After dinner

[Zed McEvan]

Zed kergitas pisut kulme. Osa temast isegi lootis, et see kaminasims oleks kokku varisenud, mis tõestaks ka fakti, et see koht ei ole nende jaoks lihtsalt enam ohutu. Kui neidis selle ära tõmbas, mees muigas. Muidugi oli see tolmune, mida see nukk siis arvas, et keegi käib siin korda pidamas? Prügi kohalt ei osanud ta midagi öelda. See oli inimeste enda hooletus. Muidugi võis keegi siia ju vabatahtlikult tulla, et see koht siis korda teha, võib-olla isegi seinad, põrand ja lagi uuesti asemele ehitada, kuid vaevalt, et isegi omavalitsus tahaks sellega tegeleda. Väga paljud uskusid endiselt vaimudesse, nagu ka punapea. Millineoleks nende pettumus, kui nad saaksid teada, et mitte midagi säärast siin ei ole? Zed vihkas radikaalset mõtlemist, kuid siin see oli.

Üks kindel põhjus miks ta ei kahtlustanud vampirismi oli tema kogematus nendega. Ta oli kunagi ühe vereimejaga kokku sattunud, kuid see oli viiendas klassis ja ekskursiooni ajal. Nimelt nende teejuhiks oligi määratud üks surematu, kes oli väga lahkelt oma oskusi demonstreerinud ja oma uhkeid hambaid ja küüniseid näidanud, kuid keegi ei soovinud, et ta ennast haavaks. Seetõttu oligi ta nii kitsa mõttemaailmaga. Ja antud hetkel, kui alkohol tiirles veel tema veres, ei üritanudki ta kuigi kainelt mõelda. Ta lihtsalt tegutses loogilise mõtlemise järgi ja siit lahkumine kuulus loogiliste asjade nimekirja.

Zed naeratas punapeale vastu. Vähemalt jõudsid nad kiirelt üksmeelsele otsusele. “Olgu, tule siit kaudu,“ lausus ta vaikselt ja viipas käega, suundudes seina suunas, millelt ta enne ukse eemaldanud oli. Ta võttis võlukepi taas kätte ja valgustas sellega nii endale kui ka tüdrukule teed. Tema kõnnak oli ettevaatlik. Zed ei soovinud uuesti millegi otsa koperdada ja vanduma hakata, eriti nüüd, kui tema keel oli sõlmedest valla päästetud. Ta peatus ja pööras ringi. Ta naeratas taaskord ja sirutas käe välja. Neidise jäine puudutus jahmatas teda. Vaene laps, ta oli kindlasti päris pikalt külma käes istunud! “Zed,“ ütles ta viimaks ja lasi Delilah'i käest lahti. Tal hakkas endal kõhe ja ebainimlik tunne juba.

“Hoia käsi taskus,“ ütles mees lihtsalt, pärast lühikest pausi ja noogutas avause poole. Kuuvalgus näitas seal juba teed ning üsnagi kohutavas olukorras aeda. “Vaata, et sa siin pead ära ei löö,“ hoiatas Zed lisaks, kustutades samal ajal valguse oma võlukepi otsas.

[Samara Soul]

Tütarlaps noogutas ning hakkas ettevaatlikult üle toa ukse poole kõndima. Iga sammuga nagises kuskil mõni põrandalaud ning tüdruk üritas väga palju ette vaadata, et ta enda kontsaga mõnest mädanenud liistust läbi ei astuks. Platvormstilettod polnud tõepoolest sellise koha jaoks mõeldud, kuid kuskile välja ta mingites tossudes ju ometi ei läinud. Enne oli neidis Kolmes Luuas olnud, seal paar jooki joonud ning seal Rose'ga tutvunud ning kuna tüdruk oli olnud parajalt näljane, oligi ta nurga taga tolle tüdruku kaela kallal asjatanud. Muidugi oli see olnud Kolmest Luuast eemal, sest neidis pidi seal ööbima ka ning ta ei tahtnud, et korrakaitsjad tema und segama oleks tulnud enda küsitlemisega.

