|
|
Post by Gregor Zimmer on Jun 19, 2013 8:30:24 GMT 3
Sel reedesel õhtul oli ennustamine Gregori jaoks viimane ning tund nii ka enamik õpilaste jaoks. Noor õpetaja oli saanud päris toredad ködutööd, mis eelmisel tunnil oli saanud õpilastele ülesandeks antud ning mees oli kõikide õpilaste üle uhke. Rahulolev naeratus levis üle tema huuli, kui ta kodutöid lappas ning vahepeal käega üle enda juuste tõmbas.
Seekord ei olnud mees enda kabinetis. Nüüd istus ta klassis, jalad õrnalt lauale toetanud ning ködutööd tema käes olid asendunud kauni akustilise kitarriga, mida ta tinistas. Tema oõselohud olid kergelt paljastanud, kui ta mõnd eriti ilusat akordi mängis ning vaikselt sisse hinganud, kiikas ta vahepeal sissepääsu luugi poole, kust õpilased oleks varsti pidanud sisse tulema. Zimmer polnud enam niivõrd närviline nagu ta oli eelmisel korral olnud, sest oli kord juba õpilastega kohtunud ning nendega isegi peol olnud, kuid seda keegi muidugi ei teadnud.
Klass oli samasugune nagu eelminegi kord: tumedad kardinad olid akende ees, et takistada päikesevalgusel klassi sisenemast (eriti tänasel tunnil oli palju hämarust vaja). Ümber ümmarguste laudade oli kolm pehmet tugitooli, milles oli raske ärkvel püsida, kui tunniteema sakkis. Õhk oli meeldiv ning puudus magus šerrihais.
Kuid mis oli kõige kummalisem, oli see, et klassi tagumises nurgas, kuhu lauad enam ei pääsenud, oli seina äärde tekkinud suur, mitmeid meetreid pikk natuke kandiline asjandus, mis oli valge lina alla peidetud. See oligi tänase tunni teema.
Tunni alguseni oli jäänud umbes kümme minutit ning õpilased pidid iga hetk klassi sisenema.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 19, 2013 20:03:01 GMT 3
Delilah otsustas ka seekord ennustamise tundi minna. Nüüdseks oli teekond klassi talle juba tuttav ning samuti ka proffessor. Ta ei pidanud enam millegi pärast muretsema.
Tütarlaps kandis musti alt kitsenevaid viigipükse, kõrgeid kontsi, valget triiksärki, halli vesti ning kaelas oli tal Slytherini värvides lips. Hallil vestil oli Slytherini embleem. Tüdruku pikad punased kiharad rippusid lahtiselt tolle õlgadel.
Jõudnud klassi, tervitas Delilah professorit ning istus enda tavalisel kohal. Asjad välja pööranud, jäi ta üsnagi suure huviga tunni algust ootama.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jun 20, 2013 5:40:02 GMT 3
OT: Gryffindori lips ja embleem? U sure about that?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 20, 2013 6:58:01 GMT 3
ot. Oooops. Parandasin. :'D
|
|
|
|
Post by Cecilia M. Zabin on Jun 21, 2013 0:25:47 GMT 3
Algselt kavatses Cecilia tunni üle lasta. Kuid ehkki polnud ta eelmises ennustamise tunnis eriti palju punkte teeninud, otsustas ta siiski ka end teise tundi kohale vedada, hoolimata sellest, et tal sellesse ennustamise crapi palju usku polnud. Meekarva juuksed vabalt õlgadel lehvimas, kõndis ta otsusekindlalt klassi poole ning sisenes, köhatas kergelt ja tervitas õpetajat. Klassis oli peale tema vaid üks õpilane ja temagi oli slytherinlane - ilmselgelt oli tund ääretult populaarne. Neidis seadis end sisse klassi tagumises osas ja jäi rahulikult kitarrihelinat kuulama.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 21, 2013 7:22:01 GMT 3
Eelmisel korral oleks Emma-Lyne äärepealt tundi hiljaks jäänud, kuid seekord ei kavatsenud neidis seda teha. Tal ei olnud partnerit olnud, kellega harjutada, kuid see polnud teda eriti muserdanud. Vähemalt oli ta natukenegi punkte enda majale teenida saanud ning selle üle oli hufflepufflane rohkem kui rõõmus, sest tavaliselt ei olnud tsa enda majale ühtki punkti teeninud. Vahest taimeteaduses, kuid sedagi ainult sellepärast, et professor McEvan ilmselt pooldas hufflepufflasi - enda maja õpilasi. Tüdruk sakkis loitsudes ning üleüldse kõiges, mis oli kuidagi võlukunstiga seotud.
