|
|
Post by Samara Soul on Jun 30, 2013 19:31:43 GMT 3
Silmad pärani lahti uuris Delilah enda suure baldahiinvoodi lage ning kuulas, kuidas mõned tema toakaalsased norkavad. Kui ebameeldiv see oli. Päevasel ajal käitusid kõik nagu ei oleks midagi juhtunud, kuid tegu oli ikkagi inimestega. Isegi parima korra juures ei oleks Delilah uinuda suutnud. Lisaks sellele, et ta polnud väsinud, magas ta tavaliselt päevasel ajal, kui tunde polnud, kuid antud hetkel ei tahtnud ta endale öösiti kolades veelgi rohkem tähelepanu kaela tõmmata. Samas, mida kuradit ta ikka seal magamistoas passib, kui magada ei saa, eks ole? See verelõhn, mis toas ringi auras, ajas niigi vampiiritari pea õrnalt ringi käima.
Vaikse ohkega ajas ta end istukile ning tõmbas enda musta värvi öösärgile samat värvi hommikumantli peale. Ajanud jalga pehmed sussid ning pistnud võlukepi hommikumantli taskusse, väljus tütarlaps vaikselt magamistoast. Ta läbis Slytherini puhkeruumi ning viimaks väljus ta ka sellest, sest oli otsustanud natuke lossis ringi kolada ning veidi ringi kõndida. Kell oli praegu kuskil kaks öösel ning lossis polnud ühtki inimhinge. Vahel lendles Verine Parun ringi, kuid sel ajal peitis tütarlaps end mingi seinanurga taha, et vaim tema kallal öösel jalutamise eest räiskama ei hakkaks. Polnud vaja, et tütarlaps öösel kolamise eest Slytherini majale miinuspunkte teeniks.
Silunud veidi enda lamamisest sassi jäänud porgandpunaseid juukseid, kõndis tütarlaps vangikoobastest välja ning jõudnud maapealsele korrusele, vaatas neidis kerge huviga ringi. Hämaras küünlavalguses ning täielikus üksinduses tundus loss hoopis teistsugusena. Seintel olid imelikud natuke jubedad varjud, mis olid tingitud vanadest lühtritest ning küünlajalgadest. Tütarlaps võis vanduda, et tundis külmas lossis tuuleiili, kuskil oli aken lahti? Neidis väristas hetkeks enda õlgu ning jätkas kõndimist ning uudistamist. "Hei, lase magada!" hüüatas mees ühel maalil, mida tütarlaps uudistanud oli. Vampiiritar pomises ebamäärased vabandussõnad ning jätkas enda ringkäiku.
ot. Teema kinni.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 1, 2013 13:01:14 GMT 3
Rasmusel polnud vist jälle und und tulnud või midagi. Igal juhul oli ta oma toast välja läinud ja kui Sebastian keset ööd mingi haige unenäo peale ärkas, polnud ta venda seal, kellega seda kogemust jagada. See muutis noorema kaksiku pahuraks ja ta ajas end voodist välja, tõmmates koolirüü selga ning tuias koolpeale, et oma vend üles otsida. Seekord astronoomia tornis teda polnud ja teistes ohtades, kust Seb ta usually leidnud oli, kutti ka polnud. Õue Collins ka minna ei tahtnud ometigi. Sestap otsustaski Seb, et läheb magama tagasi, kui ta äkki kuulis ühe maali pahast häält. Sebastian liikus vaikselt mööda pimedat koridori hääle suunas. Ta astus välja täpselt Delilahi seljataga. "Böö!" ehmatas kutt uustulnukat lõbustatult ning jäi keset koridori seisma. Võib-olla polnudki täiesti mõttetu jalutuskäik.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 1, 2013 20:29:36 GMT 3
Delilah oli üsnagi naiivne vampiir. Millegi pärast uskus ta kõigist seda, mida ta nägi ning seetõttu ütles isegi Victoria talle, et käib tihti ringi suletud silmadega, nägemata seda, mis tõeliselt tema ees oli. Tütarlaps oli lihtsalt selline - kergelt unistav, kuid ilmselt oli asi tingitud sellest, et ta oli veel üsnagi värske vampiir - kõigest seitsekümmend ning paar aastat veel peale. Neidis ei osanud end paarisaja aasta pärast ette kujutadagi. Või siis seda, milline oli maailm. Victoria oli rääkinud, et paarisaja aasta pärast võimutsevad maal vampiirid ning inimesed ja libahundid on kinni püütud ning inimesi hoitakse elus vaid vere eesmärgil. Delilah ei teadnud, kas see vastas tõele, kuid see mõte oli tema jaoks natuke hirmutav. Sestap oligi ta otsustanud inimestega natukenegi suhelda, sest äkki oli neis tõesti midagi enamat, kui pelgalt veri. Delilah ei mäletanud omaenda perekondagi, rääkimata siis enda inimelust. Seda ta teadis, et midagi rõõmsat seal ei olnud. Sõda, vaesus, nälg - kõik.