Viimaks ometi otsustas mees, kelle nimeks oli Zed, võlukepiotsas oleva tule ära kustutada ning Delilah sai silmade kissitamise ära lõpetada. Ta surus kuulekalt enda käed noormehe tagi taskutesse, ebameeldivalt soe oli seal. Kusjuures enne enda muundamist oli vampiiritar külmakartlik olnud ning mitte vähe. Põhja-Saksamaal oli pidevalt külm ilm olnud ning sõda tekis veelgi külmema tunde. Kuid nüüdseks oli neidis selle kõigega muidugi harjunud ning teisiti ei saakski.

Delilah kummardus, et ta pead ära ei lööks ning peatus seejärel hetkeks, vaadates üles, rõdu poole. "Ja mina, vana rumalpea, ronisin siit sinna, et ma Hurtsikusse pääseks," lausus naiivne vampiir vaikselt naerma puhkedes. Seejärel pööras ta enda pilgu tagasi Zedile ning ta hammustas õrnalt enda huulde. "Miks sa siiski sellisel ajal Hurtsikus olid, Zed?" päris neidis kulme kortsutades. Ta tundis mehe poolt tulevat alkoholilõhna, kuid ei öelnud selle kohta midagi. Võib-olla oligi mees tulnud lihtsalt uudistama nagu ta isegi. Mida tüdruk imestas, oli see, et mees enda aega üldse punapeale raiskas. Tüdruk poleks seda küll teinud, olgugi, et aega oli tal küll ja küll. Kuid antud hetkel ta isegi ei mõelnud sellele, et talle inimesed ei meeldinud. Zed tundus olevat väga meeldiv, kuid samas ka eemalviibiv ning tüdruk soovis tolle kohta rohkemat teada saada. Mis mees ta selline oli?

[Zed McEvan]

Mees kallutas oma pea kuklasse ning jäi rõdu imestunult vahtima. Siis viis ta pilgu tagasi Delilahile ja tolle jalatsitele. “Kuidas sa täpsemalt sinna said Nendega?“ Kas ta hoidis kingi hammaste vahel samal ajal, kui ta sinna ronis? Zed turtsatas vaikselt ja vangutas pead. Tal oleks olnud väga palju mõtteainet, arvestades veel seda, mis riideid tüdruk kandis, kuid ei, tema mõtles hoopis sellest, kas mööda neid seinu oli üldse mugav ronida. Ta naeris vaikselt ning astus seina juurde ja tõstis meisterdatud seina tagasi ukse ette. “Tegelikult ei olekski sa tohtinud teada, kuidas muudmoodi majja saada. Ongi ainult kaks peasissekäiku: uksed või aknad. Nüüd siis ka rõdu. Seda siin ei eksisteeri,“ muigas Zed, pilgutades kergelt silma. Ta ei pidanud ennast reeturiks, kui oli avaldanud punapeale väikese saladuse. Vaevalt, et ta sealt enam sisse astuma vaevub.

Zed ajas huuled kergelt prunti kui saabus tema kord seletusi anda. Ta kehitas lihtsalt õlgu. “Tulin nostalgitsema.“ See oli tõsi ju. Ja kainestuma, mõtles ta, kuid seda ta välja ütlema ei hakkaks. Tõenäoliselt oli tüdruk juba tundnud nõrka alkoholilõhna tema juures, kuid see ei pahandanud teda nii väga. Kui ta oleks üritanud endast head muljet jätta, siis ta oleks seda teinud mingisuguse rüütelliku aktiga.

Fakti mainimine, et ta oli vilistlane ja uus professor, kes käis just oma endiste klassi- ja koolikaaslastega pidutsemas oli välistatud. Ta suundus väravate suunas ja vaatas pisikest rauakolakat, mis oli kunagi kindlasti väga uhke disainiga uks olnud. Hoolimata eriti palju selle antiiksusest, tõukas Zed selle jõuga lahti ja astus kõrvale. Tavaliselt oleks ta lihtsalt üle värava hüpanud, kuid kuna temaga oli tüdruk, kes kandis suvist minikleiti, siis tema puhul oli see vist välistatud. Eriti veel selliste jalatsitega, mis vale maandumise puhul võisid jala kas murda või valusalt nikastada. Ta astus kõrvale, lubades Delilahil taas esimesena väljuda.

