Mõned väikesed saladused (2.0)

[Susannah Simon]

Olen siis esimene julge, jee!
Miks 2.0? Sest mul on algne versioon olnud varem ka üleval, aga väikeste uuendustega on see nüüd esmakordselt siin. Pigem omalooming, aga loads of Potter ikkagi tuleb vahepeal mängu, nii et...
Kui keegi siia kunagi sattuma peaks, siis palun väga~!

Mõned väikesed saladused

[Sue]

Milline oleks teie meelest piisav saladus oma venna kohta, et seda oma parima sõbranna eest peaaegu elu hinnaga varjata? Noh, võibolla mitte just päris ELU hinnaga, kuid midagi sinnapoole. Ja piisav saladus, võtke teatavaks, ei ole see, et tema riided vedelevad pidevalt laiali üle terve maja. Või et kunagi meeldis talle nukkudega mängida. (Noh, ma ei väidagi, et see on normaalne, kuid see pole nii kohutav. Sest kõigil meil on periood, kus me ennast otsime. Nagu ta mulle ka praeguse… mm… olukorra kohta vapralt seletas.)

Kuigi ka need on saladused, mille üle ma ei soovi oma parima sõbrannaga arutada. Aga tema vist muust, kui minu suurest ja lahedast vennast Jaydenist, ei räägikski. Ja see on lausa masendavalt veider, kuna mina ei oska hinnata, kas Jaydenil on tõepoolest jumalikud silmad ja suudeldavad huuled. Sest nagu, kammoon, ta on mu vend.

“Sue, tule JUBA. Tõepoolest! Me pidime juba pool tundi tagasi linnas olema,” torises ennist mainitud parim sõbranna, ametliku nimega Chelly, kui ma viimaks oma pere ühisest vannitoast väljusin. Mulle endale tundus küll, nagu ma oleks sinna alles kümme minutit tagasi sisenenud. Või kakskümmend. Või noh, olgu, kolmkümmend. Või siis natuke rohkem. Mõeldes juhtub sageli, et ajataju… kaob kuskile.

“Uh, vabanda. Ma tõesti ei suuda kiiremini teha, kui ma tean, et mind ootab ees kinoskäik Jaydeni ja tema parima sõbraga,” vabandasin kohmetult, olles kindel, et Chelly ei tee väljagi. Ja hurraa, ma arvasin taas õigesti. 

“Me leppisime ju kokku.” Chelly oskas tõepoolest olla tõeline fanaatik, kui asi puudutas mu jutumärkides lahedat, kahtlaste saladuste ja kinnisideedega venda. 

Tõesti, ma võin vanduda, et Jayden on kõige suuremate kinnisideedega inimene maailmas. Või vähemalt lähimal miljonil ruutkilomeetril kus me elame. (Mis on maakera pindala?) Sest ma ei tea ühtki teist inimest, ERITI meessoost, kes saaks ainuüksi muusikavideo vaatamisest südamerabanduse. Või midagi sellesarnast. Sest iga kord, kui ta mõnd oma lemmikmuusikavideot vaatab, käitub ta ääretult imelikult. Imelikumalt, kui minu kujuteldav vanaisa Billy Jones, kes elab metsa keskel paiknevas külakeses ja on poolpime ja poolkurt oma üheksakümne ühe eluaasta juures (tal on homme sünnipäev) ning kellele meeldib kohutavalt… 

Jah. Igatahes. Ma jäin vist sinna, et mu vend on veidrik. VV. Veider Vend. Pigem nagu… Veider-Kinnisideeline-Vend, kellele meeldib vaadata kahtlasi Lõuna-Korea mehi ekraanil ringi karglemas ja laulmas. 

Jayden on täielik, paadunud Lõuna-Korea fänn. Ma pole ühegi teise inimese suust segasemat juttu kuulnud kui tema. Ses osas, et ta teab isegi nende nimesid, kes seal tõmblevad! Ükskord ta lausa KILJATAS, kui ta parajasti youtubes mingi asja otsa sattus. Minu vend. Kiljatas. JA KÕVASTI. Ma pole sellest traumeerivast päevast siiani üle saanud.

