Öösel

[Samara Soul]

Tütarlaps oli tõsiselt süvenenud raamatusse ning ta ei taibanud, kui kiirelt aeg oli lennanud. Pudel tema käes oli juba ammu tühi ning viimaks sirutas ta enda kätt piisavalt, et see õrna kolksatusega öökapile panna. Ta tahtis juba tule kustu panna ning raamatu eemale lükata, et veidi magada, kui ta kuulis tuttavat kurjakuulutavat häält, mis tema sisemuse taaskord tarduma pani ning tütarlaps pidi palju vaeva nägema, et mitte kiljuda. Oli siiski öö ning ta ei tahtnud mingit draamat tekitada.

Neidis oli kiirelt voodi teises otsas ning ta krahmas tekki endale peale. Tütarlapse silmad olid üllatusest pärani, kuid need ei muutunud tumedamaks, mis reetis seda, et neidis pole vihane Shade kohaloleku peale. "Kaua sa siin juba olnud oled?" päris slytherinlane kiirelt, keel pehme. Neetud Tuliviski! Tütarlaps unustas noormehe küsimuse kiirelt ning ta hingas sügavalt sisse, lükates pika juuksesalgu kõrva taha. "Tead, sa ei tohi lihtsalt teiste tubadesse tungida. Mida sa siin üldse teed?" päris ta sügavalt sisse hingates, et natukenegi enda rahulikust säilitada.

[Shade Malus]

Shade istus rahulikult voodiäärel edasi ja jälgis Delilah käitumist. "Piisavalt," vastas ta stoilise rahuga. "Ma ei tunginudki, uks oli lahti, ma koputasin, sa ei vastanud. Ma kartsin, et, khm, äkki on sinuga midagi juhtunud." Shade ajas ennast voodiäärelt püsti ja sammus akna juurde, vaadates sealt välja, pilk hajevil. "Sa tead, siin külas elab vampiirikütt." Malus turtsatas. "Ma vabandan, õigemini elas." Malus oli talle paar päeva tagasi otsa peale teinud. Laiba mattis ta Londoni äärelinna. Ja peale seda oligi ta siia tagasi tulnud ning Kolmes Luuas toa võtnud. Conrad Lauberg, sakslane, ta oli siin olnud just nimelt Delilah pärast.

[Samara Soul]

Delilah hoidis enda silmi ainiti mehel, õigemini tolle seljal, kui Shade otsustas akna juurde minna. Üsna pilkane pimedus pidi sealt vastu vaatama, sest sellisel ajal oli Siganurme tõepoolest pime, olgugi, et kell oli alles üks öösel. Pime ja ohtlik. Igasugu joodikuid ja kalkareid liikus sellisel ajal sellisel päeval sellises kohas ringi. Ning vampiire.

Tütarlaps libistas enda sõrmed enda amuletile, mida ta koguaeg kaasas kandis ning tema süda võpatas hetkeks, kui ta kuulis mehe sõnu. "Elas," kordas tütarlaps natuke rahutult. Mismõttes? Shade oli midagi selle vampiirikütiga teinud? Tütarlaps ei saanud sellest aru nagu ei saanud ta tegelikult kunagi mehest aru.
Ta tõusis voodist püsti ning ohkas raskelt. "Miks sa mulle seda räägid? Miks sa ta tapsid?" päris ta vaikselt, liikudes samuti akna juurde. Ta oli hetkeks unustanud enda viha mehe vastu ning see oli asendunud uudishimuga.

Jõudnud meheni, pööras ta enda helesinised silmad noormehele, pea veidi ringi käimas.

[Shade Malus]

Shade ei lasknud ennast häirida, et tüdruk oli tema kõrvale tulnud. Tema vahtis ikka aknast välja, pimedusse, kus oli täiesti vaikne ja rahulik. "Ah, ma ajasin niisama pläma," vastas mees vaikselt ja vaatas korraks tüdrukule otsa, kuid seejärel viis pilgu kohe tagasi aknani. Ta ei kavatsenudki hakata Delilahle rääkima seda, kuidas ta oli meest varitsenud, ta siis surnuks kägistanud, seejärel tema laibaga Londoni lähedale ilmunud ning ta seal siis maha matnud. Shade keeras ennast järsult ringi ning sammus ukse juurde. Ta vaatas ust, mitte tüdrukut, kui lausus: "ma vabandan, kui su rahu segasin. Head ööd!" Malus tõmbas ukse lahti, peatus korraks, justkui tahtes tagasi vaadata, kuid ta siiski ei teinud seda. Selle asemel astus ta koridori ja tõmbas ukse enda järelt kinni. Malus oligi selline veidike segane tüüp. Ühel hetkel võis ta tüdrukut kiusata, teisel hetkel tema vastu leebem olla. Ta ei teadnud ise ka, miks ta Delilahi läheduses nii imelikult käituma hakkas.

