvitaval kombel ei tajunud ta endiselt kellegi teise kohalolu ning isegi, kui ta kuulis vahepeal mingit heli, pidas ta seda rottideks, sest neid oli kolmes luuas palju.

[Shade Malus]

Shade imetles Delilah ilusat keha, kui too toas ringi kõndis. Imelik, tüdruk ei pannud teda tähelegi. Ilmselt mõtles ikka veel nende suudlusele. Vaikuses vaatas Malus, kuidas neidis riietub ning siis voodile heidab ja raamatu kätte võtab. "On ka hea raamat?" küsis ta viimaks, tõustes tugitoolist ja istudes tüdruku kõrvale voodi äärele. Tal oli silmis palju malbem pilk kui enne ning irve oli kadunud.