Ohtlik aeg

[Samara Soul]

Järjekordne nädalavahetus, mil oli aeg Siganurme külastada. Delilah oli koos enda maja õpilastega külla tulnud, kuid teised olid ekslikult kuskile ära kadunud, kes Mesinäppu, kes Zonkosse, kuid õhtuhämaruses olid igatahes kõik kadunud. See sobis vampiiritarile, sest seda vähem pidi ta teistele midagi selgitama ning ta sai üksi omi asju ajada ehk toituda.

Tütarlaps oli oodanud kuni päike loojub ning seejärel varjudest välja astunud. Ta kandis ka seekord liibuvat minikleiti, seekord oli see aga lumivalge. Jalas kandis ta kaheteistkümne sentimeetrilisi kontsakingi, millega tavalistel bimbodel oli raske kõndida ning ümber neidise õlgade oli must nahktagi, mille õlaosad olid needitatud. Tüdruku porgandpunased juuksed lainetasid tema õlgadel, kui ta nõtkel sammul mööda Siganurme küla kõndis ning aeg-ajalt vilksamisi purjus inimeste poole vaatas. Ei, ta ei soovinud verd, kus oli alkoholisisaldus sees. Mida puhtam oli veri, seda paremini tema end tundis ning muu vampiiritari jaoks ei lugenudki.

Oh seda ebaõnne - Kolmes Luuas polnud ainsamatki kainet inimest ning samuti ei olnud seal vaba lauda, mille taha istuda. Kuid oli üks koht, kus Delilah polnud veel kunagi käinud ning see oli Seapea kõrts. Muidugi oli ta selle kohta ainult halba kuulnud, kuid oli üks asi, mis neidisele meeldis - seal käis üüratult vähe rahvast ning võis olla, et just selles vaikses kohas leiab neidis kellegi, kellesse hiljem enda kihvad lüüa.

Enda suuna slytherinlane sinnapoole võttiski ning jõudnud viimaks väikse uberiku maja juurde, köhatas neidis. Hurtsik oli talle meeldinud, olgugi, et tänu Zedile ei olnud ta seal korralikult ringi vaadata jõudnud. Äkki meeldib talle Seapea ka, olgugi, et see on räpane? Eks saame teada. Tütarlaps avas krigiseva ukse ning astus sisse. "Tere?" küsis Delilah silmi pingutades. Tuba oli väga hämar. Kaminas ei põlenud tuld ning aknalaual oli kokku ainult kolm küünalt. Magdalena eeldas, et nad on suletud ning ta hakkas juba lahkuma, kui järsku miski tema käest tugevalt kinni võttis. "Tulge edasi," sosistas tasane hääl. See oli baarmen, kes oli ilmselgelt meeleheitel. "Te olete avatud?" päris vampiiritar ning vastuseks sai ta noogutuse ning kusjuures täiesti puhta klaasi. See meeldis tüdrukule. Väike viski enne verejoomist oli mõnus. Ta telliski ühe Tuliviski ning suundus sellega akna juurde, kus küünlad põlesid. Ta ei olnud küll sooja armastaja, aga talle meeldis vaadata pimedaid tänavaid ning inimesi, kes aknast möödusid. Sellisel kellaajal ei olnud neid aga palju.

Vaikse ohkega avas neidis enda viskipudeli ning võttis sellest enne ühe lonksu, enne, kui ta selle sisu klaasi kallas.


ot. Teema kinni.

[Cian James Harlan]

Oli küll nädalavahetus, kõik õpilased olid Siganurme peale laiali läinud, kuid nüüd hakkas ikkagi õhtu kätte jõudma. Enamik nooremaid õpilasi oli juba koolimajja naasnud või korjasid kokku ostetud asjad ning hakkasid väikestes pundikestes Sigatüüka poole sammuma. Cian oli ühes teistega päeval Siganurme läinud, kuid tegelikult ei olnud tal mingit tahtmist minna sellistesse populaarsetesse kohtadesse nagu Mesinäpp või Kolm Luuda, mis olid alati ülerahvastatud ja lärmakad.

Enamus päevast oli Cian veetnud raamatupoes, kust ta lõpuks siiski vaid ühe loetava raamatu leidis. Täiesti mõttetu käik. Mõtles noormees kergelt pahuralt. Poisil oli tunne, justkui oleks ta terve päeva raisku lasknud ning samas kadus tal igasugune tahtmine koolimajja minna. Ümbrust eriti tähele panemata, jalutas ta kiirelt tühjenevatel tänavatel.

