After dinner

[Samara Soul]

Kuskilt kaugelt kostis hele kiljatus ning urina saatel lõi vereimeja enda teravad kihvad noore blondi kaunitari kaela ning imes sealt suurtes kogustes sooja verd, mis Delilah' veidi rahulikumaks muutis. Oli kuradi raske olla Sigatüükas ning eirata kõiki neid südamelööke, mis nii kutsuvad olid. Tütarlaps oli pidevalt näljane ning just seetõttu oli ta Siganurme tulnud ning pikalt jalutades välja valinud enda tänaõhtuse ohvri, kes nüüd eufoorias punapäise näitsiku käte vahel oli.

Viimaks kukkus Rose-nimeline tütarlaps peaaegu elutult maha ning Mag pühkis käeseljaga enda huuli, et nendest suurem osa verest ära pühkida. Seejärel lükkas ta elu ja surma vahel viibiva kogu pimedas nurgas olevasse prügikonteinerisse ning rahumeelselt hakkas ta Siganurmest välja kõndima, ilmselt lossi. Kuid enne, kui ta tuttavliku teeotsani jõudis, nägi ta eemal Huilgavat Hurtsikut. Ta polnud seal kunagi käinud, kuid ta teadis, et see pidi olema kõige kummituslikum hoone Britannias. Uudishimu sai temast võitu ning sel pimedal ööl oli aeg veel siiski üsna varajane ning Sigatüükasse minek polnud veel vajalik.

Tütarlaps ohkas vaikselt - uks oli lukus. Tegelikult oli see lihtsalt laudadega kinni pandud ning neidis ei kavatsenudki seal märatsema hakata. Selle asemel ajas ta enda pea kuklasse ning vaatas üles, teise korruse poole, mis tuule käes vaikselt kõikus. Võtnud hoogu, hüppas tütarlaps nõtkelt ning kerge vaevata teise korruse rõdule, mis naksus neidise raskuse all ning kui Delilah poleks kiirelt lahtisest aknaluugist majja hüpanud, oleks ta ilmselt koos rõduga alla tuhisenud.

Nüüd, olles teisel korrusel ning üsnagi turvaliselt majas, oli aeg ringi vaadata. Kõikjal oli pilkane pimedus ning neidis pidi kissitama silmi, et näha, mis toimub. Tema meeled olid küll hiljutisest toitumisest erksad, kuid see maja oli tõepoolest pime. Kus need kummitused siis olid? Neidis oli mingis magamistoas, kus asus üks logu baldahhiinvoodi ning üks tool. Võtnud naaksuval toolil istet, jäi tütarlaps ruumi vaatama. Seinad olid täis soditud ning lagi oli krobeline ning ähvardas peagi kokku variseda.



ot. Teema kinni.

[Zed McEvan]

Zedile meeldisid külalised. Eriti veel siis, kui tegu oli endiste sõpradega, kes olid ühtlasi ka tema klassikaaslased. Nad olid lõbutsenud terve õhtu ning viimaks, kui oli aeg oma hüvastijätud öelda, saatiski noor professor oma tuttavad rongile ning veel pikalt jaamas seistes ja rongile järele vaadates otsustas mees, et on aeg lõpuks minema hakata.
Selle õhtu juures oli kõige toredam see, et nende väikeses seltskonnas ei pannud keegi pahaks, kui joodi, mistõttu oligi Zedi kõnnak veidi vankuv, kuid maailm ei tiirelnud tema ümber nii, nagu oleks olnud, kui ta oleks natuke üle piiri läinud.
Ta ei soovinud veel Sigatüükasse tagasi pöörduda. Sinna minnes peaks ta näitama ennast eeskujuna õpilastele. Iseenesest see meeldis talle. Näidata inimestele, et ta on suuteline midagi normaalset korda saatma, kuid seda mitte täis peaga. Seega Zed otsustaski, et on targem veel mõnda aega värske õhu käes olla, rahulikult hingata, maha rahuneda ja alles siis, kui alkoholist pole enam aurugi alles, pöörduda tagasi oma töökohale.

Enesele märkamatult oli ta jõudnud Huilgava Hurtsiku juurde. Seda kohta mäletas ta väga hästi. Ta oli siin sõpradega nii tihti käinud, et ta mäletas siiamaani kõiki neid salakäike, mis viisid majakese sisse. Ta teadis isegi milliste trepiastmete peale tasus astuda selleks, et elusa ja tervena teisele korrusele jõuda. Kui need trepid veel alles olid. Seda kohta kasutati sageli just selleks, et mingi raju pidu maha pidada ja süütult pääseda. Inimesed ei julgenud nagunii lähedale tulla.

Nõtkelt ja osavalt üle aia hüpates leidiski Zed ennast Huilgava Hurtsiku ukse juures. Tema silmades peegeldus nostalgia kui ta vaatas neid seinu ja aknaid. Keegi oli uued lauad nende ette löönud. Huvitav.
Ta astus ümber nurga ning muigas. Vanad lauad, asendamatud muidugi, mis seisid ühe vana ja peaaegu hingedelt maha kukkuva ukse juures, seisid seal, kus nii tema kui ka tema klassi ja koolikaaslased olid nad kinni pannud. Tõsi, ta ei olnud just kõige puhtama hingega õpilane Hufflepuffis. Need ilma igasuguse raskuseta maha tõstes, sisenes Zed viimaks majja, kus ta oma võlukepi välja võttis. Kuradi pime oli seal, hoolimata kuust, mis öises taevas laotas. Zed oleks peaaegu vanduma hakanud, kui ta ühe vana puupilpa otsa koperdas, kuid õnneks jõudis ta tasakaalu tagasi saada enne, kui ta käpuli käia oleks saanud. Vaikselt omaette naerdes, lausus ta viimaks loitsu, mis tervet tuba valgustas.