[Samara Soul]

Delilah ohkas raskelt. Parema meelega oleks ta näidanud, kuidas ta oli arvutanud, kui suur võis olla tõenäosus, et rõdu tüdrukut kannab ning kuidas ta oli hiljem sellele hüpanud ning üsnagi nõtkelt enda kontsadel maandunud, kuid ta ei saanud seda teha. Kuidas oleks Zed reageerinud, kui ta oleks teada saanud, et on koos inimesega, kes ei olegi tegelikult inimene vaid temast kordi vanem vampiir, mis siis, et ta välja nagu 16-aastane naga. Delilah'i sisemuses peitus palju rohkem, kui ta pealtnäha välja näitas. "Tund aega jamasin, et sinna üles saada," valetas tüdruk lihtsalt, et rohkem küsimusi ei tekiks. Ta naeratas ning astus edasi, jälgides, kuidas Zed ukse tagasi omale kohale asetab."Just nii," lausus ta viimaks muigega, ise endamisi mõeldes, et teinekord, kui ta tagasi tuleb, kavatseb ta rohkem seal ringi vaadata, sest pärast seda, kui Zed sinna ilmunud oli, ei olnud ta midagi näinud ega teha saanud.

"Asoo," lausus tütarlaps üllatunult. Ta ise oli arvanud, et mees on isegi seal esimest korda, kuid kuidas muidu oli ta seda uksevärki teadnud. "Nii et osad neist tühjadest taaradest on sinu omad, Zed?" päris neidis jultunult, kuid sellegi poolest sooja alatooniga. Tal ei olnud mingit plaani mehega tüli norida ning tegelikult ei olnud tal selleks põhjustki. Mees teadis ilmselgelt, kuidas lõbutseda, sest viski oli ka tüdruku suur sinasõber. Aitas nälja vastu.

"Nagu sa vist juba ilmselt aimad, tulin ma vaatama, millest kogu see kära, aga ma pidin pettuma," vastas ta õlgu kehitades, astudes väravast välja. Talle poleks mingit probleemi valmistanud sellest ülehüppamine, kuid Zed pidas teda ilmselt korralikuks tüdrukuks, kes ei saa kontsadel millegagi hakkama ning parem oligi, kui too nii mõtles. Vähem seletamist.
Nüüd võttiski tütarlaps tuttava suuna Siganurme suunas, ise samal ajal enda kaelas olevat amuletti puudutades. Ning ta oleks selle äärepealt enda magamistoa kapile unustanud. Oleks tüdruk seda teinud, poleks ta saanud nii kaua väljas olla ning Delilah oli üks vähestest vampiiridest, kellel ei olnud surmaisu ning kellele tegelikult meeldis vampiir olla.

[Zed McEvan]

Tund aega? Zed kortsutas kulme. Naised ja nende kontsad.
Ta oli sunnitud tüdrukule otsa vaatama. Hoolimata kommentaarist, ükskõik kui salvav see pidi olema, ta muigas. “Kas sa hoidsid oma kingi suus, kui sa üles ronisid?“ küsis mees vastu, toon samuti tögav. Tal ei olnud mitte midagi selle vastu, kui talle esitati selliseid sarkastilisi küsimusi. Tegelikult meeldiski talle soolane huumor rohkem, kui tavaline. See ei jõudnud küll kõikidele kohale, kuid see oli omamoodi naljakas.

Zed langetas pilgu ja noogutas. Milline pettumus, eks ole? Kuna punapea ei öelnud enam midagi, otsustas ka Zed vaikida ja oma mõtteid mõlgutada. Jahe tuuleiil möödus, pannes ta vaid korraks judisema, kuid iseenesest ei tundnud mees veel külma. Tegelikult oli temas veel piisavalt energiat, et lihtsalt kätte võtta ja terve lendluudpalli staadioni ring ära joosta. Hetkel hoidis ta ennast lihtsalt viisakusest tagasi. Mida oleks tüdruk üldse arvanud, kui Zed oleks ühel hetkel lihtsalt pelama pistnud?