Peagi avastas James end Seapea kõrtsi juurest. Olles hetke ühe akna juures seisatanud ning aknast paistva valguse järgi veendunud, et kõrts on lahti, kõndis ta ukseni ning astus hämarasse kõrtsituppa. Väljas oli valgem olnud kui majas sees ning Cianil oli algul raske pimedusega kohaneda. Kui ta aga edasi kõndis ning korraks leti äärde seisma jäi, suutis ta lõpuks ümbrusest ka aru saada. "Üks tuliviski, palun," ütles noormees kõrtsmikule ning saatis pilgu üle Seapeas olevate inimeste.

Nähes akna all istumas Delilah't oli Cian meeldivalt üllatunud. Võib-olla suudab tüdruk tal tuju paremaks teha. Võtnud tuliviski letilt, kõndis ta akna all oleva laua juurde ning istus Delilah'i vastas olevale toolile. "Väga üllatav on sind siit leida," ütles ta neiule. Asetanud tuliviski ja ostetud raamatu lauale, saatis ta majakaaslasele kerge naeratuse. Ega ta tüdrukust midagi ei teadnud, kuid enne ei olnud ta arvanud, et teine sellises kohas aega võiks veeta.

[Samara Soul]

Delilah hammustas kergelt enda huult, aeg-ajalt pilke aknast välja viies. Nope, ainult purjus tüükalised võlurid. Tegelikult ei olnudki tänavatel enam ühtki noort näha ning neidis täna õnne, et Seapea oli lahti olnud ning nad pakkusid jooki, mis ainsana neidise verejanu leevendas. Tuliviski. See oli küll kõrvetav ning tekkis vampiiritarile tunde, justkui põletaks keegi tema jäist sisemust, kuid samas see oli ka ainus, mis teda joobesse olekusse viis ning enda mured unustama pani. Tütarlaps tundis end kergelt joobesolekus alati palju mugavamalt ning samas ka avameelsemalt. Mitte, et ta kõigile oleks latranud, et ta vampiir on, kuid tavaliselt ignoreeris vampiiritar inimeste seltskonda. Talle ei meeldinud eriti väetid ning endast nõrgemad isikud, kuid purjuspeaga võis ta selle unustada. Pealegi, ta ei oksendanud kunagi ning ta polnud kunagi pohmelli tundnud. Hea on olla vampiir!

Tütarlaps oli vahepeal püsti tõusnud ning leti äärest laupäevase "Päevaprohveti" toonid ning nüüd oli ta seda lugema asunud. Pärast Voldemorti surma ei olnud selles ajalehes enam midagi normaalset ega huvitavat lugeda. Kellelgil polnud ju õrna aimugi, et surmasööjad endiselt tegutsesid, isegi mitte Delilah'l, olgugi, et ta ise ühega suhtles.

Mõne hetke pärast avanes aga Seapea nagisev uks ning tüdruk mõtles, et keegi peaks uksehinged ära õlitama. Nähes aga, kes kõrtsi sisenes, lükkas tüdruk ajalehe koheselt kõrvale ning ta viipas majakaaslasele käega, andmaks märku, et too tüdrukule seltsi tuleks. Cian oli tegelikult ainus slytherinlane, kelle vastu polnud vampiiritaril midagi. Too polnud lärmakas ning tähelepanuvajadustega nagu mõni. Cianiga sai tegelikult ka mõistlikult rääkida, samas mõistis too nalja ning tögamist. Noormees oli üks nendest, kellest Mag kunagi ei toituks, sest ta oli juba ammu andnud endale ja direktorile lubaduse, et süütuid ta ei puudu ning tegelikult ei saanud ta üldse aru, mida James Slytherini majas tegi. Võib-olla oli ta väiksena paras võrukael olnud, kuid nüüd oli too... armas.

"Sindki," lausus vampiiritar laialt naeratades, hoides enda siniseid silmi ainiti noormehel. "Mis sind sellisesse kohta toob?" päris ta. Ilmnselt oli ka Cian koos teiste slytherinlastega päeval Siganurme tulnud, aga Seapea? Tütarlaps heitis korraks kiire pilgu noormehe joogivaliku suunas ning muigas endamisi. Tõotas tulla huvitav õhtu.

[Cian James Harlan]

"Tahes tahtmata jääb mulle mulje, et sa üritad vastusest kõrvale hiilida," ütles Cian kergelt muiates, kuid siiski mitte halvas mõttes. Tegelikult ei olnudki vastus talle eriti oluline. Pigem huvitas teda seltskond ning see oli tänasel õhtul hea. Endapoolseks vastuseks tegi noormes käega vaid kergelt tõrjuva liigutuse, väljendamaks, et tuleku taga on pikk lugu.

