Reedel kell 20.00

[Samara Soul]

Tuul vilistas ning tekitas laineid Siganurme sadamas. Need peksid tugevalt vastu kaljulõhesid ning purustas isegi paar paadikest. Viimasedki lehed, mis puudel olid, lennutati maha ning noored võlurid, kes olid pidu pannud, jooksid nüüd koju enda vanemate juurde. Siganurme küla oli inimtühi. Isegi jaamas ei olnud kedagi. Rongid ei sõitnud enam nii hilja, sest tänu tormile oli graafikut veidi muudetud. Oli täiesti tavaline sügistorm, mis ei olnud Inglismaal kuigi uus nähtus.

Tõsi, näha ei olnud kedagi, kuid ometi oli Siganurme jaamas üks naisterahvas, kes oli üleni tumedasse riietatud. Ta kandis pikka musta mantlit, mis peitis ära isegi tolle jalad. Suur kapuuts varjas naise nägu ning ronkmustad lainelised juuksed, mis kapuutsiserva vahelt välja paistsid, ulatusid noore naise pihani. Tema pikkade ripsmetega raamitud silmad olid maha löödud, kui ta ühe vana auruveduri kõrval seisis ning ootas. Ta ootas Christian Borgi, sest oli talle kirja saatnud. Nimelt sai ta teada, et too otsib Johannes Borgi, enda isa, ning naisel oli talle natuke informatsiooni, meeldigu see noormehele või mitte.

Victoria-nimeline vampiir, kes oli peaaegu kolm tuhat aastat vana ning väga võimas, ei olekski teada saanud, et noormees enda isa taga otsib, kui Delilah ei oleks talle kirjutanud ning temalt küsinud, kas ta juhuslikult sellest midagi ei tea. Naine võttis ühe käe taskust ning avas enda silmad, vaadates kuldset kella enda peenikesel randmel. Naise sõrmed olid sõrmuseid täis ning tolle pikad ronkmustad küüned meenutasid kulli omi. "Ta jääb hiljaks," pomises vampiir endamisi. Ta ei olnud harjunud, et ta kellegi järgi ootama peab.
Vampiiritari nägu kumas kapuutsi all ning tõmmanud kiirelt keelega üle enda tumepunaste huulte, sulges naisterahvas taaskord enda silmad ning jäi ootama, et see poolinimene juba tuleks.



ot. Teema kinni.

[Christian Borg]

Christian oli olnud algul parajalt segaduses kui ühel kenal hommikul tõi ta öökull talle kirja, mis teatas, et kellelgi oli informatsiooni ta isa kohta ning kirjas oli ka kohtumispaik ja aeg. Kui noorukile aga meenus, et ta oli ju Delilahile rääkinud oma isast ja too ütles, et ta teab kedagi, kes võinuks teada tollest midagi, siis oli ta näole ilmunud muie. Kui tegemist oli tõesti tema kätetööga, siis pidi ta teda kindlasti tänama.

Noormees püüdis jõuda õigeks ajaks kohale, aga torm raskendas tema üritusi kõvasti. Nagu näiteks pidi ta kiirelt välja mõtlema, kuidas mööduda ühest hiiglaslikust oksast, mis muidugi oli pidanud kõva tuule tõttu murdumisel kukkuma otse tee peale. Lõpuks sai ta aga sellest mööda ja rühkis aga edasi. Noormehel oli seljas helehall pusa, mille kapuuts oli tal peas ning mille peale oli tõmmatud ka musta värvi tagi. Jalas olid tal aga kitsad tumesinised teksad ja veidi teravama ninaga saapad, kuna kets oleks märjaks saanud ja märjad jalad ei olnud kohe kuidagi meeldiv tunne, seega oli ta põhimõtteliselt lausa sunnitud saapad jalga panema.

Ei läinud aga kaua kui Armand jõudis jaamani ja läks katusealuse alla, kus seisis tume kogu. "Tervist! Ma väga vabandan, et ma hiljaks jäin. Loodetavasti ei pidanud te kaua ootama," lausus noormees viisakalt. Naisterahvast lausa hõngus sellist olekut, mis sundis olema võimalikult korrektne ja viisakas.

[Samara Soul]

Oh jaa, Victoria tundis seda, kuidas poolinimene temale lähenes. See soe veri ning need tugevad südamelöögid olid naise jaoks nii kuuldavad, et ta kuulis neid isegi läbi selle metsiku tormi ning undava tuule.
Vahepeal oli ta läinud katuse alla, sest vihm muutis ta kapuutsi raskeks ning isegi temal oli raske vihmaga ringi liikuda.