OT: Sorry, et pikk. Inspiratsioon lendas.

[Samara Soul]

Suured sinised silmad olid kinnitunud kettataolisele täiskuule, mis logude raamidega ümbritsetud aknast sisse paistis ning tuba nagtukenegi valgustas. Kahjuks oli ilm üsna pilvine ning seda kuud jätkus väga väheseks ajaks, kuid vampiiritar võis vanduda, et alati, kui kuu oli pilve taha peitunud, kuulis ta Huilgavas Hurtsikus kellegi... huilgeid. Võib-olla olid seal tõepoolest vaimud? Võib-olla ta lihtsalt kujutas seda kõike ette, kuid asi muutus neidise jaoks põnevaks ning juba peagi ei pööranud ta kuule enam üldse tähelepanu vaid ootaski vaime. Vaime oli muidugi terve Sigatüügas täis. Enne Sigatüükasse asumist ei uskunud tütarlaps vaimude eksistentsi, kuid nüüd oli ta aru saanud, et maailmas on veel palju muudki. Näiteks poolvampiirid, mis pidid väga haruldased olema ning kuskilt oli tüdruk juba kuulnud, et Sigatüükas õpib ka lubahunt. See idee meeldis talle muidugi vähem, kui poolvampiirid, sest tema loomuses oli libahunte vihata.

Lisaks libahuntidele ei meeldinud neidisele ka inimesed. Talle ei meeldinud nende haavatavus, see, kui haprad nad olid. Tüdrukule ei meeldinud see, et nad võisid iga hetk surra, kasvõi auto alla jäädes või Öökulli tornist alla hüpates. Ning eelkõige ei meeldinud tüdrukule inimesed seetõttu, et nad lõhnasid nii kuradi hästi! Nende veri ajas tihti tütarlapse pea ringi käima ning kui ta ei saanud seda kasvõi tilga maitsta, muutus ta vihaseks.
Kuid hetkel oli kõik hästi. Tütarlaps oli toitunud ning ta uskus, et antud hetkel suudaks ta vere magusale lõhnale hästi vastu hakata. Vaatamata kõigele oli ta juba päris kaua vampiir olnud ning tal oli olnud aega harjutamiseks.

Delilah tõusis kiiruga püsti, vaadates enda uudishimulike silmadega ukse poole, pupillid tillukesed nagu üksikud tedretähnid tema ninal. Ta oli kohe kindlasti kuulnud mingit kolinat allkorrusel ning kui tütarlapsel oleks olnud elav süda, oleks see hetkel taaskord seisma jäänud. Vampiiriliku kiirusega oli ta jõudnud ukseni ning selle lahti teinud ning järgmisel hetkel vaatas ta üle trepi käsipuu heleda valguse poole, mis eemalt paistis. See oli nii ere, et tüdruku silmadel hakkas valus ning ta pidi enda pea korraks langetama. Ta ei olnud endiselt võlukunstiga harjunud. "Kas te võiksite palun selle kustutada?" päris ta viimaks vaikselt ning paluvalt, saades aru, et tegu ei ole vaimuga vaid kellegagi, kes hoiab käes võlukeppi. Nägu Delilah ei näinud, kuid kui ta oleks seda teinud, oleks ta ilmselt koheselt lahkunud. Seltskonnad olid talle võõrad, eriti veel professorite omad.


ot. Kah asi, mille pärast vabandada.

[Zed McEvan]

Tuba lõhnas hallituse, kopituse ning niiskuse järele. Samuti vedeles siin-seal mõni tühjaks joodud või lihtsalt pikali aetud pudel ja selle sisu oli mööda põrandat laiali voolanud. Seda kõike vaadates võis Zed järeldada, et siin oli alles hiljuti käinud mingi läbu. Tõesti üllatav, et mitte keegi ei olnud siia kordagi tulnud selleks, et järele vaadata, kas seal olid vaimud olemas või ei. Vastus oli aga kindel ei. Noormees oli koos oma sõpradega siin päevade kaupa istunud ja oodanud ning isegi üritanud võlukunsti kasutades neid välja meelitada, kuid tundus, et tegu oli tõepoolest lihtsalt iidvana majakesega, mille ümber liikusid veidrad lood. Loomulikult teadis ta ka nende lugude tausta ja põhjust, miks see müüt välja arenes.

Ta ohkas vaikselt ja liikus ettevaatlikult toa nurga suunas, kus põrandas auk asus. See oli palju suurem, kui ta mäletas ning korraks Zed isegi kahtlustas, kas keegi oli sinna sisse kukkunud või mitte. Üle ääre küünitades ja keldrit mõnda aega silmitsedes jõudis mees aga järeldusele, et kahjuks ei olnud seal ühtegi laipa. Ainult tühjus ja igavene pimedus. Aja jooksul oli sinna ka vihmavett sisse kogunenud.