Slytherinlane vaatas korraks Delilah'i siniseid silmi ning siis langes tema pilk tolle joogile. "Ja jällegi ei suuda ma uskuda, mida näen," ütles ta. Seapea oli küll koht, kust ükskõik millises vanuses või klassis õpilased või täiskasvanud võisid kõike tellida, kuid enamasti oli sinna tulevatel inimestel sama mõte - juua tuliviskit või veel midagi kangemat. Poiss tõmbas korraks käega läbi juuste ning võttis siis lonksu oma joogist. "Oled siin juba pikemat aega?" küsis ta teadmata, kas neiu oli juba midagi varemalt joonud või mitte. Huvitav oleks teist purjus peaga näha. Võib-olla on neiu siis avameelsem.

"Tegelikult tahtsin ma küsida," alustas poiss,"varemalt sa ju Sigatüükas ei käinud?" Cian ei olnud Delilah't varematel aastatel kordagi näinud. Järele mõeldes oli poisil sellest isegi kahju. Oleks olnud tore, kui ta oleks kõik oma Sigatüükas veedetud aastad kedagi nii normaalset ja toredat tundnud, kellega oleks saanud toredalt aega veeta. Siiamaani oli ta ka Slytherinlaste hulgas üsna eraklik olnud.

[Samara Soul]

Delilah muigas vaikselt, kuid tundus, et Cian isegi parem polnud. Ju nad mõlemad olid Seapeasse tulnud samal eesmärgil, kuid tütarlapse eesmärk oli olnud eelkõige see, et aknast näha kedagi, kellest täna õhtul toituda. Kuid sellist isikut, keda kõlbaks natuke traumeerida, ei olnud neidis veel kohanud ning nüüd ta enam sellele ei mõelnud ka. Ta ei pööranud sellele aknale enam tähelepanu ning niipalju kui ta aru sai, oli väljas nüüdseks juba vihma ka ladinal sadama hakanud, mis tähendas vaid üht - nad olid Cianiga Seapeas lõksus. Kõrtsmik oli plekkämbri ühte nurka pannud, kust katus lekkis ning vihma sealt sisse sadas. Tüdruk lootis vaid, et see katus neile peale ei varise, kuid ta oli üsnagi kindel, et nii nagu Hurtsik püsis tänu loitsudele koos, oli sama asi Seapeaga. Sest kõik seal kopitas ning nagises, lagunes koost. Tüdrukul polnud aimugi, kui mädanenud võisid olla need palgid, mis seda katust koos hoidsid.

"Sa ise jood ka Tuliviskit, härra vaikne ning tagasihoidlik," lausus tütarlaps lõbusalt. Ta oli tõepoolest hoopis teistsugune, kui koolis. Vahel tundus Delilah'le, et teda peeti friigiks, kuid ta oli üsnagi harjunud sellega. Kahekümnenda sajandi algul, mis tüdruk oli veel inimene olnud, oli ta olnud kõigest tavaline tüdruk punaste juuste ning paari tedretähniga ning teda noriti kõikvõimalikel viisidel. Ning kuna ta õppis lugema ning kirjutama mitte varem kui tiinekaeas, siis noriti teda veelgi rohkem. Sigatüükas ei julgenud keegi tüdrukule midagi välja öelda, kuid neidis teadis, et teised slytherinlased rääkisid teda taga, sest ta ei olnud lärmakas, ei kiusanud hufflepufflasi ning suhtles Aliciaga, kes käis ju Gryffindori majas. Neidisele oli meenunud, et isegi Cian oli teda korra taimeteaduses imelikul pilgul seepärast vaadanud.

Delilah raputas pead. "Mingi viisteist minutit vist ning nagu ma aru saan, tegin ma õieti, et siia tulin. Vihma kätte ei oleks tahtnud jääda ning sa oled ju ka siin," lausus neidis enda kõige armsamat naeratust esile tuues. Ta lükkas kiire käeviipega enda esiletikkuva juuksesalgu silmilt ning rüüpas seejärel mõned sõõmud enda joogist, mille peale ta enda nina kributas. Küll oli kange! Aga samas nii hea. "Ei, ma õppisin Beauxbatonsis," ütles ta liiga kiirelt, tõmmates sõõmu Tuliviskit endale kurku, mille peale vampiir köhima hakkas. Kui tavaliselt muutus inimeste nägu köhides punaseks, siis tüdruku oma muutus veelgi kahvatumaks. "Vabandust," lausus ta sügavalt sisse hingates ning seejärel naerma hakates. "Aga ma tulin sealt ära, sest mulle ei meeldinud seal. Kari naisi koos pole minu cup of tea, Cian." Igaüks teadis ütlust, et kaks kokka ei mahtunud ühte kööki ära.

