Ohtlik aeg

[Cian James Harlan]

Cian ei olnud tähelegi pannud, et noored kõrtsituppa vaid kahekesi olid jäänud. Huvitava vestluse korral ei näinud slytherinlane mõtet nende ümbrusele väga palju tähelepanu pööramisel. Peaasi, et neil endil tore oli. Kinnitades oma tumepruunide silmade pilgu neiule, kui too tuliviskit rüüpas, vilksatas üle noormehe näo kerge naeratus. Millegipärast oli peale tüdruku laua juurde naasmist tema ümber olnud kergelt teistsugune aura. Tundus, et ta on teinud mingisuguse otsuse.

Olles üllatunud tütarlapse lähedusest ning tolle uskumatust paljastusest, ei osanud Cian paaril lühikesel momendil kuidagi reageerida. Hirmunud olemise asemel, paistis ta pigem kergelt tuim. Justkui üritades kogu seda asja hoomata, vaats ta Delilah'i vampiirikihvade poole. Aeglaselt liikus ta neiust eemale ning toetas end vastu tooli seljatuge.

Noormehe süda hakkas natuke kiiremini lööma. "Ma ei teadnudki, et.." alustas ta, kuid lõpetas oma lause mõttes. Vampiirid olemas on. Ta ei olnud kunagi võlumaailmale nii põhjalikult mõelnud. Cian oli alati hämmastunud olnud, kui nägi võlumaailmas ringi liikuvaid võimatuid olendeid, keda mugude arust olemaski ei olnud. Loomulikul oli poiss kuulnud sellistest asjadest nagu libahundid ja vampiirid, kuid alles nüüd jõudis Jamesile kohale, kui loll ta oli olnud, et ei osanud kahte ja kahte kokku viia. Loomulikult olid võlumaailmas ka sellised asjad olemas.

Põgenemisele mõtlemise asemel tundis slytherinlane vaid kerget tõmmet neiu poole. Kas hoidis teda toolil kinni uudishimu, või uskumatus, seda ei osanud Cian öelda. Uuesti ettepoole naaldudes vaatas ta otse Delilah'i silmadesse. Millegipärast tundis noormees end rahulikult. Sel hetkel poiss teadis. Ei. Delilah oli tema sõber ning miski ei saanud seda muuta.

[Samara Soul]

Delilah muutus natuke närviliseks, sest noormees ei öelnud midagi. Olgugi, et see vaikus oli kestnud üsna lühikest aega, tundus tüdrukule, et noormees oli enda mõtteid tunde kogunud. Tütarlaps värises õrnalt, hoides kramplikult lauaservast kinni. Tema huulenurkadest paljastusid endiselt tütarlapse säravad kihvad ning samal ajal, kui noormees tahapoole naaldus, muutusid tütarlapse silmavalged tumedamaks ning tumedamaks, kuni nad olid saavutanud süsimusta värvuse. Nii juhtus alati, kui tütarlaps oli närviline või lausa vihane. Tema sinised silmad tundusid selles pimeduselooris veelgi erksamad, kui ta enda kahvatu näoga noormehele otsa vaatas.

Ning seejärel oli Cian taaskord tüdrukule lähemale tulla ning aeglaselt võtsid Mag'i silmavalged tagasi enda originaalvärvuse. "Ma ei saanud sulle ju kohe öelda," lausus slytherinlane vaikselt ning järgmisel hetkel olid kihvad tema suunurkadest kadunud sama kiirelt, kui need sinna tekkinud olid. Ei olnud vaja, et kõrtsmik tagasitulles südamerabanduse saanud oleks. Tundus tegelikult, et mehele ei pakkunud eriti kahe noore kõrtsisolemine pinget, sest too oli juba üsna kauaks ära jäänud. Ju on siis nii palju määrdunud klaasid.

Delilah neelatas vaikselt ning natuke kartlikult. Ta ei tahtnud, et Cian ära läheks. Ta ei tahtnud teda kuidagi hirmutada ning veelgi enam ei tahtnud ta kaotada noormehe sõprust. Ta oli nii kaua olnud üksi ning elanud ainult iseendale ning oleks tore olnud kellegi jaoks olemas olla, kasvõi need mõnikümmend aastat, mil James elanud oleks. "Sa ei pea mind kartma," lausus ta, kuulates tähelepanelikult noormehe kiireid südamelööke. Need justkui kajasid tütarlapse kõrvus. Osaliselt oli see ilus, justkui muusika, kuid samas tundis neidis end halvasti, et oli noormehe südamega niimodi käitunud nagu see nüüd oli.

