Silence... I kill you!

[Arsen Karekin]

Oli mõnus esmaspäeva varajane hommik, nagu ikka, on raamatukogu koguaeg lahti, kuna tegemist on siiski võlukooliga ja silma peal hoida on kerge. Kuna on hommik, liiguvad paljud noorvõlurid sisse ja välja, osad grupis, osad üksinda. Ometi kuskil raamatukogus, kaugel kaugel eemal, istus üks nooruk. See noor oli kena ja kutsuv, vähemalt seda ta ise lootis, kuigi kontakti lüüa kellegiga tal tavaliselt ebaõnnestus, sest ka praegu, kuigi välimus võis olla kutsuv (tema enda arvates), oli tema keha hoiak midagi, millele ei julgeks väga ligi minna. Nimelt oli pruun laud, mille peale oli laotatud 6 virna raamatuid, mis varjasid lauataga istuja ära. Muidugi mitte selle mõttega, et see inimene õpiks, vaid et seda inimese nägu näha poleks. Kindlasti mõtlete miks? Sest ta põsk moodustas väga sileda pinna, mis oli puutes raamatuga. See raamat ise oli puutes lauaga. Tema silmad olid kinni, ning osad juuksed olid täiesti silmade ees. Hea, et ta nägu näha polnud... Tõenäoliselt see draumatiseeriks isegi mitme ajalehe peatoimetaja ära ja nemad on igasugust jura näinud. Võibolla ma liialdasin natukene.

Igatahes selle laua taga on oma punakate justega Enden, kes rahulikult tukib. Nagu ikka, otsib ta vaikset kohta, kust teda ei leita ja kus ta saab magada oma magamata tunnid järele, sest nagu ikka, ta kipub ajaliselt paljude asjadega liialdama. Lihtne märge, ta viimane tegu polnud õppimine, sest ta ei ole selles hea...

Zzzz: Tegemist on vaba teemaga, äratama võib tulla igaüks kes tahab. Põhjuse miks, mõelge ise välja.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Mõru ilme näol, keksles Emma-Lyne tuhinal mööda neljanda korruse koridori raamatukogu suunas, endal viis suurt raamatut kaenlas. Viimaks jõudiski ta suurte raudväravate taha ning ta lükkas need kriginal lahti. Endale suureks üllatuseks liiguti raamatukogus siiski ringi, kuid üsna vähe, sest tavaliselt oli seal palju rahvast. Hufflepufflane teadis seda, sest enamiku enda ajast ta veetiski selles kohas, lugedes raskeid raamatuid, mis oli mõeldud täiskasvanutele, mitte väikestele kuueteist aastastele tüdrukutele.

Neidis viis enda laenutatud raamatud ära ning hakkas seejärel mööda vahekäike kõndida, et uued asemele võtta. Taaskord olid tüdruku mustad juuksed kahte kelmikasse punupatsi punutud ning need olid väga pingul, muutes tüdruku peanaha natuke valusaks. Neidis kandis Hufflepuff'i koolivormi: musta seelikut, valgeid põlvikuid, kingi, valget pluusi, Hufflepuff'i värvides lipsu ning selle kõige peal oli must kardigan. Neidise ilme oli aga tõsine ning mõru nagu alati. Emma-Lyne'st võis arvata, et tegu on rõõmsa ning natuke totaka hufflepufflasega nagu nad ikka olid, kuid nii see päris ei olnud. Tüdruk oli sarkastiline, ropendas palju ning mölises endast vanematega. Selline ta lihtsalt oli.

Järsku märkas neidis ühe laua taga mingit tüüpi magamas. Neidis naeratas kelmikalt ning kõndis noormehe seljataha, lükates järsku enda nimetissõrmed kõvasti vastu tolle roideid. See oleks neidise arust pidanud kõdi tegema, kuid tundlikumale inimesele tegi see natuke haiget. Endamisi naeru kihistades, lausus tütarlaps reipalt: "Äratus, sitakott." Ta pilgutas aeglaselt enda suuri rohelisi silmi, armas naeratus huulil. "Ma sinu asemel ei magaks siin. Raamatukogumutt viskab su muidu siit välja," lausus tütarlaps õrnalt peaga kaasa noogutades.