Zed eemaldus ning suundus treppide suunas, jälgides ettevaatlikult ka põrandat, soovimata mitte mingi hinna eest läbi kukkuda. Kuid üllatus-üllatus. Hääl, peenike ja soe, ehmatas teda piisavalt, et ta uuesti koperdaks. Taaskord õnnestus tal tasakaal õigel ajal kätte saada, kuid see ei tähendanud, et ta oleks ennast emotsionaalselt vaos hoida suutnud. “Kuradi.Neetud.Nälkjad...“ kõmises tema hääl pahuralt, kuid siis Zed köhatas, mõistes, kui ebaviisakas see temast olla võis. Ta langetas võlukepi ja muutis valguse hägusemaks, kuid jättis piisavalt palju, et näha, kellega ta kokku sattus.

Ta kergitas pisut kulme. Tegu oli üsnagi nägusa neiuga, kes ei olnud kindlast vanem, kui kaheksateist. Tüdruk oli kohutavalt kahvatu, kuid miski tema näos, mis oli raamitud punaste lokkidega, mis langesid tema õlgadele kui verise kosena, oli tõeliselt lummav. Zedil oli väga raske pilku ära pöörata, kuid kui ta seda tegi, tundis ta ainult kergendust. Mees naeratas sama säravalt nagu ta seda alati tegi, teadmata antud hetkel, et tegu on õpilasega:“Õhtust.“

[Samara Soul]

Tütarlaps vaatas täie tõsidusega mehele otsa, üritades tolle näost aru saada. Kuid ei, ta ei saanud seda teha, sest see valgus oli liiga pimestav. Tüdruk suutis näha pimeduses, sest ta oli pimeduse laps - vampiir -, kuid valguses ta seda teha ei suutnud. See oli liiga soe, hea. Valgus, noh.
Kuid juba mõne hetke pärast oli ta suuteline nägema, mis toimub. Ilmselgelt oli ta meest ehmatanud, sest too koperdas ning neidis jõudis arusaamale, et too oli ennegi millegi otsa komistanud, millest muidu see hirmus kolin tekkinud oli? Tõsi, hurtsik oli täiesti pime olnud ning kui neidis poleks võimeline pimeduses nägema, oleks ta ilmselt kuskilt alla kukkunud.

Tütarlaps tegi äkilise liigutuse, olles valmis meest aitama, kuid tundus, et too sai enda tasakaalu paika ning seetõttu jäi ka Delilah paigale, vaadates endiselt kuninglikul viisil noormehele ülevalt alla. Tolle pikkade mustade ripsmetega sinisilmad vaatasid noormehe poole ning nüüdseks suutis ta ka eristada detaile tolle näos. Too võõras oli väga nägus, väga noor. Tüdruk kuulis tolle vere voolamist. Üritades enda mõtteid eirata, naeratas ta viimaks natuke häbelikult enda juuste sisse, kui mees vandus. Tüdruku itsitus kajas pimedas majas vastu ning viimaks ta köhatas: "On teiega kõik korras?"

Koheselt oli Magdalena ilme taaskord murelik ning ta astus ühe sammu trepiastmel allapoole, hoides enda kätt edasi-tagasi triivival käepidemel. Ta ei julgenud sellele eriti toetuda, sest oli kindel, et see laguneb koost nagu iga teine asi selles majas, kui seal natuke jõhkram olla.
Neidis lasi enda silmadel noormehelt üle minna ning nüüd kiikas ta allkorrusele nii palju, kui ta nägi. Vana logunenud kamin, selle kõrval mõned üksikud tolmused ning päevinäinud õllepudelid. Kamina ees oli logu diivan, mille kopituse hais tungis tüdruku ninasõõrmetesse. Rohkem Delilah ei näinud ning seetõttu vaataski ta tagasi mehe poole, pea natuke viltu ning silmad uurivad. Vampiir astus veel ühe sammu mehele lähemale, trepiaste tema jalaraskuse all natuke naaksumas. Tütarlaps ei pööranud sellele suuremat tähelepanu kuni järgmisel hetkel vajus tema jalg läbi astme ning tütarlapse huulilt ehmatav kiljatus valla pääses. Ta oli põlvili, üks põlv kriimustatud ning teine jalg trepiaugu sees. See oli üsna valus, kuid neidis teadis, et kauaks see nii ei ole.

[Zed McEvan]

Zed ajas huuled prunti, kui ta kuulis neidise itsitust. Talle ei meeldinud kui tema üle naerdi. See tähendas alandust, kuid sellest hoolimata ei öelnud ta midagi. Ausaltöeldes ta isegi nautis selle hääle kõla. Tütarlapse naer meenutas kellukeste helinat ja see pani judinad üle tema selgroo jooksma. Kuna ta vaatas kõrvale nii, et tüdruk võis oletada, et see oli häbist, ei saanud ta ühtlasi ka näha tema emotsioone.
Ta oleks soovinud, et see itsitus oleks kestnud kauem kui muidu. Kui ta oli oma naermisega lõpule jõudnud, vaatas Zed talle otsa. Ta tegi jälle oma reklaamipoisi naeratust. “Aga muidugi.“ Ta ei olnud õieti kukkuda jõudnudki, nii palju tal ikka vedas.

