Unetus

[Chris Robin]

Oli üks neist vähestest öödest, kus Rasmus reaalselt magada ei saanud. Ta mõtles pikalt magamistoas, kas ajada Sebastian üles või ei, aga siiski ei teinud seda, ning riietus hoopis tasa ja suundus puhketuppa ja sealt treppidest järjest üles, astronoomia torni, kus tegelikult ei tohtinud väga vabal ajal käia. Aga ta nägi vestibüüli jõudes akendest, et õues on äikesetorm, seega ta tahtis tõesti seda tornist hoopis jälgida. Rasmus võttis ka oma võlukepi välja jõudes, et enda ümber vihma takistav kilp võluda, ning lükkas selle vidina tagasi taskusse, istudes siis torni äärele, pilk taeval. Hea soe oli kilbi sees, ei saanud märjaks ka, ja ta sai kenasti tormi jälgida. Väga mõnus. Ja isegi uinutav, kuigi Rasmus sinna torni magama jääda küll ei kavatsenud. Ta pidi ärkvelgi olles muretsema selle üle, et ühtegi õpetajat või asja sinna ei satuks.

OT: Kinni.

[Benjamin Green]

Benjaminil on sel öösel samasugune probleem nagu Rasmusel, unetus. Õigemini nägi tema jubedaid unenägusi, klippidena ja need koguaeg vahetusid ja mehel viskas viimaks üle. Ta ajas ennast voodist välja ja tõmbas kiirelt teksased jalga ja maika peale. Seejärel võttis ta suuna enda ruumidest välja, esialgu uitas mees niisama koridorides ringi, kuid viimaks võttis ta suuna astronoomiatorni poole, et seal natuke seda ilusat tormi jälgida.
Ta üllatus, kui leidis eest Rasmuse, kes ääre peal istus ja välja vaatas. Mees sammus samuti reelingu juurde ja toetas käed sinna peale. "Sa ei tohiks siin olla," lausus ta Collinsile ja viis pilgu poisile, kuid ilmselgelt oli Lanteril savi, kas õpilane on voodist väljas või ei. Kui ei saanud magada siis ei saanud. Miks oli nii, et nad pidevatl kokku juhtusid?

[Chris Robin]

Rasmus võpatas üsna tugevalt, kui korraga otsekui eikusagilt Benjamini häält kuulis. Ta samme polnud märganud. Aga õnneks kutt ei kukkunud. Ta tõstis pilgu Benjaminile, punastades pisut ja naeratas. "Kas sa saadad mu jälle puhketuppa siis?" küsis kaksik pisukese lõbususega. Vähemalt polnud mingi kuri õpetaja. "Tule istu ka," kutsus nooruk siis, patsutades vaba pinda enda kõrval. "Ei saanud ka magada või oled valves?" Rasmus polnudki enam niiväga pinges, aga natukene awkward ikka.

[Benjamin Green]

Benjamin muigas ja vinnas ennast Rasmuse kõrvale istuma. "Loomulikult, et mitte, kuigi see oleks minu kohustus, leian ma, et see ei ole praegusel hetkel vajalik." Ben sättis ennast mugavamasse asendisse. "Magada sain küll aga nõmedad unenäod häirisid mind ja siis ma lõin tänasele unele käega. Kellele seda und ikka vaja on?!" Benjamin turtsatas naerda. Talle meeldis tegelikult väga magada, nii üksi kui ka kaksi. Oma mõtte peale hakkas ta veel rohkem muigama. Samas oli tal ikka veel masendus, et ta enda kihlatuga lahku oli läinud, kuigi see oli juhtunud juba päris mitmeid kuid tagasi. "Ja sa ise? Miks sa ei maga."

[Chris Robin]

Rasmus naeratas pisut ning jälgis ikka Benjamini tormi asemel, aga peagi suunas pilgu taevale. "Ma ei suutnud magama jääda," vastas Rasmus õlgu kehitades. "Ja ma ei tahtnud Bassi üles ajada, seega siin ma olengi." Üksi. Jälle. Aga jah, ta tahtis, et ta vennapudinas magada saaks kenasti. "Sulle meeldib selline ilm?" küsis Rasmus üsna varsti, kui välk üle taeva sähvatas ja müristama hakkas. Rasmus ohkas tasa ning toetas pea unelevalt õpetaja õlale, silmad ikka avatud. Kena ilm.

[Benjamin Green]

Benjamini keha tõmbus krampi, ta ei liikunud üldse, kui Rasmus ennast tema vastu toetas. See oli imelik tunne. Ben oli väga segaduses. Kas õpetajal ja õpilasel ikka sobis nii käituda ja suhelda?! Kuid ta ei vaevanud kaua selle mõtte üle enda pead, vaid viis silmad tormile. "See on ilus," tunnistas mees. Kuigi välgutamine segas paljude und, müra õigemini. Aga iseenesest oli see siiski ilus vaatepilt. Nad rääkisid ilmast! Tore. "Kuidas sul läinud on?" päris mees siira huviga. Viimasest korrast, kui nad lendluudpalliväljakul kokku olid saanud, oli möödas juba nädal.

