Üle pika aja

[Susannah Simon]

Susannah ohkas väsinult ning hõõrus oma meelekohti, kui ta lõpuks koolimajast välja jõudis ning suuna Keelatud Metsa poole võttis. Neiu pidi tunnistama, et oli tõepoolest oma võimekust pisut üle hinnanud, kui otsustas kõik kodutööd mõne õhtuga valmis saada ning lisaks ka need kolm raamatut läbi lugeda, mis ta endale enne kooliaasta algust ostnud oli. Aga nüüd oli see kõik tehtud, ning neiu tundis end peaaegu jälle inimesena. Haigutades vaatas ta ringi, kätt suule surudes ning sammu pisut aeglustades. 

Ta polnud keelatud metsa äärde sel aastal veel jõudnudki - järelikult oli viimane aeg. Olgugi, et tütarlaps kergesti kartma hakkas ning õudusfilme ning jutte üsna kõvasti vihkas, ei saanud ta eitada, et sügiseses pimeduses jalutades polnud puud ilusad ning müsteerilised. Kas tegemist oli maagiaga, mida Sigatüüka iga nurgatagune ning pisike sopp täis oli, või tundus talle see lihtsalt väsimusest, polnud isegi oluline. Ravenclawlane oli isegi meelega oma alati kaasas kantavad joonistustarbed maha jätnud - kõike, et pärgamendist ja sulest eemale saada ning sel hetkel oleks ta lihtsalt hea meelega pisut niiskele murule pikali visanud ning metsas kõrguvate puude latvi ning üha hämarduvat taevast silmitsenud. See aga ei tulnud kõne allagi. Või siiski?

Huulde hammustanud ning ringi vaadanud vajus neiu ühele madalama muruga kohale istuma, pani käed selja taha ning jalgu välja sirutades silmitses taevast. Niiviisi ei näinud ta ilmselt nii totakas välja, kui päris pikutades. Vaikselt ümisedes üritas Suze oma mõtteid tühjaks teha ning ometi oma vaba aega nautida.

OT: Teema täitsa vaba.

[Patrick Clarke]

Selline udune ning jahe tüüpiline Inglismaa ilm ei sobinud libahundile sugugi ning seetõttu tundis Jack end natuke haiglasena. Mida kuumem ilm oli, seda paremini tundis end noormees, kuid praegusel hetkel pidi ta leppima sellega, et väljas oli pilkane pimedus ning väljas oli kõigest kümme kraadi sooja. Sügisene aeg, kuid kõige hullem oli muidugi alles tulekul.

Kuid vaatamata sellele, et ta eelistas istuda lossis, lugeda mõnd raamatut või mängida Alicia või Fayega võlurimalet, otsustas noormees siiski enda konte veidi sirutada ning välja jalutama tulla. Põhjus oli lihtne - puhketuba oliu liialt ülerahvastatud ning kutid olid isegi poiste magamistoa enda alla hõivanud, sest kuskilt oli nende kätte sattunud mugude pornograafiline ajakiri. Huvitav. Kuid mitte piisavalt, et Jacki sinna naelutada.

Noormees kandis tumesiniseid kitsaid teksaseid, musti terava ninaga saapaid ning ülakeha kattis tal põlvedeni ulatuv kõrge kaelusega meeste mantel, mille taskutesse libahundi käed surutud olid. Ümber noormehe kaela oli Gryffindori värvides paks sall, mis sellisel petlikul ajal kurgu soojas hoidis. Nagu alati, ulatusid noormehe juuksed ka sel korral igasse suunda, sest nende silumine ilma geelita oli tõepoolest üsnagi võimatu.

Vaikselt mingit viisijuppi lauldes, võttis noormees suuna Keelatud Metsani, kuid hetkeks ta peatus, kuid sedagi ainult selleks, et taskust võtta suitsupakk ning sealt ühe suitsu võtta. Süüdanud zippoga selle otsa ning paki tagasi taskusse libistades, tõmbas gryffindorlane kiirelt paar mahvi ning jätkas kõndimist metsa suunas kuni järsku ta peatus. Noormehe süda jättis hetkeks löögi vahele, kui ta väga tuttavalt lõhna endast paarisaja meetri kaugusel tundis. Oh jaa, selle lõhna järgi oleks ta võinud kasvõi maailma lõppu minna. Juba liigagi kaua ei olnud ta Susannah't näinud ning noormees oli natuke isegi muretsema hakanud.