Nõndamoodi selle kõige üle mõtiskledes tõstis Delilah aeglaselt enda külma käe ning puudutas õrnalt ühe maali nikerdatud kullast raami. Maalil ei olnud kedagi, sest mees, kes selles elas, oli läinud naabrile külla. Mugav. Tütarlaps naeratas endamisi. Kunst oli talle alati meeldinud. Isegi inimesena oli ta aasal olles loodust joonistanud. Puid ning lilli. Muidugi ei olnud ta mingi Picasso, kuid ta pidas end täitsa Harju keskmiseks.
Järsku aga kostus üle neidise huulte lühike kiljatus ning kärmelt pööras ta ringi, suured sinised silmad uudishimulikult Sebastiani (ta ei olnud täpselt kindel, kumba kaksikutest ta vaatas) jõllitamas ning huuled jahmunult paokil. "Lollakas, sa ehmatasid mind!" pahandas Delilah ning hingas sügavalt sisse, et rahuneda. Ta ei tahtnud süütule poisile külge karata sellepärast, et tema oli närvi läinud. No way!
Kiiresti tõmbas neidis enda hommikumantli hõlmad koomale ning kissitas endiselt pahuralt silmi. Samas oli tal natuke hea meel Sebastiani näha - tüdrukul oli natuke igav olnud. "Mis sa siin teed?" päris Delilah nüüdseks juba täiesti rahuliku ning tolerantse tooniga, astudes sammuvõrra noormehest tahapoole. Tolle lõhn oli tapvalt hea!
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 1, 2013 20:50:33 GMT 3
Sebastian naeris rahulolevalt, kui tüdruk kiljatas. Hehee! "Sind kummitan," vastas Seb endiselt lõbustatult ning toetas oma õla vastu seina, libistades kavala pilguga üle tüdruku keha. Hommikumantel ja lühike öösärk. Kutt kergitas kavalalt kulme. "Kardad mind?" muigas Sebastian ning tõukas end seinast eemale ja astus tüdrukule lähemale. "Ma enam ei ehmata," lubas kutt, endiselt neidise poole astudes. "Mida sa ise keset ööd koolikoridorides teed? Öösärgis. Öine booty call mõne dorgi poolt?" mõnitas Sebastian. Suhtles Delilah ju nende munadega.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 1, 2013 21:14:57 GMT 3
Delilah kergitas üllatavalt enda kulme ning toetas end seljaga vastu seina, täpselt selle kauni pildiraami kõrvale. Ta jälgis lõbustatud ilmega Sebastiani ning ausalt öeldes ei pööranud ta sellele tähelepanu, et too totaalne douchebag oli. Tegelikult meeldis Sebastian talle - too oli hea meelelahutus ning suutis isegi kõige igavama koolitunni lõbusaks muuta, olgugi, et vahel läks too enda naljadega üle piiri. Lapsed neidisele ei meeldinud ning ta ei tahtnud, et ükski mees nagu laps käituks. Kuid samas oli Sebastian ka kõigest seitseteist. Ehk siis laps.