Tema näoilme muutus tõsisemaks kui tüdruk hakkas mööda trepiastmeid allapoole liikuma. Isegi Zed ei oleks riskinud selle trepi kasutamisega ilma lähima ja üsnagi pika uurimiseta. Sellel plikal tundus julgust olevat. Iseenesest mõista oli see temast väga rumal mitte tähele panna asju.
Zed ei suutnud lihtsalt seista kui ta kuulis kriiksatust, mis tuli ei kusagilt mujalt, kui tüdruku jalge alt. Ja juba järgmisel hetkel ta nägigi, kuidas punapea jalg puidust läbi vajus. Professor reageeris koheselt, kuigi ta ei julgenud ise ka otsemaid tema juurde tormata. “Ära liiguta ennast,“ hoiatas mees, hääl vaikne, meenutades urinat.

Ta viibutas oma võlukepiga, tõugates teelt ära kõikvõimalikud esemed, mille peale ta oleks võinud uuesti otsa koperdada ning alles siis, kui ta muutis trepi piisavalt tugevaks, et teda ja neidu välja kannatada, astus ta viimaks tema suunas ning võlukepi oma kõrva taha asetades, pomises ta vaikselt paar vabandussõna enne, kui ta punapea käte vahele haaras, sülle tõstis ning august välja aitas. Tema silmad peatusid haaval. See ei tundnud päris sügav olevat, kuid ta laseks selle igaks juhuks läbi vaadata. Ringi vaadates otsustas ta diivani kasuks. “Luba ma vaatan selle üle.“ ütles Zed siis, kui ta asetas neidise vanale mööbliesemele ning võttis oma võlukepi sõrmede vahele. Endise bioloogiaõpilasena ja praeguse taimeteaduse õpetajana teadis ta niimõndagi ravitsemisest.

[Samara Soul]

Delilah ei suutnud uskuda, et see just praegu juhtunud oli. Tavaliselt ääretult tähelepanelik vampiir oli kaotanud enda keskendumisvõime ning ta kaldus arvama, et asi oli värske vere tõttu, mida ta just tarbinud oli. Või oli põhjus hoopis selles, et tema ees oli mees, kelle nimegi ta ei teadnud, kuid kelle süda tuksles nii meeliületavalt hästi, et tüdruk oleks soovinud seda puudutada.
Kuid ometi oli neidis nüüd augus kinni ning ta teadis, et saaks väga vabalt sealt välja, kuid selleks oleks ta pidanud reetma enda rassi ning võimed. Ning seda ta ei tahtnud. Victoria oli Delilah'le õpetanud paljusid asju ning üks neist oli see, et ta ei tohtinud reeta seda, kes ta on. Inimesed ei saaks aru ning hakkaks hukka mõistma ning vere tarbimine oleks olnud keerukam. Vampiirikütid jõid mingit jooki, mis muutsid nende vere vampiiride jaoks mürgiks ning oleks olnud üsna halb, kui inimesed sama tegema hakkaks.

Neidis tegi nagu mees käskis - ta ei liigutanud -, kuid samal ajal oli tema kulm kergelt kortsus ning ta oli pahur. Ta ei saanud endiselt aru, kuidas ta nii piinliku olukorda sattunud oli. Vaikselt hakkas neidis taaskord itsitama, kuid juba peagi muutus itsitus heledaks naeruks, mis üle terve maja kostis. "Vabandust," pomises tütarlaps viimaks, kui oli rahuneda suutnud, "kuid see on nii nõme."
Ning juba järgmisel hetkel oli ta noormehe käte vahel ning nüüd oli tema ilme kõike muud, kui lõbus. Ta kartis, kohe päris tõsiselt. Ta ei värisenud, kuid neidise ilme oli õudu täis, kui ta mehele otsa vaatas. Sellegi poolest lasi ta professoril end diivanile kanda ning kui ta viimaks end mugavalt tundis, hingas ta sügavalt sisse.

"Mille?" päris ta viimaks, noogutades peaga enda põlvele. "Seal ei ole ju midagi." Tõsi, verest polnud enam jälgegi. Õnneks polnud haav jõudnud voolama hakata, muidu oleks kuivanud veri reetnud, et seal siiski oli mingiaeg haav. Kuid kriimustus oli jõudnud ära paraneda ning nüüd vaatas vampiiritar mõistmatul ilmel noormehe otsa, justkui ei saaks ta enam millestki aru. Kuid see kõik oli ainult väike teesklus enda eksistentsi kaitsmiseks, ei midagi muud, olgugi, et ta vihkas valetamist sama palju kui libahunte. Tütarlaps naeratas noormehele julgustavalt, mis võis tähendada, et too pole küll hull, kuid siiski nägi ta viirastusi - võib-olla alkohol või väsimus?

[Zed McEvan]

Isegi kui see olukord võis tunduda naljakana, ei saanud Zed isegi naeratada. Võib-olla oli punapea jaoks trepist läbikukkumine irooniline, kuid mitte noormehe jaoks, kes oli seda juhtunud pealt nägema. See oli häiriv ja ta teadis, et isegi kui neidis pääses sellest mõne pinnuga, oli see ka väga valus. Tütarlast oli vaevu tunda, kui Zed teda oma käte vahel hoidis ja diivanini tassis. ”See oli sinust rumal,” mõmises ta vaikselt, toon pisut pettunud.