Tõmmanud veel paar mahvi enda suitsust, viskas noormees suitsukoni märga murru ning leidnud taskust ühe värskendava kommi, pistis ta selle taskusse ning kõndis seejärel neidiseni. "Hei, Susannah," tervitas ta tütarlast sõbraliku naeratusega, kui oli kotkatüdrukuni jõudnud.

[Susannah Simon]

Susannah väristas ennast, kuna märkamatult oli väljas mitme kraadi võrra jahedamaks läinud, kuid kuna ta oli eeldanud, et nii varajasel sügisel seda veel ei juhtu, polnud ta isegi õiget jakki peale pannud, vaid kandis lihtsalt üht halli pikkade varrukatega pluusi, mis tegelikult samuti koolivormi juurde kuulus. Kuna seda aga üldiselt võlurirüü all kanti, siis oli see küllaltki õhuke ning külma õhtu- või ööõhu eest see erilist kaitset ei andnud. Tahtmata end aga veel liigutada, jälgis ravenclawlane, kuidas kiire temperatuuri muutuse tulemusel vaikselt maapinnalt udu üles kerkima hakkas. See oli imeilus, ning nüüd oleks Susannah jällegi soovinud, et tal oleks võimalus see paberile panna.

Enda läheduses samme kuuldes neiu võpatas ning oleks peaaegu ka kergelt kiljatanud. Õnneks suutis ta enesevalitsemise veel enne tagasi saada ning vältis seega edukalt piinlikku olukorda sattumist. Silmates oma lemmikgryffindorlast, pidi ta tahtmatult mõtlema, et nende pidev (ja ta vähemalt arvas, et juhuslik) kokkusattumine oli mingisugune märk. "Tsau," sõnas ta säravalt ning lehvitas noormehele maapinnalt ühe käega. "Sa liikusid nagu kummitus," lisas neiu hetk hiljem, viidates poisi väga vaiksetele sammudele, tänu millele ta oligi teda vaid napilt enne sinna jõudmist kuulnud. 

Nüüd tundis Suze tõesti kerget häbi, et ta maas istus. Oleks siis, et tegemist oleks olnud kellegi teisega, aga et see just Jack pidi olema, kes ta leidis... Kergelt ohates sirutas neiu parema käe üles poole ning naeratas soojalt. Ilmselt suutis nooruk ta kergelt püsti tõmmata, kuigi Susannah ei suvatsenud jätta kasutamata juhust, et koolivenda hoopis samuti muru peale istuma tõmmata. Võibolla oli üllatusmoment tema kasuks. Neiu tundis, et tal oli järsku väga soe hakanud. Otsekui oleks kuusirbi asemel, mis taevaserval end vaevumärgatavalt ilmutas, tegemist hoopis keskpäevase päikesega.

[Patrick Clarke]

Jack vaatas natuke nukra pilguga tütarlapse poole, sest olgugi, et neidisele võis tunduda, et nad kohtuvad liiga tihti ning imeliku kokkusattumusega, tundus Jackile hoopis, et viimasel ajal kohtuvad nad liigagi harva ning kui, siis ka tunnis. Seal nad aga eriti juttu puhuda ei saanud, seega oligi noormees hakanud juba mõtlema, et neidis teda meelega ignoreerib. Kuid nähes tolle positiivset reaktsiooni enda kohalolu tõttu, unustas Jack kiirelt enda negatiivsed mõtted ning üle tema huuli levis soe naeratus. Päris kummitus Jack ei olnud, kuid midagi müsteerilist ta ju ometi oli, kuid olgugi, et noormees võis endale vägagi müstiline ning salapärane tunduda, oli hoopis Suzie see, keda noormees justkui suletut raamatut lugeda oleks soovinud.

Heitnud kiire pilgu neidise käele, soovis Jack sellest kinni haarata ning neidis selllt külmalt maapinnalt hoopis püsti tõmmata. Kas tal külm polnud sellises jahedas udus? Noormees raputas pead ning võttis seljast enda mantli, jäädes nüüd tumehalli V-kaelusega kampsiku väele, mis kuulus samuti tegelikult koolivormi. Ilm oli küll üsna nadi, kuid noormees aimas, et saab ka ilma mantlita hakkama. Seetõttu asetaski ta mantli õrnalt neidise õlgadele ning alles siis võttis ta tüdruku käest kinni ning sättis end tolle kõrvle istuma.