Siganurm lähenes aeglaselt nende tempoga. Viimaks oli ta aga suuteline majade keskelt eristama Kolme Luuda. Naeratus ilmus tema näole. Korraga tekkis temas janu võiõlle järele. “Meil veab, et nad ööpäevaringselt töötavad,“ ütles Zed, noogutades kohviku suunas. See oli teine koht, mida ta armastas kohe pärast kommipoodi.

[Samara Soul]

Tütarlaps turtsatas endamisi. "Tegelikult mitte," alustas Delilah, "ma viskasin kingad algul rõdule ja siis ronisin ise paljajalu järgi. Mulle tundub, et sa alahindad mind." Ta naeratas kavalalt, vaadates enda suurte siniste silmadega meest. Ka temal olid ilusad silmad. Põhjatud ning salapärased, just nii, nagu tüdrukule meeldis. Tegelikult oli Zed ilmselt enda välimusest vägagi teadlik. Too mõjus ilmselt igale tüdrukule nagu jääkuubik pliidil.

Nad kõndisid vaikides ning aeglaselt ning juba peagi jõudsid nad Kolme Luuani. Tüdruk noogutas õhinal ning jättis mainimata, et ta seal mitmeid kordi ööbinud oli ning ka sel õhtul seda teha plaanis. Toa võti oli tal nüüdseks juba olemas ning ta kandis nii seda kui ka enda rahakukrut seal, kus iga naisterahvas endale kalleid asju hoidis, kui polnud käekotti kaasas - dekoltees. Midagi punnitamas seal õnneks ei paistnud.

"Ma ei tea, kuidas sinuga jääb, aga mina võtan küll Tuliviski," lausus vampiiritar. Võiõlled jäägu lastele. Astunud uksest sisse, vaatas tütarlaps ringi. Seekord oli seal päris palju rahvast, kuid ei olnud midagi imestada - see oli ainus tsiviliseeritud kõrts Siganurmes. Muidugi oli ka Seapea, kuid välimuse ja kvaliteedi põhjal oli see ka väga halb ning sinna liikusid väga vähesed. Delilah ise oli Seapeas korra käinud ning sedagi siis, kui ta tahtis täiesti üksi olla. Sigatüükas seda ilmselgelt teha ei saanud ning Siganurmes oli ka kõikjal inimesi.

[Zed McEvan]

Zed turtsatas samuti ning pilgutas kergelt Delilahile silma. Jah, ta tõesti alahindas neidu, sest ta ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas too oleks saanud nii kergelt rõdule isegi siis, kui see võttis tal tund aega aega. Ausaltöeldes oli see isegi liiga riskantne, arvestades seda, millises seisus terve see maja oli. Üks vale liigutus ja kõik oleks vaesele tüdrukule peale kukkunud ning ausaltöeldes ei soovinudki ta eriti sinna tulla selleks, et kellegi laipa varemete alt välja kaevata.

Ta astus kõrtsi sisse ja vaatas huvitatult ringi. Mitte midagi ei olnud muutunud. Natuke vähem rahvast kui vanasti, kuid see kolm luuda püsis sama hubane, kui varem. See meeldis Zedile. Tema sinised silmad liikusid Delilahile ja ta kergitas pisut kulme. “Oled sa üldse piisavalt vana, et seda omale osta?“ Neidis ei näinud kuigi vana välja. Valguse käes tundus ta isegi noorem, kui hurtsikus. Tema küll ei hakka alaealisele alkoholi ostma. Teda ei huvitanud isegi see, et ta võis endast väga tobeda mulje jätta, kuid hetkel soovis ta tõesti ainult limonaadi, mitte alkoholi. Viimasest piisas talle tänaseks. Ta võttis rahakoti taskust välja ning keerutas seda sõrmede vahel. Just, rahakott, mitte kukru nagu paljud võlurid kasutasid. Mees oli liiga palju aega mugumaailmas veetnud selleks, et nüüd ümber harjuma hakata. Küll ta leiab selleks mõne muu aja.

Ta suundus letini ja tellis omale ühe pudeli võiõlu. Siis pöördus ta punapea suunas. Olgu, viisakusest võis ta ju tema eest maksta, kuid sellegi poolest võiks ta vähemalt tõestada, et tegu ei olnud mingisuguse viieteistkümneaastase plikatirtsuga, kes oli ennast võlukunsti ja meigi abiga vanemaks teinud. Muidugi lisas tema riietus natuke lihvi juurde. Vähemalt ei näinud ta litsakas välja.