[Cian James Harlan]

Cian vaatas Delilhah´i poole. Noormehe silmis oli mõistev pilk, mis väljendas ka kerget nõusolekut. Muidugi ei saanud neiu uisapäisa inimestele ütlema minna, kes ta on ning milleks ta võimeline on. James tundis ka kerget rahulolu, et tüdruk teda piisavalt usaldusväärseks ning heaks sõbraks pidas, et just talle oma saladus avaldada. 

Slytherinlane isegi naeratas hetkeks, kui neiu kergelt närviline oli tundunud. "Ma ei karda," ütles ta seejärel. Kiirelt rüüpas ta korraks oma tuliviskist ning paistis ka ise veelgi rahunevat. Ta südamelöögid aeglustusid taas peaaegu normaalsele tasemele. Nüüd olid need vaid imevähe kiiremad, kui peaks ning peamiseks põhjuseks võis lugeda eelnevat alkoholi tarbimist.

"Niiet, seitsekümmend aastat jah," küsis Cian, kuid lause ei kõlanud tegelikult väga küsimusena. Olles end kogunud ja nüüd tagasi tema ise, vaatas Cian tüdrukut. Poiss mõtles, kas nüüd oleks õige hetk midagi veel küsida, või peaks ta teema natukene kõrvale juhtima. Tegelikult oleks vampiiritarilt olnud veel palju küsida, kuid võib-olla oleks see nende ilusat õhtut rikkunud ning nende vahele isegi pingeid loonud. Üritades tütarlapse näost tema hetkeemotsioone välja lugeda, paistis noormehe silmis kergelt küsiv pilk.

[Samara Soul]

Delilah naeratas hetkeks säravalt, kui oli kuulnud majavanema sõnu, sest üle kõige oli ta kartnud, et oli poissi kuidagimoodi hirmutanud. See ei olnud neidisel sugugi plaanis olnud. Tegelikult ei meeldinud talle isegi enda saake hirmutada. Oli alati parem rünnata otse, kui mängida nende tunnetega. Tüdrukule ei meeldinud küll inimesed, aga samas ei tahtnud ta neile ka liiga teha. Mitte nii palju.

Kiirelt jõi tütarlaps järjekordse sõõmu enda pudelist ning pööras seejärel enda pilgu tagasi noormehele, keskendudes tolle südamelöökidele. Need muutusid rahulikumaks ning üle neidise sisemuse valdas tubli rahulolu. Kõige hullem oli nüüdseks möödas.

Slytherinlase sõnade peale noogutas Delilah ettevaatlikult, vaadates silmanurgast James'i. "Ma muutusin vampiiriks 1940dal aastal, kui ma haiglas suremas olin. Mul oli leukeemia," lausus neidis viimaks. Tal polnud midagi enda eluloo rääkimise vastu. Tegelikult oli väga hea end viimaks tühjaks rääkida ning lõpetada enda varjamise. Oli raske pidevalt vabandusi leida, miks tegi ta seda ja teist ja kolmandat. "Nii et tegelikult oled sa väga hea ennustaja, Cian," tuletas tütarlaps noormehele veelkord meelde, hakates vaikselt naerma.

[Cian James Harlan]

Cian rüüpas paar lonksu oma pudelist ning silmitses Delilah'it. "Vampiiriks muutumine siis päästis su?" küsis noormees. Hetkel ei mõelnud ta üldse selle peale, kes neiu vampiiriks oli teinud ja mis põhjustel. Pigem jäi mulje, et keegi oli tahtnud ta praegust majakaaslast millegipärast aidata. Vampiir olemine võis tunduda kui needus, kuid ilma selleta ei oleks Cian Delilah'it kunagi isegi kohanud. Nende eludel oli seitsekümmend ja enamgi aastat vahet. Veel üritas James sellele mitte mõelda. Kõike, mida neiu näinud ja kogenud oli, oli väga raske hoomata.

Slytherinlane turtsatas korraks, kui ta vestluskaaslane mainis Ciani arust seljataha jäänud katastroofilist ennustamise tundi. "Jah. Peaksin endale vist sellel alal ameti leidma," ütles ta kergelt sarkastiliselt, kuna ta isegi ei uskunud, et tal võiks kunagi ennustamisega lähedasemaid kokkupuuteid olla.