Ning seejärel ta nägigi toda noormeest enda poole lähenemas. Too nägi täpselt nagu Johannes välja, samad heledad juuksed ning silmad. Naine muigas rahuleolevalt ning eemaldas enda kapuutsi, paljastades enda helehallid silmad, mis olid nii heledad nagu oleks ta pime. Ta vaatas enda kullipilguga noormeest ning lausus vaikselt: "Pidin küll." Victoria oli keeruline isiksus ning nalja ta ei mõistnud. Veelvähem meeldis talle, kui keegi hiljaks jäi ning tema kulul nalja tegi. Kuid see-selleks. Ta oli noormehele informatsiooni tulnud andma ning seda ta ka kavatses teha.

Victoria astus aeglaselt noormehele ette ning ta tõestis enda jääkülma kondise käe ning libistas selle noormehe põsele. Sejärel hetkel liikus ta enda peaga noormehe omale lähemale ning sulges enda tugeva meigiga varjatud silmad, suudeldes peaaegu puutumatult noormehe huuli. "Oh jaa, sa oled Johannese poeg. Kui meeldiv," lausus ta tasaselt, huuled taaskord salakavalaks ning natuke isegi flirtivaks naeratuseks kaardumas. Ta eemaldus jällegi noormehest, jäädes temast täpselt viisakas kauguses seisma. Just nii oligi Victoria saavutanud enda vara ning võimu . osavalt mängides.

"Usu mind, kullake, et mul ei ole mingit soovi sind aidata, kuid tüdruk, kellele sa paratamatult meeldid, palus mult seda," lausus ta iga sõna nagu nätsu venitades. Enda välimuselt ei näinud vanem rohkem, kui 35. Tema kaamed põsed kumasid õrnalt jaama lambipostide käes ning tolle kaelusest paistis välja kuldne rubiinidega kaunistatud kee. "Nimelt su kallis isa on minu juures ning ta on seal olnud sellest ajast saati kui sa sündisid," lausus ta viimaks, pöörates enda pilgu noormeheni. Ta naeratas endiselt, justkui oleks ta midagi ülihead söönud. Just, Johannes oli kõik see aeg Londonis olnud, enda pojale niivõrd lähedal.

[Christian Borg]

Armand silmitses naisterahvast tähelepanelikult, kuna ta mõistis, et too võinuks tõesti ta elu hetkega lõpetada. Erinevalt Delilahist ei olnud teda mitte miski ju tagasi hoidmas. Kuid tema edasine käitumine oli üpris üllatav ning Christiani jaoks ka veidi veider. See aga, kuidas ta ütles, et Chris on tõesti Johannese poeg jättis küll mulje, et ta teab meest ja arvatavasti isegi üsna familiaarselt.

Christian kuulas aga vampiiritari, püüdes kõrvu iga ta sõna ja jättes need täpselt meelde. Naisterahva viimane lause jäi aga ta peas justkui kumisema ja tekitas tas väga palju segadust. "Ja te elate Londonis?" ütles ta küsivalt, aimates vastust ning vaatamata enam naisele otsa. Ta pilk oli maas, kuna ta püüdis mõista, mida talle täpselt just teatatud oli. See oli kui välk selgest taevast. Mis mõttes oli Johannes kogu see aeg nii lähedal olnud ilma ühegi tühise kõne või kaardi või näruse kirjatagi? Nooruk pidi tõdema, et oleks olnud lihtsam teda leida otsimise läbi ja siis olla veidi pettunud, et ta polnud mingit kontakti loonud, kuna hetkel võttis üks väike vihapisik tas kiirelt tuure üles.

[Samara Soul]

Victoria kõkutas vaikselt naerda, kui oli kuulnud noormehe küsimust. "Oh jaa," lausus ta venitavalt, pööramata ära enda pilku noormehelt. "Delilah on temaga samuti mitmeid kordi kohtunud, kuid muidugi ta ei teadnud, kellega tal tegu on. Vaene naiivne lollpea ei tea üldse pooli asju," lausus ta. Tegelikult ta ei uskunud, et Christian ning Delilah oleks väga hästi võinud läbi saada, sest enda arust teadis ta enda järglast piisavalt teadmaks, et too inimesi ei salli või üldse nendega mingit tegemist ei tee. See, et Christian oli poolvampiir, ei olnud mingi näitaja. Too oli siiski ka inimene. Tühine ning täiesti tavaline surelik, kes ei olnud vampiiritari küünesittagi väärt.