[Samara Soul]

Tütarlaps kergitas õrnalt enda kulme ning juba järgmisel hetkel läksid need kortsu. Tüdruk oli pahur nagu väike plika, kes ei saanud, mida tahtis. Ilmselt alkoholi süü, sest tavaliselt oleks Delilah kogu asjale käega löönud ning lasknud kõigel omasoodu minna.

Tütarlaps võttis voodiäärelt öösärgiga sama värvi hommikumantli ning pani selle enda õlgadele ning juba järgmisel hetkel väljus ta uksest. "Ma ei luba sul ära minna!" nõudis Delilah tungival sosinal, kiirustades samal ajal noormeheni, blokeerides tolle tee. Tema põlves muutusid nõrgemaks, kui ta enda arch enemy'le otsa vaatas, ise samal ajal sügavalt sisse hingates. "Sa tapsid vampiiriküti, kes tuli siia minu järgi, eks?" päris neidis, huuled õrnaks naeratuseks kaardumas. Ta kahtles, et isegi Victoria midagi sellist teeks. Vampiirikütt oli vampiirikütt ning keegi ei teadnud, kui hästi nad treenitud olid.

"Miks sa midagi sellist tegid? Ma ei usu, et igavusest," päris neidis vaikse ohkega. Koridor oli veelgi pimedam, kui tütarlapse tuba, kuid koridori lõpus paistis aknast sisse kuuvalgus, mis Shade'i nägu valgustas. Sellises maagilises valguses oli see kuradi kena.

[Shade Malus]

No ei saanud rahu! Shade jäi seisma, kui neidis tema ette ilmus. Mees ohkas raskelt. "Jah, tapsin," vastas ta siis rahulikul häälel, nagu oleks tapmine täiesti igapäevane asi. Tegelikult mõjutasid sellised asjad isegi Malust, kuid ta lihtsalt ei lasknud sellel teistele välja paista. Kuulnud tütarlapse järgmist küsimust, tõusis Shade käsi ning liikus hellalt Delilahi põsele ning silitas seda õrnalt. "Sa tõesti ei saa aru, mis?!" Mees võttis enda käe ära ning vaatas Delilahile sügavalt silma. Neidis ei mõistnud inimtundeid, kuid ega Shade isegi ei mõistnud neid nii nagu teised inimesed. Tema oli kasvanud sellises perekonnas, kus puudus armastus. Seal olid vaid tülid ja võib öelda, et isegi vihkamine. Ka enda edasises elus ei olnud Malus naistega lähedastes suhetes olnud. Ta võttis vaid naise, kes oli ilus, kasutas teda ära ning järgmisel hommikul jättis tolle üksinda voodisse ning keegi neist naistest ei näinud meest enam kunagi. Aga Delilahga oli teistmoodi. Mees ei tahtnud talle meelega haiget teha, kuid ta ei osanud kuidagi teistmoodi ka neidisega käituda. Talle ei olnud lihsalt kunagi keegi eeskuju näidanud, kuidas oleks õigesti. "Victoria käskis seda teha," valetas ta viimaks. Ta ei tohtinud nõrk olla. Tal ei tohtinud olla kedagi, kellest ta hooliks. See oleks teda nõrgemaks teinud ning sellega mees leppida ei saanud.