Neidis polnud endiselt kindel, kellega tal täpselt tegu oli. Sebastian või Rasmus? Ta teadis, et üks neist oli vaiksem ning natuke ka viisakam, kuid teine ehk siis see, kes tema ees oli, oli see lärmakas ning tähelepanuvajadustega. Kuid nimesid Delilah ei olnud kunagi tähele pannud. Noh, hetkel polnud sel nii väga vahet ka, sest ta kavatses niikuinii ära minna. Ta oli tulnud üksi olema, mitte ühega kaksikutest ringi hängima.
Vampiiritar hoidis käsi enda ees ristis, et jumala eest Sebastian tema öösärki või midagi sealt ei näeks. Mantlihõlmad olid tal üsna koos ning tüdruk oli õnnelik, et oli hommikumantlivöö kaasa võtnud. Siiski tundis ta end oma sussides totralt, sest tavaliselt kandis ta ju kontsi, kuid kust tema oleks pidanud teadma, et kellegagi keset ööd veel kokku põrkab.
Tütarlaps ei pannud noormehe lähenemist tähele ning ta raputas enda pead. "Miks ma sind kartma peaks?"päris Delilah. Kui Sebastian just vampiirikütt või libahunt polnud, polnud neidisel mingit põhjust kartmiseks. Kuid majakaaslane seda ilmselt ei teadnud ning neidis ei kavatsenud ka reeta. Hoopis t e m a oleks pidanud kartma! Delilah oli üsnagi näljane...
Tütarlaps ohkas vaikselt. Jälle need vanamoodsed diskrimineerimised. Mis vahdet seal oli, kes kellega suhtles? Oli aeg minevikust üle saada ning edasi liikuda. Delilah ei tahtnudki, et Gryffindor ja Slytherin sõpradeks saaks, kuid miks oli vaja üksteist torkida? "Vaevalt küll. Mul pole nendega mingit asja," vastas Delilah ausalt. See, kui ta mõne gryffindorlasega sina-peal oli, ei tähendanud midagi. Okei, Christian oli erand, kuid samas ühendas neid palju asju, noormees oli ju poolvampiir ning Delilah sai ainult teda usaldada. "Kui sa just teadma pead, siis ma ei saanud teiste norskamise tõttu uinuda. Kuid sina? Tulid Peevesilt midagi juurde õppima?" päris Delilah natuke jultunud tooniga, ise sügavalt sisse hingates. Ta oleks soovinud, et Sebastian oleks temast natuke rohkem eemale läinud, sest Delilah ei tahtnud teha midagi, mida hiljem kahetseb.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 1, 2013 22:48:37 GMT 3
"Ometi sa suhtled nendega päris sõbralikult," muigas Sebastian pilkavalt ning seisatas neiu ees. Prsh. Dorgiarmastaja. Slytherini maja üks ilmselgemaid jooni oli see, et nad hoidsid alati kokku. Dorgid olid omaette ja Slythid omaette. Nii oli see alati olnud. Seb jälgis lõbustatult tüdruku nägu. Seejärel langetas ta pilgu, et tema jalanõusid vaadata ning tõstis silmad uuesti neiu näole. "Kenad sussid," märkis Sebastian. Temal endal olid mustad tennised jalas. Oli ta siiski oma riietumisega enne toast väljumist veidi vaeva näinud. Soengugi oli jõudnud enam-vähem korda teha. "Ma räägin, ma tulin sind kummitama," turtsatas Sebastian kiuslikult. Ta pidi tunnistama, miski selles punapeas oli vastupandamatult kuum ja ta ei saanud täpselt aru, mis.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 1, 2013 23:08:17 GMT 3
Delilah ajas enda pea ühele küljele kaldu ning aeglaselt enda siniseid silmi pilgutades laksutas ta vaikselt keelt. "Minu enda asi, kellega ma suhtlen. Mul pole kavaski käituda nii nagu teised tahavad vaid teen ikka seda, mida ma ise õigemaks pean," lausus Delilah ning seekord oli tema see, kes end seina najalt lahti tõukas ning nüüd noormehele täiesti vastu astus. Ta libistas enda jäise käe noormehe põsele ning ohkas nukralt. Sebastiani süda lõi ning tema soontes voolas veri. Kaks asja, mida neidisel kunagi olla ei saanud. Olgu, verd voolas ka temal, aga tema sisemus oli jäine. Klaasistunud. "Minu arust on lihtsalt suht mõttetu see, et inimesed minevikus kinni on, eriti Slytherini majas. Hale ning kurb natuke."