Kontsaklõbina saatel astus Victoria kuningliku graatsiaga graafikutahvli juurde, mis seinale riputatud oli ning jälgis seda. Järgmine rong oleks pidanud väljuma kümne minuti pärast, kuid polnud ei reisijaid ega ka rongi. I wonder why...
Victoria pööras enda pilgu tagasi noormehele. Too tundus nii kurb. "Oh, kas mu sõnad tegid sulle haiget, pisike?" päris Victoria suuri silmi tehes ning poisini taaskord kõndides. "Su isa Jälestab sind. Sa oled tema jaoks häbiplekk, sest sa oled kõigest pooleldi vampiir. Su mõttetu ema oli tema jaoks kõigest ajaviide, mille eksitusena sündisid sina. Muidugi on ta aumees ning on igal aastal su emmele kopsaka summa saatnud, et ta sind ülal pidada saaks. Su ema teadis küll päris hästi, et too siiski elus on," seletas ta võidurõõmsal toonil. Ta tõsimeeli nautis iga enda sõna ning iga hetke, mil ta sai noormehe tuju halvemaks muuta. Selline ta kord oli - halastamatu, õel ning emotsioonitu.

[Christian Borg]

Christian üritas vait olla selle peale, kuidas vampiiritar Delilahit maha tegi. Oleks tegu olnud mingi tavalise inimesega oleks ta juba selle pealegi tal näo täis sõimanud, kuid kolme milleeniumi vanust vampiiri väga sõimama ei hakka eksole. Siiski tundus aga, et Victoria ei tea tõesti oma järglasest midagi. Tema kõrval oli Delilah ikka väga inimlik ja südamlik lausa.

"Sa valetad," ütles Armand surmtõsisel toonil, visates eemale ka igasuguse viisaka teietamise. Ta nägu ei olnud vast kunagi varem olnud nii tõsine kui praegu. "Pealegi kui pooleldi vampiirist järglane on tõesti nii suur häbiplekk, siis oleks ta olnud ettevaatlikum ja mitte oma ajaviidet paksuks teinud," lausus noormees kibedal toonil. Hästi ei tahtnud ta ka uskuda, et ta ema talle niimoodi valetaks. Võimalik, et mõndade muude asjade kohta, aga mitte selle.

[Samara Soul]

Victoria ilme tõsines veidi, kui ta kuulis tooni, millega Christian teda kõnetas. See oli julge. Christian oli julge, kuid samas ka nii rumal. Naine aga ei pööranud sellele tähelepanu. Enda kõrge eluea jooksul oli ta kohanud paljusid ülbeid tattnokki, kes pidasid endast liiga palju ning isegi, kui ta oleks Christiani tahtnud lömastada, ei saanud ta seda teha. Johannes oli pärit viikingite ajastust, mis tähendas, et too oli väga vana ning isegi Victoria pelgas teda natuke.

"Oli juba liiga hilja su ema abordile saata. Sa olid juba üle nelja kuu oma ema üsas arenenud, kui Johannes sinust teada sai. Vaene mees, ta oli ikka päris murtud, sest oli ilma loonud koletise. Poolvampiiri," lausus naine ning tema kaunist näost võis välja näha tülgastust, kui ta poisi poole vaatas. Ta ei tundnud talle kaasa ning võib-olla liialdas ta asjadega natuke, kuid jutt, mida ta rääkis, oli õige. Johannes ei olnud Christianist huvitatud ning too oli kogu see aeg teadnud, kus poiss on. Ta polnud hoolinud. Isegi praegu teadis Johannes, et Victoria Christianiga kohtub. Ta vaatas eemalt pealt, tegemata end märgatavaks.

"Ma soovitan sul su isa otsimine lõpetada, kallis. Ta ei taha sind," lausus naine viimaks vaikselt pea langetades, justkui kedagi leinates.