[Samara Soul]

Tundus, et Shade ning Delilah olid kaks väga kangekaelset, kuid samas parajalt lolli tegelast, sest ka vampiiritaril ei tohtinud olla kedagi, kellest ta hoolima peaks. Asi oli nimelt selles, et tüdruk elas igavesti ning ta oli piisavalt egoistlik, et mitte tahta enam üksi olla, kui ta on juba armastust ning õnne tunda saanud. Armastus. Mis see üldse tähendab? Neidis oli korduvalt näinud paarikesi, neid suudlemas näinud ning pealtnäha olid nad õnnelikud. Oligi see armastus või oli see kõigest näitemäng, mida teistele inimestele kadetsemiseks ette näidati? Kui nii, siis see õnnestus neil, sest vahel tundis Delilah end kuradi üksi, kuid see ei tähendanud, et ta meeleheitlikult endale kedagi leida üritaks või siis kedagi üheöösuhte eesmärgil ära kasutaks. Seda poleks neidis teha suutnud. Tema süda küll ei löönud, kuid see ei tähendanud, et ta oleks südametu olnud.

Vampiiritar vaatas uudishimulike silmadega surmasööjale otsa ning kui ta viimaks teada sai vastuse, muutus tema ilme nii justkui oleks mees teda löönud. See oli pettunud. "Ah soo," kostis tütarlaps vaikselt ning astus sammu tagasi. Ta ei teadnud isegi, mida ta oli lootnud kuulda või miks ta oli seda teinud, kuid ometi tundis ta pahameelt. Shade'l oli olnud võimalus rääkida tõtt ning näidata end viimaks ometi heast küljest, kuid ei, too oli ikka Victoria tallaalune - seda oli neidis vähemalt arvanud. "Noh, sa said enda ülesandega hakkama. Sa ei pea enam siin olema ning mu järgi valvama," lausus tütarlaps kibedalt, lastes valla rohkem inimemotsioone kui võiks. "Kuid üht asja ma siiski tahaks teada enne, kui lähed," alustas ta viimaks, vaadates taaskord mehele otsa. Ta lükkas ühe punase juuksesalgu kõrvataha ning päris: "Miks sa mind nii väga vihkad?"

[Shade Malus]

Shade pea oli mõtetest paks, kui ta seal koridoris Delilahi ja ukse vahel seisis. Ei saanud ei edasi ega tagasi. Mehe silmad olid tühjad, kuigi ta mõtted töötasid täiskäigul, jäi tema pilk ikka uduseks, justkui viibiks ta kuskil mujal. Kui Delilah teada andis, et Shade võib nüüd minema, tundis mees kergendust aga samas ka rasket pettumust ja see tunne ajas teda segadusse, see oli ebamugav aga samas ka hea. Mees avas suu, et midagi ütelda, kuid sulges selle jälle, sest sõnasid ei olnud. Ta ei suutnud kõike neid peas ringi lendavaid mõtteid lauseteks siduda. Järgmise asjana tuli mehe suust midagi sellist, mida ta ilmselt terve enda ülejäänud elu kahesteb. "Ma vihakn sind, sest sa ei ole minu oma!" Täiesti uskumatuna tundus see Malusele, et tema huuled olid just need sõnad vabaks lasknud. Ta oleks tahtnud nüüd kaduda ja ilmuda teises kohas, mitte kunadi enam Delilahi juurde tulla, kuid ta ei suutnud ennast liigutadagi. Midagi oli sellel hetkel Shades muutunud.

[Samara Soul]

Seda ei osanud Delilah isegi mitte unes võinud oodata. Tema pea oli mõtetest tühi ning silmad ekslesid Shade'i näol ringi ning ta ei teadnud enam, mida teha. Ta tõepoolest vihkas seda meest. Oli vihanud nüüdseks peaaegu kümme aastat. Shade oli nii omakasupüüdlik kui ka ülbe. Ta oli egoist ning mõtles ainult endale. Vähemalt seda kõike oli ta tüdrukule näidanud ning ainult seda külge teadis neidis mehe kohta, kes tema ees seisis. Kuid täpselt nii palju, kui ta meest vihkas, tundis ta tema poole mingit seletamatut külgetõmmet. Ta ei olnud rumal ning ta teadis, et ka temal on mingi iha Shade vastu. Armastus ei saanud see olla, sest...ta vihkas teda. Kuid Shade oli ainus, kes oli kunagi neiule öelnud, et tahab teda. Isegi, kui too mõtles ainult seksi, kõlas see siiski hästi.