Mehe kulmud kerkisid, kui ta vaatas põlve, mis oli kõigest hetk tagasi otse tema silme ees kriimustada saanud. See ei saanud olla hallutsinatsioon, selleks oli Zed liiga kaine ning tema fantaasialend ei olnud piisavalt avar, et ette kujutada igasuguseid hulle ja rumalaid asju. Ta pilgutas silmi, nägu väljendamas imestust. ”Ma olen kindel, et...” siis otsustas ta käega lüüa. Võimalik, et ta ei olnud veel nii kaine, kui ta arvata oskas. Sügavalt hinge tõmmates tõusis professor püsti ja astus neidisest sammukese eemale, andes talle vaba hingamisruumi.

”Meil oleks targem siit lahkuda,” ütles Zed viimaks. See koht ei olnud ohutu. Isegi see diivan võis iga hetk kokku variseda. Järsku meenus talle üks rumal ja ebaviisakas asi. Ta ei teadnud selle tüdruku nimegi, rääkimata siis põhjusest, miks ta üldse seal oli. Hetkel ta lihtsalt ei saanud seda küsida millegipärast. Tema mõtted tiirlesid taas haava ümber. Ta oli ju näinud...

[Samara Soul]

Tütarlaps raputas vaikselt pead, kui ta oli kuulnud mehe sõnu. Too oli tõepoolest näinud, kuid tüdruk ei saanud seda kinnitada. Kuidas oleks too võõras mees reageerinud, kui neidis oleks talle seletanud, et haava ei ole seal enam, sest ta on vampiir ning tema haavad kasvavadki sekunditega, sügavamad haavad minutitdega kokku. Too oleks ilmselt tüdrukut lolliks pidanud või veelgi rohkem - friigiks. Seetõttu otsustaski neidis vaikida ning lasta tol mehel uskuda, mida too soovis uskuda - haava siiski seal ei ole olnud.

"Te olete lihtsalt väsinud. Kell on üsna palju," arvas tütarlaps tasa, vaadates silmanurgast mehe poole. Ta ei olnud kordagi temast enam mööda vaadanud, isegi mitte nii palju, et vaadata, mis veel sel esimesel korrusel oli. Selle asemel istus ta poollamaskil asendil diivanil nagu Zed oli ta sinna asetanud. Üks tütarlapse käsi oli laiali sirutatuna diivani seljatoel ning tema teine käsi puhkas tütarlapse süles. Tema porgandpunased juuksed katsid lokkidena näitsiku paljaid õlgu. Tegelikult ei olnudki tüdrukul palju riideid seljas - üks lühike õlapaeltega lilleline kleit, mida oleks paslik kanda suvel, mitte sügisel, kui ilm oli külm. Neidisel oli olnud ka mantel, kuid selle oli ta toitumise ajal kuskile ära kaodanud. Tütarlapse kahvatuid jalgu ei katnud midagi, kuid kaheteistkümne sentimeetri pikkused kontsad olid tal siiski jalas.

Delilah raputas vaikselt pead. Selle asemel tõusis ta aeglaselt püsti nind vaatas nüüd ringi. Tegelikult ei olnud selles ruumis peale selle laheda kaminanurga suurt midagi. Toa teises otsas oli üks logu laud, mis oli pooleldi tühja tolmust taarat täis ning teisel pool oli veel paar tooli. Ukse alla oli käkerdatud kaltsuvaip, kuid igat mööblieset kattis tugev tolmukiht. "Siin on hubane," lausus neidis unelevalt, jättes endast kahtlemata kummalise mulje. Tavaliselt meeldisid tüdrukutele kohad, kus oli elu ning mis oli... puhas ning mitte nii õudne, kuid tütarlaps nägi seda kohta vaadates mälestusi. Tundus, et Huilgaval Hurtsikul oli pikk ajalugu ning seal oli käinud igasugust rahvast. "Ma olen siin esimest korda. Sellepärast ma ei taibanudki seda trepiastet," selgitas ta viimaks ümber pöörates ning enda järsu pilguga noormeest vaadates.

[Zed McEvan]

Ei, väsinud ta ei olnud. Või äkki ikka oli? Zed vaatas oma käekella suunas, mis tema randmel ilutse. Aeg oli tõesti hiline, kuid inimese puhul, kes armastas öösiti väljas käia või siis varahommikuni ärkvel püsida ei olnud see isegi magamamineku aeg. Ta hingas taaskord sügavalt sisse, tundes selle toa vastikut haisu. See tegi ta südame pahaks. Varem õpilased hoolitseisd selle koha eest. Enam-vähem vähemalt. Kui nad isegi pidutsesid seal, siis nad ei jätnud pudelid nii vedelema. Ta vaatas tüdruku suunas. See punapea ei sobinud absoluutselt sellesse lagunenud majja. Kui Zedil oleks võimalus, siis ta võtaks neiu ja paigutaks ta kusagile nukumajja, kust ta oligi vist välja tulnud oma suurte, armsate ja säravate silmadega, laineliste kiharate ja ideaalse figuuriga. Huvitav, kas ta oli üldse kohalik või kui mitte, miks ta just Siia ära eksis?

Tema sõnad vapustasid Zedi. Huilgav hurtsik oli kõike muud kui hubav. Isegi kerjused ei elaks siin, kui neil võimalus avaneks. Ometigi ei vaadanud mees teda hukkamõistvalt. Vastupidi, teda valdas uudishimu. Miks peaks tüdruk sellist kohta hubaseks? Tema vabandus seletas nii mõndagi. Iga Sigatüüka õpilane, kes siin käinud on, teadis juba kindlasti, et siin ei tasu niisama igale poole minna. Noh, tõeneäoliselt jääb teisel korrusel undamine ka ära, sest ühel neist õnnestus tore trepiaste katki teha. Vaevalt, et keegi julgeb riskida sellega, et üle ühe hüppama hakata ka.

