Ups.

[Chris Robin]

Tunnid olid läbi, ja õhtusöök ka tegelikult ning kaksikud taaskordselt kolasid ringi selle asemel, et puhketoas istuda. Sebastian oli selline, kellel sipelgad püksis kogu aeg, ja Rasmus.. oli temaga enamasti igal pool kaasas. Aga tal ei olnud jalutamise vastu midagi. Isegi selle vastu, et nad nüüd uudishimust Keelatud Metsa poole läksid. Kaksikud ei olnud seal kunagi käinud, nii hämmastav, kui see ka poleks. Tundusid küll julged ja puha, aga päris metsa veel läinud ei olnud. Ja praegu oli ka juba pimedam kõik, aga nad ikka liikusid sinnapoole, kuni esimeste puudeni. "Mm, lähme edasi ka?" küsis Rasmus kahtlevalt. Venna eest ta ei varjanud väga seda, et ta ikkagi metsa pelgas. Sest Sebastian samamoodi ei pidanud Keelatud Metsa oma lemmik kohaks. Ja nad teadsid teineteise kohta nagunii kõike.

OT: Kinni.

[Chris Robin]

Jah, tunnid olid läbi ja miskit enam teha polnud. Puhketoas istuda ja raamatut lugeda nagu ka ei tahaks, eks ole. Kes seda viitsib. Aga keelatud mets oleks jube tore, kuhu kolama minna. Vähemalt nii arvas Sebastian, kuni hetkeni, mil nad juba metsaservas sees olid. "Mmmh," mõmises Sebastian kahtlevalt ning vaatas pimedasse metsa. "Natuke võiks," arvas kutt. "Aga samas ma ei tea. Ma ei taha saada mingi eluka poolt sööduks," arvas Sebastian. "Aga elukad kardavad valgust, eks?" pakkus kutt. Ta ei teadnud väga, mida need elukad kartsid või ei kartnud, aga valgus tundus selline asi, mida ohtlikud loomad võiks karta. Sebastian tõmbas välja oma võlukepi ning võlus selle otsa valguse, et pimedat metsa valgustada.

[Zed McEvan]

Kõige vastikum asi professori ametis olid patrullid. Zedi arust oli mõttetu ringi liikuda ja õpilastel silma peal hoida, sest nad leidsid nagunii võimaluse, kuidas reeglitest kõrvale hiilida. Ta oli ju täpselt samasugune olnud. Uudishimulik, riukas ja reeglite vastane. Protesteeriv ühesõnaga. Aga samas peeti inglismaal reegliterikkujaks ka seda, kes keeldus oma teest, seega nad kõik olid kurjategijad.
Ainus tore asi selle patrulli juures oli keelatud mets, mille läheduses sai ta viibida. Omal ajal oli ta seal nii palju kordi käinud ja vaevalt eluga pääsenud. Tavaliselt oleks sellised mälestused naeratuse suule toonud, kuid kõik ei olnud nii kaunis, kui paistis. Zed kaotas oma sõbra nende puude vahel. Ta oli ämbliku küll ära tapnud, kuid see ei aidanud midagi.

Kuna ta ei kasutanud võlukeppi selleks, et omale teed valgustada, ei olnud tema tulekut näha, küll aga olid tema silmad pimedusega juba piisavalt harjunud, et eristada kahte sosistavat kuju metsa ääres. Tema kõrvuni kostus viimane küsimus ning Zed vangutas pead. “Ei. See pimestab neid, kuid nad ei ole Fotoaugliafoobikud.“ See tähendas valgusepelglikud. Ta vaatas poisse. Slytherini kaksikud. Armas. “Mõtlesite sisse hiilida, mis?“

[Chris Robin]

"Võib-olla.." Rasmus võttis kah võlukepi välja, aga selle kohe valgustatud ots suundus hoopis sinna, kust ta õpetaja häält kuulis, ilme nüüd jälle selline, nagu teistele tavaliselt. Külm ja ebaviisakas. Ja seal oli nende tore uus taimeteaduse õpetaja, vist. "Vot ei tea, mis mõtlesime," ütles Rasmus pisut pead kallutades. Äkki mõtlesidki. Aga äkki ei mõelnud. Õpetaja ei saanud neid siin praegu karistada ka. Nad ei olnud metsa sisenenud. Veel.

[Chris Robin]

Sebastian võpatas, kui õpetaja häält kuulis. Kust kurat see välja ilmus? Kutt suunas ka enda valgustatud kepi õpetajale ning silmitses teda hetke, mõistes siis kellega tegu. Seb kustutas oma võlukepi otsa. "Mida iganes," pööritas kutt silmi. Ta ei saanud poolest õpetaja jutust aru. Mis kuradi fotoaugud? Inimestele selgelt ei oska rääkida?

[Zed McEvan]

Ta muigas. Temast oleks vist väga ebaviisakas öelda, et ta nägi Rasmuse emotsioone, mis olid olnud vaid hetk tagasi kaugel sellest külmast näitemängust, mida ta nii osavalt esile tõi. Ja siis Sebastiani võpatamine. Niiet need ongi siis need külmad tülinorijad Slytherinist. Huvitav.
Zed ei teinud välja nende viisakusest, mis oli nullile liiga lähedal. “See tähendab valgusekartlikud,“ seletas professor, toon rahulik ja kannatlik. Neid kordamööda silmitsedes ta lausa ootas, millal üks neist astub reeglitest üle ja siseneb metsa. Kuid samas ei teeks nad seda vist kuigi julgelt. Üks neist oli ju kõigest sekund tagasi hirmust värisenud ja kõhelnud. Hufflepuffi majavanema silmad liikusid puude suunas. Huvitav ja isegi hirmuäratav oli mõelda, et keegi võis seal varjudes liikuda ja nende juttu pealt kuulata. “Kui teil ei ole siin midagi teha, siis ma soovitaksin teil tagasi kooli minna...“ alustas ta aeglaselt.