Kuid vampiir ei tahtnud kellelegi ühekordseks kasutamiseks olla. Ning veelgi enam ei tahtnud ta pealt vaadata, kuidas see keegi iga päevaga aina enam vananeb kuni lõpuks sureb, jättes tüdruku üksi selle igaviku kätte piinlema.
Delilah ei teadnud, mida öelda. Ka tema oleks tahtnud ära minna ning enne seda meest veel korra lüüa, kuid samas tundis ta sellist segadust, et tahtis rohkemat teada. "Mismõttes?" päris ta vaikselt ning rumalalt. "Sa ju tead, et keegi ei saa lihtsalt olla kellegi oma. On vale kedagi ainult üheks asjaks ära kasutada...." Neiu vakatas. Mida ta üldse rääkis? Ta teadis seksuaalsusest sama palju kui armastusest. Ta polnud kunagi kellegagi füüsilist kokkutõmmet tundnud. Ta ei olnud kunagi kellegagi koos olnud, Shade ikka teadis, seda, jah?

[Shade Malus]

Sellel samal hetkel oli Shade juskui muutunud mees. Ta võttis Delilahi käe. Issand, kui rumal see tüdruk ikka oli. "Mitte ära kasutada," lausus ta äärmiselt siiralt. "Saab olla kellegi oma, kui ta on seda terve igaviku." Shade tõmbas õrnalt Delilaht endale lähedamale. "Tule, ma näitan sulle, sõnadega ei saa seda teha." Malus ootas, et Delilah talle lähedamale tuleks, sest mees ei tahtnud talle enam haiget teha. Mis siis, et vampiiritar füüsiliselt haiget ei saanud, kuid Shade tundis, et ta peab lugupidavam olema.

[Samara Soul]

'Ära mine! Ära mine!' käskis hääl Delilah'i peas, kuid too oli justkui mehe pilku lummatud, kui ta aeglaselt enda käe ette sirutas ning sellega Shade'i käest kinni võttis. Ta tahtis nii väga vastuseid, et oleks temaga hetkel kasvõi maailma lõppu läinud. Ta ei saanud sellest mehest lihtsalt aru. Kord oli too selline tõbras, et tüdruk oleks tõesti hea meelega tolle pea otsast rebinud, aga samal hetkel oli too nii armas ja siiras. Delilah oleks soovinud, et ta mõistaks. Mis osa oli Victorial selle kõigega? Kas Shade tegi seda kõike, sest Victoria oli käskinud? Neidis hakkas asjades aina enam kahtlema ning enam ta ei teadnudki, keda usaldada.

Ta kartis tohutult, et mees lükkab ta lõksu, kuid samas oli Mag kindel, et ega ta muudmoodi asjades selgusele ei jõua, kui ta see üks hetk meest ei usalda. "Olgu," lausus ta tasaselt, olles valmis mehega minema, kuhu too tahab. Kuid igaks juhuks oli ta valmis, juhuks, kui mees oleks tahtnud teda kuidagi jälle piinata. Kunagi ei saanud liialt usaldav olla. Kuid mismõttes terve igaviku. Mees ei olnud ju vampiir!

[Shade Malus]

Shade tõmbas tüdruku enda vastu ning pani enda käed talle ümber, hellalt, kuid samas ta hoidis teda tugevalt, justkui tahtes teda mitte kunagi enam lahti lasta. Korraks lasi ta ühe käe lahti ja lükkas neidise juuksesalgu kõrva taha ning seejärel suudles ta tüdrukut. Teistmoodi, kui enne, see suudlus oli rohkem täis kirge, armastust, mida Malus ei olnud varem teadnud üldse olemas olevat. Tal ei olnud aimugi, et Delilah ei olnud isegi seksuaalsuhetes meestega olnud. Kuid nüüd hakkas ta aeglaselt tagasi tüdruku toa poole liikuma, neidis käte vahel ning suudlus ikka veel kestmas..

[Samara Soul]

Delilah oli taaskord üllatunud, kui tundis mehe äkilist õrnusvoogu temast välja tulemas. Mees suutis alati tüdrukut üllatada ning enam ei olnud vampiiritar kindel, kas tegu oli hea või halva üllatusmomendiga. Kuid antud hetkel tahtis ta rohkem teada saada ning seejärel meest lihtsalt ära tappa, olgugi, et Victoria oleks maruvihane olnud ning ilmselt ka Delilah'i tapnud. Siis ei oleks tüdruk sellest enam hoolinud. Asi oligi selles, et ta ei tahtnud kellestki hoolida, eriti surelikust mehest, kelle soontes voolas veri ning kelle süda lõi nii armsalt, et vampiir oleks tahtnud selle välja rebida ning koju akvaariumisse viia.

