|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 5, 2013 23:47:49 GMT 3
Kohendades oma Slytherini värvidega ehitud koolirüüd, astus Nichole raamatukokku. Neiu kõndis kõhklematult esimeste riiuliteni, justkui oleks ta kindla eesmärgiga kohale tulnud ning teab täpselt, kust leiab ta otsitava raamatu. Tütarlaps kõndis mööda raamatute all lookas riiulitevahet edasi ning jäi siis järsult seisma. Aeglaselt keeras ta end seljaga ühe riiuli poole ning toetus selle vastu.
Tegelikult ei olnud Nicholeil aimugi, mida ta nende lugematu arvu raamatute hulgast leida võib, või mida ta otsima peaks. Tüdruk ei olnud seda tüüpi, kes haaraks iga raamatu järele, et uurida välja talle arusaamatud asjad või kontrollida mõnda fakti, mille mitteteadmine teda juba mõnda aega ärritanud on.
Kõhklevate liigutustega võttis ta enda lähedal riiulile toetatud raamatu ning hakkas seda üsna huvitult lehitsema.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 5, 2013 23:55:16 GMT 3
Susannah, pilk raamatus, jalutas aeglaselt mööda riiulitevahesid ning oleks äärepealt ühele tüdrukule otsa kõndinud. Võpatanud ning käe südamele surunud, tõstis neiu pilgu ning naeratas kõhklevalt. "Oi isver, palun vabandust," ütles ta kiiresti ning hingas pahinal välja. "Susannah. Ravenclaw. Tere," lisas ta veel ning tema ilme muutus pisut veelgi meeldivamaks. Hoolimata sellest, et teine tüdruk värvide järgi otsustades slytherinlane olema pidi, arvas Suze, et keegi, kes raamatuid armastab ning selleks raamatukokku tuleb, ei ole mingi ebameeldiv isik.
Hetk hiljem langes ta pilk teosele, mis teise neiu käes oli. Just seda ta oligi otsinud, enne kui riiulinurgalt ühe küllaltki ebatavalise võlurifantaasiaromaani avastas. Kergelt kulmu kortsutades pöördus ta veel tundmatule otsa vaatama ning ootas sisimas parajat hetke, et pärida järele, kas teisel on plaanis see ka endale mõneks ajaks laenutada, või loeb ta seda vaid pisut seal.
|
|
|
|
Post by Mia Katherina Greyson on Jun 6, 2013 0:09:29 GMT 3
Mia kõndis rahutult mööda riiulivahesid edasi, haarates iga natukese aja tagant ühe raamatu kätte ning asetades selle paari sekundi pärast jälle tagasi. Ta oli seda juba ligi kümme minutit teinud, ilma et keegi teda seganud oleks. Nüüd jõudis neiu aga kahe koolikaaslaseni, kes ühe esimese riiuli juures lihtsalt seisid. Mia jäi järsult seisma ning jälgis kulmukergitusega kaht tüdrukut. Ühes tundis ta ära oma majakaaslase, teises aga sama vana slytherinlase. Õlgu kehitades astus ta nende juurde.
"Oletame, et inimene on pimedas metsas. Tal ei ole võlukeppi. Igalt poolt kostab mingeid müstilisi ja hirmsaid hääli, mis tähendavad, et üsna pea langeb ta ilmselt mingi jõleda looma õhtusöögiks. Või öösöögiks, kuidas võtta. Igatahes," neiu hingas oma pika vada keskel korraks kiiruga sisse. "Igatahes. Minu jutu point on see.. Kui tal saaks üks vajalik asi kaasas olla, siis mis see teie arust olema peaks?" Mia tõmbas käega läbi oma kartulivärvi õlgadeni juuste ning jäi säravate siniste silmadega kordamööda kaaslasi vaatama. Tal ei tulnud pähegi, et ta võis neid segada. Kui ravenclawlane midagi tahtis, eeldas ta, et teised on samamoodi valmis asja kallal töötama. "Ma olen Mia, muide," sõnas ta slytherinlasele. Susannah'le saatis ta särava naeratuse, tunnustades teda kui tuttavat, mida nad sama maja ja vanuse tõttu ka olid.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 6, 2013 11:33:17 GMT 3
Nichole tõstis raamatult pilgu ning keeras selle poole vaatamatagi veel paar lehte edasi. Seejärel ta peatus ning tema tõsist nägu ilustas peagi sinna aeglaselt tekkiv naeratus. "Tere, Susannah," ütles neiu talle meeldival toonil. Koolikaaslane paistis Nicholega sama vana olevat ning seega tundis tüdruk end üsna mugavalt. Samuti ei jäänud tal märkamata teise tüdruku pilk tema käes oleva raamatu poole.
Hetke pärast oli juba järgmine Ravenclawlane kuskilt kohale ilmunud ning Nicholi peast vilksatas läbi mõte, mis väljendas arvamust, et seal, kus on üks Ravenclawlane, on ka teised. Pealegi tundus too tüdruk veel jutukam olevat. "Sarvraamidega prillid," ütles Nichole rahulikult, kui oli kuulnud Ravenclawlase veidrat küsimust. Vastuseks oli neiu valinud esimese sõna, mida ta oma käes oleva raamatu poole vaadates silmanud oli.