[Cian James Harlan]

Poiss naeris vaikselt. Härra vaikne ja tagasihoidlik. Hah. Tõesti pakkus Delilah väga huvitavat seltskonda. Poiss vaatas Delilah'le otse silma ning jõi oma tuliviskipudeli peaaegu et poolenisti tühjaks. Joogi kangusest siiski nina kirtsutades, oleks ka tema pea et köhima hakanud. Hetkeks rääkimisvõimetu, suutis Cian vaid noogutada. "Täielik telepaatia, et ma just siia otsustasin paar hetke enne vihma sisse sadada," ütles ta. Seejärel ta muigas korraks ning kuulatas tihedat vihmasadu akna taga.

Murelikult jälgis James, kuidas Delilah' joogi kurku tõmbas. Tõstnud juba käe, et neiule selja peale koputada, märkas ta tolle veidrat reaktsiooni köhimisele. Midagi oli selles tüdrukus kindlasti teistmoodi, kui peaks olema. Enne, kui noormees sellele teemale pikemalt mõelda jõudis, oli majakaaslane köhimisest juba taastunud ning poiss langetas käe. Hajameelselt jäi ta oma ostetud raamatu kaant näppima, kuid siis jõudsid talle kohale tütarlapse sõnad.

"Niiet, põhimõtteliselt tulid sa Sigatüükasse endale meest otsima," ütles ta justkui oleks see fakt. Poiss oli Beauxbatonsist vaid lugusid kuulnud, kuid ta teadis, et see on tüdrukute kool. Jook oli Cianile juba kergelt mõjuma hakanud. Noormees oli tuliviski kangust üsna korralikult alahinnanud. Tavaliselt oli ta alkoholiga väga vastupidav. Lõbusa tulukesega silmis vaatas ta uuesti majakaaslasele otsa, jälgides tolle reaktsiooni.

[Samara Soul]

Neidis naeratas endamisi ning noogutas nõustuvalt. Ta ei oleks ettegi kujutanud jalutuskäiku sellise ilmaga. Sigatüügas oli veel üsna kaugel ka ning näljase ja märjana oleks tüdruk väga pahane olnud. Lisaks need kontsad ei olnud mõeldud selleks, et nendega porilompides tatsata. Liiga kallid. Mitmekümne elatud aasta jooksul oli neidisel raha kogunenud küll, kuid see ei täendanud, et ta seda tuulde loobiks. Tegelikult oli tüdruk väga säästlik. Nimelt ei olnud ta veel endale ühtki oma elamist soetanud, ei ühtki autot ega muud asja. Tal ei olnud neid asju vaja. Praegu elas ta Victoria majas ning naist seal enamasti niikuinii ei olnud. Tal oli seal alati Joaqin - veredoonor, kes oli vabatahtlikult Delilah'i toiteallikaks. Ning sel ajal, kui tüdruk oli Sigatüükas, sai noormees end kenasti koguda ning maja eest hoolitseda. Suurepärane.

Delilah pööras enda pilgu Ciani käele, mis oli õhku tõusnud ning mis koheselt raamatukaant näppis. Seejärel vaatas ta seda raamatut lähemalt, kuid ei hakanud pärima, millise teosega tegu oli. Hetkel oli tähtsamaidki asju - slytherinlane tema vastas.

Neidis vaatas Ciani pooltühja pudelit ning kergitas jahmunult kulme. Ja ta arvas, et tema suudab nii kanget jooki kiiresti ära juua. Cian oli ilmselgelt täis üllatusi ning need kõik meeldisid tüdrukule. Ta rüüpas ka enda pudelist pool ära ning tegi imeliku ning naljakat nägu joogi kanguse ning maitse peale, kuid kui ta oli viimaks suutäie suutnud alla neelata, naeratas ta nii, justkui oleks ta millegi auväärsega hakkama saanud. Ning siis ütles Cian seda, mis tüdruku veelgi rohkem naerma pani. Kui irooniline! Delilah ei olnud kunagi ühegi mehega füüsilises kontaktiski olnud ning ta ei teadnud, mida meestest arvata või neist loota. Noh, viimasel ajal oli ta teada saanud paari asja, kuid ta üritas seda ebameeldivat seiklust unustada.

