Salaja

[Lewin Ulric]

Professor Lewin Ulric oli keegi, kellest poleks elu sees oodanud, et ta külastab kohta, milleks oli Madame Paddyfooty teemaja. Kuid sinna oli õpetaja just nimelt teel. Viimased nädalad Sigatüükas olid olnud rohkem kui tavaliselt stressirohked, ning mees oli veendunud, et kui ta ei saa koheselt üht mõnusat šokolaadikooki ning klaasi oma lemmiku joogiga, võib ta lahkumisavalduse sisse anda ning kõigi seitsme tuule poole pageda. Samas, vaatamata oma kergele masendusele, oli Slytherini majavanem uhke oma järjekordse maskeeringu üle. Nimelt oli ta endale jalga ajanud musta värvi püksid ning musta triiksärgi, visanud peale ühe võlurikeebi ning vajutanud pähe ühe musta kootud mütsi. See kippus talle küll kogu aeg silmile vajuma, kuid tänu paksu raamiga prillidele ei tikkunud see päris tema vaatevälja ette. Oleks võinud arvata, et tegemist on selle veidra Slytherini noorukiga, kellena ta üks kord ka nõiasõnade tunnis oli käinud. 

"Üks šokolaadikook ja klaas kirsimahla," pomises ta vaikselt naisterahvale leti taga ning oma asjad kätte saanud, kiirustas kohviku nurgalauda, mis tavaliselt oli armunute meelispaik. Sel hetkel oli aga veel liiga vara, et keegi sinna oleks jõudnud. Mees lootis, et kedagi tema õpilastest ei tule ka, ta oli ühel korral end peaaegu paljastanud ning ta oli veendunud, et sel korral ei suudaks ta ka parima tahtmise juures ning kõiki oma näitlejaandeid appi võttes oma tagumikku pahandusest välja rääkida.

Lusikaga suurde koogitükki kaevunud, ohkas professor rahulolevalt. See oli õige elu, õige puhkus ja õige kook. Hoolimata sellest, kui pädevad Sigatüüka majahaldjad olid, võis mees kindlalt öelda, et Madame Paddyfooty šokolaadikook Suur Ja Palav Armastus oli üle kõige!

[Nichole Claribel]

Nichole oli hommikul koos teiste õpilastega Siganurme läinud. Nüüd oli ta küll vaid veidi aega küla tänavatel ringi kõndinud, kuid neiu oli veidike väsinud ning oleks tahtnud kusagile maha istuda. Juba mitmel eelneval korral oli ta Siganurmes käimise ajal näinud ühte väikest kohvikut, kus hea ja hubane tundus olevat, kuid kunagi ei olnud ta sisse läinud, kuna oli selle koha koht kuulnud jutte, et seal käiakse ainult koos kaaslasega, ehk siis tüdruksõbraga või poissõbraga.

Nüüd seisis slytherinlane ühe akna juures ning piilus sisse. Sees väga palju rahvast hommikut arvestades ei olnud ning oma suureks kergenduseks nägi ta korraks ka ühte majakaaslast, kes paistis kohvikusse samuti üksinda läinud olevat. Mõeldes, et ehk ei olegi kohvikukese kohta käivad jutud tõesed, otsustas ka tema sinna minna.

Nichole astus sisse ning haaras silmadega kõiki detaile, mida ta väljast vaadates korralikult näinud ei olnud. Tütarlaps jalutas leti juurde ning sealne koogivalik pani tal lausa suu vett jooksma. Ta lihtsalt pidi midagi ostma ning lõpuks seisis ta leti juures, ühes käes maasika-kohupiimatort ning teises tass teed. Lihtsalt igaks juhuks otsustas ta, et üksinda oleks natuke veider istuda ning kõndis kõhkleval sammul majakaaslase poole.

"Tere hommikust!" ütles neiu särava naeratusega. "Ega sa ei pahanda, kui ma ka siia lauda istun?" küsis ta veel, paistes järsku veidike veel kõhklevam. Tema majakaaslane nägi natuke veider välja. Kuidagi ikka väga teistsugune. Samas oli ta noormeest ka nõiasõnade tunnis näinud ning see rahustas tüdruku maha. Kergelt naeratades vaatas ta poisi poole.