[Samara Soul]

Tütarlapse huuled avanesid üllatusmomendi käigus ning järgmisel hetkel hakkas ta naerma. Kui irooniline see oli! Delilah oli 72-aastane ning Zed küsis, et kas ta on piisavalt vana, et endale alkoholi osta. Tütarlaps suutis viimaks rahuneda ning ta naeratas endamisi. "Ma saan talvel kaheksateist ehk siis jah, ma olen piisavalt vana, härra vanur," lausus ta meest sõbralikult tögades. Ta liikus tollega letini ning võttis dekolteest enda kukru - hea asi müntide kandmiseks, olgugi, et mugumaailmas maksis ta tavaliselt kõige eest kaardiga. Siganurmes seda aga teha ei saanud. Ta ei kavatsenudki lasta mehel endale välja teha ning juba järgmisel hetkel võttis ta kukrust ka mugude isikut tõendava dokumendi. Tal oli neid tegelikult kokku mitmeid - üks Prantsuse kodakontsudega, teine Saksa omaga, siis eraldi vampiiride ID-kaart juhuks, kui vampiirite klubisse minna tahad ning siis see. Neidis kandis kaasas ainult Inglismaa oma, sest tal ei olnud vaja, et ta seadusega pahuksisse astuks.

Ta näitas ID-kaarti Rosmertale, kuid too ei saanud sellest aru ning andis tüdrukule lihtsalt pudeli Tuliviskiga noomides, et nii noored tüdrukud ei peaks alkoholi üldsegi jooma ning sellisel kellaajal meestega väljas olema. See pahandas natuke tüdrukut, sest ta ei lasknud kellelgi endale öelda, mida ta võib teha ning mida mitte. Need ajad olid möödas ning ainus, kes teda kamandada võis oli Victoria ning ka Shade - Victoria käsilane ning Delilah' isiklik bodyguard, kui seda peaks vaja minema. Too oli mitmeid kordi neidise elu vampiiriküti käest päästnud, kuid teda vihkas neidis rohkem, kui kõiki inimesi ning vampiirikütte kokku.

Avanud hõlpsalt enda pudeli, palus ta Zedil koht välja valida. Tütarlaps tundis, kuidas paljud sealviibijad enda pilgu vampiirile viskasid, kuid neidis ei teinud sellest välja. Nende mõnekümne aasta jooksul mil Delilah oli vampiir olnud, oli ta juba õppinud meeste tähelepanu ignoreerima, sest ainus, mida nad tahtsid, oli tagumik. Ning tüdruk ei kavatsenud end kellelegi kätte anda.
"Ma pean nentima, et mul on väga huvitav õhtupoolik, Zed," lausus tütarlaps viimaks natuke tõsisema alatooniga. Ta ei olnud eriti sedasorti isik, kes enda mõtteid avalikult laiali puistaks, kuid ometi tahtis ta, et Zed teaks, et ta naudib tolle mehe seltskonda väga.

[Zed McEvan]

“Niiet varsti jõuad sa mulle oma pensioniga järele. Olgu peale,“ venitas Zed, pöörates pea kiirelt kõrvale, kui tüdruk rahakukru oma dekoltee vahelt välja võttis. Jah, nii võib vist ka. Neil oli seal tõesti mugav neid asju kanda. Rinnahoidjate vahele võis kõike ära mahutada, kas pole? Mees pööras ennast näoga Rosmerta suunas ja naeratas naisele. Too ei tundnud Zedi ilmselt ära, sest tema tervitus oli endistviisi viisakas. Nii palju siis tema aitamisest need mõned aastad tagasi. Ju siis pole kõrtsipidaja mälu nii hea, kui ta seda arvas olevat. “Palun mulle üks võiõlu,“ lausus ta oma tellimuse.