"Kuidas oled sa suutnud üldse nii kaua varjatuna elada?" küsis noormees varsti. Ta oleks tahtnud veel teada, kuidas suudab neiu enda verehimu taltsutada ning kuidas hoiab ta end Sigatüükas kontrolli all, kuid millegipärast ei tulnud need küsimused üle ta huulte. Võib-olla ei tahtnud ta korraga liiga palju pärida, kuid võib-olla ei tahtnud ta kuulda vastuseid.

[Samara Soul]

Del noogutas mõtlikult majakaaslase küsimuse peale, ise seejuures enda nimetissõrmega üle pudelikaela siludes. Selline automaatne tegevus, mida ta ise tähelegi ei pannud."Kui Victoria poleks mind muundanud, oleks ma seal sõdurite juures surnud. Kusjuures ma ei tea endiselt, miks ta seda teinud oli, sest usu mind - ta ei ole südamlik. Ma kaldun arvama, et tal oli lihtsalt igav," lausus neidis õlgu kehitades. Ta austas naist enda loojana väga, kuid viimasel ajal oli nende vahel olnud pingeid. Nimelt kaldus Delilah arvama, et Victoria kõigest kasutab teda ära - enda spioonina näiteks. Tüdruk oli kuulnud, et Victoria rääkis temast halba taga. Asju halvustaval toonil.

Tütarlaps naeris vaikselt noormehe sarkasmi peale. Slytherinlased, mis siin muud öelda on. Kuid rohkem ta seda teemat ei puudutanud, olgugi, et Cian oleks võib-olla tõepoolest ennustamise karjääri peale mõtlema hakkama, sest oli ju too kümme punkti slytherinile enda püüdluste tõttu juurde teeninud.


"See pole lihtne olnud. Esimesed kakskümmend aastat ei saanud ma isegi päevavalgel ringi liikuda. Mina ja Victoria reisisime Saksamaalt Prantsusmaale ning sealt edasi Inglismaale. Kolme aasta pärast on meil taaskord aeg liikuda ning ma arvan, et me lähme siis Ameerikasse, aga kes teab. Plaanid võivad muutuda," lausus ta mõtlikult. Talle oleks meeldinud Ameerika Ühendriikidesse minna, ära käia New Yorgis ning Las Vegases. "Kõige raskem on muidugi toitumine," pomises Delilah viimaks vaikselt, summutades enda viimase sõna pudelisuhu, mida ta enda huulte vastas hoidis, et juua.

[Cian James Harlan]

Cian vaatas Delilah'i käe liikumist ta pudelikaelal, keskendudes samal ajal tolle sõnadele. "Kas ta on väga kaua vampiir olnud?" küsis noormees seejärel. "See Victoria," lisas ta veel, kui oli teada saanud Delilah'i looja nime. Poiss ei olnud varem kunagi ühegi vampiiriga rääkinud, kuid talle tundus juba praegu, et nood olid kõige keerukamad olevused kogu maailmas. Sajandeid võivad nad elada ise muutumatuna, vaadates, kuidas kõik nende ümber muutub ning kõik, mis nende 'elu' ajal juhtub, mõjutab neid mitmeks järgnevaks sajandiks. Alati on nende minevikus seiku, mis on salajased ning tumedad. Jah. Vampiiride elu tundus olevat täis saladusi, valesid ning veel kõike muud.

Cian pilgutas paar korda silmi ning selle asemel, et kohe rääkima hakata, jõi ta eglaselt oma pudelist ühe lonksu. "Kolme aasta pärast?" küsis ta aeglaselt, justkui ootaks ta vastust, kuid enne, kui neiu midagi öelda oleks jõudnud, lisas ta:"Lähed sa lihtsalt ära?" Cian tõsis pilgu Delilah'i silmadele. Poiss kortsutas kergelt kulmu juba ainuüksi mõttest Victoriale. Miks pidi too tundmatu Delilah'i elu kontrollima? Tütarlaps oleks pidanud kõik maha jätma, mida ta siin olemise ajal saavutanud oli. Kõik sõbrad ning tuttavad. Kas tüdruk äkki tahtiski, et asjad liiga keeruliseks ei läheks. Kindlasti tahtis ta abi. Ei tahtnud üksinda olla.