Sisenenud klassi, tervitas tüdruk tasasel toonil professorit, kes oli end mugavalt sisse seadnud ning tinistas nüüd kitarri. Neidisel polnud midagi kauni muusika vastu. Tegelikult ta lausa nautis seda, olgugi, et ta ise kuulas rohkem klassikalist muusikat. Vahel ka Ninakaid Nõidu.
Tütarlaps suundus enda tavapärase koha juurde ning visanud enda koti ühele vabadest tugitoolidest, mis oli siiski vaba, võttis neidis istet. Hetkeks sulges ta silmad ning lasi enda peal tugitooli pehmesse polstrisse vajuda, kuid seejärel võttis ta välja enda asjad. Jäädes tunni algust ootama, pööras neidis enda pilgu ka klassile. See nägi välja nii nagu varemgi, kuid taha nurka oli lina alla mingi asi pandud. Mis seal oli?
Tütarlapse pikad ronkmustad juuksed olid taaskord kahes jäigas punupatsis ning ta kandis Hufflepuff'i koolivormi.
|
|
|
|
Post by Patrick Clarke on Jun 21, 2013 7:26:25 GMT 3
Ka Jack ei olnud eelmisel tunnil kuigi palju punkte Gryffindorile juurde toonud, kuid midagi ikka, eks ole? Ning ennustamine ei olnud kõige hullem tund maailmas. Võlukunsti Ajalugu oli hullem ning noormehe jaoks ka iidsed ruunid, sest neist ei saanud ta vapsee midagi aru.
Seega roniski noormees luugist sisse ning tervitanud professorit ning teisi tuttavaid, suundus ta kohale, kus ta oli viimasel korral koos Aliciaga istunud. Võtnud asjad välja, jäi noormees ka teisi õpilasi ootama ning samas ka tunni algust. Ta kandis valget triiksärki, lõdva lipsuga Gryffindori värvides lipsu, musti viigipükse ning ketse. Tema juuksed olid sakris nagu alati.
Viimaks võttis gryffindorlane lahti enda mapi ning asus sinna musta sulepeaga midagi kritseldama.
|
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 27, 2013 13:53:46 GMT 3
Cian ronis klassi. Poiss ohkas kergelt. Mis normaalne tund sai alata nii, et õpilased peavad klassi ronima? No tõepoolest. Noormees sirutas ennast korraks ning kohendas oma Slytherini värvides rõivaid. Poiss kandis tegelikult pea üleni musta värvi riideid, mille ainsaka värvilaiguks olid Slytherini rohelise ja kõbedasega kaunistatud vapp ning lips.
Cian vaatas õpetaja poole, kes pilli mängis ning teretas teda vaikselt. Peaaegu kuuldamatult. Seejärel tikkus tema näole kerge naeratus. Noormees suundus Delilahi juurde. "Tahad sa ka seekord koos istuda, või oled minust juba tüdinenud?" küsis noormees vaikse häälega. Samal ajal asetas ta oma koolikoti põrandale ning võttis tugitoolis istet. Poiss vaatas majakaaslasele otsa ning pilgutas paar korda oma väga tumedat värvi silmi. Kergelt küsivalt kallutas ta oma pead natuke viltu.