"Oh jaa, väga! Ja näed, leidsingi," lausus ta naeratades, asetades teatraalse žestiga enda külma käe Ciani soojale, pigistades seda nii õrnalt, kui sai. Ta ei tahtnud noormehe kätt ära murda. Viimaks ta aga turtsatas enda kätt eemaldades ning ta vaatas tõsisema ilmega noormehele otsa. "Usu või mitte, aga ma tulin siia õppima ning mehed ning üleüldse armastus kui selline on kõige väiksem asi mu peas." Ta naeratas natuke nukralt ning rüüpas veel ühe sõõmu enda joogist. Tal polnud vist kunagi ükski pudel nii ruttu tühjenenud.

[Cian James Harlan]

Esimest korda peale saabumist vaatas Cian korralikult Delilah'i riietust. Noormees ei teadnud, kas see on tüdruku puhul enda üles löömine või olid need talle tavalisteks riieteks Siganurmes ühe jalutuskäigu tegemiseks. Jällegi oli see Jamesi arust huvitav, kui nägi teisi väljaspool kooli vaba aja riietuses. Oli lõbustav vaadata, mida keegi kandis, või milline keegi välja nägi. Mitte, et Cian oleks olnud moefriik või sellest üldse midagi teadnud. Tegelikult oleks ta tahtnud väljaspool kooli näha professoreid. Kindlasti oleks nende majavanem millegi uudse ja veidraga lagedale tulnud. Juba praegu levisid kuuldused, et mitte keegi ei ole tast veel siiamaani korralikult aru saanud.

Noormees noogutas majakaaslasele tunnustavalt, kui too suutis temaga joogi osas sammu pidada. Poiss rüüpas pudelist ühe lonksu ning silmitses tütarlast oma vastas. "Just," nentis ta ning naeratas kergelt. Kui Delilha oma käe tema omale asetas, oli Cian kergelt üllatunud. Suuremat numbrit ta sellest ei teinud. Pigem üritas Slytherinlane mitte välja teha tüdruku külmast käest. See oli teda alati kõhklevaks muutnud. "Või et sina tulid õppima," ütles ta teisele nöökivalt.

"Minu arust on Sigatüügas küll täis paarikesi," ütles poiss. "Kui sina armastusest ei mõtle, siis millest veel?" küsis ta uudishimulikult, samal ajal veel üht lonksu pudelist võttes. Jamesil ei olnud vähimatki aimu, et tüdruku mõtetes oli vahel ruumi ainult verele ning selle joomisele. Mõned imelikud tunnused tüdruku juures ju olid, kuid Slytherinlane pigistas nende ees oskuslikult silma kinni. Ta ei teinud kunagi kellegi suhtes ennatlike järeldusi. Alles lähemal tutvumisel otsustas poiss, kuidas teistesse suhtuda. Algul ei pidanud ta neid ei heaks, ega halvaks. See oligi poisi üks häid omadusi, et ta ei käinud kunagi kellelegi peale. Kui teine tahtis end talle avada, siis võis ta seda teha.

[Samara Soul]

Delilah turtsatas vaikselt, nõjatudes natuke tahapoole nii, et ta seljaga tooli puudutas. Ta ei julgenud eriti selle vastu toetuda, sest kartis, et see läheb lihtsalt katki. Nüüd, kui neidis rohkem Seapead vaatas, sai ta aru, et päris mitmed asjad olid seal suht logud. Kaminas olid mõned tellised välja pudenenud ning tüdruk hakkas mõtlema, et ilmselt puudus sealt ka tuli sellepärast, et see polnud sellele majale eriti ohutu. Nende lauajalg oli traatidega kokku pandud ning keegi oli, ilmselt rusikaga, seina sisse suure augu löönud. Sealt sai vabalt välja piiluda.

Kuid ometi meeldis see koht neidisele just seetõttu, et see oli hämar, üksildane ning privaatne. Tütarlaps teadis küll, et polnud sellise koha jaoks piisavalt hästi riietunud, kuid ta ei hoolinud. Tema kleidike ning kontsad ei olnud mingi vihje üleslöömisele. Vabal ajal meeldiski tütarlaps end võimalikult naiselikuna tunduda. Sel ajal, kui neidis oli veel inimene olnud, elasid nad maal ning peale kitlite ning kummikute ei kandnudki ta midagi. Kuid nüüd oli tal suur garderoob kleidikesi, kingi ning kotte täis. Enese välimuse eest peab ju hoolitsema, eks ole.