"Eee, võin ma küsida, et mis sa sellisel ajal niimodi siin teed?" päris Jack viimaks segadusega enda ümber ringi vaadates. Nad olid pilkases pimeduses. Kuusirp puude vahel oli õrnõhuke ning kadus vahepeal kiirestiliikuvate pilveräbalate vahele. Kusagil eemal kraaksatas vares ning see oli ka kõik. Pilkane vaikus ning hämarus, mis hakkas enda loori ümber noorukite mässima. Natuke kõhe ning kohe kindlasti mitte ohutu, kuid samal ajal paelus see libahunti. Talle meeldis selline üksildane ning natuke ka nukravõitu hetk, mil loodus hakkas enda tõelist palge näitama.
Aeglaselt pööras hundu enda sinised nüüdseks juba rõõmsad silmad tagasi neidisele ning vaatas tüdruku poole, tundes, kuidas tema süda kiiremini taguma hakkas.

[Susannah Simon]

Pidades aru, kas Jackil endal külm ei olnud, kui ta oma mantli ära andis, naeratas Susannah tänulikult ning hingas paar korda kohe eriti sügavalt sisse. Olgugi, et noormees tema kergelt õhetama hakanud põski ilmselt ei näinud, võis seda vähemalt ravenclawlase meelest peaaegu tajuda. "Ma lõpetasin alles nüüd kodused tööd ja mõtlesin, et tulen korraks välja. Mul polnud aimugi, et juba nii hilja on, aga..." neiu kehitas õlgu, "ma ei taha veel sisse minna." Tema toon oli lõpus üsna kaitsvaks muutunud, kuid tundus, et koolivennal polnud vähemalt koheselt kavas lahkuda, kuna ta oli juba samuti istet võtnud. "Ja kas sa ise ei öelnud mulle, et tuleb rohkem väljas liikuda?" lisas neiu kerge silmapilgutusega. Inspiratsiooni oli ta õhtust juba kogunud küll.

Kuuldes vaikuses äkitselt varese kraaksatust, neiu võpatas ning tegi midagi äärmiselt ebanaiselikku ning sellist, mida ta endast ei oodanud - tõepoolest tõi kuuldavale kiljatuse ning haaras hetkeks isegi Jacki käsivarrest. Mõelnud hetkeks sellele, mis Metsas varitseda võis, oli ta oma kujutlusvõimest nii haaratud olnud, et pidas lindu mõneks müütiliseks koletiseks. Vabandusi pomisedes lasi ta gryffindorlasest lahti ning tõi kuuldavale pisut närvilise itsituse. 

"Ja mis sina teed?" küsis ta viimaks, kui oli hingamise uuesti tavapärasesse temposse saanud ning julges teisele ka otsa vaadata. Tundus peaaegu, et nad olid seal kohtumise kokku leppinud. Oma eelmise mõtte juurde tagasi tulles pidi Suze aga närviliselt huulde hammustama. "Ja kas sul nüüd külm ei ole?" päris ta pisut murelikult. Talle tundus, et Jacki käed on alati soojad, kuid ilmselgelt ei suutnud too neid ka alati nii hoida.

[Patrick Clarke]

Jack noogutas arusaadavalt. Ka tema oli just kodused tööd lõpetanud ning seejärel enda koti nurka visanud, tahtmata pikemalt sellele mõelda. Erinevalt ravenclaw'lastest, kes võisid üsnagi oivikud olla, ei olnud Jack enda hinnetega just mitte kõige tublim. Olgu, lendamine ning mustade jõudude vastane kaitse olid tal enamjaolt alati oivalised, kuid seda ka seetõttu, et tegu oli tema lemmikainetega. Mis talle sugugi ei meeldinud, oli näiteks ennustamine ning astronoomia. Samuti võlukunsti ajalugu. Keda huvitas, millal üks või teine võlur sündis? Jack eelistas elada olevikus ning mõelda natuke ka tuleviku peale. Njah, tulevik. Tema viimane aasta Sigatüükas ning kas ta pärast seda üldse Susannah't näeb? Peab nägema!