Zed tõmbus refleksselt tagasi, kui ta neidise pilku nägi. Tema eresinised silmad olid üllatavalt terava pilguga. ”Siia ei ole kuigi tark üksinda tulla,” ütles ta viimaks, kehitades pisut õlgu. ”Sul külm ei ole?” küsis ta viimaks. Rüütellik või mitte, tal oli lihtsalt endal jahe vaadata seda, kuidas tüdruk nii õhukeses kleidis ringi undas. Ja kontsakingades. Kuidas said naised neid üldse kanda? Iga kord, kui Zed neid nägi, tekkis tal tunne, et tüdrukud riskivad oma jalgade murdmisega ja seda kusjuures meelega.

[Samara Soul]

Sel ajal, kui Delilah oli veel olnud inimene, oli ta olnud kõike seda, mida ta ei olnud praegu. Tol ajal läks ta magama juba kell kaheksa õhtul ning ärkas varavalges, sest ta oli elanud maal ning lehmad olid tahtnud lüpsmist ning kanamunad korjamist. Kuid see kõik oli muutunud siis, kui tema leukeemia tagasi pööras ning ta haiglasse toimetati koos sõduritega, kes olid sõjas viga saanud. Sel ajal sai neidis verd näha rohkem, kui oleks tahtnud. Ta oli näinud isegi surevaid mehi ning see oli temasse külvanud paanika, et ka tema sureb. Ning siis oli ta kohanud Victoriat - vampiiri, kes oli tüdruku arust kõigist kõige kõigem. Too oli sureva tüdruku enda "kaitsva" tiiva alla võtnud ehk siis vampiiriks muundanud. Miks too seda tegi, see oli tänaseni üks suur mõistatus ning kui vampiiridel tavaliselt reegleid ei olnud, siis Victoria oli juba ammu selgeks teinud, et üks tal on: Ära kunagi küsi, miks.

Neidis viskas pilgu lakke ning uuris nüüd seda. Ilmselt oli seda Reparoga korduvalt parandatud, sest talad, mis teist korrust üleval hoidsid, tundusid olevat väga nõrgad, kuid ometi püsisid need koos. Tütarlaps oli üsna kindel, et kuna maja oli mingi ajaloolise väärtusega, oli seda siiski kindlustatud loitsudega, mis ei lasknud sel täiesti maha variseda. Ning oli aru saada, et Sigatüüka õpilased teadsid sellest ning käisid seal pidutsemas. Ilmselt oleks Delilah'gi käinud, kui talle oleks meeldinud terve karja inimestega hängida, aga nii see ei olnud. Delilah eelistas olla üksi, juua Tuliviskit (mis muide mõjus talle, mitte küll nii nagu inimestele, kuid siiski, mõjus), lugeda mõnd huvitavat ilukirjandust või maalida. Selle umbes saja aastaga, mil neidis oli vampiir olnud, ei olnud ta ka eriti muutunud. Huvid ning hobid olid samaks jäänud.

"Miks?" päris Delilah viimaks, pöörates enda silmad taaskord mehele. Ta pani tähele, et tekitab tolles ebamugavust. Võib-olla isegi vastikust ning seetõttu vaatas tüdruk taaskord lakke, üritades nüüd mitte Zed'i poole vaadata. "Kummitusi siin ei ole nagu ma aru saan," lisas ta veel mõtlikult ning natuke pettunult. Oleks tõepoolest tore näha neid kurje vaime, kellest terve Britannia rääkis- Sigatüükas olid need vaimud... igavad. Verine Parun oli lahe, aga talle ei meeldinud sugugi juttu rääkida vaid hirmutas pisikesi Hufflepuff'i õpilasi enda verise olekuga. "Natuke on," vastas Delilah leebelt naeratades. See oli vale. Pimeduse laps tundis end suurepäraselt, kuid kui ta oleks öelnud, et ta tunneb end hästi ning tal on soe, oleks mees koheselt midagi kahtlast tema kohta arvama hakanud. "Mul oli mantel ka, aga ma ei tea, kuhu see kadus. Ma ei tulnud siia... nii." Ta libistas käed ülevalt alla justkui enda kleidi (või siis keha) demonstreerimiseks. Neidise silmad ning kogu tolle näoilme olid süütud. Victoria oli see, kes õhkas enda olekuga seksapiilsust ning kes rääkis, et inimestega seksimine oli peaaegu sama suur nauding, kui nendest toitumine. Kuid sellest ei teadnud Delilah midagi.

[Zed McEvan]

“Sest see koht on ohtlik.“ Ning see oli ka tõsi. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem ta mõtles asjade üle, mida ta oma kooliaja jooksul korda saatnud oli, ning aina enam oli ta jõudnud järeldusele, et kõik need asjad, mida nii tema, kui ka tema koolikaaslased olid tõeliselt rumalad. Nad olid ilmselt surmaga vastamisi seisnud nii palju kordi, et ei pannud seda seitsmenda klassi lõpuks isegi tähele. Zed libistas käed taskutesse ja vaatas samuti ringi.
Ta kallutas pisut pead ning vaatas uuesti punapea suunas. Mehena teda see vaatepilt ei häirinud sugugi. Kui midagi häiris teda või tekitas väikest ebamugavust oli see, et ta ei kandnud peale selle midagi seljas. Sügis oli käes ning jäi mulje, nagu sooviks tüdruk omale meelega külmetuse turja saada.