[Chris Robin]

Rasmus kergitas natukene kulmu, kui õpetajat vaatas ikka ja lõpuks oma võlukepi langetas ja valguse kustutas. Tobe õps. Vaja tal siin olla. "Meil on siin vägagi palju teha," arvas Rasmus õpetaja poole vaadates. Tema silmad hakkasid ka nüüd hämarusega harjuma. Kutt libistas oma võlukepiga käe taskusse ning teise toetas Sebastiani õlale. Nad ei oleks seal, kui neil seal midagi teha ei oleks. Nad võivad vabalt siin metsa piiril olla, ja keegi neid karistada ei saa.

[Chris Robin]

Sebastian ristas oma rinnal käed ja muigas lõbusalt. "Äkki me teeme kodutööde jaoks mingit projekti siin," pakkus Sebastian lõbusalt. Ega nad jah, ilmaasjata seal oleks. Eks ole! Sebastian silmitses õpetajat oma ülbe pilguga. Ta võis hetke tagasi veidi karta, aga praegu oli ta vägagi tema ise. Ja kohe kindasti ei tunnistaks ta, et ta kardab või midagi.

[Zed McEvan]

“Jah. Uurite kindlasti, kuidas teie varjud kasvavad, kui päike loojub, eks?“ see oli rohkem füüsika teema. Veniv ja aeglane protsess, kuid ikkagi.
Zed ohkas. Ausaltöeldes tal oleks jumala savi, kui nad läheksid metsa. Kuid tänu oma teadmistele ja kogemustele ei saanud ta neil seda teha. Nad ei tahtnud surra, seda nägi mees juba algusest ja kuulis ka, kuidas ühe kaksiku hääl värises, kui nad kõnelesid isegi valguse kasutamisest. “Muidugi. Igatahes, ma jälgin siis teie projekti.“ Õpetajana oli tal igasugune õigus seda teha. Pealegi peaks ta need poisid hoopis kooli saatma. Lollitamiseks olid muud ajad.

[Chris Robin]

Rasmus kergitas natukene kulmu, pilk õpetajalt Sebastianile liikumas. "Miks peaksid sa seda jälgima? Sellel ei ole mingit põhjust." Rasmus põimis sõrmed mugavamalt ümber oma võlukepi. Neil ei olnud mingit Zedi sinna vaja kohe kindlasti ju. Ning Rasmus muidugi oli hästi viisakas ja teietas õpetajat. Loomulikult.

[Chris Robin]

Sebastian pööritas silmi. "Sul midagi targemat pole teha? Dorklasi amelemast takistada või midagi?" irvitas kutt. Vaja neid passida seal. Dorklastest ja amelemisest rääkides, vonder, kus Cecilia on. Mitte, et Rasmus tal praegu kuskile hiilida lubaks, eks ole. Peaegu oli õpetaja tüütamine palju huvitavam tegevus.

[Zed McEvan]

Mees kergitas pisut kulmu. Poiss ei olnud vist teietamisest midagi kuulnud, rääkimata siis vanemate austamisest. Ta naeris vaikselt ja vangutas pead. “See on teist nii tark, poisid,“ ühmas ta, toon vaikne, kuid tõsine. Teda ei huvitanud, mis jama sellest tulla võib või kas ta läheb Slytherini majavanemaga tülli, kuid ta kavatses need pisikesed poisiklutid kooli tagasi saata. “Lühidalt: te kas vantsite tagasi kooli ja ma ei eemalda teie majalt kena ja ümara punktisumma või ma lennutan teid sinna.“ Emb või kumb, laste mänguaeg oli juba ammu möödas ning Zedi isegi ei huvitanud, kas ta peab nad selleks totaluse loitsuga oimetuks lööma.
Ta astus kõrvale, viibates kergelt käega. “Teie enda valik, Collinsid.“

[Chris Robin]

"Ega me esimeses klassis pole," ütles Rasmus tasa selle peale. Kuidas ta neid sinna lennutada kavatseb? It's not like they can't use spells. Rasmuse sõrmed olid mugavalt taskus võlukepi ümber põimitud. "Mida halba täpsemalt teeb see, et me metsa ääres näiteks piknikku pidada otsustasime?" Mitte, et slytherini kaksikud seda teha tahaksid, aga mõte jääb samaks. Rasmus kallutas natukene oma pead, külmade silmade pilk ikka õpetajal. Häiriv mees.

[Chris Robin]

"Jaah, me isegi ei tee kellelegi halba siin," sõnas Sebastian endiselt kindlalt. Samas ta nagu väga punkte ka oma majalt kaotada ei tahtnud. Aga õps nagunii ainult ähvardas. Mängis seal ägedat. Tunnis oli küll kuss ja ei öelnud midagi. Huvitav, mis ta probleem oli. Raudselt polnud ammu keppi saanud. Sebastian irvitas selle mõtte peale üsnagi lõbustatult.