Seejärel, nagu ei oleks ta kolmanda tüdruku saabumist tähelegi pannud, vaatas ta Susannahi poole ning ütles: "Mina olen Nichole. Meeldiv tutvuda."
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 7, 2013 21:17:36 GMT 3
Susannah naeratas laialt, kui üks tema majakaaslane nendega liitus. Kuulanud tema küsimuse ära, kergitas neiu pisut üllatunult kulme, kuid ei kommenteerinud midagi. "Need peavad siis küll väga erilised sarvraamidega prillid olema," sõnas ta vaid viisakalt, et juba tekkima hakanud pingeid kahe tüdruku vahel vähendada. Tundus, et tema ema ja isa psühholoogiaarmastusest oli ka midagi kasu. "Ma arvan, et sellises olukorras oleksin mina ise liiga närvis, et ükskõik mida kasutades midagi ette võtta," lisas ta varsti, olles paar hetke mõelnud. "Aga keegi teine näiteks võiks iga asja leidlikult kasutada."
"Tere, Nichole, Mia," sõnas Suze varsti, kui ka Slytherini maja õpilane oli ennast tutvustanud. "Nii et... teile meeldib siis lugeda või vähemalt raamatukogu või vähemalt raamatud?" puterdas ta, kaotades oma hetkeks leitud enesekindluse kiiremalt kui kunagi varem. Ebalevalt korda mööda kaasõpilastele otsa vaadates kehitas ta viimaks õlgu ning manas näole armsa naeratuse, lootes, et keegi ise mingi teema üles võtab.
|
|
|
|
Post by Mia Katherina Greyson on Jun 7, 2013 21:35:02 GMT 3
Mia kortsutas slytherinlase vastuse peale mõtlikult kulmu. "Sarvraamiga prillid," pomises ta vaikselt ning hammustas ise seda tähele panemata oma alahuult. Kuulnud ära ka Susannah'i vastuse, ohkas tüdruk veidi pettunult. "Prillide peale pean ma veel mõtlema, võib-olla annab neid tõesti kuidagi kasutada. Hmm. Ma lihtsalt üritan ennast ette valmistada selliseks olukorraks," selgitas ta abivalmilt kaaslastele. "Ma nimelt ei salli väga pimedust. Mitte, et ma seda kardaks, aga.. on ka paremaid asju." Ravenclawlane naeratas taas laialt, nagu talle kombeks oli ning pilgutas kiirelt silmi, tulles oma mõttemaailmast reaalsusesse.
Kuulnud majakaaslase natuke puterdatud küsimust seoses raamatutega, läksid Mia silmad särama. "Jaa!" hõikas ta vaimustunult ning plaksutas isegi paar korda kiirelt käsi. "Mu emal on oma raamatupood ning mulle meeldib alati seal käia ja aega surnuks lüüa. Minu arust on raamatutel juba selline eriline lõhn, mis mõjub rahustavalt." Neiu hingas demonstratiivselt sügavalt sisse ja seejärel silmi kinni surudes välja. Olles taas silmad avanud, langes tema pilk Nichole'i käes olevale raamatule. "Oh, ma lugesin seda just eelmisel nädalal. Väga hea teos, hea valik," sõnas ta erksalt ning saatis tüdrukule naeratuse. Küll see Sigatüügas oli ikka kummaline paik, kui juba nii mitme tuhande raamatu juures satuvad kokku inimesed, kes samast köitest huvituvad.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 7, 2013 22:03:39 GMT 3
Nichole noogutas korraks veelkord tervituseks Susannahile ning vaatas siis Mia poole. Tütarlapse arvates oli selles asjas kaks varianti. Kas tüdruk oli oma majale kohaselt väga tark, või väga, väga veider. Tundus, et kaks majakaaslast klappisid omavahel aotomaatselt ning said kiiresti jutule. Hetkeks tundis Nichole ennast nagu võõrkeha, kuna tal ei olnud siiamaani eriti aimu, mis vägi oli teda raamatukokku suunanud. Ainus, mis talle selle juures meeldis, oli hea ja vaikne õhkkond. Seega noogutas ta sel hetkel, kui Susannah mainis raamatukogu meeldivust.
Kuulnud Mia arvamust raamatu kohta tema käes kogus neiu end oma mõtetes kiiresti ning vastas kergelt naeratades: "Jah, muidugi. Selles raamatus on väga palju vastuseid." Tundus, et kumbki tüdruk ei teadnud, et tema vastus Mia kentsakale küsimusele oli tulnud just nimelt sellest raamatust.