[Christian Borg]

Christianis oli hetkel tõesti välja löömas nii tema gryffindorlaslikkus kui ka isapoolt tulenev viikinglikkus. Ta ei tahtnud uskuda, et ta isa oleks olnud nii munn mees. Tegelikult poleks ju keegi tahtnud oma isast nii arvata.
"Ja mis viga oleks olnud temasugusel mehel lõpetada mu elu koos mu ema omaga?" küsis noormees vihaselt. Johannes oli tõesti piisavalt võimas ja vana, et ta oleks võinud ju lõpetada Amanda elu, lõpetades seega ka Christiani oma. Vaevalt, et ta oleks süümepiinugi tundnud. Igatahes oleks ju olnud probleem lahendatud. "Pealegi olen ma vähem koletis kui teiesugused," ütles ta ilma igasugu kahtluseta, helehallid silmad tagasi vampiiritaril.
"Ja mul pole ainsamatki põhjust sind usaldada," tõdes nooruk fakti.

[Samara Soul]

Victoria laksutas rõõmsalt enda keelt. Ta oli enda ülessandega hakkama saanud ning nüüd tundis Victoria selle üle ainult headmeelt. Kuid tundus, et valed olid otsa saanud. Johannes oli tõepoolest otsustanud enda perekonna jätta ning valinud elu koos Victoriaga, kuid seda hoopis teistel põhjustel kui see, mida naine noormehele rääkides. Johannes surus enda küüned vastu puutüve, mille taga ta oli ning urises vaikselt. Mida see naine teeb? mõtles ta endamisi, vaadates enda helehallide silmadega Victoria ning Christiani poole.

"Meiesugused? Sa ikka tead, et ma olen su kullakalli Delilah'i looja. Ma olen täpselt selline nagu on tema ning vastupidi. Me oleme üks," lausus ta naeratades. "Inimesi ei tasu üleüldse usaldada, aga kui me kedagi ei usaldaks, kas me elaks siis pidevas paranoias?" päris naine leelotades.

"Aitab," kostus kuskilt tasane urin. Kedagi polnud näha, kuid tundus, et tuuleiil oli muutunud tugevamaks. Ning juba järgmisel hetkel oli Johannes Borg kättpidi Victoria kõri kallal ning surus ta maha põlvili. Tema huuled olid paokil ning tema kihvad olid paljastatud. Mehe nägu oli kaame ning silmaümbrused olid punased. Ta nägi väga alfaisane välja. Mehe heledad juuksed olid silutud üle pea ning ta kandis musti natuke liibuvaid teksaseid, musta lahtise kaelusega särki, musta nahktagi ning taolisi teravaninalisi kingi nagu Christiangi. Ta oli ju siiski tema isa.

"Kao siit," lausus ta naisele, lastes järsult tolle kaela lahti. Victoria oli küll temast vanem, aga ta oli naisest siiski tugevam ning ta ei kartnud teda.
Victoria tõusis sisinal püsti ning saatnud veel ühe viimase pilgu Christianile, kadus too kus seda ja teist. "Ma vabandan, et sa seda nägema pidid, poeg. Ta võib natuke... keevaline olla," lausus Johannes sügavalt sisse hingates, vaadates nüüd enda poja poole. Delilah'il oli olnud õigus - too nägi tõesti välja täpselt nagu tema isegi noorena.

[Christian Borg]

"Jah sa oled Delilahi looja, aga ei ealeski ei tooks ma teid kahte võrdlusesse. Te olete sama palju üks kui on ring ja ruut," lausus Armand mürgisel toonil ja tema teadis, et tal on õigus. Victoria arvaku, kuidas ta tahab.
Kuuldes, aga üksikut sõna kusagil tuule sees kortsutas Christian kulmu ja järgmisel hetkel nägi ta, kuidas üks meesterahvas oli vampiiritari kõri kallal. Too sarnanes talle endale tohutult, kuni lausa riietuseni. Ning too suutis isegi Victoria ära ajada. Mingitki kasu.

Armand vaatas segaduses näoga kulm kortsus Johannesele otsa. "You fucking wanker!" ütles ta vaid vihaselt kuni ta kõndis meheni, kes oli tast täpselt 10 cm pikem ning virutas talle rusikaga tugevalt otse näkku. Ta teadis küll väga hästi, et see löök tegi vast rohkem haiget ta käele kui Johannese näole, aga see löök oli lihtsalt tas passinud ja tuure üles võtnud, nii et ta pidi selle ju ära virutama ja miks mitte oma kalli munnist isa pihta. "Sa ei saa nii kaua nii lähedal passida ilma sõnagi vahetamata ja siis tulla siia pojatama," lausus Chris vihast veidi häält tõstes. Ta kõndis tiba eemale, et olla katuse all rohkem tuulevarjus, kuna välja võttis ta sigareti ja zippo, millega ta esimese süütas enne kui ta selle tagasi tasku pistis. Vihaselt Johannest põrnitsedes võttis ta suitsust suure mahvi. Seda kõike oli ühe õhtu kohta natuke liiga palju. Ta tuli siia, et saada lihtsalt natuke infot Johannese kohta, mingi bitch räägib mingi segase story talle kokku ja siis ilmub välja mees ise ja püüab olla oh nii tagasihoidlik kogu olukorra üle.
"Mis sa nüüd tulid selle eide juttu kinnitama või? Kuna seda mul küll täna vaja ei ole," tõdes Christian vihaselt.

