|
|
Post by Mia Katherina Greyson on Jun 7, 2013 22:31:13 GMT 3
Oli natuke jahedam laupäev. Kuna alles oli sadanud, polnud ka õues eriti palju inimesi. Sellest olenemata otsustas Mia, et just see on päev, mil ta võtab ette juba tükk aega painanud seikluse. Kui aus olla, oli see mõistatus teda juba viis aastat paelunud. Aeg oli käes, et see ka lahendada.
Kuna tegemist oli puhkepäevaga, oli tüdruk endale teksapüksid jalga tõmmanud. Seljas oli tal aga siiski patriootlikult Ravenclaw embleemiga särk. Üldiselt polnudki noorel kombeks täielikult tavariideid kanda. Laialt naeratades jooksis ta koolimaja ukse juurest Peksja Paju poole. Viimaks puu ette jõudnud, jäi ta ohutus kauguses seisma. Huult närides ja kulmu kortsutades jälgis Mia puu meeleheitlikku pekslemist ja üritas välja mõelda, mis loogika järgi see toimib. Tegemist polnud sugugi esimese korraga, mil tüdruk sellise käigu ette võttis, kuid kunagi polnud teda saatnud edu. Nüüd oli Mia aga otsustanud, et ei lahku enne, kui on kogu müstika läbi näinud. Põnevusest peaaegu plahvatades istus ravenclawlane maha ja asus innukalt okste liikumistrajektoori jälgima.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 11:38:26 GMT 3
ot. Ma eeldan, et teema on vaba.
Tõsi, sel laupäevasel päeval olid enamik õpilasi end lossi turvaliste kuid kõledate seinte vahele peitunud ning just see pani Jacki toast välja astuma. Sel õhtul pidi olema täiskuu ning noormees tahtis teistest olla võimalikult eemal, sest kuni ööni võis ta päris pahur olla, mida juhtus tegelikult harva, sest tavaliselt oli Jack vägagi sõbralik ning tore noormees, kellega meeldis teistega olla. Ta oli endale selga ajanud mustad veidi kitsamad teksad, halli T-särgi ning tumepunase Gryffindor'i embleemiga pusa. Käed olid tal sügaval taskutes, sest olgugi, et libahundi kehatemperatuur oli veidi kõrgem, kui tavalistel inimestel, tundis ta jahedust ning mida külmem oli ilm, seda rohkem noormees seda tundis.
Tema pruunid juuksed olid igasse maailmakaarde sakris nagu alati, kui ta tõsisel ilmel mööda kitsast jalgrada edasi liikus, ketsid iga hetkega aina mudasemaks muutudes. Noormehele ei meeldinud sügis, eriti veel, kui oli palju soppa ning ilm oli väga vihmane. Ta oli rohkem kevade - ja suveinimene.
Gryffindorlane oli enda suuna Keelatud Metsa poole võtnud, et seal ettevalmistusi teinud, kuid miski pälvis tema tähelepanu. Ta seisatas hetkeks ning pööras enda pea peksja paju vihaste okste poole ning tema sinised silmad läksid pärani, kui ta nägi, et selle lähedal oli üks tütarlaps. Kaugelt ei suutnud noormees näha tolle maja embleemi või tütarlapse nägu, kuid see ei lugenud. Too neidis oli ilmselt suitsiidne ning noormees oli hetkel liiga ärritunud, et sellist lapsikust pealt vaadata.
Vaikse urinaga muutis ta suunda paju suunas ning viimaks, kui ta oli tüdrukust ainult paarikümne meetri kaugusel, aeglustas ta sammu, hingates sügavalt sisse. Jack oli äkitselt hingeldama hakanud. "Ma ei teeks seda sinu asemel," lausus seitsmendik tüdrukule, kui oli tolle ära tundnud. Ravenclaw'lasena võiks tol neiul siiski piisavalt mõistust peas olla, et mitte pajuga jamada.
|
|
|
|
Post by Mia Katherina Greyson on Jun 8, 2013 22:13:39 GMT 3
Mia oli just ühe silma kinni pigistanud ning jälgis äärmise hoolikusega ühe suurema oksa liikumist, kui keegi tema kõrval midagi ütles. Oma keskendumise pärast polnud neiu lähenevaid samme absoluutselt märganud. Nähtavalt võpatades pöördus ravenclawlane ei kusagilt ilmunud noormehe poole. Silmapilgu kiirusel haarasid Mia silmad nooruki välimuse ja pusal ilutseva embleemi ning said ka aru, kellega tegemist. "Oi tere, Jack," sõnas ta naeratades. Ravenclawlane ei mõelnud üldse sellele, et poisile võis tunduda veider, et tüdruk ta nime teab - polnud nad ju otseselt omavahel kokku puutunud. Mia tundis aga enamusi Sigatüüka elanikke ega vaevunud ka enamasti sellest saladust tegema.
Neiu jõllitas natuke aega lihtsalt noormeest ning sai alles siis aru, mida teine reaalselt öelnud oli. Selle peale naerdes, raputas noor ravenclawlane pead. "Ära muretse, mul on kõik kontrolli all," sõnas ta käega vehkleva puu poole viibates. "Ma olen esimesest klassist saati mõelnud, mis loogika alusel Peksja Paju töötab ning nüüd tundus olevat õige aeg selle välja mõtlemiseks. Aga ma hoian ohutusse kaugusesse. Vähemalt nii kaua kuni ma aru saan, kuidas ohutult mööduda." Mia naeratas kaaslasele säravalt ja pöördus tagasi puu poole, nähes täpselt, kuidas kolm paksu oksa taevas kohtusid ja siis jälle üksteisest mööda kihutasid.
OT. Mu teemad on alati vabad. (:
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 8, 2013 23:24:55 GMT 3
Jack põrnitses enda suurte silmadega tüdrukut ning ta üritas tõsiselt rahuneda. Enesetapp oli asi, mida noormees pidas üheks suuremaks lolluseks, mida üks inimene üldse teha võiks ning antud hetkel tundus libahundile küll, et tüarlaps on kergelt suitsiidsete kalduvustega.
Ta oli tõepoolest kergelt üllatunud, kui sai aru, et tüdruk tema nime teab, kuid ei pärinud midagi. Too käis Ravenclaw's nii et ilmselt oli ta hea sõber Susannah'ga, kellega Jack viimasel ajal üsna lähedaseks saanud oli. Võib-olla rääkisid nad omavahel sellistest sõbrannade-asjast. Tüdrukud, mine neid tea.
Viimaks kuuldes, et neiul on kõik kontrolli all, hingas noormees sügavalt välja, noogutades viimaks peaga. Tema huulile tekkis isegi pisike naeratusevine, kui ta lõpuks enda pilgu pajule tagasi pööras ning pisikest urgu selle all nägi. See viis muidugi Siganurme. "Ma ei ole eriti kunagi sellele mõelnud. Ilmselt töötab ta mingi tugeva loitsuga, mida saab eemaldada ainult direktor," pakkus gryffindorlane, silmitsedes taaskord tütarlast. Ta surus käed veelgi sügavamale teksade taskutesse, sest ilm oli sportimiseks siiski liiga jahe. Noormees oleks selle eelistanud Kolmes Luuas olla ning seal üks Tuliviski ära juua.
|
|
