|
|
Post by Thane Ansgar on Jun 10, 2013 15:00:12 GMT 3
Thane oli sel aastal alles esimest korda öökullimajja jõudnud. Noorukile meeldis seal kohe väga! Linnud paelusid teda, nad nägid maailma kõrgelt ning hoopis teisest vaatepunktist. See oli palju huvitavam ning ta oleks isegi soovinud vahetevahel muutuda kellekski teiseks ning siis maailmas ringi rännata, olles kord Inglismaal, kord Prantsusmaal ning kord hoopis Itaalias. Aga animaag ta veel ei olnud. Veel. Poiss ei jõudnud oodata, et needki tunnid hakkaksid ning ta oma unistuse täita suudaks - muutuda mõneks linnuks. Kas pistrikuks või kotkaks: selles osas polnud ta veel otsusele jõudnud, kuid ühtmoodi paeluvad olid mõlemad.
Viimastest trepiastmetest üles tatsanud, naeratas Thane rõõmsameelselt ning suundus ühe klaasita aknani. Seal oli isegi ohtlik, kuid õnneks teadsid õpilased üldiselt, kuidas end mitte ohtu panna. Ja need nadikaelad, kes ka turnimise lõbusa leidsid olevat, ei viitsinud küll ennast millegi sellisega alandada nagu öökulliväljaheiteid täis oleva torni aknalaual kõõlumine seda kahtlemata oli.
Keelatud Mets paistis ilus ning müsteeriline. Poleks seal nii ohtlik olnud, oleks hufflepufflane ilmselt keset seda oma kodu rajanud. Paraku aga pidi ta ilmselt mõnes teises kohas muu metsatuka valima. Kujutledes, kuidas draakonid, lohed või mõned muud müütilised olendid pilti sobiksid, toetus noormees seljaga vastu kividest laotud aknaäärt ning hingas sügavalt sisse värsket õhku, mis kohati juba tuntava linnulõhnaga segunenud oli.
OT: Teema kinni
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 10, 2013 23:21:49 GMT 3
"Siga, raisk! Värdjas, libu!" kostus kuskilt kaugelt hunnik roppe sõnu, justkui oleks tegu mingi sündroomi all kannatava isikuga. Kuid nii see ei olnud. Emma-Lyne oli lihtsalt harjunud ütlema seda, mida ta mõtles ning ta ei kartnud inimestes imeliku muljet jätta. Tegelikult teda peetigi natuke imelikuks, sest ta nägi välja väga armas, korralik ja hea, aga tema sisemus oli nagu väiksel tujukal plikatirtsul, kes hakkab jonnima, kui ei saa, mida tahab. Ning natuke ärahellitatud oli tütarlaps tõepoolest, seda ei saanud ta varjata.
Nüüd lonkaski hufflepufflane öökullimaja trepist üles, sukk põlve koha pealt katki ning põlvest ojana verd voolamas. Tüdruku suured rohelised silmad olid vett täis, kui ta enda majakaaslast tähelepanemata akna äärsele trepiastmele istus ning tugevalt ninaga tõmbas. Ta ju ei teadnud ühtki loitsu ka, mis oleks verejooksu võinud peatada või vähemalt valugi ära võtta. Suka võis ta ju Reparoga parandada, kuid mis kasu sellest oli?
Neidis hoidis kramplikult käes kirjarulli, mille ta enda perekonnale oli plaaninud saata, kuid antud hetkel ta sellele isegi mitte ei mõelnud. "Vastik," lausus tütarlaps, libistades käe enda haavale, et verejooksu natukenegi summutada. See tegi veel rohkem haiget ning hambaid kokku surudes kiunatas neidis, enne, kui lahinal nutma hakkas. "Pagan sind võtku Emma-Lyne Wonderwood! Va kobakäpp!" siunas ta end, vaadates enda verist kätt. Verd ta ka muidugi eriti hästi ei talunud. Tütarlaps oli näost kahvatu ning sügavalt sisse ahmides surus ta käe haavale tagasi.