[Samara Soul]

Johannese näos ei peegeldunud ühtki emotsiooni, kui ta enda poega vaatas. Seal polnud armastust, kuid seal ei olnud ka põlgust ning viha nagu Victoria oli rääkinud. Tegelikult oli mehe silmis kurbus ning kahetsus. Ning järgmisel hetkel tuli tema poole löök, mida ta kergelt oodanud oli. Ta oli seda rohkem, kui ära teeninud.

Mehe nägu nõksatas kergelt tahapoole ning liigutanud ringjate liigutustega enda lõualööd, pööras mees enda heledad silmad tagasi poisile, kui too katuse all liikus. Johannes kohendas enda juukseid ning järgnes gryffindorlasele, vaadates hetkeks, kuidas ta poeg suitsu mahvib. Nii et Christian suitsetas? Seda oli huvitav teada. Johannes ise seda ei teinud. Suitsu kimumine ei andnud talle midagi.

Ta lasi noormehel end tühjaks rääkida ning ohkas vaikselt, ilme endiselt tasakaalukas. Tegemist oli siiski väga vana vampiiriga ning kui ta oleks lasknud valla kõik enda emotsioonid, mis tema sisemusse aastatega kogunenud olid, oleks ilmselt kolmas maailmasõda alanud. Mehele oli liiga palju vaenlasi tekkinud. Samas ka liialt palju austajaid, kuid selles viimases oli Johannes ise süüdi. Ta kohtles inimesi nagu kõntsa, oma tujude järgi.

"Ma ei tulnud midagi kinnitama. Jah, ma hoidsin sust eemale, kuid mitte sellepärast, mida tema ütles," lausus ta. Ta ei teadnud, et Victoriast võib nii palju jamasid tulla. "Inimste ning vampiiride vahel on keelatud igasugused suhted, eriti seksuaalsuhted, Christian. Mis sa arvad, mida Ülemad oleks teinud, kui oleks teada saanud, et ma su ema rasestasin ning et sa üleüldse sündisid?" See viimane asi ei olnudki niivõrd küsimus vaid rohkem fakt, selgitus. Johannes surus käed enda teksade taskusse ning pööras alles nüüd enda pilgu oma pojalt tormile, mis kergelt vaibuma hakkas.

[Christian Borg]

Muidugi ei andnud see Johannesele midagi. Ta oli juba surnud ja arvestades, et ka tavalisest õhust ta arvatavasti väga lugu ei pidanud, siis veel vähem oli loota, et ta mõistaks suitsetamist. Christianil oli see jube komme varsti olnud juba poolteist aastat. Vot mis juhtub kui ise oma poega ei kasvata.
Armand kuulas oma isa tähelepanelikult. Veider oli üldse mõelda, et üle nii pika aja seisiski ta ees tema isa. Põhjus tema poolvampirismile, pool põhjusest tema eksistentsile. "Siiski säilib küsimus, et miks sa ei oleks siis võinud mu koos mu emaga täiesti olematuks teha? Ma ei usu, et see sind väga piinama oleks jäänud," arvas Chris. Ta hääles oli endiselt kuulda veidi mürgisust, aga see polnud üldse nii tuntav kui tema vestluse ajal Victoriaga. Noormees võttis uue tugeva mahvi oma sigaretist, pilk Johannest piidlemas. "Poleks sa tõesti saanud, siis saata kasvõi väikest kirja või midagi, mis selgitaks olukorda ja annaks teada, et sa oled kasvõi endiselt elus ning on see tõsi, mis Victoria ütles, et ema teadis kogu see aeg?" uuris Christian. Ta pidi lihtsalt teada saama ja praegu oli tal võimalus küsida enne kui mees taas kaob ja kes teab, kas ta teda näebki enam kunagi.