Neidise sõnad panid mehe turtsatama. “Sa lootsid mõnda näha või?“ Keegi ei uskunud enam, et seal vaimud olid. Võib-olla mõned esimese klassi õpilased, kuid neile tehti juba algusest selgeks, et selliseid asju Hurtsikus ei ole. Isegi kui ta näeks mõnda, siis ega Zed eriti vaimustuses ei oleks. Tõenäoliselt ei oleks nemadki eriti õnnelikud nähes kahte surelikku seal niisama ringi liikumas ja nende majas laamendamas.

Zed kergitas kulme. Tema sinised silmad ei rännanud neidise näolt kaugemale, kui seda tema kaelast. Võib-olla valmistas see punapeale pettumust. Kes teab, ehk üritaski ta komplimente oma väljanägemisega õngitseda? Ja muidugi tal oli külm, see oli rumal küsimus. Ta pani oma võlukepi ettevaatliku liigutusega taskusse ja tõmbas oma tagi seljast. Vähemalt oli ta olnud piisavalt arukas, et pikkade varrukatega särgi selga libistada enne Sigatüükast väljumist. Miski oleks nagu öelnud talle tol hetkel, et ta jääb kaugemaks välja, kui planeeritud. “Pane selga,“ ütles ta lihtsalt, käsi tüdruku suunas välja sirutatud.

[Samara Soul]

Delilah ohkas tüdinult. Ohtlik? Kus otsast? Olgu, trepp oli tõesti natuke vildakas ning kääksuv ning lael olid sees mõned augud, rääkimata kõige suuremast august keset esimese korruse põrandat. Huvitav, mis seal all on. Kelder? Tütarlaps pööras hetkeks enda pea augu suunas, kuid juba mõne hetke pärast pööras ta enda pilgu tagasi mehele. Tundus, et too oli väga tüdinenud ning soovis juba, et hurtsikust ära saaks. Noh, tüdruk ei imestanud seda sugugi. Ta ei olnud isegi suurema seltskonna fänn ning sel kellaajal ei soovinud ta tavaliselt näha muud, kui ainult toitu. Kuid ometi oli ta astunud Sigatüükasse ning seal oli palju rahvast. Pärast tunde oli võimatu puhkeruumis olla, sest seal sai teha kõike muud, kui puhata ning tüdrukul polnud mingit tahtmist kuulata jama, mis slytherinlaste suust välja tuleb. Lapsikused.

Neidis ei lausunud enne midagi, kui Zed oli pärinud tüdrukult küsimuse vaimude kohta. "Tegelikult küll," vastas ta ausalt. "Ma ju ei osanud aimatagi, mis mind tegelikult siin ees oodata võib. See siin," ta tegi käega žesti sassis toa suunas, mis oli tolmune ning taarat täis. Selliseid maju oli Londonis palju ning ka neis käisid noored alaealised joomas. Ning ka vanemad. Mõnes neis magasid kodutud ning lausa elasid seal.

Tütarlaps vaatas üllatunult, kuidas Zed enda tagi seljast võtab ning juba järgmisel hetkel sirutaski vampiiritar käe selle järgi. Ta ei olnud kunagi komplimente enda välimuse kohta saanud. Ta ei lasknud kunagi inimestel kaua rääkida vaid hoolitses selle eest, et t e m a saaks söödud. Tegelikult ei pidanud ta end väga traktiivseks. Punased juuksed ning pisikesed tedretähnid olid kahekümnendal sajandil väga ebapopulaarsed ning seda kombinatsiooni peeti lausa inetuks. Kui tüdruk oli veel inimene olnud, oli teda kutsutud porgandipeaks, pikkpeetriks, punninäoks ning milleks iganes veel. Tänapäeval olid inimesed seevastu palju tolerantsemad. Minikleit ning kontsad olid lihtsalt midagi, milles vampiir tundis end mugavalt. Tütarlaps oli üldse tähele pannud, et tänapäeva tüdrukud käisid ringi nagu kaltsakad. Tossud, dressipüksid ning Gucci käekott? Ei, aitäh. Tütarlaps eelistas olla naiselik ning maitsekas. Peen, just nagu Victoria oli talle õpetanud.

"Kui sul endal külm hakkab, siis ütle," ütles tütarlaps, loobudes teietamisest. Ta ei teadnud küll mehe nime, kuid too ei tundunud nii väga vana olevat, et ta teda teietama peaks. Tegelikult, nüüd, kui tüdruk suutis tolle nägu paremini näha, sai Delilah aru, et tegu oli väga meheliku mehega. Tolle näojooned, kehahoiak ning keha üldiselt näitasid domineerivust ning hoolitsust enda üle ning neidisele see meeldis.
Ta pistis käed varrukatesse ning libistas tagi enda õlgadele. See oli talle natuke suur, kuid tüdruk tundis, k,uidas ta peagi selle sees sulama hakkas. "Palju soojem," lausus tütarlaps leebe naeratusega, olgugi, et tegelikult talle see tunne üldse ei meeldinud. Aga samas ei soovinud ta ka Zed'i tuju rohkem rikkuma hakata enda nurisemisega.