“Ma tean, et leppisime,” turtsusin viimaks, kui olin endale kingad jalga saanud. (Kas neil peabki nii palju rihmasid olema või paljunesid nad millalgi?) “Lihtsalt et…” vaikisin õigel hetkel. Ma ju lubasin endale, et viin selle saladuse endaga hauda kaasa. (Tegelikult ma loodan, et selleks ei teki vajadust. Hauaks, ma mõtlen.)

“Hm?” Chelly paistis siiralt huvitunud. “Mis on? Kas Jayden ütles midagi?” tahtis ta teada.

Raputasin pead. Noh et, ta polnud seda mulle ju öelnud. Ma olin selle ise teada saanud. KAHJUKS. Kui ma poleks teada saanud, ei peaks ma selle koormaga elama. 

Ma loodan, et mul õnnestub Chellyt vähemalt selles veenda, et ta Jaydeni ja Gerardi vahele ei istuks. Muidu jääb mulje, nagu minul oleks mingi… värk… tema sõbraga. Noh, seda muidugi MINU parim sõbranna loodabki. Et ma poleks ta peale vihane, kui tal ükskord Jaydeniga midagi välja tuleb.

Kuigi ma siiralt kahtlen selles. Kuna… seda on kohutav öelda, aga mis ma teid ikka piinan: Jayden otsustas möödunud kuul, et temale tüdrukutest mõneks ajaks aitab ja katsetab nüüd poistega. Ma loodan, et talle aitab varsti neist ka ja ta on valmis uuesti normaalne olema.

Sest vähemalt ta ise ütles, et see on arvatavasti ajutine. (Ma ei saa aru, kas talle on tõepoolest need muusikavideod niiviisi mõjunud? Ses osas, et seal on poistevaheline üleliia sõbralik käitumine palju normaalsem, aga siin vaadatakse sellele imelikult. JA MA EI PANE ÜLDSE IMEKS!)

Aeg minna.

[Mia Katherina Greyson]

!!!!!!!!!!!!!!!!

[Gregor Zimmer]

Üle pika aja on päris tore foorumis mõnd ficci lugeda. Päris hea, jätka samas vaimus.

[Alicia Green]

Like like like : D

[Susannah Simon]

[Sue]

Kas parimatel sõbrannadel on luba oma parimaid sõbrannasid lüüa? Sest et kui mina üritasin Chellyt ajurabandusest säästa, siis ta kohe kindlasti ei löönud mind kogemata. Sest et kogemata ei saa lüüa küünarnukiga ribidesse. (Ta on minust pikem, nii et ta oleks pidanud kummardama, kuid kes ikka põhjuseta kummardusi teeks?)

Viimaks sai Chelly igatahes Jaydeni kõrvale istuma, siis istus Gerard ja siis istusin mina. Oh taevas! Miks mu vend PEAB Chellyle meeldima? Selles osas, et kas tal ei võiks… ma ei tea… kolm pead olla või midagi? Või neli jalga? (Siis oleks temast vähemalt kasu.)

“Mis film see oligi?” pärisin sosinal Gerardilt, kui esimesed reklaamid kinolinal jooksma hakkasid. 

Gerard muigas, ma tundsin seda isegi pimedas. Ta muigas pidevalt. Ja mitte keegi, ma vannun, mitte keegi poleks eales arvanud, et tema on kõver. KÕVER ta just oligi, kuna ta sirge ei olnud. Ma loodan, et kõik mõistavad, mida ma öelda tahan. Ja kui ei, siis lubage mul teatada, et tema oligi see, kellega Jayden praegu katsetas. Gerard ei meeldi mulle. Ta on kuidagi liiga ülbe. Vähemalt minu venna jaoks.

Ma ei suuda uskuda, et ma just mõtlesin seda. Selles mõttes, et ma just enne teatasin, et mulle ei meeldi tema praegune värk.