Tütarlaps tõmbas hetkeks ninaga, ahmides noormehe õhku sügavale enda ninasõõrmetesse ning taganes jällegi, langetades enda käe. Toetanud end jällegi vastu seina, pööras ta pilgu enda tuttidega sussidele ning naeratas laialt. Hea pehme ning natuke liigagi soe. "Oleks ma teadnud, et ma sinuga öisel ajal kokku põrkan, oleks ma ilmselt midagi fäänsimat selga pannud," tunnistas slytherinlane mõru muige saatel naljatades, vaadates jällegi noormeest. Too tundus ilma oma vennata hoopis teistsugusem. Natuke meeldivam.
"Aga kummita siis mind, kui sellega hakkama saad," lausus Delilah ning libistas enda käed sügavale hommikumantli taskutesse. Ta ei pannud tähele, et tema hommikumantli hõlmades paistis tema öösärgi pits. Mis vahet sel oli? Nii palju kui Delilah kõlakaid kuulnud oli, siis Sebastianil oli midagi selle gryffindorlase Ceciliaga. Neidis ootas vaid õiget hetke, et gryffindore vihkavale Sebastianile see hiljem nina alla hõõruda, kuid tegelikult ei olnudki ta endiselt kindel, millise kaksikuga tal hetkel tegemist oli. Oleks olnud natuke piinlik seda Cecilia-asja valele Collinsile kaela määrida.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 1, 2013 23:47:45 GMT 3
Sebastian kergitas kulme. Uuh, vahva tüdruk. Kohe nii sõjakas. Külm käsi aga pani kuti kulme kortsutama. Kuidas sai kellegi käsi nii külm olla? Samas, ega Delilah väga palju riideid ka kandnud praegu. Kutt astus neiule endiselt lähemale, kui tüdruk eemale tõmbus, ning tõstis käed tema puusadele. See öösärgi pits ei häirinud kutti mitte üks raas. Noork hoidis oma silmi tüdruku sinistes silmades ning naeratas talle kavalalt. "Sa lihtsalt ei jaga meie traditsioone," arvas Sebastian. Tema hääletoon oli vaikne, aga kaval. "Minu pärast pole vaja end küll üles lüüa. Pigem mida vähem, seda parem," arvas Seb endiselt lõbusalt. Selle kummitamise teema jättis ta sinnapaika. Ta juba oli tüdrukut ehmatanud. Praegu tahtis ta hoopis midagi muud. Mingi seletamatu iha kiskus teda tüdruku poole ning Sebastian suudles Delilahi külmi huuli, tõmbudes hetke pärast kulme kortsutades eemale. "Kas sul on külm?" uuris kutt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 2, 2013 0:23:31 GMT 3
Delilahi silmad muutusid veidi tumedamaks, kuid mitte vihast. Mänglevusest! Nad mängisid kassi-hiire mängu ning see oli just selline, mis oli Delilahile kui vampiirile iseloomulik. Neidis ei olnud inimene, kes jagaks emotsioone. Ta üritas need võimalikult palju eemale juhtida, et need talle haiget ei teeks ning tavaliselt oli tema see, kes jahimees oli ning ohvrit taga ajas. Tundus, et Sebastian oli loomult selline ning muidugi kasutas too ära juhust, et tolle kallist sabarakust venda kaasas polnud.