James raputas kergelt pead, et oma mõtteid kõrvale heita. "Kuidas sa üldse toitud?" küsis slytherinlane majakaaslaselt. Poisi hääletooni oli siginenud kerge huvi. Seejärel ta muigas. "Kas selleks on mingid reeglid või..." alustas ta küsimust, jättes lõpu õhku rippuma. Ikka veel kergelt naeratades silmitses ta tütarlast enda vastas. Tahtmata jututeemasid liiga süngeks keerata päris ta:"Kui sa kedagi hammustad, kas too on ka kohe vampiir valmis?" Küsimus ei kõlanud just väga rõõmsameelsena, kuid sisaldas endas siiski kergemat tooni. Kui asi oleks nii, oleks arvatavasti vampiire nii palju, et varjata nad ennast ei suudaks. Samas ei teadnud Cian ka, kui palju Delilah talle kui tavalisele inimesele vampiiridest avaldada võib. Eriti Victoriast.

[Samara Soul]

Delilah'le meeldis, et Ciani poolt hakkas väga palju küsimusi tulema ning seda ju oligi tegelikult oodata. Vaevalt, et too iga päev vampiiridega kohtus ning neist nüüdseks kõike juba teadis. Millegi pärast aimas neidis, et oli võtnud noormehe vampiirisüütuse. "Kaua. Tuhandeid aastaid, enne viikingeid," lausus tütarlaps, mõeldes hetkeks sellele, et Christiani isa oli viiking olnud, kuid Victoria oli ta vampiiriks muutnud. Imelik mõelda, et mingit imeliku pidi olid nad Christianiga sugulased, sest tema isa ning Delilah olid muudetud ühe ja sama vampiiri poolt. Veider.

Neidis vaatas noormeest, oodates, et too enda mõtteid koguks ning seejärel järgnes eelmisele küsimus järgmine. Delilah ohkas sügavalt ning noogutas viimaks. Ta teadis, et tema edasised sõnad kõlavad ehk väga egoistlikult, kuid ta tõesti ei uskunud, et Inglismaal oli midagi või kedagi, mis või kes teda pärast kooli lõppu kinni hoiaks. Ta kannatab need kaks aastat Sigatüükas ära ning läheb siis, võttes inimestega suhtlemist nagu kogemust, mida kunagi meenutada. Ta ei tahtnud kellestki liialt hoolima hakata, sest ei soovinud pettuda, kuid paratamatult hakkas talle tunduma, et selleks oli juba liiga hilja. Olid nii mõnedki inimesed, kellega neidis oli lähedaseks saanud - James oli üks nendest. "Kuna Victoria on mu looja, pean ma tegema kõike, mis tema ütleb, kuni ta mu vabastab. Ma ei usu, et ta niipea seda teeks. Pealegi - mis mul ikka siin pärast Sigatüüka lõpetamist teha on?"

Tütarlaps rüüpas isegi paar sõõmu enda pudelist ning seejärel läks teema verele. Ainuüksi sellele mõtlemine pani tüdruku igemed valutama. Eksponeerivalt paljastas Delilah taaskord enda kihvad, särav naeratus näol, kuid ärev pilk pidevalt vaatamas, et keegi teine neid ei näeks. Koheselt olid kihvad ka kadunud. "Ei mingeid reegleid. Noh, muidugi pean tegema nii, et ohver ei mäletaks, et mingi vereimeja teda hammustas. On olemas võime, mis laseb vampiiridel inimesi unustama panna, aga ma ei ole seda enda jaoks korralikult ära õppinud, seega olen ma lihtsalt mälukustutamisloitsu kasutanud," lausus vampiiritar. "Kuid... Ma olen paaril korral ka tapnud. Näljast ning suutmatusest end kontrollida. See oli päris algul, kui mind alles muudeti ning ma ei suutnud end kontrollida. Nüüd sa vist mõistad, miks ma just Slytherinis olen, olgugi, et ma ei käitu päris tüüpilise ussina. Ma olen kiskja. Tapja, Cian."

Tütarlaps langetas esimest korda nukralt enda silmad. Talle meeldis olla vampiir, tõepoolest, kuid Ciani ees tundis ta häbi. Samas kui läks juba rääkimiseks, siis kavatses tüdruk noormehele kõik ära rääkida. Aitab varjamisest. "Ei," lausus ta viimaks natuke rõõmsamalt, tõstes enda pea ning vaadates enda siniste silmadega noormeest. "Selleks, et inimene vampiiriks muutuda saaks, tuleb tal surra nii, et vampiiri veri on tema süsteemis. Pärast nö. elluärkamist on tal vaja koheselt inimesest toituda, vastasel juhul ta sureb." Ta teadis, et räägib Cianile asju, mida ta ei tohiks kunagi ühelegi inimesele rääkida, aga ta tõesti usaldas noormeest ning talle meeldis enda iseloomuomadustest Jamesile rääkida. Nüüd sai noormees teda võtta sellisena nagu tüdruk oli ning Delilah ei pidanud midagi varjama või peitma.