[Arsen Karekin]

"Kui see sinu arvates peaks olema kõditamine olema, pead õppima olema palju kirglikum ja õrnem," tuli vaikselt pobin noormehe suust, kes loomulikult kergelt võpatas nii öelda unest väljatuleku ehmatusse, kuid pärast seda ei midagi muud. Suure vaevaga tõstis ta pilgu ülessepoole ja uuris Emmat hetke. "Sul patsid liiga pingul pole?" uuris ta kergelt, sest talle tundus see nii," seejärel mõistis ta, et ta reaalselt küsis ka selle välja. Julge poiss, mis teha. Ravenclawlane ajas end nüüd istuli ja sättis lõdvalt olevat ravenclawi lipsu paremaks, seejärel märkas ta ka tüdruku hunnik raamatuid, mis tal oli kaasas. "Vähemalt ei virutanud sa raamatuga vastu pead. See oleks valusam olnud," mainis ta irve saatel kergelt juurde ning seejärel sirutas end. Otsides kuskilt maagilist kella, tahtis ta teada, kui palju ta kokkuvõttes magada oli saanud. Pilk muutus kergelt rahulolevaks. Piisavalt kaua. "Ja muide, mu nimi on Enden, mitte sitakott."

[Emma-Lyne Wonderwood]

Tegelikult oli Emma-Lyne hea tüdruk. Ta oli naiivne ning väga tujukas, kuid ta oli suurepärane sõber, kui teda kannatas välja inimene, keda tüdruk tõeliselt hindas. Kuid Enden oli tale võõras ning neidis tahtis temast rohkem teada saada, seda omal moel. Huvitav, kui palju kannatust sel poisil on, enne, kui too minema jookseb?

Tütarlaps kihistas vaikselt naerma. "Kirglikum ja õrnem? Äkki näitad siis ette," lausus hufflepufflane, ise samal ajal sammu tahapoole astudes. Mine tea, mis see hulluke teha võib. Tütarlaps oli niigi pettunud, et too röökides üles ei ärganud, kui neidis teda 'kõditas'. Emma-Lyne võttis ühe enda patsi ning vaatas seda viimaks pead raputades. Tema arust oli see täiesti okei ning sellisena oli ta neid patse koguaeg kandnud. Isegi magades kandis tütarlaps patse, ta vihkas enda lahtiseid juukseid, sest siis olid need kõikjal laiali.

"Fuck, nüüd siis alles ütlesid," lausus tüdrul pahuralt. Nüüd oli juba natuke hilja noormeest raamatuga peksma hakata. Viimaks hakkas tüdruk aga taaskord helisevalt naerma, mille peale raamatukoguhoidja teda pahuralt vaatas ning "tšš" tegi. Hufflepufflane kissitas muti poole silmi ning pöördus tagasi noormehe poole. "Enden-pendel," lausus tütarlaps naeratades. "Mina olen Emma-Lyne, väga meeldiv tutvuda," lausus ta reipalt enda kätt noormehe poole ette sirutades ning seejärel seda õrritades tagasi tõmmates.

[Arsen Karekin]

"Ma näitaks, aga nagu näha, sa juba võtsid kaitsemanöövrid sisse. Aga pole hullu, kui kunagi näen sind üksinda, omaette, magamas, siis ma demonstreerin... Seda tõenäoliselt ei juhtu tho," pööritas ta silmi ja naeratas siis kergelt. Kõige muu üle ta ainult säilitas naeratuse, sest teda on kutsutud palju hullemateks asjadeks, kui Enden-pendel. Muidugi kui ta välja käe sirutas, tahtis ta kätt raputada, kui too juba selle tagasi tõmbas, ta ainult kissitas. Ta viskas pilgu raamatutele ja uuris siis "Ma pakun, et sa oled pidev raamatukogu külastaja?" kahjuks noormees ise nii pidev ei olnud, sest tal oli palju tukkumise kohti.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Tütarlaps kergitas üllatunult kulme ning vaatas lõbusalt noormehele otsa, ise samal ajal reipalt pead raputades. Oh, sellel poisil oli veel palju tüdruku kohta õppida. Too ilmselt ei teadnudki, et neidis oli tegelikult väga haavatav ning tundlik tüdruk, kes ei olnud kunagi tänu paljudele õdedele-vendadele tähelepanu saanud. Kuid enam see ei lugenud ka, sest tüdruk oli Sigatüükas. Kellele ei meeldinud see, milline neidis oli, võis heaga minema astuda.

"See oli justkui vihje, et tahaksid näha mind magamas, et sa siis enda õrnu külgi mulle näiteks. Pole huvitatud, Enden-pendel," lausus neidis õlgu judistades. Tüdrukul puudus igasugune füüsiline kogemus mingi meesterahvaga või ükskõik kellega, seega pidas ta neid asju suht rõvedaks nagu iga teine temavanune puberteedik. Ta väristas demonstratiivselt enda õlgu. "Rõve," lausus ta seejärel ning vaatas noormehe nägu. Tegelikult ei olnud ju tolle välimusel häda midagi, kuid siiski... rõve.

"Jah, mida muud mul teha on," lausus ta viimaks käega lüües. Nüüd tuligi tal meelde, et tegelikult peaks ta endale uut raamatut lugemiseks otsima.