Neidis pööras aeglaselt pilgu noormehe kätele, kui neid enda puusadel tundis, kuid millegi pärast ei tõrjunud ta neid ära. Ta oli kuradi näljane. Väga-väga näljane. Kahjuks ei olnud neidis lummamises endiselt just mitte kõige parem ning seetõttu ei saanud ta Sigatüükas kellestki toituda, eriti noormehest, kes oli temaga samas majas. "Äkki selgitaksid siis enda traditsioone. Vaatamata kõigele olen ma ju siiski uus ning kuna te ei ole mind omaks võtnud, ei saagi ma midagi teilt õppida," lausus neidis sosinal, vaadates mahedalt noormehe silmi. Tegelikult oli Sebastian ju täitsa kena, olgugi, et nägi neidise jaoks natuke liiga poisike välja. Kuid see ei lugenud. Tema veri oli see, mis tütarlast huvitas, mitte Sebastian ise.
Kergitanud õrnalt enda kulme, hingas tütarlaps sügavalt sisse. Delilah oli ainult korra kellegagi füüsilises kontaktis olnud, seega ei olnud tal mingeid kogemusi ning ta oli üsna naiivne, saamata aru, millest Sebastian täpsemalt räägib, kui too mainis midagi vähestest rkiietest. Seetõttu ei öelnudki ta midagi.
Kuid juba järgmisel hetkel tardus vampiir ning püsis liikumatuna sel ajal, kui Sebastian teda suudles. Seda ei osanud ta oodata. Tema huuled olid kergelt paokil ning kui noormees oli jõudnud tüdrukust eemalduda, hingas Delilah kerge värinaga sügavalt sisse. Ta raputas Sebastiani küsimuse peale pead. Ta polnud kaua külma tundnud, kuid ometi ta värises üle terve keha ning ta kartis, et majakaaslane märkab seda. "Oleks tore, kui sa seda enam ei teeks," lausus vereimeja viimaks vaikse ohkega. See ei olnud moraalne ega ka aus. Delilah ei soovinud Sebastiani kaela puruks rebida.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 2, 2013 0:34:17 GMT 3
Sebastian kortsutas endiselt kergelt kulme, kui neidis palus, et ta seda enam ei teeks. Enam ei suudleks teda? "Miks mitte?" küsis Sebastian huvitunult. Traditsioonide selgitamine oli meelest läinud juba. "Oled kellelegi end ära lubanud? Come on, sa pole ometi nii igav," arvas Sebastian. Miks ühega piirduda kui sai nii paljusid teisi veel. Või oli Delilah ehk süütu. Ning paratamatult märkas Sebastian tüdruku värisemist. "Sul ikkagi on külm," arvas kutt ja silitas õrnalt tüdruku külgi. "You know, ma tean head viisi, kuidas sooja saada," muigas Seb. Kay ilmselt lööks ta maha, kui teada saaks, kellega ta flirdib siin. Nii Kay kui Rasmus. Aga Sebastian juba oli kord selline. Seksi puhul polnud talle nii väga oluline, kellega tegu. Flirtida võis kõigiga.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 2, 2013 7:11:02 GMT 3
Delilah hingas taaskord kerge värinaga sisse, kuid seekord ei olnud tema bäol naeratusevarjugi. Noormees tükkis talle aina rohkem ligi ning Delilah mõtles palavikuliselt kuidas tollest lahti saada nii, et ta talle haiget ei tee. Sebastiani hingest oli Delilahil ükskõik, kuid ta keeldus talle füüsiliselt viga tegemast! Pealegi oli ta üsnagi kindel, et Sebastian ei hoiaks tütarlapse saladust enda teada. Kas ta üldse varjas Rasmuse eest midagi?