[Cian James Harlan]

"See on päris kaua," nentis Cian, kui kuulis, et veel praegugi liigub ringi 'inimesi' või 'olevusi' kes on liikunud siin ringi juba viikingiaegadest. Noormees silmitses üsna pingsalt Delilah'it hetkel, kui too teatas, et peab tegema, mida Victoria ütleb. "Te olete vist tugevalt seotud," ütles ta. Seda ei saanud eitada. Kui vampiiridel asi juba niimoodi käis, siis tuli vaid loota, et Victoria neiu ükskord vabastab.

Kummaline helk silmis, vaatas Cian Delilah'i vampiirikihvu. Veel peale ninde kadumist, silmitses poiss neiu huuli. Üsna järsult tõstis ta pilgu tütarlapse silmadele. "Mälukustutamisloitsud on väga rasked, nagu ma kuulnud olen. Kui kaua sa võlukunstiga juba tegelenud oled?" Cian paistis isegi üllatunud, kui oma küsimuse esitas. Tõesti ei võinud teada, kui palju aega teine loitse ja muud värki harjutanud on.

"Ma loodan et ma sind kunagi välja ei vihasta ja sa mu mälu ei kustuta, või mind muudmoodi ära ei kaeta," ütles James ning naeris vaikselt. Seejärel rüüpas ta veel kord oma joogist. Slytherinlase näoilme ei muutunud, kui Delilah mainis tapmist. Poiss oli täiesti tavaline ning ikka veel kerge lõbustatud helk ei kadunud tema silmist. "Noh, mul on hea meel, et sa Slytherinis oled," ütles ta kindlalt.

"Oled sa proovinud kedagi vampiiriks muuta?" küsis noormees vaikselt, olemata isegi kindel et neiu teda kuulis. Aeglaselt rüüpas ta lonksu nüüd juba peaaegu tühjaks saavast pudelist. Noormees oli küll palju tuliviskit joonud, kuid nende jutuajamisel oli omamoodi kainestav mõju. Pealegi oli tal suur alkoholitaluvus. Ta jäi oma vestluskaaslast silmitsema.

[Samara Soul]

Delilah rüüpas mõtlikult enda tuliviskit ning noogutas noormehe sõnade peale. Ta kujutas alati Christiani isa viikingina ette, kuid ta ei suutnud. Too oli nii viisakas ja kena - tõeline vampiir -, kuid viikingid olid olnud ju nagu barbarid. Metslased. Tüdruk naeris vaikselt ning helisevalt enese mõtete peale, vaadates viimaks natuke vabandava pilguga Cianit. Ta poleks soovinud, et noormees oleks hakanud arvama, et tüdruk tolle peale naerab, sest seda ei oleks neidis kunagi teinud. Cian oli üks tema lähedasemaid ning ainsamaid sõpru.

"Oleme. Mõnikord on see halb, mõnikord hea. Halb siis, kui ma ei nõustu Victoriaga, sest isegi sel juhul ma lihtsalt pean teda austama. Aga hea sellepärast, et ma ei tunne end nii üksildaselt," lausus neidis. Ta tundis end siiski üksildasena, kuid nüüdseks oli ta juba harjunud selle ideega. Ta pidi olema terve igaviku üksi, eriti veel pärast Sigatüüka lõpetamist. Vaevalt, et ta kellegagi enda praegustest sõpradest pärast kooli veel suhtleb või neid näeb.

Noormees esitas aina rohkem küsimusi ning tüdruk pidi enda mällu need punktidena kirja panema, et ta need ära ei kustutaks. "Kui ma olin üksteist ning veel inimene, sain ma Sigatüükast kirja, kuid mul ei olnud finantsiliselt võimalik sinna õppima minna. Kui ma olin juba piisavalt vana, et võlukunsti kasutada, hakkasin ma iseseisvalt kodus harjutama, kuid ma jõudsin seda väga lühikest aega teha, sest pärast seda mind muudeti ning siis pidin ma rohkem enda kohanemisega tegelema. Mõned kuud enne Sigatüükasse asumist otsisin vanad õpikud üles ning harjutasin natuke ning pärast seda otsustasin tagasi Sigatüükasse tulla. Beauxbatonis ei ole ma kunagi õppinud, olgugi, et ma seda ütlesin. Ma ütlen seda paljudele, kes mind ei tunne ja kes küsivad, kust ma pärit olen," lausus ta seejärel taaskord vabandades. Ta lootis, et noormees tüdruku peale pahane ei ole, kuid tol hetkel ei olnud neidisel tõesti muud võimalust, kui kõigile öelda, et on pärit tütarlaste võlukoolist. Nii sai ka Sigatüüka direktoriga kokku lepitud.