Teda üllatas seegi, et Delilah kasutas ID kaarti võlumaailmas. Oli ta siis pärit mugu perekonnast? Zedile ei meeldinud hinnata inimesi ja riiete järgi otsustada nende sotsiaalset staatust, kuid ta oli tähele pannud üht: väga paljud puhtaverelised võsukesed nägid välja nii, nagu keegi oleks nad ajakirja kaantelt välja lõiganud ja neile elu sisse puhunud. Punapea oligi üks sellistest. Siis aga kehitas ta kergelt õlgu. Ju siis ta eksis.

Oma pudeli kätte saanud, vaatas mees aeglaselt ringi. Ausaltöeldes ei olnudki seal palju vabu kohti. “Ahsoo?“ imestas Zed. Ta noogutas viimaks kamina suunas, kus oli üks diivan vaba. “Mille poolest? Vaime sa täna ei näinud.“ Ta oli Delilahi elu ilmselt ära rikkunud samamoodi, nagu mõnele lapsele öeldes, et jõuluvana pole olemas. Zedi koht oli põrgus.
Ta võttis diivanil istet ning tegi pudeli lahti.

[Samara Soul]

Zed pidas tütarlast ilmselt napakaks, sest too oli teistmoodi. Ka slytherinlane ise ei olnud kunagi Sigatüükas ID-kaarte ning muud väga mugulike asju näinud, kuid oli aeg kahekümne esimesse sajandisse jõuda ning ka võlurid võisid end asjadega veidi rohkem kurssi viia. Kuid Rosmerta ei küsinud midagi - ilmselt oli too varemgi isikut tõendavat dokumenti näinud.

Näitsik noogutas ning võttis samuti suuna kamina juures oleva diivani poole. Võtnud sellel istet, ohkas tüdruk rahulolevalt ning libistas ühe jala üle teise. Mugav. Seejärel libistas ta enda roosakad huuled pudelisuule ning rüüpas sellest mõned sõõmud, mis tema jäise olemuse üles sulatama hakkas. Neiu põsed lõid koheselt roosatama, tuues tema kahvatusse näkku veidi jumet juurde.

Delilah'le tundus, et mees alahindas end rohkem, kui ta seda väärt oli. "Sa ajasid nad lihtsalt enda tulekuga ära ning tänu sulle ei saanud ma hurtsikus rohkem ringi ka vaadata," süüdistas tütarlaps torisevalt, jälgides hetkeks mehe kaela. Juba peagi rebis neidis aga enda pilgu sellelt eemale, vaadates hoopis üht eemalolevat vanapaari, kes tülitsesid sõrmkübara üle. Huvitav. "Aga kui nüüd aus olla, siis ma ei ole eriti seltskondlik inimene ning vahelduseks on lihtsalt tore kellegagi juttu rääkida. Ning sa oled meeldiv inimene," ei olnud tütarlaps komplimentidega kitsi. Mis tal ikka varjata? Parem öelda ausalt ja otse, mis peas mõlgub.

Ta naeratas viimaks säravalt, paljastades kaks rida täiuslike hambaid ning võttis viimaks aeglaselt seljast noormehe tagi. Ta ei vajanud seda enam, sest nende kõrval olev kamin põles suure lausleegiga. Tänulikult andis tütarlaps tagi Zedile tagasi, tundes natuke isegi pahameelt, et ta sellest loobuma pidi. See lõhnas hästi.

[Zed McEvan]

Mees pani muutust neidise näos tähele. Ainus asi, mis talle ei meeldinud oligi see, mis tekitas selle puna. Tal ei olnud alkoholi vastu midagi, Zed tarvitas seda vahel ise nii, nagu homset ei olekski, kuid tüdrukute puhul oli asi natuke teistsugune. Nad meeldisid talle kainena rohkem. Moraali ta aga Delilahile lugema ei hakanud. See ei olnud tema ülesanne ja küllap talle ema või isa sellest täpsemalt räägib. Pealegi, kui ta juba omas ID kaarti, mille näitamisega sai ta omale alkoholi osta, siis ilmselt oskas ta juba oma tegude eest ise vastutada.
Zed tõstis oma võiõlle pudeli suule ning jõi sealt natuke. Juba maitse ise tekitas temas nostalgia ja kerge melanhoolia. Oleks tal vaid ajakeeraja. Kui mõtlema hakata, siis nii temal kui ka tema klassikaaslastel oleks võimalik ju see kätte saada. Tutvused olid neil igal pool, kuigi mõte iseenesest ei olnud just kõige parem. Kes ikka laenaks neile võlukaelakeed selleks, et nad saaksid ennast pisikeste poisikestena näha?