Neidise pikad ronkmustad juuksed olid punutud kahte eraldi patsi nagu alati. Kuna tegu oli tunnivälise ajaga, ei kandnud tütarlaps seekord koolirüüd. Selle asemel kandis ta põlvedeni ulatuvat vanaema-moega seelikut, neid musti räbalaid sukki, viiekümnendate stiilis kingi ning pruuni-kollase triibulist väga torkivat kampsunit, mille kaelusest paistis kollane mummuline pluusikaelus. Tüdruku pere oli väga vaene ning nad ostsid rõivaid kaltsukatest. Tüdruk eriti ei hoolinud sellest, kuidas ta välja näeb, seega kandis ta lihtsalt seda, milles ta end mugavalt tundis.
|
|
|
|
Post by Thane Ansgar on Jun 12, 2013 0:51:23 GMT 3
Kellegi häält kuulnud, ei tormanud Thane vastupisiselt instinktile kohe vaatama, mis toimub. Viimaks aga, kui üks Hufflepuffi tüdruk, temast aastake noorem, öökullimaja niiöelda peamisesse ruumi jõudis ning nooruk aru sai, mis toimus, kiirustas ta kohe lähemale, tundmata neiu pisut vürtsikama sõnavara osas mitte mingit kartust, ebameeldivust või uudishimu. Ta tahtis lihtsalt aidata, kuna nii palju, kui talle selge, läks teisel võibolla tema head sõna või osavat kätt vaja.
"No millega sa nüüd oled hakkama saanud," päris ta pisut lõbusalt ning vangutas pead, tütarlapsele lähemale kiirustades. Otsekui oleks kõige loomulikum asi enda jaoks küllaltki tundmatu, või vähemalt küllaltki tundmatu selles mõttes, et Emma ja Thane polnud väga palju oma kooliaja jooksul suhelnud, inimese ees põlvitada, laskus hufflepufflane kergelt ühele põlvele ning tõmbas kulmu kortsutades taskust kokku kägardatud taskurätiku. Selle kiire rapsatusega sirgeks saanud, silmitses noormees riidetükki hetke ning jõudes järeldusele, et tegemist oli tõepoolest puhta esemega, keeras selle endale kahekordselt ümber käe ning surus vastu kooliõe haava.
Kerget muiet alla surudes vangutas Thane pead ning otsis käega kombates oma tavaliselt püksitaskusse torgatud võlukeppi, kuid seda leidmata hammustas huulde. "No tore lugu ikka küll," pomises ta nördinult ning vaatas otsivalt ringi. Ega ta seda ometi aknast alla ei olnud pillanud? Siiralt lootes, et lugu nii suurtesse äärmustesse ei pidanud minema, sirutas nooruk käe ruumi suunas ning sulges hetkeks silmad, järgmisel hetkel pisut rõõmsamaks muutudes. "Nii, kohe teeme su korda. Hoia kätt siin peal," lausus ta kindlameelselt ning ettevaatlikult oma käe volditud rätiku vahelt kätte saanud, ootas, et tütarlaps tema ettepanekuga nõustuks või siis... midagi muud teeks.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 12, 2013 6:47:58 GMT 3
Tütarlaps oli juba hetkeks mõelnud haiglatiiba mineku peale, kui järsku ta kellegi häält kuulis. See hääl ei kuulunud mõnele kullile ega ka kakule, kes enda õrrel istusid vaid Thane'le, tema majakaaslasele, kes sel imelikul päeval täiesti juhuslikult öökullimajas olnud oli. Muidugi oli ta seal olnud, sest alati oli keegi öökullimajas, kui Emma-Lyne sinna läks.
Tütarlaps võpatas kergelt ning üsnagi märgatavalt, lastes enda rohelistel silmadel noormehele viia. Too tundis väga viisakas ning pai poiss olevat ning neidis tundis end halvasti, sest too oli teda ropendamas kuulnud. Noh, natuke tundis halvasti. Enamasti ta sellele siiski ei mõelnud.
Tütarlapse huuled läksid torru, kui ta majakaaslase manitsemist kuulis, kuid ei öelnud imekombel midagi. Noormees üritas teda ju vaid aidata ning mingi tänutunne oli tüdrukus sees olemas, vastasel juhul oleks ta tõepoolest Slytherinis mitte Hufflepuffis.
Ta lasi hufflepufflasel tegutseda ning korraks tütarlaps isegi naeratas. Seda kuni selle ajani mil Thane oli avastanud, et tema võlukepp on kuskile kadunud. Kuna loitsudega oli Emma-Lyne ääretult vilets, ei hakanud ta enda skille proovima vaid lasi noormehel välja mõelda, mis edasi teha.