|
|
|
|
Post by Hunter Cage on Jun 27, 2013 17:13:47 GMT 3
Hunter ronis redelist ülesse ning jõudes klassi, vaatas ta koheselt ringi, et kas mõni tema majakaaslasne ka seal on. Poiss märkas Emmat. Hunter naeratas endamisi ja läks tüdruku juurde. "Kas võin siia istuda?" päris ta, kuid samal ajal juba pani enda koti sama laua juurde maha. Tema jaoks ei olnud ennustamine just kõige meeldivam tund aga tänu sellele, et neil uus professor oli, oli poiss otsutanud viimasel aastal siiski selles aines osaleda.
|
|
Chris Robin
Slytherin 
7. klass || Slytherini tõrjuja
üüü a status update
Posts: 3,106
|
Post by Chris Robin on Jun 27, 2013 17:16:42 GMT 3
Ka kaksikud tulid ennustamise tundi. Nii viisakas neist. Seekord sisenes Rasmus klassi esimesena ja Sebastian tema järel, ning Rasmus valis neile laua. Neile kahele. Mis siis, et Cecilia istus seal üksi, Rasmus ei viitsinud jälle Sebastiani ja Cecilia sosistamist kuulata. Kuigi, kui Seb tahtis, võis ta sinna ka minna. Rasmus igatahes kavatses istuda selle laua taga, kuhu ta maandunud oli.
Noormees kandis oma tavalist riietust. Mustad teksad, valge triiksärk ja must Slytherini vapiga vest. Ka Slytherini värvides lips oli tal kaelas, enamus vesti alla peidetud. Mugav riietus tema arvates igatahes.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 27, 2013 22:25:03 GMT 3
Delilah oli vahepeal suutnud enda silmad sulgeda ning keskendunud ainult professori kitarrimängule. See kõlas ilusti ning meelierutavalt. Tütarlaps oli tegelikult suur muusikasõber, olgugi, et ta ise eriti musikaalne ei olnud. Laulda ta näiteks üldse ei osanud. Ta polnud lihtsalt üks nendest, kes oli juba sündides õnnistatud kauni lauluhääle ning viisipidamisoskusega. Kuid siiski tegeles ta mingilmääral muusikaga. Vahel, kui tal oli lugemisest kopp ees, mängis tüdruk flööti. Või siis klaverit või viiulit. Klassikalised pillid meeldisid talle. Need olid nukravõitu täpselt nagu vereimeja isegi.
Kuid kui neidis lähenevaid samme kuulis, avas ta uudishimulikult enda silmad ning naeratas laialt, ajades end sirgu. Tema lemmikmajakaaslane ning nüüdseks ka hea sõber. Kui isegi mitte parim. Igatahes lemmikpinginaaber küll. "Ei iialgi," lausus tütarlaps tõsiselt ning tühjendas teise tugitooli enda kotist, et noormees saaks sinna istuda nagu eelmiselgi korral. "Oled sa seekord enda ennustamisoskustes rohkem kindlam?" päris tütarlaps noormehele natuke kavala tooniga. Nüüdseks oli Delilah Cianile juba enda saladusest rääkniud ning enam varjata polnud midagi.
|
|
|
|
Post by Cian James Harlan on Jun 28, 2013 12:52:04 GMT 3
Cian naeratas Delilah'le ning pilgutas talle korraks silma. "Oh jaa, ma olen täiesti uus inimene," ütles ta. Ennustamine ei tundunudki enam katastroofina ja just selle eelmise tunni pärast oli ta tütarlapsega suhtlema hakanud, mis oli omakorda viinud nende sõpruseni.
James toetas küünarnuki lauale ning siis omakorda oma lõua oma käele. Noormees vaatas silmadega klassis ringi ning lasi oma mõtetel hajameelselt liikuda. Ta kuulas ka õpetaja pillimängu ning mõtles Koreast, kust ta tulnud oli. Cian oli juba väiksena õppinud klaverit ja kitarri mängima. Lõuna-Korea oli väga suur muusikamaa ning noormehel oli olnud kunagi unistus ka ise kuulsaks saada. Kellelegi ta sellest ei rääkinud, kuid vahel ta ikka mängis pille.