[Chris Robin]

Rasmus tajus küll, et Ben pisut pingesse tõmbus, aga ei ajanud end sirgu. Talle meeldis, et Ben teda päris eemale ei lükanud ega midagi. Küsimuse peale aga kehitas kutt õlgu. "Tavaliselt.." arvas Rass tasakesi. Kuidas tal ikka minema pidi? Hea et üldse läks. "Sul?" küsis Rasmus siis aga vastu, sättides pead mugavamalt tema õlale. Sinna oli nii hea oma pead toetada.

[Benjamin Green]

Benjamin vaatas kaugusesse. "Mis tähendab tavaliselt?" Elu ei saanud minna tavaliselt, see pidi ikka hästi minema, muidu lihtsalt manduvad kõik inimesed viimaks ära. Ben tundis ennast ebamugavalt, et Rasmus tema vastu toetas, kuid samas oli tal ka hea meel, et selline usaldus nende vahel tekkimas oli. "Vaikselt on hakanud uuesti ülesmäge liikuma," tunnistas Ben siis ausalt. Vahepeal oli ikka väga masendav olnud. Tuul muutis suunda ja nüüd sadas vihm nende poole, Ben sai mõne üksiku piisaga pihtsa, kuid see ei häirinud teda.

[Chris Robin]

Rasmus kehitas jälle pisut õlgu. "Tavaliselt tähendab.. tavaliselt." Kuidas tal ikka minna sai siin koolis. Käis tundides, koristas Sebastiani jamasid, valvas oma venda, vahepeal sõi ja magas.. obsessis Benjamini üle.. nagu tavaliselt. Kõik oli nii, nagu aasta tagasi. Okei, aasta tagasi poleks ta ilmselt julgenud Beniga siin niimoodi olla. Kuuldes aga mehe sõnu, ta sulges hetkeks oma silmad, aga avas need välgu vaatamiseks taas. "Mis mõttes?" küsis ta tasa. "Aa sa ei pea rääkima, kui ei taha." Polnud ju tema asi tegelikult. Polnud tema asi ka oma pead mehe õlale toetada tegelikult, aga ta ikka tegi seda.

[Benjamin Green]

Benijamin vaatas kaugusesse, kui rääkima hakkas: "no see suvi oli raske, lahkuminek Gerardist..See oli päris karm." Siis aga jäi Ben vait, tal nagu ei olnud rohkem midagi öelda. Sõna lahkuminek andis vist üsna hästi edasi kogu selle mõtte, et miks tal raske suvi oli olnud. "Nüüd, siin koolis olles, on asjad jälle paremaks läinud."

[Chris Robin]

Rasmuse silmad suurenesid hetkeks. Lahkuminek Gerardist? Gerard oli päris kindlalt mehe nimi. Benjaminile meeldisid ka mehed? Ja ta oli vaba nüüd? See oli üks parimaid uudiseid. Aga Rasmus ei näidanud seda niimoodi välja. That is, ei hakanud naeratama ega midagi. Lahkuminekud on jamad asjad siiski. "Mul on kahju," sõnas Rasmus siiski kombekalt ning out of nowhere kallistas hetkeks Benjamini, põimides oma käed ümber mehe. Aga siis tõmbus ta õpetajast täiesti eemale, põsed taas kergelt punasemad. "Siin koolis on.. tore jah. Kahjuks meil viimane aasta.."

[Benjamin Green]

"Jah, teil on tõesti viimane aasta," nõustus Benjamin veidike kohmetult. Oli ta ometigi täiskasvanud mees, kuid see kallistus tundus imelik.. Hea aga imelik ka samas. "Ma ise kaalun ka lahkumist, võibolla jääb see muu viimaseks aastaks siin. See elu ei sobi mulle ikka täiesti. Ma ei suuda peaaegu aastaringselt ainult koolis elada. See töö sobib paratamatult rohkem neile, kellel ei ole eraelu." Ben aga ei olnud selline. Tema tahtis endale kaaslast ja loodetavasti ka lapsi.. Ben viis pilgu enda vestluskaaslasele, muidu oli ta vaadanud kaugusesse.

[Chris Robin]

Rasmusele meeldis aga siin. Või noh. Ilmselt siis ei meeldiks, kui ta ka õpetaja oleks ja Sebastian oleks kusagil mujal. Sebastian oli hetkel Rasmuse eraelu ja tema ilma Sebastianita küll kusagil üksi olla ei tahtnud aasta läbi. Kaksikud olid otseloomulikult võimelised eraldi elama ja värki, ega nad ei saanudki elu lõpuni ninapidi koos olla, aga peaaegu terve aasta teineteist mitte näha oleks ikka jama ju. "Mida sa siis edasi teha tahaksid?" küsis Rasmus siira huviga, vaadates hetke uut välgusähvakat ning siis suunas pilgu Benjaminile, üllatudes, et mees tema poole vaatas, aga ei vaadanud ikkagi eemale. Torm hakkas nagunii hajuma ja varsti pole Rasmusel mingit välku vaadata. Jama. Mitte, et talle ei kõlbaks Benjamini vaadata. Vastupidi. Väga hea vaatepilt oli.