"Mina samuti mitte. Tulin natuke mõtteid mõlgutama, kuid sinu pärast ei saa ma seda nüüd teha," lausus noormees natuke hukkamõistval toonil, mis peagi aga karedaks naeruks muutus. Ta ei olnud ju tüdruku peale pahane ega midagi! Lihtsalt kiusas teda väheke, sest tüdruk oli ju ometi nii kaua temast eemale hoidnud!

Ta naeris taaskord vaikselt ning libistas enda käe niiskele murule ning pigistas hetkeks muru enda pihku. See kleepus noormehe sõrmede külge ning endamisi kulmu kortsutades pühkis ta käe enda teksade vastu ära. Järgmisel hetkel võpatas ta kergelt isegi, kuid mitte varese tõttu vaid sellepärast, et tüdruk kiljatas. Ta vaatas ehmunult neiu poole, kuid viimaks naeris ta isegi - oli võimatu tõsiseks jääda, kui Susannah enda armsa kohalolekuga seal oli. Neidis muutis Jacki hoopis teistsugusemaks kui too näiteks Alicia või Fayega oli. Nendega oli Jack vabameelne ning noh... nagu sõber. Kuid Suzie muutis Jacki pingule ning närviliseks. Seda heas mõttes! Jack tundis end justkui tulisel sütel, kui ta enda küljega tüdruku õlga tundis ning tema kõrvad lõid hetkeks tulitama.

"Ei hakka," lausus noormees naeratades ning hetkeks libistas ta enda käe ümber neidise piha, tehes kindlaks, et neidisel endiselt külm ei oleks. Samuti tundis ta isegi natuke rohkem sooja, kui ta nõnda lähestiku kotkapreilile oli. Väljas oli tema jaoks küll ebameeldivalt jahe, kuid tema kehatemperatuur oli siiski natuke kõrgem, kui tavalistel inimestel. Tema veri kees niigi, kuid iga kord, kui ta tüdruku säravaid silmi vaatas, tundis noormees, justkui tahaks veri tema soontest ära joosta. "Kuid sinust oli küll natuke rumal nii paljalt sellisel ajal välja tulla. Kui haigeks jääd, viin su isiklikult haiglatiiba!" ähvardas noormees kangel toonil. Tema nägu oli tõsine ning karm, kuid ometi helkis tema silmis lõbus tuluke.

[Susannah Simon]

Susannah pidas omaette aru ning jõudis viimaks küllaltki õigele järeldusele, et ilmselt on Jack tõepoolest õnnelik teda üle pika aja nähes. Neiu pidi nentima, et see tulemus polnud oodatud, kuid tuhat korda parem, kui see, mida ta oli eeldanud - paarkümmend minutit väljas istumist ning siis tagasi sellesse umbsesse raamatutega ümbritsetud ruumi suundumist. Aga mitte enam.

Gryffindorlase vastuse peale, et tal kindlasti külm ei hakka, turtsatas Susannah skeptiliselt, kuid ei hakanud rohkem midagi küsima. Ta ei tahtnud, et Jack arvaks, nagu peaks neiu teda nõrgaks - tegemist oli ju täiesti vastupidise juhusega. Ning pealegi ei tahtnud ta hetkelist rahu rikkuda. Tüdruk oli veendunud, et võiks niiviisi istuma jäädagi, noormehe käsi ümber tema ning soe mantel õlgadel ning vestluskaaslane kohe kõrval olemas... Rahuloleva ohkega ta muigas, surudes alla tahtmise noormehe järgnevate sõnade peale keelt näidata. "Seda tahaks ma õige näha," lausus ta. "Ma olen piisavalt põikpäine, rääkigu nad meie maia kohta, mida tahes. Ja kui sa üritaksid mind sinna vedada, siis ma olen piisavalt raske, nii et sa vajaksid lõpuks hoopis ise tohterdamist." Tähtsalt ajas neiu pea hetkeks kuklasse.