"On tõesti, aga see ei tähenda, et ma peaksin sama tegema, mida teised. Pealegi, ma tahaks näha inimest, kes minust huvitatud oleks. Või kui on, siis seda välja ka ütleks," lausus neidis mõru muigega, hoides Tuliviski pudelit enda käes, et seda veidi jahutada. See oli siiski liiga kuum.
Tütarlaps kuulas James'i edasi ning ta mõtles veidi. "No hetkel ikka õppimisest. Aga muidu... Ma ei tea, ma üritan elada spontaanselt ning vaadata, mis välja kukub," lausus ta viimaks õlgu kehitades, sest peale vere ei olnud tal tõesti midagi mõtetes. Armastus oli Delilah'i jaoks väga võõras ning olgugi, et ta soovis kunagi seda tunda, ei tahtnud ta kellestki hoolima hakata, sest ta ei tahtnud üksijäämist. Oli raske vaadata kedagi vananemas ning mõelda, et varsti ta sureb.

[Cian James Harlan]

Nähes vestluskaaslase ekslevat pilku Seapea kõrtsitoas, vaatas ka Cian natuke ringi. Mida rohkem detaile noormees nende ümbruses tähele pani, seda kõhedam tal hakkas. Häirivate asjaolude peletuseks rüüpas ta veel ühe suure lonksu oma tuliviskist, mis hakkas nüüd juba lõpu poole jõudma. Natukene silmitses poiss toas põlevaid küünlaid, kuid ikka leidis tema pilk lõpuks Delilah'i.

Cianile meeldis majakaaslase suhtumine. Teiste suhtes neutraalne, nagu ta oli, häiris teda siiski selline asi, kui üritati teistega väga samasugune olla ning tehti kõike, mida teised tegid. See oli ka põhjuseks, miks noormees ise oma seltskonda valides üsna valiv oli. Delilah oli teistest slytherinlastest natuke erinev. Tütarlaps suhtles ka teiste majade õpilastega vabalt ning ei olnud ennasttäis ega solvav. Juba see väike asi muutis neidise Ciani silmis positiivsemaks.

"Kas sind ei häirigi siinsed noored professorid?" küsis Cian varsti. Ta oli tähele pannud, et igas tunnis oli veidike tõmblemist professorite tähelepanu saamiseks ning enamikes tundides tõesti oli väga noor meesõpetaja. Delilah'ga oli see hea asi, et isegi kui nad hetkel midagi ei rääkinud, oli vaikus ebameeldiva asemel hoopis mugav ning täitis aega, mitte ei tekitanud tahtmist ilmtingimata mingit uut teemat alustada.

[Samara Soul]

Delilah aga ei pööranud enda tähelepanu enam Seapeale, sest oli enda arust näinud rohkem, kui küll. Teda ei häirinud eriti see hallituselõhn ning niiskus, mis ruumi täitis. Ta ei olnud isegi seda tähele pannud, et Seapeal ei olnudki õiget põrandat vaid oligi... muld. Tütarlapse kinganinad olid natuke määrdunud, kui ta laua all enda vasaku jala üle parema lükkas ning seejärel end küünarnukiga ettevaatlikult lauaservale toetas, ise samal ajal nimertissõrmega ümber enda klaasiääre ringe tõmmates, tekitades sellega natuke undava heli. Ta naeratas selle peale ning tõstis enda malbed sinised silmad noormehele, keda ta ekslevalt vaatama jäi. Too tundus nii teistmoodi, endiselt, ning ta tõepoolest üritas aru saada, miks oli noormees Slytherinis mitte näiteks Gryffindoris või siis lausa Ravenclaw's. Too oleks sinna ilmselt paremini sobinud.

Kuuldes Cian'i küsimust, kehitas neidis aeglaselt enda õlgu. Huvitav küsimus, millele tüdruk polnud mõelnudki. Muidugi oli ta olnud üllatunud, et peaaegu igas aines oli noor ning üsnagi hea väljanägemisega professor, kes oli alles mõned aastad tagasi Sigatüüka lõpetanud."Ma arvan, et need professorid on valitud mitte noorte tüdrukute mõtete eksitamiseks vaid seetõttu, et noortega paremat kontakti luua. Ütleme ausalt, omavanustega on ikka parem suhelda, kui vanuritega, kellel on võib-olla kõrvakuulmine paigast ära või kellel on lihtsalt natuke vanamoodne mõtlemine," avaldas vampiiritar enda arvamust. Tema pooldas väga, et ka võlumaailm võiks tutvuda kahekümne esimese sajandiga, mitte elada ilma elektrita või siis muude asjadeta, mis tänapäeva inimestel elu mugavamaks teha võis.