Tütarlaps jälgis Shade'i nägu ning nii võimatuna kui see ka ei tundunud, tundis tüdruk külma - ning kuumavooge üle enda keha läbimas. Tema käed seisid lõdvalt külgedel, kui mees teda suudles ning esialgu ei liigutanud tüdruk end üldse. Kui ta samaga vastaks, tähendaks see ju seda, et Malus on võitnud ning seda ei saanud tüdruk lubada. Kuid tema mõtted olid liiga hajevil selleks, et endas selgusele jõuda ning juba peagi avas ta enda huuled ning suudles surmasööjat vastu, käed aeglaselt tolle õlgadele liikumas. See oli soe tunne ning tüdruk muutus uudishimulikumaks. Ta tahtis, et Shade teda õpetaks.

Vampiir sai aru, et nad liikusid neiu toa poole, jällegi, ning kui nad sinnani jõudnud olid, oli Delilah see, kes ukse enda palja jalaga lahti lõi ning nende järel samamoodi selle sulges. Ta libistas enda parema käe võtme suunas, mis lukuaugus juba ootel oli ning seekord lükkas tüdruk ukse lukku.

[Shade Malus]

See, et Delilah ise ukse lukku keeras oli Shade jaoks selge vihje, et vampiiritaril ei ole midagi selle vastu, mida nad tegema olid hakkamas. Olles toas, lasi mees korraks tüdruku lahti aga ainult selleks, et tema hommikumanti paelad lahti siduda ning see siis tüdrukul üle õlgade maha lükata. Järgmisel hetkel haaras mees neidise kindlalt sülle ja kandis ta voodisse.

Mehe enda jakk lendas tugitoolile, saapad jäid voodi ette. Shade oli hetkel täiesti teises maailmas, ta ei olnud see Shade, kes ta oli surmasööjana. Ta oli tavaline mees, kes armastas ühte naist ning tahtis tema eest hoolitseda. Ta tahtis temaga armastust jagada. Shade läks voodile ning liibus Delilahle peale, langetades uuesti pea, et teda suudelda.

[Samara Soul]

Ning Delilah lasi sel juhtuda. Mees oli saanud, mida ta tahtis. Tütarlaps oli nii visalt vastu võidelnud, eelkõige endale, kuid näüüdseks oli ta alla andnud. Ta ei jaksanud enam, ei tahtnud enam Shade'ga kakelda ning talle näkku karjuda, et vihkab teda, sest tal oli nii kõrini sellest. Ning nüüd jõudis ta järeldusele, et ta ikka ei vihanud meest nii palju, kui oleks tahtnud. Shade oli millegagi vampiiritari ilmselt ära nõidunud, sest tütarlaps oli ihualasti, seljas ainult öösärk ning tema peal surmasööja ning tütarlaps nautis kogu seda tähelepanu ning õrnust.

Tema käed liikusid mehe seljale ning sealt veidi allapoole, tolle särgi alla. Ta küünistas tolle nahka ning ajas pea kuklasse, lastes enda kaela suudelda. Seejärel otsis ta ise üles mehe huuled ning suudles neid, pisarad mööda põski alla voolamas. Vampiiripisarad, mida Delilah'i silmadest võis harva näha. "Ma olen sinu," sosistas ta viimaks need sõnad, mida surmasööja ilmselt tahtnud oligi. Oli ta ju kordivalt öelnud, et tüdruk kuulub talle, kuid Delilah oli sellele vastu võidelnud. Nüüd oli tema see, kes tahtis mehe oma olla, arvaku Victoria sellest, mida tahab.

Delilah suudles noormehe põske ning mida rohkem ta kaela poole liikus, seda paremini neidis kuulis, kuidas veri noormehe arteris voolab. Magus veri. See lõhnas nii hästi. Tütarlapse huulte vahelt kostus vaikne ahhetus ning teravad kihvad ilmusid tüdruku suust välja täpselt kohtadest, kus olid just tolle silmhambad olnud.