Esimene tund

[Cecilia M. Zabin]

Cecilia suutis end vaevu piisavalt motiveerida, et tundi end kohale vedada. Ta oli MJVKs aastate jooksul üsna osavaks muutunud ja ei viitsinud ka eriti uue õpetaja reeglitele end kohandada. Samas, talle siiski meeldis see tund. Kuid hetkel sammus ta tüdinud näoga klassini, sisenes ja tervitas vaikselt õpetajat ning noogutas kergelt Fayele. Pilguga üle klassi libistanud, imestas ta kohalolijate arvu üle - isegi Rasmus ja Seb olid ennast kohale tirinud. Pettumusega avastanud, et ruumis ei olnud pinke, nõjatus ta seinale, ohkas kergelt ja hakkas oma küüsi kriitilise pilguga uurima.

[Chris Robin]

"Ma ütlesin, et ta on kuum," muigas Seb sosinal kui oma kaksikvenda nügis pärast seda, kui nende kena õpetajanna oli klassi tulnud. Võis täitsa huvitav tund tulla. Kuigi Sebi see MJVK väga ei kottinud. Tundus nii pointless asi olevat. Huvitav, kuidas nad said sellist asja üldse reaalse haridusena võtta? See oli täielik allakäik ju. Pigem võiks midagi asjalikku õppida. Nagu näiteks... Mustade jõudude käsitlemist. Vat see oleks juba palju kasulikum asi. Prsh. Amatöörid.

[Chris Robin]

Rasmus jälgis ka õpetajat, kui ta klassi tuli ja pööritas Sebastiani sosina peale silmi. "Mõttetu," arvas ta sosinal vastu, togides kutti küünarnukiga vastu. Ilmselgelt teda naised ei tõmmanud kohe üldse. Oleks Benjamin klassi ees, vot siis oleks Rasmus elevil. Aga praegu oli Sebastiani kord mingi suvalise õpetaja pärast lolliks minna. Parem oleks, kui see naine mingi idioot oleks ja Sebastiani välja vihastaks või midagi, siis nad ei pea sinna tundi tagasi minema puhtalt selle pärast, et naine kena on.

[Alicia Green]

Alicia tegeles ikka veel enda asjade puhastamisega, kui Jack otsustas ka ennast viimaks kohale vedada. "Hei, hundu," lausus ta kavala ja samas natuke õela muigega. Viimaks olid tema asjad enamvähem puhtaks saanud ning tüdruk sai need kõik kotti tagasi toppida, välja jättis ta ainult enda võlukepi. "Usun küll," vastas ta sõbrale, keerutades võlukeppi enda sõrmede vahel. Vähemalt oli siin tegemist. Järjest valgus õpilasi klassi, loomulikult ka Collinsi vennad. Loodetavasti suudavad nad täna käituda. "Kuidas läheb?" päris Al enda sõbrakese käest.

[Patrick Clarke]

Gray muigas endamisi, kuid lootis samas, et teised ei kuulnud "hüüdnime", millega tütarlaps t e d a kutsunud oli. See oleks olnud tõsiselt halb, kui teised oleks noormehe saladusest teada saanud ning tegelikult ei tohtinudki keegi sellest midagi teada. Ning see oli juba teine kord, mil Alicia oli teiste juuresolekul noormehe olemusest midagi vihkanud. Kuid Jack lootis, et keegi teine ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, seega ei vastanudki ta esialgu midagi.

Ta noogutas endamisi ning pööras hetkeks pilgu neidise asjadele. "Igavalt. Ei midagi erilist," lausus noormees õlgu kehitades. Ta polnud ammu Suziega kokku põrganud ning tal oli natuke halb tunne selles suhtes. Tundus, et ta oli jällegi liiga palju lootnud. "Endal? Mis su kotiga juhtus?" ei suutnud noormees viimaks pärimata jätta.

[Sophie Longshadow]