Neidis raputas Seb'i küsimuse peale õrnalt enda pead. Ta oli vaba, oli koguaeg olnud, kuid ta teadis, et nii pidi ka jääma. Tema parim sõber oli küll Christian, kuid too oli... tema sõber, vaatamata sellele, et nad erimajades käisid ning Cian... Cian oli vampiiritari jaoks hoopis teisest liigast. Too oli neidise jaoks justkui ladvaõun, mida eemalt imetleda. Delilah poleks kunagi talle meelega haiget teinud ning just valu oligi see, mis juhtus, kui vampiir kellegagi suhtesse astuks.
"Mul ei ole külm," kordas Delilah taaskord. Neidis krimpsutas noormehe sõnade peale enda nina. Sebastian oli küll nägus, aga too oli totaalne sitapea ning Delilah hoolis koolis enda moraalist liiga palju selleks, et igaühega ringi aeleda. Kuid samas oli ta jällegi väga näljane. Võib-olla ei oleks Sebastian ära rääkinud? Kui too oleks piisavalt tark olnud, oleks ta vabatahtlikult nõus Delilah'i doonor olema. Neidis mõtles hetkeks, millise tee Sebastian oleks valinud, kui oleks teada saanud, et Delilah on peaaegu sajandi vanune vereimeja mitte mingi suvaline sitakott, kes dorkidega suhtles.
"Kas tõesti?" päris neidis vaikselt, liikudes nüüd ise noormehele lähemale. Jälle. Ta ei plaaninud temaga midagi teha. Ei midagi sellist, mis läheks üle piiri. Lihtsalt väike mäng ning seejärel oleks neidis üritanud aru saada, kuidas SEbastian sellesse suhtuks, et Delilahile natuke enda verd loovutada. "Oled sa kindel, et sa minuga jamada tahad? Sa ei tunne mind. Mitte päriselt," lausus Delilah, libistades enda käe noormehe lõuale, võttes sellest kinni, sundides noormeest nõnda endale otsa vaatama. Üle Delilah'i huuli levis lai ning koletuslik naeratus, kui ta õrnalt keelega üle noormehe huulte tõmbas. See lõhn!
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 2, 2013 15:45:13 GMT 3
Sebastian jälgis huvga neidist. Mida ta blokkis nüüd. Come on. Seb ei räägiks nende väiksest vahekorrast mitte kellelegi. Seda ei pidanud Delilah kohe kindlasti kartma. Seb hoidis vägagi enda... ja oma kaksiku teada, kellega ta magas. Ja seda vähem oli neiul midagi karta, kui ta end kellegi teise jaoks ei hoidnud ka. Oli Raske uskuda, et tüdrukul pole külm. Ta oli lausa jäine ju.
Kuid siis muutus Delilah olek. Ja sebastianile meeldis see. Ta libistas oma käed kohe väga julgelt neiu puusadelt tema alaseljale. Üks käsi tüdruku tagumikule nüüd libisemas. "Ma ei peagi sind tundma, et natuke lõbutseda," muigas Sebastian. Damn, tüdruku keel oli kuradi külm. Mis selle tsikiga toimus?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 2, 2013 22:20:10 GMT 3
Neidis aga ei kavatsenudki endale seatud piiridest üle astuda. See mäng oli tema jaoks läbi ning seda andis ta noormehele ka teada, astudes taaskord temast eemale. Kas Sebastian oli viimaks neidise vampiirilikele võludele alla andnud? Kui nii, siis Delilah kavatses poissi veelgi rohkem praadida.
"Sa tõesti ei tunne mind. Kurb," lausus neidis sügavalt sisse hingates ning majakaaslase käsi eemale tõrjudes. Kuidas sai keegi nii kiimas olla? Ja üleüldse, mis noormehe ning selle Cecilia vahel oli siis? Tüdruk oli kuulnud igasugu kõlakaid, üks hullem, kui teine ning neidis lootis, et need olid ka kõigest kuulujutud. Oleks üsna kurb olnud, kui Sebastian enda sõnu sööma peaks hakkama, sest neiule oli alati selline mulje jäänud, et noormees vihkas Kõiki dorke.