Varsti heitis Suze veel ühe kergelt närvilise pilgu metsa poole, kuid teise kohalolu oli teda piisavalt rahustanud, et mitte paanikasse sattuda. "Sa oled nooremast peast raudselt Keelatud Metsas käinud," avaldas tütarlaps arvamust ning keeras pea viltu, nägu pisut enam Jacki poole keerates ning järsku avastades, et oli talle kuidagi eriti lähedale sattunud. Tahtmata aga liigutada, ravenclawlane tardus ning pilgutas lihtsalt aeglaselt, ning võibolla mingis mõttes isegi uimaselt, silmi, näol sulgkerge naeratus ning silmis uudishimu.

[Patrick Clarke]

Jack vaatas väljakutsuva ilmega tütarlast, suurtes silmades imestus ning nägu naerul. "Kas sa kahtled minus?" päris noormees naeratades. "Ma kasvõi tirin su sinna." Viimaks tõusis ta aga püsti ning tõmbas samal ajal neidist enda järel, hoides endiselt tollest kinni. Ning juba järgmisel hetkel kandis gryffindorlane tütarlast enda kätel, kusjuures ta tegi seda täiesti nõtkelt ning ilma igasuguse vaevata. Libahunt oli kordi teisigi libahunte tassinud ning see ei olnud tema jaoks raske. Pisike tüdruk tema süles oli justkui nagu kerge sulg. "Sul oli õigus," lausus noormees viimaks mõtlikult, kulm kergelt kortsus, "sa oled kohutavalt raske." Tegu oli muidugi sarkasmiga ning noormees teadis, et Suzie saab sellest aru.

Taaskord neidisele ühe enda armsatest naeratustest kinkinud, võttis ta neidisega taaskord märjal murul istet, hoides korraks tüdrukut justkui väikest last enda süles. Kuid seejärel aitas ta neiu enda kõrvale istuma nii nagu too seda ennegi teinud oli. Muide, Jacki käsi oli endiselt ümber neidise piha ning nüüd tõmbas ta kotkatüdrukut rohkem enda vastu, sest libahund kartis endiselt, et tütarlaps võib tunda külma. Ehk oleks targem olnud tagasi lossi minna? Puhketoas oli kindlasti soe, eriti kamina ääres.

"Muidugi olen," lausus Jack rahuloleva muigega. Talle meeldisid ohud ning ekstreemsused, kuid tegelikult oli Keelatud Mets võib-olla isegi liiga ekstreemne selleks, et seal pisike jalutuskäik teha. Eriti öösiti, kui mets enda saladusi tõeliselt ilmutama hakkas. "Kuid ma ei soovita sul sinna eriti minna. Vähemalt mitte üksi," hoiatas hundu nüüd tõsise ilmega, vaadates tüdrukut. Ta ei teadnud, mida oleks ta pihta hakanud, kui ravenclaw'lasega midagi kohutavat juhtuma oleks pidanud. Gray oli neidisesse kiindunud ning pidas teda enda sõbraks, olgugi, et ta võib-olla liigagi ärevusse teda nähes sattus.

[Susannah Simon]

Susannah naeris ning protesteeris, kui Jack teda kandis ning neiu arvas, et õõnes tunne tema kõhus ei olnud kohe kindlasti tekkinud äkilisest kõrguse muutusest, vaid millestki hoopis muust. "Muidugi ma olen raske! Homme on sul käed nii kanged, et sa ei jõua isegi sulge liigutada, et märkmeid teha!" avaldas ta valjult oma arvamust ning togis mänglevalt koolikaaslase õlga. "Võid haiglatiivas kõik süü minu kaela ajada," lubas ta lahkesti ning muigas omaette. Nende see kokkusaamine oli kujunenud vägagi teistsuguseks Kolme Luua omast, kuid ühtmoodi meeldivad olid igatahes mõlemad.

Ravenclawlase mõistus ütles talle, et väljas oli külm, ning sellest andis märku ka udu üha paksem kogunemine, kuid Susie ei pannud seda isegi tähele. Tundus, nagu oleks keegi ümbruse ähmaseks muutnud, sest neiut huvitasid vaid teatud asjad, millele ta siis oma mõistuse fokuseeris. "Mingil põhjusel tundub mulle, et enam vähem kõik gryffindorlased on kunagi Keelatud Metsas käinud. Selle peaks ümber Gryffindori Metsaks nimetama," arvas ta mõne aja pärast, pead viltu keerates. Üksinda oleks sel hetkel antud kohas päris kõhe olnud, metsa sisse minemisest rääkimata.