Need seitse minutit venisid Sophie jaoks nii pikaks, et tundusid pigem tundidena. Õnneks jõudis suur seier ikka väiksemate järgi ning tund võis alata. Lükanud ennast laua pealt maha, köhatas naine kergelt endamisi, et ikka enesekindel ja selge hääl välja tuleks. Astunud paar sammu klassile lähemale, viiks naine enda pruunid silmad hetkeks uksele, kust e paistnud lähima paari minuti jooksul kedagi sisse tulema, sulgudes selle võlukepi viipega. Hetk hiljem olid Anni silmad uuesti õpilastel. "Tere hommikust," sõnas ta natukene valjemalt, et tähelepanu saada ning kuna kell ei näidanud veel lõunat, siis naise jaoks oli endiselt hommik. "Minu nimi on Sophie Longshadow ning ma olen teie uus Mustade Jõudude Vastase Kaitse professor. Kuna ma pole nii vana nagu enamik siinseid õpetajaid, siis professor Longshadow jääb ukse taha või söögilaua juurde. Tunnis olen ma Sophie," sõnas Ann enesekindlalt, pilk libisemas rääkimise ajal ühelt õpilaselt teisele. Näod võiks ju meelde jätta. "Õpikuid ning ilmselt ka laudu siin tunnis nii pea vaja ei lähe. Need võite jätta ukse juurde riiulisse. Teooriaga hakkame pihta alles järgmisel nädalal. See nädal õpetate teie mind ning näitame, mida ta oskate," lisas ta mõne aja pärast, astudes mõned sammud klassile lähemale, peatuses seejärel uuesti. Võlukeppi kindlalt sõrme vahel hoides viis naine enda silmad laele ning seejärel tagumisele seinale. "Selleks on meil vaja suuremat ruumi ning sõpra, kes on nõus teie õnnestumised ja põrumised enda peale võtma," ning kergel võlukepi viipel venis klass vähemalt kolm korda pikemaks ning tõusis ka lagi, et neil rohkem ruumi oleks. Hetk hiljem ilmusid ruumi keskele metallist mannekeenid, kes näeksid isegi suht elutruud välja, kui nad ei oleks halli värvi, näota ja ei läigiks nagu elavhõbe. Aga nad liikusid nagu päris inimesed ning kuna Sophie loitsus nad korralikult ära, siis ei peaks nende teadmiste pagas ületama selle õpilase oma, kellega nad paari pandakse. "Täna me paaristööd ei tee, seega valige endale meelepärane uus sõber ning tund võib alata," noogutas Ann kergelt mannekeenidele, kes vastasid noogutusega ning pöörasid enda näod õpilaste suunas, moodustades ühest enda näpust võlukepi, mis jäi eraldseisva objektina neile kätte.

[Chris Robin]

Rasmus istus ikka laual, tüdinenud ilmega, kui õpetaja rääkima hakkas. Oo, Sophie. Ta haigutas, kuigi oli piisavalt viisakas, et haigutus käega katta, ning toetas oma pea enda randmele, mis endiselt Sebastiani õlal puhkas. Noormehe pilk käis klassis ringi, kuni naine mingid ollused neile sinna võlus. Igav. Nad peavad enda võimeid näitama? Kaetaks terve klassi ära. Rasmus sättis vaba käega enda rohelise ja hõbedase triibulist lipsu aga ei liikunud veel kusagile. Las need väikesed dorklaste pudinad valivad endale oma uue armsama kõigepealt, neile kõigile peaks jaguma üks see asjandus. Ja see näpust võlukepp nägi välja nagu üks retardimaid asju üldse, vähemalt tema arvates. Aga ta ei öelnud ühtegi oma mõtet välja.

[Chris Robin]

Sebastian samuti ei liigutanud end. Aega oli nende raudmeestega võitlemiseks. Tho see polnud üldse lõbus. "Miks me mingite nukkudega mängime?" ei mõistnud Sebastian. "Kas meid mitte ei õpetaks palju rohkem, kui me teiste õpilaste vastu võitleks?" küsis noorem kaksik kavalalt. Palju toredam oleks mõnele dorgile kaetus peale panna. Õpiks ka sellest palju rohkem. Vähemasti Sebastiani meelest. Rääkimata sellest, et nukule haiget teha polnud pooltki nii lahe, kui inimesele.

[Emma-Lyne Wonderwood]

Emma-Lyne heitis kiire pilgu kaksikutele ning hingates sügavalt sisse, naeratas ta, kui oli aru saanud, et keegi polnud tema koperdamist tähele pannud. Tore, sest tütarlaps oli endiselt natuke närviline sellepärast.
Sättinud natuke enda patse, tõstis tütarlaps viimaks enda pilgu professorile, kes alustas tunniga ning seletas, mida nad täna tegema peeavad. Ei mingit paaristööd?! Tore! Sest neidis teadis, et ta sakib selles tunnis ka ilma selleta, et keegi tema poole loitse saadaks ning ta neid tõrjuma peaks. Ta oleks kindlasti kõige halvem olnud.

Neidis pööras veel hetkeks ühe pilgu Slytherini poistele, kes tegid ettepaneku üksteise peal harjutada ning kartlikult vaatas ta jällegi professori poole. Parem oleks, et too ei nõustu.
Kiirelt peaga taaskord raputades, viis ta enda koti riiuli suunas, millele Sophie enne vihjanud oli ning võtnud kätte võlukepi, valis neidis mannekeeni, mis oli teistest kõige kaugemal. Oleks olnud tore, kui inimesed ei oleks teda eriti tähele pannud ning näinud, kui halvasti tüdruk neid loitse saadab.

Kiirelt üritas Emma-Lyne meenutada kõiki neid loitse, mida ta eelneva nelja aasta jooksul õppinud oli. Neid polnud sugugi palju ning võrreldes teistega selles ruumis, teadis ta kõige algelisemaid loitse. Vaikselt köhatanud, asus noor hufflepufflane vapralt harjutama.