[Zed McEvan]

Jah, kõik ootasid hurtsikult midagi erilist. Kui ta esimest korda siia tuli, oli ka tema arvanud, et selles kohas leidub midagi vahvat. Näiteks mõni aare või huvitav ese, mida võiks hiljem kas kasutada või siis lihtsalt hoiule panna. Noore poisi pettumus oli väga suur, kui ta avastas, et enne teda olid seal käinud mingisugused pubekad, kes ei osanud enda järelt koristada.
Zed noogutas kui tüdruk käega toa suunas viipas. Jah, eks pettumus ole suur.

Kui ta oleks teadnud, et tema ees istus vampiir, oleks mees talle kõigest küsimusi esitanud, mitte jooksma pistnud, mida tütarlaps ilmselgelt arvas. Zedi huvitasid ekstravagantsed asjad, mis võisid talle kogemust juurde anda. Iseenesest eelistas ta pärast selle kõige teada saamist ellu jääda ning teisi veel valgustada uhiuue informatsiooniga.
Teda valdas teatud sorti kergendus, kui tüdruk tema tagi omale selga ajas. Tal ei olnud just kõige soojem, kuid enesetunne oli vähemalt paranenud.

“Ei hakka,“ oli Zed endas kindel. Alkohol tema veres oli veel värske, see hoiaks teda veel liikvel ja soojas. Ta naeratas korraks, kuid see oli tema näolt kiiresti pühitud. Samuti märkas ta ka seda, et neidis ei teietanud teda enam. Noh, kuidas kellele, ega see Zedi nagunii eriti ei huvitanud. Vähemalt said nad omavahel hästi läbi. “Võib-olla soovid sa kusagile mujale minna? Kolme Luuda näiteks?“

[Samara Soul]

Tütarlaps kergitas õrnalt kulme. Ta jälgis tähelepanelikult meest, mõõtes toda pealaest jalatallani, justkui kindlaks tehes, et tol härral tõepoolest külm ei hakka. Neidisel oleks ilmselt süümekad tekkinud. Ta oli küll vampiir ning inimesed talle ei meeldinud, kuid endale suureks pettumuseks pidi ta tunnistama, et Sigatüügas oli häid ning sõbralike inimesi täis. Üks nendest isegi teadis, et Delilah on vampiir - Christian - kuid too teadis seda isegi tänu sellele, et ta poolvampiir oli. Samas oli ka palju asju, mis Sigatüüka puhul vampiiritari üllatas, näiteks tolle ajalugu. Muidugi tundis tütarlaps end natuke alaarenenud väärakana, et ta alles nüüd hakkas sellest teada saama, kuid mis teha. Tütarlapsel oli olnud palju tegemist enda vampirismiga harjudes, seega ei jäänud võlukunstiks just palju aega, olgugi, et võlukepi sai ta juba siis, kui ta veel inimene oli olnud. Muidugi oli ta saanud kirja Sigatüükasse juba siis, kui ta oli olnud üksteist aastat vana pätakas, kuid muguna ei olnud tema vanematel raha ega võimalusi neidise Inglismaale saatmiseks ning talle kooliasjade ostmiseks. Tütarlaps ei osanud näiteks kuni neljateistkümnenda eluaastani lugeda ning arvutama õppis ta aasta hiljem. Ning kuueteistaastaselt sai temast vampiir ning ta pidi õppima hakkama palju tähtsamaid asju kui ruutjuur.

Delilah vaatas veelkord ringi ning nüüd oli ta tagasi kamina juures. Ta asetas enda käe kaminasimsile, kuid juba koheselt oli see sealt ka kadunud - kaminasims oli väga-väga tolmune. "Kahju, et keegi siin korda ei hoia. Ma mõtlen, et isegi siinsed peolised on jätnud enda prügi siia vedelema," lausus tütarlaps pahuralt, pühkides käe diivani käsitoe vastu puhtaks. Vastu noormehe tagi ta ometi seda tegema ei hakanud.

Kuulnud aga Zed'i küsimust, tõstis tüdruk järsku pea. Võõraga Kolme Luuda? Noh, enda pärast neidis nii väga ei kartnudki, kui mees just salajane vampiirikütt polnud, kuid mehel oli küll paljutki karta. Muidugi ei teadnud too, et neidis on vampiir, olgugi, et vihjeid selleks oli palju: "haava" äkiline kadumine, külm ning kahvatu nahk, külmaverelisus. Oleks Zed natuke rohkem mõelnud selle peale, oleks too kindlasti taibanud, et tütarlaps on kas tõsiselt suremas (taaskord) või on ta vampiir. Kuid Delilah ise sellest rääkima ka ei hakanud, kuigi ta vist oleks pidanud hoiatama, et pärast paari jooki muutus ta... näljaseks. Eh, küll Zed kunagi ise sellest teada saab, arvas neid. "Kõlab nagu hea mõte," lausus tütarlaps lõpuks naiivselt naeratades, sinised silmad ohtlikud ning kavalad. "Kuid enne, kui ma otsustan sinuga sinna minna, peaksin ma vist end tutvustama. Ma olen Delilah," lausus ta, sirutamata kätt noormehe poole. Ta üritas eirata inimestega kokkupuutumist nii palju kui võimalik.