[Samara Soul]

Johannes hingas sügavalt Inglise külma õhku sisse ning vaatas tagasi noormehe poole. Tal oli hea meel, et Christianist oli sirgunud tugev ning tubli noormees, olgugi, et mees enda kiindumust poja suhtes välja ei näidanud. Ta ei olnud eriti selline persoon, kes oleks aldis enda emotsioone teistele näitama. Ta surus hetkeks enda hambad tugevalt kokku, sest Christiani küsimus tähendas seda, et ta pidi enda mõtteid noormehele avaldama, mis ei meeldinud talle aga sugugi.

"Sest ma hoolisin teist," lausus ta viimaks. "Hoolin siiani, kuid põhjus, miks ma kirja ei saatnud, oligi see, et see oleks võinud valedesse kätesse saada. Ning see vastab tõele, et su ema teadis. Ma keelasin tal sulle öelda, nii et ära süüdista end." Tegelikult ei näinud Johannes enda pojast eriti vanem välja. Vampiir nägi välja väga noor ning ta oli teadlik enda heast väljanägemisest. Sageli oli ta seda kasutanud selleks, et endale õhtusöök saada ning ta ei olnud ei esimene ega ka viimane vampiir, kes seda tegi. "Kui sa kaheksateist saad, saad sa päranduseks suure summa raha ning minu mõisa, Christian. Ma tean, et see ei leevenda seda valu, mida sa tundma oled pidanud, kuid tea, et ma ei ole sind unustanud," lausus ta viimaks vaikselt, vaadates taaskord kaugustesse.

[Christian Borg]

Christian puhus välja järgmise mahvitäie suitsu ning kuulas meest edasi. Tundes teravat klompi oma kurgus, oli ta sunnitud neelatama. Hoolis? Noormees oleks nii väga tahtnud seda uskuda, kuid hetkel tundus see siiski veel veidi utoopilisena. Küll oli see aga midagi, mis jah tõi klombi ikka kurku küll, kuid Chrisil polnud mingitki tahtmist hakata oma taasavastatud isa ees töinama ja seega võttis ta vaid vaikides uue mahvi oma sigaretist.
"Mind ei huvita eriti raha," pidi ta vaikselt tõdema. Järgmise mahviga lõppes ta sigaret ja ta viskas koni maha, kustutades selle saapaga. "Mis saab kui Ülemad nüüd mu olemasolust teada saavad?" mõistis Armand pärast pikka vaikusemomenti küsida. Oleks olnud tore kui ta poleks pidanud oma elu pärast nüüd muretsema. Kuigi enne tänast ta isegi ei teadnud midagi mingitest Ülematest, kellele ei võinuks tema olemasolu meeldida.

[Samara Soul]

Johannes muigas mõrult. Millegi pärast oli ta aimanud, et noormees pole sugugi rahast huvitatud, kuid ta teadis, et tema ema mõtleb teisiti. Oleks olnud tore tagada enda pojale helge tulevik, eriti, kui temast peaks kunagi puhtavereline vampiir saama.

Ta ei lausunud selle peale enam midagi vaid jälgis nüüd suitsukoni, mis vihma käes vettima hakkas. Christiani küsimus pani Johannest aga tagasi enda pojale otsam vaatama ning natuke kulmu kortsutama. Ta ei tahtnud Chris'i kuidagi hirmutada, seega ei hakanud ta talle ütlema, et oleks olnud parem, kui too keset viimast õppeaastat kooli pooleli jätaks, uue identiteedi endale võtaks ning Londonist kaugele elama asuks. Selle asemel ütles ta võimalikult rahulikul toonil: "Nad ei saa teada. Mina neile ei räägi ning ma hoian ka Victorial silma peal. Ta on mu looja ning ma ei usu, et ta mulle seda teeks. Kuigi sellest lirvast võib kõike arvata."

Johannes mäletas selgelt seda päeva, mil ta muudetud oli. Tema perekond oli tapetud tema enda silme all ning ta oli lubanud, et ta maksab sellele vampiirile kätte. Kuid see sama vampiir muutis ka tema, kuid umbes nelisada aastat tagasi oli ta mehe vabastanud. Johannesel oli olnud küllalt aega, et enda uue eluga harjuda, kuid ta hoidis endiselt Victorial silma peal. Ta ei hoolinud enam naisest ning olgugi, et ta oli palju noorem, kui tema, oli ta siiski tugrvam.