"Pole plaaniski. Sa oled mu sõber, Cian," lausus tüdruk, mõeldes enda sõnu tõsiselt. Tema silmad lõid särama ning hetkeks enda käe välja sirutanud, puudutas ta jällegi enda sõrmedega noormehe kätt. See kestis nõnda mõned sekundid ning viimaks liikus see tagasi ümber pudelikaela. "Miks hea meel?" päris ta viimaks kulme kergitades ning noormeest vaadeldes.

"Ei," lausus Delilah õrnalt pead raputades. Ta ei teadnud, kas rääkida noormehele, et tal on plaan kunagi poolvampiir Christian täiesti vampiiriks muuta, või mitte. Sest see asi ei olnud veel kindel. Kõigest idee, sest ka poisi isa oli vampiir ning võib-olla oleks too rohkem temaga koos olla tahtnud. "Ma õpin ise alles enda eluga kohanema ning iseendaga hakkama saada. Ma tahaks veel natuke oodata," lausus tütarlaps naeratades. "Mis siis? Tahad ka vampiiriks saada? Usu mind, sellel on päris palju eeliseid. Kõik on eelisteks, kui enda verejanu taltsutama õppida," sõnas ta viimaks muiates. Ta ei hakanud hetkel majakaaslasele näitama kõiki vampiiride tugevaid külgi, sest kõrtsmik võis iga kell tagasi tulla, kuid tal ei olnud midagi selle vastu, et noormehele neid kunagi näidata.

[Cian James Harlan]

Cian silmitses Delilah'it kui too rääkis ja paljastas talle selliseid saladusi, mida paljud mitte kunagi teada ei oleks saanud. Noormehel ei olnud midagi selle vastu, et neiu talle algul oma kooli kohta valetanud oli. Muid loogilisi seletusi ei olekski võimalik välja mõelda. Vähemalt olid tema valed korralikult paigas. Kui tekiks mingi moment, kus ta peab kiiresti midagi enda kohta rääkima, siis oli neiul alati valmis asi, mida öelda ning mille juurde kindlaks jääda. Isegi eluohtlikes momentides. Kas vampiiridel üldse on eluohtlikke momente?

Ciani pilk vilksatas korraks Delilah'i sõrmede poole, kui too nendega tema kätt oli puudutanud. Vampiiri puudutus oli ikka väga imelik tunne. Pealegi nägi neiu inimestest väheke võib-olla ilusamgi välja ning tahtmatult tegi poisi süda teadmata põhjustel imeväikese jõnksu. Võib-olla oli asi hilises tunnis või tarbitud alkoholikoguses.

"Olgem ausad. Kui sa ei oleks Slytherinis, siis võib-olla me ei olekski kunagi rääkima hakanud," ütles noormees selgitavalt. Ta oleks küll kahetsenud, kui ei oleks kunagi Delilah'iga suhtlema hakanud. Poiss ei olnud üldse mõelnud, et tal on selle üle hea meel, et Delilah kunagi kedagi tapnud on. Cian naeratas kergelt. Kogu tema suguvõsa oli ikkagi Slytherini majas olnud ning poiss oli vägagi teadlik selle ja teiste majade vahelisest vaenust. Kuna oli sellest väga palju kodus kuulnud, oli ka temal esimestel aastatel olnud väike eelarvamus. Siiski sai ta sellisest tavapärasest slytherinlaste ennasttäis suhtumisest üle. Üheks põhjuseks oli see, et oli väiksena elanud Koreas, kus kultuur ja inimeste vaatepilt olid väga teistsugused ning seejärel oma vanematest eemal selliste sugulaste juures, kes olid teiste majade suhtes väheke sallivamad.

"Mina, ja vampiiriks?" küsis Cian isegi naerma hakates. "Oh jaa, loomulikult," ütles ta ning ikka veel üsna valjusti naerdes tõmbas ta ühe sõrmega oma kraed paari imeväikse millimeetri võrra eemale, et paljastada oma kaela. Seejärel võttis ta oma käe kohe ära. Esiteks oli ta seda kõike mõelnud loomulikult naljana ning pealegi oleks vampiiritar võinud end ebamugavalt tunda. Nüüd puudutas James korra oma sõrmedega tögavalt Delilah'i kätt ning naeratas talle otsa vaadates.