Delilah naeratas taaskord, hingates sügavalt sisse. Cianiga oli üllatavalt hea rääkida ning esimest korda sooviski neidis kellegi seltskonnas olla. Millegi pärast tundis ta, et slytherinlast saab usaldada. Too ei olnud rumal ning Magdalena arvas, et Cian juba aimab, et tüdruk pole tavaline inimene. Või inimene üldsegi. Kuid neidis ise ei hakanud sellest juttu tegema. Oleks kahtlane öelda 'ou, sa oled tähele pannud, et ma olen vampiir?' Selle asemel ootas ta tähelepanelikult, nautides asiaadi seltskonda ning tuliviskit, mis teda rohkem avameelsemaks muutis.

[Cian James Harlan]

Cian noogutas Delilah'i arutelu peale uutest professoritest. Kindlasti andis see koolile ka mingit tulu. Õpetamine läks kohati paremini ning rohkem õpilasi võttis samas ka tundidest osa. Noormees toetus oma tooli seljatoele ning vaatas korraks aknast välja. Vihm ei paistnud tahtvat kuidagi järele jääda ning väljas oli samal ajal veelgi hämardunud. Tundus, et kooli kõndimine võis seekord tõesti väga raskeks osutuda. Pealegi olid noored veel üsna palju tuliviskit joonud.

Vaevumärgatavalt õlgu kehitades rüüpas Cian veel kord oma joogist, mis nüüd juba peaaegu otsa hakkas saama. Poiss vaatas korraks majakaaslase joogivarude poole ning saatis hajameelselt pilgu tolle näole. "Miks sind Slytherini sõõlati?" uuris ta. endast sai ta aru. Kogu ta suguvõsa oli kuulunud Slytherini ning ju siis teadis sõõlamiskübar tema mõtete järgi täpselt, kuhu poiss saata. Cian ei mõistnud aga sõõlamiskübara otsust Delilah'i kohta. Tüdruk tundus olevat sõbralik, tark ning julge. Kõige parem koht oleks talle olnud Gryffindoris. Võib-olla oli neiu pealispinna all peidus suuremad saladused, ning just sellepärast oli ta seal majas.

"Ma kohe ei saa aru, mis sinus teistmoodi on," ütles Cian ning toetas oma lõua enda vasakule käele. Nüüd, kui ta oli mõtlema jäänud majakaaslase minevikule, hakkasid teda jälle kuskil mõttesopis painama enne tähele pandud teatud märgid erinevustest, mis tüdrukul tundus teiste inimestega võrreldes olevat.

[Samara Soul]

Tütarlaps sulges hetkeks naeratades enda silmad, kui ta noormehe küsimust kuulis. Seda ei oldud temalt küsitud, kuid ilmselt oleks ta tõepoolest Gryffindoris juhul kui ta ei oleks võimeline kedagi külmavereliselt tapma või neile siis omakasupüüdlikel eesmärkidel haiget tegema. Kuid ta tegi seda, mida pidi. Eelkõige mõtles ta endale, sest kellegi teisega ei olnud tal arvestada. Noh, välja arvatud Victoria muidugi, kuid too oli tüdrukust loendamatul arvul vanem ning too sai ise endaga hakkama ning neidis pidi lihtsalt tegema, mida tema looja talle ütles. Ning tüdrukul polnud midagi selle vastu. Oli hea olla kellegagi arvestatav või kellegi jaoks olemas.

Delilah ei lausunud midagi Ciani küsimuse peale vaid rüüpas enda pudeli tühjaks. Ta mõtles sellele, et äkki peaks ta julgustuseks veel ühe võtma. See oli ju kõigest viski mitte viin või puhas piiritus, kuid esialgu ta ei tõusnud. Jututeema läks huvitavaks.
Neidis ajas pea natuke kaldu. "Mismõttes teistmoodi?" päris ta muigega, vaadates iga detaili noormehe näos. Muidugi võis ta kohe ropsuga noormehele välja öelda, kes ta on, kuid ta oli enam kui kindel, et siis too ei suhtleks neidisega enam ning tüdrukule meeldis hetkel Ciani seltskond liiga palju selleks, et sellest mingi vampirismi pärast loobuda.

"Oled sa kindel, et sa seda teada tahad?" päris ta viimaks vaikse ohkega, langetades enda pikkade ripsmetega raamitud silmad. Ta vaatas nüüd laual olevat puidumustrit ning ta tundis end natuke nurkasurutud olevat. Samas oleks olnud tore asi kaelast ära saada ning majakaaslasega enda saladust jagada, kuid samas leidis ta, et peab selleks siiski rohkem purjus olema. "Oota korra," lausus ta ning ajas end püsti. Neidis võttis seljast enda tagi ning asetas selle tooli seljatoele, jäädes nüüd liibuva ning napi kleidi väele. Seejärel võttis ta suuna leti juurde. Tellinud veel kaks tuliviskit, maksis neidis nende eest mõned sirbid ning jalutas tagasi lauani. Alles nüüd märkas ta enda natuke mullaseid kingi, kuid ta ei hoolinud sellest. Ulatanud ühe viski noormehele, avas ta teise ning rüüpas sellest mõned sõõmud, naeratades natuke närviliselt.