“Ettepanek,” vastas Gerard viimaks ning ohkas, oma kohal niheledes. Alguses pidid nad mu vennaga kahekesi minema, aga asjaolude sunnil olime ka meie Chellyga sinna sattunud.

Kui film oli umbes poole peale jõudnud, juhtus midagi kummalist. Midagi nii kummalist, et mul oli tahtmine püsti karata ja kisendada, et “Jätke oma rumalad mängud!”

Sest mulle oli sõnum. Mulle ei saadeta kunagi sõnumeid. Ma olen Jaydeni ebapopulaarne õde ja kedagi ei huvita, mis ma teen. Peale Chelly, aga ta istus minust vaid mingi kaks kohta eemal, nii et ei ole loogiline, et ta peaks minuga ühendusse astumiseks sõnumi saatma. Pealegi tundus mulle, et ta oli selle filmi alguses välja lülitanud. Ta oli alati korralik tüdruk. Või kui järele mõelda siis… mjah.

See oli…

Jõuluvana.

Muidugi. Kes siis veel? Jõuluvana kirjutab alati suvel. Sest siis on tal piisavalt aega, et väikeste hiinlaste juurde sõita, neile kommi anda ja lasta mingid mänguasjad valmis meisterdada. Või austraallaste juurde õigemini. Sest et kui siin on suvi, siis seal on talv. Ja nad ei paneks imeks, kui üks habemik punases matlis rannas jalutab, kuna seal on talv. 

Oodake. Päriselt! Kas austraallased saavad meie suvel kingitused? Nagu, PÄRISELT? Ma pean selle järele uurima. Sest siis on kindel, et tulevikus toimuvad asjad nii, et pool aastat elan seal ja pool siin. TAKE THAT, SANTA!

Lollakas. Lollakas väike Sue.

Loomulikult ei olnud see jõuluvana. Päkapikk ka mitte, kes nüüd nii arvas. Ei. See oli hoopistükis tõepoolest Chelly. Kuidas ma võisin üldse unistada, et jõuluvana vaevuks mulle kirjutama. Sest no tõepoolest. JÕULUVANA!

Igatahes tahtis Chelly teada, et “Mis värk on su venna ja Gerardiga, sest mulle tundub, et nad võtsid korraks käest kinni.”

Neelatasin. Nonii, sa pagana VKV. VV. Veider-Kinnisideeline-Vend. Said mis tahtsid. Sa purustasid mu parima sõbranna südame. 

Hetk hiljem ma pettusin. Chelly kirjutas uuesti. “Gerard ahistab Jaydenit, eks? Vastik jälitaja! Teeme midagi?!?!”

Jõllitasin seda tüdrukut. Hetkeks oli mul tunne, et ei tea, kes ta on. Tõesti. Tema sõnumid ja tavaline rääkimisviis olid sajamiljoni protsendiliselt erinevad. Ja seega ma eelistasin temaga alati rääkida.

“Jayden saab väga edukalt ise hakkama, usu mind. Kui ta Gerardile praegu tappa ei anna, siis teeb ta seda hiljem,” kirjutasin kiirelt, teenides oma teisel pool istujalt ära pahase pilgu.

Nojah, võibolla ei olnud tal eriti hea filmi vaadata, kui üks segane oma valgustatud mobiiliga ringi vehkis. Aga, hei, mul oli ju põhjendus, eks?

“Okei. Kui sa nii arvad.” Chelly oli oma suu pahaselt prunti ajanud ning turtsatasin kergelt. Hiljem avastasin, et filmis oli tõeliselt traagiline koht olnud. Ma olin alati nii täpne. Ma vean kihla, et tänu minule mõeldi välja see anekdoot, mis rääkis naljadest ja kirikus naermisest. Ma ei mäleta seda täpselt, olen üsna osav enda mõistuse väljalülitamisega, kui asi puudutab midagi piinlikku. Nagu praegugi.