Ta vaatas korraks punapea suunas, kulmud kergitatud. “Jah, ma olen liiga hirmuäratav, et nad minu seltskonda taluksid,“ vastas ta õlgu kehitades. Ta viis tüdruku sealt ära puhtalt tema enda hea pärast. Kui ta nii väga tahtis tagasi minna, siis palun, las ta teeb seda, kuid Zed temaga kaasa minna ei tahtnud. Esiteks olid nad liiga võõrad, teiseks ta juba näitas talle üht salakäiku.

Zed tõstis jala üle teise ning kiigutas seda kergelt, ise samal ajal neidise sõnade üle mõeldes. Hea seltskond, jah? Ise ta ennast nii eriliseks ei pidanud. Ausaltöeldes arvas mees, et ta on pigem selline igav ja rohkem omaette hoidev inimene. Asotsiaal ühesõnaga. See oli üldse ime mingisugune, et ta Delilahiga nii kaua aega veetis. Tavaliselt tundis ta ennast kindlamalt tuttavate seltsis. “Ja sinu seltskonnal pole ka midagi viga,“ pomises ta viimaks, aimates, et on tema kord kuidagi komplimendile vastata. Zed võttis oma tagi tagasi, kuid ei pannud selle selga. Ta voltis selle kokku ning pani enda kõrvale. Viimaks vaatas ta tagasi tüdruku suunas. Tal oli väga ilus, jalustrabav naeratus. “Naeratamine sobib sulle. Sa peaksid seda sagedamini tegema.“ Kindlasti olid talle paljud seda öelnud, kuid Zedi ei huvitanud. See ei olnud isegi mõeldud reaalse komplimendina, kuid neidis ilmselt ootas, et ta nendega üle valataks.

[Samara Soul]

Delilah ohkas endamisi. Ta tegelikult ei sallinud inimesi ning veelvähem sallis ta inimesi, kes end alavääristasid ning teistelt haletsust otsisid. See rikkus tüdruku tuju natuke ning ka see oli tema näost näha. See muutus tõsiseks ning natuke tülpinuks, kui ta enda silmi pööritas. Jah, talle meeldis viski, kuid mitte sellepärast, et see teda purju jootis. Põhjus oli muus ning kuidas olekski Zed saanud seda mõista? Ta ju ei teadn ud, et tütarlaps on see, kes ta oli. Vampiir, pimeduse laps. Eelkõige tarbis tütarlaps viskit selleks, et enda verejanu leevendada. Ta oli enne küll toitunud, kuid pidev inimseltskond tekitas talle uue isu. Veresõltlane, noh. Sigatüükas olles oli ta proovinud küll jäneseverd, kuid see oli siiski liiga lahja ning oleks ilmselt vampiiribeebile sobinud, kuid mitte ühele täiskasvanud vampiirile, kes tarbis enda energiat maksimaalselt.

Wow, kompliment. Ning seejärel tuli teinegi. Neidis kiikas korraks noormehe võiõlle poole. Ta polnud kordagi seda proovinud ning ega ta peale viski midagi teist ei tahtnudki. "Sisaldab see alkoholi?" päris tütarlaps komplimentidele reageerimata. Ta polnud eriti neid saanudki. Muidugi, kui tütarlapsel oli kavas kellessegi enda kihvad sisse lüüa, siis meelitas ta noori mehi (ja vahel ka naisi) meelega, et neilt komplimente saada ning end tahetuna tundma panna. Kuid tema eesmärk oli rohkem teisi võrgutada ning neid vajatuna tundma panna, sest oojaa, tüdruk vajas neid. Õigemini nende verd. Kuid antud hetkel üritas Delilah mitte verele mõelda. Tal polnud tegelikult mõtteski Zed'ist toituda.