[Cian James Harlan]

Cian jälgis tütarlapse reaktsioone tema küsimustele. “Teistmoodi selles mõttes, et… loomulikult oled sa iseloomult natuke erilisem, kuid ma ei mõelnud seda.” Poiss mõtles hetkeks järele ning lisas:”Sa justkui reageerid asjadele teistmoodi ning just oma välimuselt..” Cian kortsutas kulmu, kui ei suutnud oma mõtteid korralikult sõnadesse panna. Justkui abi otsivalt vaatas ta Delilah’i sinistesse silmadesse.

Poiss ei osanud kuidagi alustada rääkimist tema külmast nahast, kuid siis oli neiu juba järgmise küsimuse esitanud. Algul paistis kõik okei olevat ning noormees ei arvanud, et oli mõnda tundlikumat teemat puudutanud. Kui aga neiu kuidagi raskelt ohkas, hakkas noormehel järsku kergelt halb tunne. Teadmata, kas ta oli liiga palju pärinud, mida ta tavaliselt ei tee, mõtles ta end natuke parandada. ”Ega ma urgitsemise mõttes,” alustas ta,”Kui sa ei taha mulle rääkida, siis sa ei pea.” Noormees vaatas tüdrukut siiralt ning ei tahtnud tõesti teda nurka suruda.

Kui Delilah oli uut jooki tooma läinud, jõi poiss kiiresti oma eelmise joogi lõpu tühjaks. Pudelis oli olnud veel vaid üks lonks ning pudel tuliviskit oli siiski ka mõju avaldanud. Cian hakkas tavalisest veidike rohkem rääkima.

Kui majakaaslane oli naasnud, vaatas ta tolle poole, silmis kergelt huvitunud helk. Siiski end vaos hoides, jättis noormees rääkimise või mitterääkimise võimaluse neiu otsustada. Mõttes lubas James endale, et ei muuda oma arvamust tütarlapsesse, ükskõik, millega too ka lagedale tulla otsustab.

[Samara Soul]

Sel ajal, kui neidis oli enda joogiga tagasi tulnud, oli kõrtsmik kuskile taharuumi uusi sitaseid klaase puhtaks poleerima läinud, nii et nüüd olid nad selles ruumis täiesti kahekesi. Neidisele see sobis, sest kui ta kavatses noormehele kõik ausalt välja rääkida, oli vaja privaatsust. Muidugi, kui paljud hullu kõrtsmiku usaldaks, seda ei teadnud Delilah üldse, kuid parem karta, kui kahetseda. Vampiirid ei olnud veel kapist välja tulnud, sest see oleks ohuks kõigile ning vereimejatel oleks natuke raskem toituda.

Tütarlaps ohkas taaskord ning naeratas samal ajal noormehele julgustavalt. Too ei olnud milleski süüdi ning Cian ei pidanud end milleski halvasti tundma. Neidis ei olnud eriti mõjutatav ning kui ta tõesti ei oleks tahtnud rääkida, siis oleks ta Cianil palunud teemat vahetada, kuid ta ei teinud seda ning ei kavatsenud ka. Nagu eelnevalt mainitud, ta usaldas majakaaslast ning lootis, et Cian usaldab ka tüdrukut piisavalt.

Rüübanud natuke enda Tuliviskit, asetas neidis pudeli kerge kolksatusega tolmusele lauale ning naaldus seejärel noormehele enda peaga veidi lähemale. Nii lähedale, et nende lähedal oli kõigest paar sentimeetrit ning tüdruk tundis slytherinlase kuuma hingeõhku enda nahal. Ning järgmisel sekundil avas tüdruk enda huuled ning nende servadest paistsid välja teravad, umbes kahe sentimeetri pikkused kihvad. Vampiirikihvad, millega neidis oli nii mõnedki kaelad puruks rebinud. "Kõik, mida sa ennustasid, on tõene. Ma olengi seitsmekümne aastane, seitsekümmend kaks pluss mu inimaastad. Mul oligi ravimatu haigus, leukeemia, ning ma suringi. Teatud mõttes. Mu nahk on külm, mu süda ei löö ning ma ei vanane kunagi, sest ma olen pimeduse laps, Cian. Ma olen vampiir," lausus ta vaikselt ning rahulikult, pilgutades aeglaselt enda siniseid suuri silmi.