[Arsen Karekin]

"Ah... Eh..." noormehe nägu muutus kergelt punaseks "Ma ei mõelnud seda päris nii, vaid huumoriga...!" teatas ta kiirelt vabandades. Tõenäoliselt ta tõesti ei ründaks niiviisi, sest ta omamoodi on ka ise koba tüdrukutega ja pigem hoiab eemale. "Ma pole tüdrukutega väga hea, vabandan," lausus ta kergelt siis muigega ja sügas kergelt kukalt. Eks see tuleb osaliselt niie öelda lapsepõlve traumast, mida paljud võlurid läbi elasid. Kuna ta oli võlur, juhtus üht teist imelikku, kui ta väike oli, niisiis hakati teda kutsuma üheks teiseks ja seda kõik võimendasid tema tumepunakad juuksed. Noh, kui ta võrdleks ennast esimese klassiga, on ta muutunud palju, tüdrukutega saab ta paremini läbi ja suhelda oskab, ometi ei tunne ta end nii mugavalt... veel.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Tütarlapse nägu muutus koheselt. Tema huuled kaardusid allapoole mossitavaks ilmeks ning tolle rohelised silmad tõmbusid vesiseks. "Nii et ma ei kõlba sulle, jah?" päris tütarlaps tasaselt. Oleks ta antud hetkel raamatuid käes hoidnud, oleks ta vist nendega tõesti noormehele piki pead virutanud. "Sa arvad, et ma olen kole, eks? Sa pead mind värdjaks, on ju nii?" lausus ta sügavalt sisse hingates. Tema hingamine kiirenes aina enam ning enam ning viimaks hakkas ta väga vaikselt, kuid lahinal nutma. Ta peitis näo kätesse ning vajus toolile istuma, ise endiselt samal ajal nuttes.

Viimaks oli neidise käte vahelt aga hoopis naermist kuulda. See oli hele kõkutamine, kui ta enda käed langetas ning ääretult lõbusalt noormehele otsa vaatas, istudes nüüd juba tolle kõrval. "Nalja tegin," lausus ta armsalt, ajades pea viltu, pilgutades kiirelt enda suuri silmi. "Miks sa tüdrukutega hea pole? Sa oled suht pandav ju," lausus neidis ausalt, mõõtes noormeest pealaest jalatallani. Okei, too oli natuke kondine, kuid muidu oli ta ju päris kena. Sõbralik ning ilmselt ka lahke. Paljudele tüdrukutele oleks meeldinud sellise poisiga koos olla.

[Arsen Karekin]

Kui mehe emotsiooni vaadata, Emma imelise näitlemise peale, võis seda kirjeldada täpselt sellisega: (=_='). Niisiis peagi kui tüdruk juba nutma hakkas ja seejärel ta naerma hakkas, lausus ta vaikselt "Okei, sellist sarkasmi ma suudan juba detectida..." Kui too aga viimase lause ütles, oleks tal midagi suus olnud, oleks see ludinal välja tulnud "What?" küsis ta traditsioonilise inglisekeelse sõna. "Sa oled esimene kes midagi sellist nii otseselt välja ütleb..." mille järel tuli kerge muie näole. Ta viis pilgu korra enda ette ja uuris, mis raamat ta padjaks oli saanud: 'Suured ohvrid, tead-küll-kelle eemaldamiseks', õige jah, seda ta tõesti oli vaadanud, lihtsalt huvi pärast. Naljakas oli see, et tema nime kutsuti sedasi isegi pärast ta surma. See selleks, viis ta pilgu tüdrukule "I guess, tänks for the compliment. Miks ma ise hea pole on lihtne, ütleme... lapsepõlve trauma...", midagi sellist ju see isegi oli.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Tütarlaps asetas käed enda ees kokku ning ristas sõrmed, naaldudes kandadel paremalt vasakule ning tagasi. Tema kellukese-seelik hakkas liikuma ning naerulsui vaatas tütarlaps otsa noormehele, kes ilmselgelt hufflepufflase suuvärgist üllatunud oli. Seda ei juhtunud esimest korda ning noormehe reaktsioon pakkus tüdrukule palju nalja, kuid ta ei tahtnud riskida sellega, et proua raamatukoguhoidja teda sealt välja viskaks. Ka seda oli varem juhtunud ning neidisele meeldis liialt palju lugeda selleks, et ta igavese bänni saaks.

"Mis mul ikka keerutada," vastas tütarlaps õlgu kehitades. "Sa oled ju nii nunnu ning ma laseks sul ennast küll panna. Just name the place and the time," lausus ta enda kelmika briti aktsendiga, rohelised silmad nagu kevadlehed vihmapiiskadega säramas. Ta naeratas veelgi laiemalt. Ta teadis, et Endeniga ei teeks ta kunagi midagi ning Enden ilmselt ei tahaks ka, kuid ta teadis, et heidikutele meeldis komplimente saada. Nagu tüdrule endalegi, sest ta oli suur heidik.