Tütarlaps naeratas ning vaatas silmanurgast tagasi noormehe poole. "Miks mina peaks sinuga lõbutsema? Lõbusta hoopis mind ning seejärel vaatan, kuidas ma sind premeerin," pakkus Delilah välja. Diil diili vastu.
|
|
|
|
Post by Chris Robin on Jul 3, 2013 6:12:47 GMT 3
Sebastiani jaoks oli see kõik segadust tekitav. Ta ei saanud aru sellest piffist. Kord oli soe, siis külm. Kord nagu tahtis, siis ei tahtnud. "Tüdruk, sa oled liiga keeruline minu jaoks," raputas Sebastian pead ning muigas endiselt. "Ma imestan, kui keegi üldse sind tunneb," sõnas kutt ning surus oma käed oma koolirüü taskutesse. "Kui sa iga kahe minuti tagant oma otsust muudad," lisas Seb enda lausele juurde. Ta astus sammukese tagasi, aga jälgis siiski tüdrukut huviga. Tüdruku järgmise pakkumise peale kergitas Sebastian üllatunult kulme, muie siiski huulil. "Ma ei öelnudki, et sina pead mind lõbustama, ma ütlesin, et me võiks koos lõbutseda. Ega ma sulle mingi tsirkuseahv pole," naeris Bass ning toetas oma õla vastu seina neiu kõrval. Jah, niigi Sebastian mängis tundides klouni, miks ta seda nüüd peaks tegema.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jul 3, 2013 7:19:28 GMT 3
Delilah muigas endamisi. Kui vaid Delilah oleks isegi teadnud, mida ta tahtis, kuid kas Sebastian oli üks valikuvõimalustest? Neidis põhimõtteliselt keeldus tolle hoor olevat. Cecilia võis sellega küll nõus olla, kuid mitte tema, isegi mitte sel ühel korral.
Viimaks tütarlaps aga ohkas ning lükkas enda juuksed näo eest ära, näoil endiselt kerge naeratus. Ta ei tahtnudki noormehe jaoks nagu loetav raamat olla. Ta tahtis olla mõistatus, et SEbastianil mingigi huvi tema vastu oleks, sest kui tüdruk oleks endast avaldanud kõik, siis vaevalt Sebastian nii huvitatud oleks.
Kuid imelik oli ka see, et olgugi, et tüdruk vastu võitles, oli ta siiski huvitatud, kuid mitte seksist. See polnud kuangi teda huvitanud, sest alati oli üks asi, mida neidis rohkem tahtis.
"Oled küll," lausus Delilah viimaks enda pea noormehe poole pöörates. "Tegelikult ei ole sa mitte ahv vaid jänes. Ning mina olen kiskja. Dominant. Ning sina pead tegema, mida m i n a tahan," lausus Delilah taaskord noormehe ette astudes. Fuck it, võib-olla õnnestub Sebastianiga rääkida nii, et too tervele koolistuffile kisama ei lähe, et tüdruk vampiir on. Neidisel oli hädasti kooliseinte vahel doonorit vaja ning majakaaslane oleks selleks suurepäraselt sobinud. "Ning vastutasuks saad sa kulda. Ükskõik, mida. Võin sulle voodisse igal nädalalõpul uue tüdruku tuua."
Neidis teadis, et Sebastian ei saanud ilmselt millestki aru. Delilah irvitas koletuslikult ning taaskord leidis tema käsi enda koha noormehe põsel ning sekundi vältel paistsid tolle suunurkadest teravat valged kihvad. Kedagi polnud ümbruses, ei ühtki vaimu, selles oli Delilah juba veendunud. Tütarlapse silmavalged muutusid tumedamaks, kui ta enda kaame näoga noormehele otsa vaatas. "Nii et ütle nüüd uuesti, mida sa minult tahad, sest mina tean küll, mida mina sinult tahan," lausus ta armsa naeratusega, keeleots hetkeks üht enda kihvadest puudutamas.
|
|