Mittemidagi ütleva ohke saatel toetas Susannah oma pea viimaks Jacki õlale ning sulges mõneks sekundiks silmad. "Ma olen unine, aga ma ei taha liikuda, ma võiksingi siia jääda," teatas ta, enda segase lause peale pisut itsitades. Jack oli Sigatüükas teine inimene, peale Clara, kellega ta sai ennast niiviisi piisavalt vabalt tunda ning peaaegu kõike öelda, mida ta mõtles. Kohati tundus, nagu oleksid nad tegelased kuskil filmis, kuid Suze arvas, et ilmselt on tegemist tema väsimusest ületunde tegeva kujutlusvõimega. 

"Kus su lemmikkoht Sigatüükas on?" tahtis ta veel teada, enne kui ta mõtted nende ühe eelneva vestluse peale triivisid. Mis mõttes oli midagi, mida Susannah ei teadnud, kuid mis võis teda ära hirmutada? Arvates, et ilmselt tekitas Metsa lähedus temas sellised tundeid, kortsutas tüdruk selle poole pahaselt kulmu.

[Patrick Clarke]

Jack muigas endamisi ning tõstis aeglaselt enda käe, libistades selle tütarlapse juustesse, kui too enda pea libahundi õlale sättinud oli. Hetkeks sulges ta silmad ning nautis tüdruku lähedust, paremata tähele, et kuskil üks öökull üsnagi valjult huikama oli hakanud. See kostus kusagilt kaugelt ning riivas vaid kerge kajana noormehe kõrvu. Ta naeris vaikselt tüdruku kommentaari peale ning noogutas viimaks. Tõesti, paljud gryffindorlased olid kas piisavalt uudishimulikud või rumalad, et sellesse metsa minna, kuid noormees teadis, et kõige sügavamale laande ei olnud neist keegi läinud. See koht oli kõige ohtlikum ning vahel ei julgenud isegi libahunt sinna minna, sest alati oli miski, mida isegi Jack kartma oleks pidanud.

"Ma võin sind lossi kanda," lausus noormees murelikult. Väljas oli tõepoolest üsnagi jahedaks läinud ning libahunt kartis, et tütarlaps võis haigeks jääda. "Me võime ka Siganurme minna, kui soovid." Ta ei teadnud tegelikult, miks oleks Susannah tahtma sinna minna, kuid Jack ise käis seal natuke liigagi tihti. Muidugi pooleldi salaja, sest tegelikult ei olnud kellelgi lubatud suvalisel ajal Siganurme minna. Kuid mõnikord otsustas noormees kõrtsis paar jooki juua ning seejärel otsustas ta kõrtsis oleva teise korruse "külalistemaja" kasuks ning veetis öö seal. Tema ei olnud hetkel unine. Vastupidi - noormehe meeled olid erksad ning ta nautis tütarlapse lähedust ning nõndamoodi talle lähemale olles tundis Jack isegi sooja, mis tüdrukust talle edasi kandus.

Tüdruku küsimus oli hea ning hetkeks vajus noormees mõttesse. Ta oleks tahtnud öelda, et see sama punkt, kus nad parasjagu olid, kuid see oleks olnud liiga suur klišee. Seega pidi noormees mingi muu variandi peale tulema. Puhkeruum see ei olnud - liiga ülerahvastatud. Samuti ka järve-äärne, olgugi, et talviti oli seal tore jalutada. Pöörates enda pilgu neidisele, vaatas ta tollele silma. "Ilmselt tarviklik tuba. Privaatsus on tagatud, kui tekib vajadus üksi olla," lausus noormees kerge muigega. Muidugi ei saanud ta sinna täiskuu ajal minna, sest vastasel juhul oleks ta selle ruumi lihtsalt ära lammutanud. "Sulle meeldib raamatukogu, eks?" vastas Jack küsimusega, tõstes hetkeks enda käe, et ühe heleda juuksesalgu tütarlapse silmilt eemale lükata.

[Susannah Simon]

Susannah kuulas Jacki ettepanekud ära ning kehitas viimaks kergelt õlgu, vaikset ohet samal ajal kuuldavale tuues. Peaaegu märkamatult surus ta ennast hetkeks tugevamini vastu noormeest ning naeratas omaette, huuli kokku surudes, kuna mingil põhjusel tuli talle lihtsalt kohutavalt naer peale. "Siganurme on mulle endiselt nii võõras," teatas ta mõne aja pärast, "ma olen seal peaaegu alati vaid korraks poes käinud, vahel midagi joonud."