"Ei tea, mis seal katte all on," ütles Cian vaikselt majakaaslasele. Ta silmitses kahtlast asja klassi tagaosas ning lootis, et tänane tund väga suureks pingutuseks ei kujune.
|
|
|
|
Post by Gregor Zimmer on Jun 28, 2013 20:11:30 GMT 3
Gregor hoidis enamasti enda pilgu uksel ning vaatas õpilasi, kes üksteise järel klassi sisenesid. Tulid need, kes olid tunnis ka eelmisel korral olnud, kuid oli ka üks uus õpilane. Kiirelt avas noormees ühe käega klassipäeviku ning uuris nimesid ning maju. Hunter!
Muigvelsui libistas ta enda käe tagasi ümber kitarrikaela ning mängis veel natuke, pöörates enda pilgu nüüd kaksikutele, kes olid Gregori suureks üllatuseks samuti ennustamisesse tulnud. Olgu, esimesel tunnil olid nad ilmselt uudishimust olnud, kuid mis ajendas neid seekord tunnist osa võtma - seda mees ei teadnud. Kuid vaatamata sellele, mis oli hurtsikus juhtunud, oli tal selle üle siiski hea meel. Ta polnud nende peale isegi mitte pahane, sest ta oli isegi ju purjus ning natuke ülemeelik olnud. Vaene tegelik Dominic Douglas...
Tunni alguseni oli jäänud veel aenult loetud minutid, kui professor kitarri viimaks püsti tõusis ning kitarri käest pani. Oli aeg tunniga algust teha.
|
|
|
|
Post by Emma-Lyne Wonderwood on Jun 28, 2013 20:15:17 GMT 3
Emma-Lyne tõstis imestunult enda pilgu ning vaatas otsa enda majakaaslasele ning paratamatult tekkis tüdruku hapule näole lai naeratus, kui ta noogutas. Tal oli hea meel, et seekord ei pidanud ta sellest tunnist üksi osa võtma. "Ikka," lausus ta majakaaslasele ning hoides enda rohelised silmad noormehel, jäi ta hetkeks ärevalt teda vaatama. Viimaks ta aga punastas ning lõi pilgu maha.
"Eelmisel tunnil sind vist kohal ei olnud, ega? Ma pidin kogu selle kräpi üksinda tegema," lausus neidis natuke torssis huultega. Tütarlaps oli tujukas ning seda teadsid kõik, kes vähega viitsisid temaga tegemist teha. Tütarlapse tuju muutus tihti, kuid hetkel oli see veel isegi normaalne, olgugi, et ta tundus siiski pahur. Tal oli hea meel, et Hunter seal oli, kuid ta ei olnud kunagi osav enda positiivseid emotsioone teistele välja näitama.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 28, 2013 20:44:17 GMT 3
Delilah pööritas vaikselt silmi. Tegelikult ei saandu ta tihtilugu aru, mida James ühe või teise asjaga mõtles, sest too oli alati niivõrd tõsine, et isegi vampiiritaril oli teda raske mõista. Kuid just see paelus tüdrukut. Talle meeldisid mõistatused ning Cian oli kahtlenata justkui üks suuremat laadi mõistatus või lausa mosaiik, mida tütarlaps soovis kokku panna. James oli põnev isiksus, selles polnud kahtlustki.
Näitsik jälgis veel viivuks majakaaslast, kuid tolle küsimuse peale ei osanud isegi tema vastata. "Äkki oli professor eksinud enda tunniga ning seal katte all on Peletis?" pakkus tütarlaps õlgu kehitades. Peletisega oleks tore olnud kohtuda, sest oli väheseid asju, mida tüdruk kartis: Victoria, päike ning samuti ka libahundid. Kindlasti oli mingi asi veel. Midagi sügavamat ning emotsionaalsemat, kuid tütarlaps ei osanud sellele antud hetkel veel mõelda.
Professor Zimmer oli aga püsti tõusnud ning tahtis vist tundi alustada. Uudishimulikult pööras Delilah enda sinised silmad noormehele, kuid ei suutnud talle keskenduda.
|
|