[Lewin Ulric]

Ulric oli oma kooki nii süvenenud, et isegi ei märkanud, kui keegi Sigatüüka õpilastest kohvikusse sisenes. Kui aga neiu otse tema laua juurde tuli ning teda lausa kõnetas, ei jäänud tal muud üle, kui reageerida. Kiirelt prille kohendanud ning mütsi pisut rohkem kuklasse lükanud, mees noogutas ning saatis neiule kerge naeratuse. Ta mäletas teda küll, too oli Slytherinist ning isegi nõiajookide tunnis käinud. Lootes, et tema maskeering on siiski vettpidav, lausus ta: "Ei pahanda, muidugi mitte." Samal ajal lootis õpetaja, et ükski teine Sigatüüka professoritest lähedusse ei satu, kuna ilmselgelt nägi avanev vaatepilt välja selline, nagu oleks ta Nichole'ga ühel pisikesel ning armsal kohtingul. Samas Lewin peaaegu sooviski, et oleks ise samuti õpilane. Kuigi võibolla mitte just Nichole'i pärast. Kuigi neiu oli väga tore ja vaimukas. Täitsa kena ka, seda ei saanud ta eitada.

Mõtete klaaritamiseks pead raputanud, koukis ta lusikaga koogi küljest järjekordse hiiglasliku tüki ning toppis selle suhu, kirsimahla peale rüübates. Mingil põhjusel tekitas see temas isu rummi juua. Võibolla oleks ta pidanud hoopis rummikoogi kasuks otsustama. Aga... tal oli aega terve päev ning ega need koogid kuskile kadunud. Pealegi pidi ta pisut oma figuurile mõtlema hakkama - polnud tegemist enam õpetaja esimese noorusega. Mitte, et ta end vanaks oleks pidanud...

Avastanud, et on taas oma mõttemaailma vajunud, köhatas Lewin mitu korda ning jõi korraga pool klaasi tühjaks. "Kas sa käid siin tihti? Mis su lemmikkook on?" päris ta kergelt puterdades. Aga ta pidi seda tegema, kuna muidu oleks slytherinlasele võibolla liiga palju aega jäänud, et tema maskeeringust läbi näha. Jah, parem oli teda millegi muu, näiteks vestlusega, tegevuses hoida. Ja pealegi ei rääkinud professor Ulric kunagi nii. Tema näitlemisoskus oli ikka ideaalne!

[Nichole Claribel]

Nichole naeratas säravalt, kui leidis, et majakaaslane oli sõbraliku suhtumisega ning kohe läks tema tuju veelgi paremaks. Neiu kohendas end oma toolikesel ning leidis veelkord, et kohvik oli väga mugav ning tal oli hea meel, et otsustas selle siiski järele proovida. Ikka veel veidike naeratades, vaatas ta, kuidas tema vastas istuv noormees üsna isukalt kooki sõi ning avastas järsku, et ta ei teadnud isegi ta nime. "Mina olen Nichole, aga võib-olla sa juba tead seda." ütles tüdruk. Nad olid ju ikka samas majas, kuid tema küll poisi nime ei teadnud. Veider.

"Kuidas ma sind kutsuma peaksin?" küsis ta veel ning maitses korraks oma kooki. Tõesti hea koht, kuhu teinekordki tulla võiks. Arvas Nichole, kui leidis koogi olevat ühe parimate hulgast, mida kunagi saanud oli. "Oh, tegelikult olen ma siin esimest korda," vastas tütarlaps ausalt talle esitatud küsimusele. "Mulle tundub, et kõik koogid on head," ütles ta veel ning muigas korra, kui nägi kiirelt vähenevat šokolaadikoogi tükki poisi taldrikul.

Kergelt oma tassist teed rüübates viis ta oma pilgu noormehe mütsile, mis tollele kogu aeg silmadele tahtis vajuda. Hetkeks mõtles Nichole, kas poisil sellise mütsiga palav ei ole, kui ega igalühel on oma veidrused. Võib-olla oli poisi välimus lihtsalt veidike omapärane, kuid tegelikult tundus ta täitsa tore inimene olevat. Neiu lootis, et kui poiss oma koogi ja mahlaga ühele poole saab, siis ta kohe minema ei lähe.