[Samara Soul]

Delilah ei olnud enda esimesel päeval Sigatüükas arugi saanud, miks gryffindorlased ning slytherinlased üksteist niivõrd palju vihkasid. Okei, vihkamine oli antud hetkel ehk liigagi tugev sõna, kuid nad tõesti ei sallinud üksteist. Tüdruk mäletas endiselt Alicia näoilmet, kui Del oli talle öelnud, mis majja ta sattunud oli. Tüdrukul oli selline ilme olnud nagu oleks ta just jämepipart puruks hammustanud.

Vampiiritar hingas sügavalt sisse ning ta noogutas viimaks. Ta oleks kindlasti ka siis Cianiga suhtlema hakanud, kui nad oleks erinevates majades olnud, kuid siis oleks suurem küsimus olnud see, kuidas nad oleks üldse rääkima sattunud. Tunnis oleks nad kindlasti vilksamisi kohtunud, kuid nad poleks kunagi ehk sõpradeks saanud nagu praegu. Isegi väga headeks sõpradeks, sest peale Christiani oli Cian ainus, keda Delilah usaldas (kui Victoria välja arvata). Christianist sai Delilah aru, sest too oli ju poolvampiir ning temaga sai neidis arutada asju, mida inimestega ei saanud, kuid Cian oli ju tavaline inimene! Ometi tundis tüdruk end temaga nii vabalt. Ta tundis, et noormeest annab usaldada. Miski tolle silmades ütles seda tüdrukule, kui Mag neid vaatama jäi. Need olid põhjatud ning ilusad.

Slytherinlane võpatas kergelt ning lõi enda silmad alla, kui oli aru saanud, et oli noormeest liiga kauaks vaatama jäänud. Tundus, justkui vampiir punastaks kergelt, kuid see oli võimatu. Tegelikult oli kõrtsmik nende lähedal asuvas kaminas tule viimaks tekitanud. Ilmselt arvas too, et kahel slytherinlasel võib külm olla. Noh, ilm oli üsna jahe ning vihma kallas endiselt. Tüüpiline Inglismaa ilm.
Delilah vaatas korraks kõrtsmiku, kes oli eikusagilt ilmunud ning kaminasse nüüd puuhalge juurde pani kui Cian neidise tähelepanu taaskord endale suutis võita. Tüdruk naeratas natuke hapult. Cian oleks tore vampiir olnud, kuid samas ei hakanud Delilah kedagi muutma selleks, et endale igavest seltskonda pakkuda. Cian ei tahtnud vampiiriks saada ning tüdrukul polnud selle vastu midagi. "Anna teada, kui meelt muudad," naljatas Delilah viimaks kuni tema ilme tõsines taaskord.

Neelatanud korraks, sirutas Delilah enda sõrmed James'i poole, puudutades enda sõrmeotstega tema omi. Seda tehes tundus tüdrukule, justkui läbiks tema selgroogu mingi elektrijutt. Tüdruk tundis end justkui tulisel sütel. "Nii kummaline," lausus neidis tasa, vaadates enda läikivate silmadega noormehele otsa. "Sa oled nii soe. Võrreldes minuga," lausus ta ning taaskord tundis ta end natuke halvasti sellepärast, et tema keha on külm kui jää. Aeglaselt tõmbas Delilah enda käe tagasi, kuid see jäi endiselt lauale lebama.

[Cian James Harlan]

Tegelikult ei olnud Cian väga mõelnudki, mis oleks siis saanud, kui ta tegelikult ka oleks kaalunud vampiiriks saamist. Võib-olla ei olekski selline muutumine nii hull olnud. Kui ta asja läbi mõtleks ning mingi hullumeelsuse või läbimõelduse ajel tahakski vampiiriks saada, siis kas Delilah oleks seda tõepoolest teinud. Ta vampiiriks muutnud? Praegu olid majakaaslased Seapea kõrtsis ning ka natuke, või isegi üsna palju, tuliviskit joonud ning kindlasti ei olnud nende mõtlemine kõige selgem. Võib-olla ei mõelnud ka Delilah oma pakkumist tõsiselt.

Noormees otsestas need mõtted tänaseks kõrvale heita, kuna need ähvardasid juba tema pead valutama panna. Väga kiirelt suutis Cian muudele asjadele mõelda, kui avastas, et tütarlaps talle otse silma vaatab. Miski hoidis Jamesi oma tumedaid silmi pilgutamast, justkui ei tahaks ta nende silmsidet katkestada, kuid samas üritas miski poisi mõtetes endast märku anda. Cian tundis isegi kergendust, kui Delilah mujale vaatas.