Kuulnud Jacki lemmikkoha kohta, noogutas neiu mõtlikult. Tarvilikust toast teadsid peaaegu kõik, ning see oli kiirelt populaarseks saanud. Sel põhjusel polnud Suze ka seal väga palju aega viitnud. Pidades aru, kuidas gryffindorlane küll kõike jõudis, tuli tütarlapsel peaaegu tahtmine tagasi esimesse klassi minna, et kogu lossi, koolimaja ümbruse ning Siganurme avastamisega otsast peale hakata. Samas, kes ütles, et ta ei saanud seda ka sel hetkel teha? Jack oleks ilmselt parem seikluskaaslane, kui keegi teine üldse. 

"Sa tead mind päris hästi," nentis neiu, kui koolivend välja tõi, mis koht talle meeldis. "Samas ma ei tea, kas ma saan seda oma lemmikkohaks nimetada, sest mu lemmikpaik muutub sageli," tunnistas ta aga viimaks. Praegu näiteks tundus Keelatud Mets väga põnev olevat ning mitte ainult sel põhjusel, et see oli keelatud või et seal elasid igasugused loomad, keda Susie polnud päriselt näinud... põhjus oli hoopis lihtne, kuid ravenclawlasel polnud mingit soovi endale piinlikkust tekitada, ning jättis seega enamiku oma mõtetest enda teada.

[Patrick Clarke]

Neidise sõnu kuuldes ei olnud Jack eriti üllatunud. Siganurmes käisid küll paljud õpilased, kuid enamik neist käisid seal siis, kui selleks oli ette nähtud ning siis külastasid nad mainstream kohti ning just see häiriski Jacki selle kõige puhul. Vahel eelistas ta Kolmele Luuale Seapead, sest Kolmes Luuas võis tihtilugu liiga palju rahvast olla ning olgugi, et gryffindorlane polnud just kõige anti-sotsiaalsem, meeldis talle vahel siiski üksi olla. Oli hea mõlgutada omi mõtteid, juua seda, mida hing ihkab ning olla, kellega süda lustis, ilma, et keegi oleks kõrvalisi pilke heitnud. Just seetõttu meeldiski talle antud hetkel sel keelatud metsa veerel koos neidisega olla, isegi, kui too natuke külma tundis.

"Sul on endiselt külm?" ei suutnud libahunt enda küsimust tagasi hoida, kui ta tundis neidise lähedust. Nüüd libistas ta mõlemad käed ümber neidise, mõtlemata eriti sellele, mida kotkatüdruk sellest arvata võiks. Jack ei soovinud küll pealetükkiv olla (ning just seetõttu jättiski ta tegemata selle, mis tema peas juba minuteid ringi tiirelnud oli), kuid ta ei tahtnud, et Susannah haigeks jääma peaks. Hunt oli üsnagi teadlik kõigist neist külmetusrohtudest, mis haiglatiivas saadaval oli ning mida kohalik noor ravitseja peale sundis.

Jack naeratas õrnalt, ristates enda sõrmed, mis tugevalt tüdruku ümber oli. "Kui nüüd nii võtta, siis minu lemmikpaik pole üleüldse Sigatüüka läheduseski," lausus noormees naeratades. "Imelik, eks? Paljud ootavad Sigatüükasse naasemist, sest see pidavat parim paik maailmas olema. Ma ei pane seda mõtet neile pahaks, sest ka mulle meeldib siin, aga kodust kallimat kohta ei ole. Sa peaksid mulle vaheajal külla tulema." Ta näotoon muutus veidi kaamemaks, sest ta tundis piinlikust. Ta ei teadnud, mida tütarlaps oleks võinud sellest arvata, et Jack teda juba endale külla kutsub, kuid nüüd oli liiga hilja enda sõnasabast kinni võtta. Noormees naeratas ning pööras enda pilgu hetkeks kõledale metsale, mis oli nüüd täielikult paksu uduga kattunud, justkui hoiatamaks, et võõrastel pole soovitatav metsa minna, kui just udusse ära eksida ei taha.