Tütarlaps kergitas õrnalt enda kulme ning juba järgmisel hetkel hüppas ta noormehe lauale istuma, vaadates jahmunult ning ääretult üllatunult talle otsa. "Lapsepõlvetrauma? Räägi mulle lähemalt. Kas su onu kasutas sind seksuaalselt ära?" päris tütarlaps ärevalt, silmitsedes asiaadi nägu. Ta kihistas vaikselt endamisi naeru, olgugi, et teema oli tõsine. Ka tütarlaps oli tegelikult poistega arg ning asi ei olnud selles, et tal trauma oleks. Ei, seda polnud, kuid keegi ei pööranud talle kunagi tähelepanu.

[Arsen Karekin]

Poisi nägu muutus ohkeks. Nii paljusest sarkasmist sai ta ikka aru. Ta virutas raamatu kinni ja lausus dramaatiliselt "Anna andeks... Kuigi te olete väga kena ja ahvatlev neiu.. Otsin ma ikka veel seda ühte ja õiget, ma lubasin, et ennem ma ei heida mitte kellegiga ühte..." õnneks poiss hoidis nägu tõsisena hoida, ta oli selles väga osav.

kui too laua peale istuma asus, lõi noormees õrnalt sirge käega vastu neiu pead, vaevu ulatades "Rejected. Ma ei räägi oma lapsepõlvetraumasid igale mööduvale..." ta muigas kergelt ja lisas "Ma loodan, et sa ei hakka nüüd mind sellega piinama iga kord kui sa mind näed... Muidu hakkan ma õudukaid nägema..." mainis ta rahulikul toonil.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Emma-Lyne vaatas mossis näoga noormehele otsa, kuid tegelikult tüdruk tegi kõigest nalja. Tal ei olnud mingit soovi enda süütust mingile lambikale kutile anda, olgugi, et Enden oli päris armas. Kuid tundus, et ka päris rumal. Tüdrukule sellised ei meeldinud. Ta tahtis kedagi, kes oleks suutnud teda taltsutada ning tema tujusid rahuldada, sest oh jaa, tütarlaps oli tujukas, vägagi. Neidis kihistas endamisi naeru.

Ta sai varsti vastu pead ning ta polnud kade ka - ta laksatas noormehele samuti vastu pead, ajades niimodi õenalt tolle juuksed sassis. "Mulle räägid, sest ma tahan teada," lausus ta silmi kissitades. "Ja ma hakkan sind sellega piinama iga sekund. Ootan sind su puhkeruumi ukse taga, jälitan sind tundidesse, segan sind õhtusöögil. Kuni sa mulle räägid." Neidise ilme oli tõsine, justkui oleks too tõsiselt mõelnud iga enda sõna. Ning mine tea - äkki mõtleski. Tütarlapsest võis kõike oletada, sest kunagi ei teadnud, mida tema tuju tahab.

[Arsen Karekin]

Mees muigas, sest tundus, et tüdruk ei saanud ta eelnevast sarkasmile pihta, kuid kui nii siis nii. Igatahes mees muigas kergelt ja toppis oma raamatu, mille peal ta oli maganud raamatu hunniku tippu. Ta muigas ja lausus siis pooleldi irve saatel "Eks ma hakkan sind siis palju nägema... Ma loodan, et varsti ei järeldata igasuguseid asju," lausus ta romantilisel häälel ja pilgutas võluvalt silmi, sest omamoodi oli poiss loner. Samas, kuna nobody gave a shit, siis vaevalt, et midagi tähele pandi, kuigi kuna ta nägi nii öelda pandav välja, sai ta pidevalt tüdrukute pilkeid ja itsitamisi, kuid võibolla ta ise tõukas enamus eemale.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Emma-Lyne kehitas vaid vaikselt õlgu. Kui nii, siis nii. Tal ei olnud mingit probleemi noormeest igavesti jälitada ning talle peale käia kuni saab noormehe saladuse teada. Mida rohkem neidis sellele mõtles, seda ärevamaks ta muutus ning see väljendus ka tolle näos. Tema rohelised silmad lõid särama ning näole tekkis lai naeratus.

"Miks sind peaks üldse huvitama, mida teised sinu kohta arvavad?" päris neidis viimaks targa näoga, ristates käed enda rinnal. Kergitanud ühte enda kulmu, köhatas tüdruk viimaks. Ta teadis, et tegelikult oleks ta pidanud juba ammu puhketoas olema ning mõnda uut raamatut lugema, kuid ta ei olnud endiselt isegi kindel, millist endale lugeda võtta. Sigatüüka raamatukogus oli valik tõepoolest suur.