Ta vaatas meest mõnevõrra tõsisemalt ning ta hingas sügavalt sisse."Tänan," poetas ta siiski mokaotsast, langetades natuke häbelikult enda pilgu. Viimaks, kui ta enda silmad aga tagasi mehele viis, naeratas ta kavalalt.

[Zed McEvan]

Raudne leedi, jah? Zed oli üsnagi imestunud, et neidis ei hakanud midagi vastu kostma. Ta isegi ei punastanud komplimentide peale. Ausaltöeldes meeldisidki talle sellised inimesed rohkem. Siis ei pidanud ta eriti palju hapnikku raiskama selleks, et teistele meelehead valmistada. Tõsi, tüdruk oli ilus, väga ilus ja Zed oli sellest lummatud, kuid miski justkui ütles või hoiatas teda, et kõige targem oleks Delilahist eemale hoida.

Ta vaatas pudeli suunas ja pilgutas silmi. Võiõlus ja alkohol? Limonaadis oli vist rohkem alkoholi, kui selles joogis. Sellest hoolimata naeratas ta kergelt ja vaatas uuesti näitsiku suunas, käsi joogiga välja sirutatud. “Sa ei ole vist siit pärit,“ ütles ta aeglaselt ja ettevaatlikult. Tõenäoliselt mitte. Iga Sigatüüka õpilane teadis, mis asi on võiõlu ja oli seda vähemalt korra elus proovinud. See jook oli meeldiv, parem kui alkohol Zedi arust ning soojendas sisemust nii mõnusalt.

Delilahi vastus tuli kuidagi liiga aeglaselt, kuid lõpuks ta ikkagi kuulis seda. Viisakusest, järeldas Zed. Mitte, et ta seda pahaks pannud oleks. Enda pärast, kui ta ei seedinud komplimente, siis võis ta ju üldse ignoreerida ja unustada kõik, mida ta üldse öelnud oli. “Palun,“ kehitas ta kergelt õlgu. Tütarlapse kaval naeratus ei jäänud tal märkamata, kuid hetkel ei osanud ta sellest kuigi palju järeldada. Vaevalt, et see flirt oli, mida ta nüüd näidata üritas.

[Samara Soul]

Tütarlaps raputas õrnalt pead. Ta oli reisinud küll palju ning elanud kokku kolmes riigis, kuid pärit oli ta siiski Saksamaalt - seda reetis ka tütarlapse perekonnanimi, mis oli küllaltki saksapärane. Neidis oli sündinud ühes väikses külas Põhja-Saksamaal, kuid ta oli elanud ka Berliinis. Kui sõda aga alguse sai, pidi tema perekond mõtlema sellele, kuidas võimalikult säästlikult sõda üle elada. Vahel käisid nende juures sõdurid, kes olid palunud öömaja ning toitu. Oli olnud olukordi, mil nad pidid kogu enda sahvri ning talvevaru sõduripoistele andma.

"Saksamaalt ning üsnagi mugude keskelt," lausus ta selgituseks. Ta ei olnud mugu. Kui ta oli olnud üksteist, oli ta siiski Sigatüükast kirja saanud, kuid tol hetkel ei olnud neidisel võimalust Inglismaale minna, et Sigatüükasse õppima asuda. Majanduslikult olid nad väga vaesed olnud ning tüdrukule ei oldud suurt varandust jäetud nagu kunagi Harry Potter saanud oli. "Ma ei tea paljusid asju." Ta võttis noormehelt võiõlle pudeli, nuusutas seda ning viimaks rüüpas sellest mõned sõõmud. Imeliku grimassi tehes andis ta pudeli noormehele tagasi ning raputas kergelt enda pead. Talle ei meeldinud. Inimesena oleks kindlasti meeldinud, kuid vampiirina mitte. Ainus jook, mida ta jõi, oli tuliviski.

Zed tundus neidisele vägagi vaoshoitud olevat ning korraks mõtles Delilah ka enda isiku paljastamisele. Kuidas professor oleks reageerinud, kui oleks teada saanud, et tal on tegu vampiiriga? Slytherinlane itsitas vaikselt enese mõtete peale ning vaatas vabandava ilmega meest. Too pidas tüdrukut ilmselt hullumeelseks. Seda Delilah natukene oli ka.