[Sophie Longshadow]

Sophie pruunid silmad pöördusid Slytherini kaksikute poole, kui üks poistest suu lahti tegi ning küsimusi hakkas küsima. Vaikides kuulas naine ta ära. "Küll me seda ka veel jõuame. Täna õpite te enda tugevusi esmalt hindama, härra Collins. Pole vaja, et keegi teie seast lõpetaks tunni Haiglatiivas ning teine osapool ministeeriumis," jäi professor enda seisukohale kindlaks. Tema ei tea neid noori iseloomult ega nende võimeid ning ilmselt ei tea nad seda ka ise. Kool söödab neile ette erinevaid loitse hunnikutega, aga paljusi ja täpselt milliseid nad kasutavad, selle väljaselgitamiseks need mannekeenid siin ongi. "Iga plekist sõber, kellega te paaris olete, omandab täpselt sellise teadmiste pagasi, mis ka teil on. Nad pole teist tugevamad, targemad ega nõrgemad. Igale ühele võrdväärne partner," lisas Ann valjemalt, et tema sõnad kostaksid ka ruumi tagumisse otsa. "Aga juhul kui te arvate, härra Collins, et iseendaga võitlemine on igav ja nõme, siis võite vastu astuda ka mulle," pakkus Sophie noormehele teise variandi välja. Teda on igat pidi teavitatud Slytherini kaksikute eripäradest ja nende iseloomust.

[Chris Robin]

Rasmus jälgis Sebastianit ja õpetajat igavlevalt ning võttis siis taskust võlukepi välja ja saatis kaetuse endale lähima metallihunniku poole. Püsti tõusta ta ei viitsinud, ja endiselt oli tema käsi Sebastiani õlal ning pea oma randmel, pilk siiski metallihunnikul. Too kaitses ennast ning Rasmus saatis uue kaetuse tema suunas, haigutust alla surudes. Hetke pärast oli too asjandus liikumatu, tänu Petrificus Totalus loitsule ja Rasmus saatis pilgu õpetajale. "And now what?" küsis ta varjamatu igavusega. Ta ei hakanud päris musta maagiat siin kasutama, ilmselgelt. Polnud vaja jamasid enda perele. Rasmus kõlgutas natukene oma laudu, pilk jälle metallihunnikule liikumas, millele ta nüüd järgmise kaetuse peale pani, pannes tema näo mullitama, nagu tal oleks rõvedad mädapunnid näos. Fun. "Kuule Seb, see on päris lõbus," ütles Rasmus varjamatu sarkasmiga. "Järgmine tund oleme kindlasti kohal, eks?" Ta paneb Sebastianile endale kaetuse peale, kui kutt järgmisesse tundi ka tulla tahab.

[Samara Soul]

Delilah pööras aeglaselt enda pilgu professorile ning kui too viimaks rääkima hakkas ning tunni kohta selgitusi jagas, pööras Delilah koheselt enda pilgu kaksikutele, sest ta teadis, et neil on selle kohta midagi öelda. Tütarlapse huulile tekkis mõru muie, mis meenutas rohkem irvitust, kui ta taaskord metallimannekeene vaatas. Huvitav, mis omadused neil on? On nad sama kiired, kui vampiir? Sama tugevad? Muidugi ei kavatsenud neidis tervele klassile enda üleloomulike võimeid jagama, kuid samas ei teadnud ta ka loitsudest kuigi palju. Teooriat ta teadis, aga tal polnud mahti praktiseerida ning ta ei oleks teooriatki teadnud, kui ta kaks kuud enne Sigatüükasse asumist kõik eelnevad loitsuõpikud läbi poleks lugenud. Neidis oli olnud kuni septembri kuuni põhimõtteliselt vampiirist soss. Ebameeldiv.

Viimaks köhatas Delilah ning astus ühe mannekeeni ette, hoides enda võlukeppi tolle ees. Ta saatus tolle poole ühe Expelliarmuse, kuid too blokkis loitsu ära ning saatis ühe neist hoopiski Delilah'i poole. Vampiiritar oli seda ette näinud, kuid ta teadis, et ei saa liiga kiiresti loitsu eest ära põigelda - see oleks olnud kahtlane. Selle asemel kummardus ta ning tundes kerget adrenaliinisööstu, kordas vampiiritar enda võtet. Jälle juhtus see, mis eelminegi kord. "Juhmista!" hüüatas Delilah koheselt ning seekord sai ta pihta: loits riivas mannekeeni pead ning välju kärgatusega nõjatus see tahapoole. Terve klass kajas. 'Päris lahe', mõtles vereimeja endamisi ning jätkas võitlemist.

[Alicia Green]

Alicia vaatas korraks enda kotti ja viis siis pilgu tagasi Jackile. "Õpikud olid vist liiga rasked, see rebenes lihtsalt katki." Nad ei saanudki enam rääkida, sest professor hakkas rääkima ning seletas midagi sellest, et teda ei tohi perekonnanimepidi kutsuda vaid eesnimepidi, mida Al kahjuks tähele ei pannud. Ta kuulis ainult seda, et need nukud on neile harjutamiseks ja nendega võrdväärsed. Al saatis Jackile kerge kulmukergituse ning läks siis ühe nuku juurde, et enda oskuski demonstreerida. "Expelliarmus," lausus ta hoogsalt ning nuku võlukepp lendaski tema kätte. Al muigas rahulolevalt ning viis siis võlukepi veidralt jubeda mannekeeni kätte tagasi.