Jamesil oli sel õhtul millegipärast väga raske oma ümbrusele tähelepanu pöörata. Slytherinlane ei pannud isegi seda tähele, et kõrtsmik oli tule alla teinud ning samuti ei tundnud ta sooja valgust, mis kõrtsitoas levima oli hakanud. Kui Delilah õhtu jooksul juba mitmendat korda tema käe vastu läks, tekitas see poisis jällegi veidra tunde. Neiu käsi oli küll väga külm, kuid koht, mille vastu neiu oli läinud, tundus olevat tuline. Cian hoidis veel tükk aega pilgu neidise käel. Tütarlapse nahk oli väga heledat värvi.

Millegipärast oli Cianil raske leida sõnu. Kohe kuidagi osanud ta neiule vestluse jätkamiseks midagi öelda. Miski oli justkui muutunud ning noormees pidi oma kätt väheke liigutama, veendumaks, et kõik ikka normaalne oli. Noormees tõstis pilgu, "Tegelikult oled sa üsna kuum," ütles ta üsna kõhklevalt. Teadmata, kas tema öeldud lause tundus Delilah'le väga lolli naljana, toetas ta oma selja vastu toolileeni ning vältis tüdrukule otsa vaatamist. Cian oleks pea-aegu punastanud, kuid seda ta siiski ei teinud. Noormees ei olnud väga häbelik ning harva tundis ta suurt piinlikust. Praegune olukord oli lihtsalt teistsugune. Kunagi ei olnud poiss ka niimoodi ühe tüdrukuga peaaegu et öösel kõrtsis istunud.

[Samara Soul]

Delilah jälgis natuke mureliku pilguga majakaaslast, sest too tundus natuke segaduses olevat. Või siis purjus. See oli esimene kord kui nad Cianiga kuskil väljaspool kooli olid olnud ning nad ei olnud kunagi koos purjus olnud. Oh jaa, Delilah oli purjus! Mitte nüüd nii purjus, et ta poleks aru saanud, mida ta teeb või suust välja ajab, kuid ta oli julgem kui muidu ning ta tõepoolest usaldas noormeest enda vastas. Seetõttu lootiski ta, et Cian veel ära ei lähe, isegi, kui olukord tõepoolest tolle jaoks liialt kummaliseks muutuma hakkas.

Kui tüdruk aga slytherinlase sõnu kuulis, nõjatus ka Mag nõutult vastu tooli seljatuge ning vaatas jahmunud näoga noormehele otsa. Sellegi poolest lõid tüdruku silmad särama ning ta naeratas viimaks laialt, lüües pilgu maha. Ükskõik, kas jutt oli tütarlapse temperatuurist või millestki muust, kõlas see siiski toredalt. Tütarlaps oli juba pikka aega elanud ideega, et on külm nagu koolnu. "Sina oled kuumem," pomises vampiiritar mokaotsast, rüübates enda jooki ning eirates noormehe pilku. Tal oli natuke piinlik. Õigemini tüdruk oli natuke häbelik ning viimaks ta hakkas endamisi itsitama. "Vabandust," lausus ta viimaks pudelit lauale asetades ning lõbusalt noormeest silmitsedes.

"Aga mina ja kuum? Sa oled natuke purjus lihtsalt, ehk?" Tütarlaps muigas leebelt, mis võis tähendada seda, et tal polnud midagi noormehe mittekõigekainema oleku peale. Nad olid majakaaslased ning eelkõige sõbrad ning kui üksteise avameelsuse tekitas alkohol, siis antud hetkel ei olnud neidisel selle vastu midagi. Peaasi, et James end täielikult kasti ei plaaninud juua, sest see oleks olnud natuke ighav ning samas ka pettumust valmistav. "Cian," alustas Delilah viimaks taaskord, nõjatudes end lõuaga vastu peopesa, silmitsedes õrna huviga asiaati, "miks sa teistega eriti ei suhtle?"

Küsimus oli olnud spontaanne, kuid puhtalt uudishimu. Tüdruk ei mõelnud midagi halba, sest tegelikult oli ta pidevalt kaalutlenud selle üle, miks tema ise teistest eraldi hoidis, kuid tema põhjus oli siililegi selge. Kuid mis oli Ciani põhjus? Sellest oli neiu juba aru saanud, et too oli täiesti teistsugune noormees, kuid vaevalt, et toda oli Slytherini sõõlatud ainult seetõttu, et tema perekond seal käinud oli.