|
Post by Christian Borg on Jun 11, 2013 21:42:46 GMT 3
Jah see parem variant, kuidas Ülemate silme alt kaduda oleks tõesti olnud veidi hirmutav ja pealegi poleks Chris sellega ealeski nõus olnud. Ta ei saanud jätta oma õpinguid, oma sõpru ja kohe kindlasti polnud tal plaanis jätta Delilahit. Ta oli tollega alles kohtunud ja ta ei oleks tahtnud nii ruttu kaotada nii head sõpra. Kuuldes, et Victoria on ka Johannese looja pidi Armand lihtsalt ohkama. "Ta on ka sinu looja?" See polnud eriti küsimus, kuna mees oli ju seda just öelnud, aga imestust pakkus see noorukile küll. "Mida sa nüüd kavatsed teha? Kaod sa jälle jäljetult või mis?" küsis Christian tõsiselt. Tema hääles ei olnud kuulda enam viha, kuna asjad tundusid üpris selged ja ta tundis, et tal pole põhjust mehe peale igavesti vihane olla, sest kui tema jutt tõele vastas, mis loodetavasti nii ka oli, siis polnud tal lihtsalt muud valikut kui kaduda ja Chris ei saanud sellepärast mehe peale vihane olla.
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 11, 2013 21:47:46 GMT 3
Johannes noogutas endamisi. Sellepärast oligi ta Delilah'it nii kaua teadnud. Victorial oli kokku kolm järglast, kuid kolmandast tüübist ei teadnud isegi Johannes mitte. Too oli vanem, kui tema. Mees vaatas veel viivuks enda poega ning ohkas raskelt. "Ma pean," lausus ta ning ta teadis, et Christian oli seda ette aimanud. Oleks liiga raskantne tulla koju ning teeselda, et kõik on korras. "Ning ära otsi mind enam üles ning ära ürita minuga kontakti luuas. Ma kirjutan sulle, kuid ära mulle vastu kirjuta, ma ei taha, et kiri valesse kätte jõuaks. Pealegi, kui midagi on, võid sa Delilah'i kaudu mulle teada anda. Ta teab, kust mind leida," lausus vampiir ning hetkeks oli tema huultel õrna naeratusevarju näha. See kadus sealt aga sama kiirelt, kui oli tekkinud. "Ole tubli, mu poeg, ning hoia enda lähedasi. Ma olen uhke su üle," lausus ta vaikselt. Ta asetas hetkeks enda käe Christiani õlale ning järgmisel sekundil oli ta kadunus. Eemalt vilises saabudes rong, mis vaatevälja ära blokeeris, jättes Christiani üksi jaama seisma.
|
|
|
Post by Christian Borg on Jun 11, 2013 23:23:21 GMT 3
Christian noogutas ja vaatas viivuks maha. Ega teeselda, et kõik oli korras ja midagi polnud juhtunud nagunii ei saanud. Selleks oli juba liiga hilja. Liiga palju oli muutunud. Aga noormees mõistis, et Johannes ei saanud jääda pikemaks ajaks ja isa ning poeg ei saanud ka mingit pikemat suhet tekitada. Mitte veel. Võibolla kunagi kui gryffindorlasest oleks saanud täisvampiir, aga mitte praegu. Seda oli ta öelnud ka Delilahile, kuigi nüüd oli tal rohkem põhjust tahta kunagi saada täiesti vampiiriks. Ta ei hakanud manguma nagu väike laps, kes tahtis, et ta isa jääks, kuigi soov oli sama. Armand vaatas mehele otsa ja noogutas ta jutu peale. "Ma jätan meelde," ütles noormees kerge muigega. Oli julgustav kuulda oma isa ütlemas, et ta oli su üle uhke. Pärast seda mees aga ka kadus ja Christian leidis end vaatamas tühjusesse. Ta seisis seal hetke kuni ta muiates pead raputas, kuna kogu see õhtu oli olnud nii kummaline ja pigem sarnane unenäoga kui reaalsusega. Noormees vaatas aga korra taevasse ja siis tulevat rongi, enne kui ta seadis oma sammud lossi poole.
|
|