Ta asetas kuulekalt enda käe taskuräti peale ning veel korra nina löristades pööras viiendik enda silmad tagasi noormehele, keda too vaatama jäi. Muidugi oli ta teda varemgi puhketoas näinud, kuid lähemalt suhelnud ta noormehega ei olnud. Tegelikult ei suhelnud Emma-Lyne paljudega või siis paljud temaga, kartes tolle teravat keelt ning äkilist käitumist. Neidise tujud muutusid nagu Inglismaa ilm. "Ma olen lihtsalt sitaks koba," pomises tüdruk mokaotsast, langetades nukralt enda pilgu. Olgu neetud see öökullimaja esimene trepiaste, millest mööda ta astunud oli ning tänu millele ta põlvega trepiserva kraapinud oli.
|
|
|
|
Post by Thane Ansgar on Jun 29, 2013 12:10:44 GMT 3
"Juhtub kõigil," ütles Thane lihtsalt ning naeratas neiule säravalt, võlukepiga viga saanud kohta sihtides ning omaette midagi pomisedes. "See nüüd sügeleb kõvasti, aga peaks terve olema," sõnas noormees hetk hiljem ning kägardas veriseks saanud taskurätiku kokku. Keelega pisut närviliselt üle huulte tõmmanud, nooruk köhatas, ajas selja sirgu ning võttis sisse tähendusrikka poosi. "Noh, kas minust saaks hea ravitseja? Vähemalt hea väljanägemisega?" päris ta, hääles isegi liialt enesekindlust. Hetk hiljem tammus ta aga jalalt jalale, pisut närvilise ilmega majakaaslast silmitsedes.
Tütarlaps paistis nagu keegi, kes võiks olla muguperest, kuigi Thane ei saanud eitada, et temas oli midagi võluvat. Kas just meeldivat, aga kahtlemata huvitavat ning hoolimata sellest, et too oma vürtsika kõnepruugiga noorukit algselt pisut hämmeldanud oli, tundus ta tore inimene olevat, kui talle vaid võimalus anda. Hufflepufflane kavatses seda kindlasti teha, kuna oli veendunud, et küllaltki hea inimesetundja ning suhtlejana oli see tema kohustus.
"Oi, kas sa tahtsid kirja ka saata? Kas ma saan kuidagi veel aidata?" päris ta järgmisel hetkel. Alguses polnud ta selle pealegi tulnud, et keegi võiks öökullimaja ka mingi eesmärgiga külastada, kuid järele mõeldes taipas ta, et ilmselt iga loogiline inimene seda teekski. Mitte nagu tema. Kulmu kortsutades manitses nooruk ennast mõttes ning näole säravat naeratust manades ohkas ta rahulolevalt - ta oli ometi kedagi aidanud ning samas ka - vähemalt nii tundus - endale uue tuttava ning võibolla isegi sõbra hankinud.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 30, 2013 14:36:27 GMT 3
Emma-Lyne vaatas natuke üllatunud pilguga noormehe poole, kui too ei olnudki vihane või solvunud tüdruku kõnepruugi peale. Tütarlaps lubas enda huulile naeratuse, kuid kui Thane asus tütarlapse põlve parandama, liikusid neidise rohekad silmad enda katkiselt sukalt ning põlvelt noormehele, keda ta hetkeks lummavalt vaatama jäi. Mitte keegi polnud tema eest nõnda hoolitsenud, vähemalt mitte Sigatüükas. See oli omamoodi armas ning tõi kerge puna neidise palgele.
Jah, ta tundis sügelust ning ta nägi üsnagi palju vaeva, et enda küüned põlvelt eemale hoida, kuid viimaks ta aga noogutas endamisi. "Aitäh sulle," pomises tütarlaps vaikselt. Viimaks ta turtsatas aga naerma, kuid see oli ka pigem selline teeseldud ah-mis-sa-nüüd naer, sest tegelikult oli Thane'l õigus - too oli hea väljanägemisega ning tüdrukul poleks midagi olnud selle vastu, et Thane'st t e m a ravitseja saanud oleks. Kuid enda mõtteid ei hakanud neidis valjult välja ütlema. Ta isegi tundis selle üle piinlikust, sest tavaliselt tütarlaps sellistele asjadele tähelepanu ei pööranudki. "Tahaksid sa ravitsejaks saada?" päris ta siiski.
Noormehe küsimuse peale võpatas hufflepufflane ning heitis kiire pilgu ümbrusele. Tundus, et ka tüdruku lind oli kuskile reisule läinud, ehk oli too jahil või kuskil, kuid tundis, et täna jäi kiri saatmata. Neiu perekond oli küll vaene, kuid igal lapsel oli siiski oma öökull. Emma-Lyne'l oli kõige noorem öökull ning too oli parajalt rebel, et koguaeg kuskil kadunud olla. "Jah, enda perele, kuid tundub, et mu lind on kuskile kadunud," vastas neidis ettevaatlikult trepiastmelt püsti tõustes ning nõutult ohates. Ehk oleks ta pidanud õhtupoole tagasi tulema?
|
|