"Kuulge," ütles Nichole aeglaselt, "mida te arvate meie uutest professoritest?" Slytherinlasele tundus, et kui ta teemat raamatute pealt ära ei suuna, ei ole tal peagi teistega midagi rääkida. Igaks juhuks üritas tüdruk meenutada teost, mida ta viimati lugenud oli.
|
|
|
|
Post by Susannah Simon on Jun 7, 2013 22:39:37 GMT 3
Susannahi nägu muutus Mia jutu peale oma ema raamatupoest ikka päris elavaks. Tüdruk armastas raamatuid sama palju nagu ilmselt iga teine ravenclawlane ning pisut veel. "Oh kui lahe!" pidi ta teatama. "Minu vanemad on mõlemad... mingis veidras mõttes psühholoogid ning kuigi mu isa on mitu teost kirjutanud, siis see pole see..." Hetkeks vait jäänud ning lihtsalt naeratanud, pöördus ta uuesti Nichole'i poole, kes oma käes oleva raamatu kohta mingi kommentaari tegi. "Ma just tahtsin seda tegelikult laenutada, aga pole veel saanud," tunnistas neiu.
Pärast Nichole'i küsimust professorite kohta jäi Suze mõttesse. "Ma olen hämmeldunud, et meil nii palju noori õpetajaid on. Aga samas see on tore, tundub, et neid kuulatakse mõnes mõttes rohkem," teatas ta, kõiki õpetajaid hetkel üldistades. Muidugi oleks ta võinud kohe oma lemmikud välja tuua ning nende kohta palju meeldivaid kommentaare lausuda, aga tundis, et see oleks kuidagi ebaõiglane. Aga siiski... Nichole tundus küll just nimelt selline, kes oleks tahtnud kõik õpetajad eraldi läbi võtta.
"Ja peale professorite... mis ained teile üldse rohkem meeldivad?" päris ta viimaks, saades tagasi osa oma jutukusest ja enesekindlusest, kuna paistis, et kumbki õpilastest ei suhtu temasse nii halvasti, kui ta oli oodanud. Tegelikult tundusid nad mõlemad lausa üle mõistuse toredad olevat, hoolimata esmamuljest, mida iga inimene siiski kuskil ajusopis tähele pani ning millest päris mööda vaadata ei saanud.
|
|
|
|
Post by Mia Katherina Greyson on Jun 8, 2013 22:02:07 GMT 3
Mia toetus raamaturiiuli vastu ning jälgis kordamööda vestluspartnereid. Kui teema pöördus õpetajate poole, hammustas tüdruk natuke süüdlaslikult huulde ja oli vait. Kui aga Susannah oli juba vastanud ja uue küsimuse esitanud ning mõlemad kuidagi tema vastust ootasid, ohkas ravenclawlane vaikselt. "Noh, kui aus olla, pole ma väga tundidesse jõudnud," sõnas ta lõpuks, kaotamata siiski enesekindlust oma häälest. "Aga ma võin öelda, et nõiasõnad, kuhu ma vägagi jõudsin, tundusid täitsa huvitavad. Tegelikult on see aine alati üks mu lemmikutest olnud - mulle lihtsalt meeldib uusi asju teada saada. Meie majavanemal ei tundunud ka midagi viga olevat. Muidu meeldib mulle ka kohutavalt mustade jõudude vastane kaitse." Mia naeratas laialt ja kehitas natuke vabandavalt õlgu.
Õigupoolest ei olnud ta meelega tundidest puudunud. Pigem oli ta alati liiga hilja avastanud, et mingi aine alanud oli. Ja alles nõiasõnadega sai ta aru, et võib ka hilinemist proovida. Seda polnud aga mõtet koolikaaslastele mainida. "Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina küll ei kurda nooruslike õpetajate üle. Siis on vähemalt, mida vaadata, kui tund ei köida," muigas ta edasi ning pilgutas teistele silma. Mia oli alati hea olnud endale igavas olukorras nii-öelda silma ilu leidmises.
|
|
|
|
Post by Nichole Claribel on Jun 8, 2013 22:22:17 GMT 3
"Mina ütleksin, et minu lemmiktunnid on nõiasõnad ja nõiajoogid." ütles Nichole Susannahi küsimuse peale. Alles nüüd jõudis neiule kohale, et professor Robbins ei ole mitte ainult nõiasõnade professor, vaid ka Ravenclawlaste majavanem. Mingit veidrat kadedust tundes üritas ta neid mõtteid kõrvale heita.
Kahe kooli ja samal ajal ka klassikaaslasega oli üllatavalt tore vestelda. Nichole ei olnud korralikult mõne Slytherinlasegagi rääkida jõudnud. Tütarlaps naeratas korraks ning suunas oma pilgu Susannahile. Tüdruk oli ise küsimuse esitanud, kuid tegelikult ei olnud ta sellele ise veel vastanud.
"Oh. Kui sa tahad, võid selle võtta," ütles Nichole raamatut Susannahile ulatades. Tegelikult ei mõelnudki ta seda võtta ning mingil imelikul kombel oleks ta end halvasti tundnud, kui ei oleks raamatut Susannahile andnud, vaid teeselnud, et tahab seda ise võtta, nagu tal algul plaanis oli. Susannah tundus olevat tore tüdruk ning ta ei oleks tahtnud talle midagi õelat teha. Neiu armas ja süütu välimus pani Nichole end natuke imelikult tundma. Ta oleks tahtnud Susannahit pigem millegagi aidata.
|
|
