Jällegi üks unetu teema

[Samara Soul]

Delilah võpatas kegelt, kui seinal asuv käokell kahele öösel kukkus ning heitnud kiire pilgu sellele, soovis tütarlaps leida mingi kivi ning see kell sellega puruks visata. Ta oli jubedalt ehmatanud, sest kui ta on millessegi väga süvenenud, siis paratamatult nii ka juhtub. Kui neidise süda oleks löönud, oleks see taaskord seisma jäänud.

Viimaks jäi kell vait ning sügavalt sisse hinganud, pööras Delilah enda pilgu tagasi paksule raamatule, mida ta parasjagu käes hoidis ning mida ta antud hetkel ka lehitses. See oli "Sigatüüka ajalugu" ning tütarlaps luges seda selle kuu jooksul juba teist korda. Varem ei teadnud tütarlaps Sigatüükast ju midagi, kuid nüüd sai ta väga hästi aru, miks slytherinlased gryffindorlasi ei sallinud, kuid siiski tundus see põhjus tüdruku jaoks parajalt lapsik. Võiks juba harjuda mõttega, et nad elavad kahekümne esimesel sajandil. Minevik oli minevik - seda ei saanud keegi muuta, kuid tuleviku ju sai, eks?

Delilah lükkas ühe juuksesalgu kõrvataha ning tõmmanud kiirelt keelega üle huulte, jätkas neidis lugemist, nautides ära olukorda, et kõik õpilased enda magamistubades viibisid ning magasid. Täielik rahu ja vaikus, mida muidu puhketoas oli harva. Suurepärane!
Delilah polnud seal aga koguaeg olnud. Ta oli ka ise magamistoas olnud ning üritanud magada, kuid paratamatult ei olnud ta uinuda suutnud. Ööloomana oli raske öisel ajal uinuda.
Tütarlaps kandis kõigest enda musta öösärki, mille peal oli kujutatud pisike väike armas jänes ning õlgade ümber kandis neidis öösärgiga samat tooni hommikumantlit. Jalgade otsa oli neidis tuttidega sussid libistanud. Endamisi õlgu väristades jätkas tüdruk lugemist.



ot. Teema vaba!

[Cian James Harlan]

Cian oli magamistoas ning istus üsna unise näoga voodil. Mitu tundi oli poiss juba und üritanud saada, kuid lõpuks andis ta täielikult alla. Vahel oli nii, et kui ta juba pool ööd maganud ei olnud, ei teinud ta seda ka ülejäänud pool. Poiss ohkas omaette ning tõusis istukile. Ta tõmbas selga üle pea käiva tumehalli kampsuni ning hakkas magamistoa ukse poole kõndima. Teda ärritas, et kõik ülejäänud said nii hästi magada. Pahuralt lõi ta jalaga vastu kellegi patja, mis maha oli kukkunud ning järgmisel hetkel kõndis noormees juba treppi mööda puhketuppa.

Noormees ringutas end kergelt ning nautis puhketoas olevat rohelist valgust. Slytherini puhketuba oli ikka väga mõnusalt hubane. Eriti öösel. Cian tardus, kui nägi kedagi, samamoodi nagu tema, üleval olevat ning peale selle veel midagi lugevat. Ta ei olnud üldsegi oodanud, et keegi võiks nii vähese unega olla ning otsustas sellisel kellaajal puhketoas istuda.

James tundis kiirelt punaste juuste järgi ära Delilahi. Naeratades liikus ta neiule lähemale, võttes endale plaani teda ehmatada. Viimasel hetkel ta siiski peatus. Mis juhtub siis, kui vampiiri öösel kell kaks ehmatada? Poiss köhatas kergelt ning lausus:"Kas öösel üleval olemine on mõni uus trend?" Vaikselt naerdes kõndis ta ühe mugava tugitooli juurde ning vajus sinna istuma. Ehk ei pidanudki ta oma unetust üksi kannatama.

[Samara Soul]

Delilah keeras lehekülge ning taaskord kastis ta enda huuli keelega. Peatükk, mis rääkis Sigatäüüka majavaimudest, oli vägagi huvitav ning neidis ei teadnudki, kellest tundis ta kõige suuremat huvi. Vist siiski verisest parunist. Toetades end seljaga paremini vastu diivani seljatuge, ohkas neidis ning jätkas lugemist.

Tütarlapse ees olevas kaminas praksus tuli suure leegiga ning muutis puhketoa veelgi hubasemaks ning natuke ka soojemaks. Sügis tõi alati endaga kaasa külmad ilmad ning tänu sellele muutus ka loss jahedamaks. Seda oli eriti öösiti tunda. Delilah aga ei nurisenud, sest mida jahedam oli, seda paremini tundis end ka tema, olgugi, et inimesed teda sageli üsnagi kensaka pilguga vaatasid, kui neidis üsnagi õhukeselt riides käis.

Delilah oli jõudnud jällegi raamatule keskenduda ning seetõttu ei tundnudki ta tuttavliku lõhna magamistoast väljumas ning kui ta viimaks Ciani häält kuulis, võpatas ta hetkeks, kuid tegi näo, justkui ei oleks midagi juhtunud. Ta pidi olema karm vampiir, kes ei kartnud midagi, mitte jagama endast muljet, justkui ehmataks iga asja peale, olgugi, et sellises vaikuses ta seda just tegigi.
Kuid ometi naeratas Delilah ning tõmbas kiirelt enda hommikumantlihõlmad koomale. Ta ei teadnud, kumb oli piinlikum - olla peaaegu alasti või kanda öösärki, mille peal oli armas jänkuke. "Ma ei maga öösiti," vastas Delilah noormehele muigega. Ta oli ju siiski vampiir ning kui tal poleks kaelakeed, mis aitaks tal päikese käes kõndida, veedaks ta enda aja päevavalguse ajal ilmselt pimedas maa-aluses kirstus. "Kuid mis on sinu vabandus?" päris ta viimaks nöökiva tooniga, jälgides, kuidas noormees istet võtab. Too tundus väga unine olevat.

[Cian James Harlan]

Cian haigutas kergelt ning naeratas siis. Ta teadis, et oleks palju erksam, kui ei oleks raisanud neid väärtuslikke tunde üritamisele magama jääda. Ta oleks võinud aja raiskamise asemel pigem õppida või midagi. James oli hetkeks silmanud ka neiu öösärgil olevat jänest ning naeris korraks hääletult. Siis vaatas ta Delilahile otsa."Mul ei ole mitte ühtegi vabandust,"ütles ta käsi laiutades,"aga kui maailmas on veel peale vampiiride ja libahuntide olemas ka unemati, siis minu jättis ta täna vahele."

Cian naeris vaikselt, olles isegi üllatunud, et suudab Delilahi läheduses ning üldse rääkida vabalt vampiiridest ning nende üle peaaegu ka nalja heita. See kord, kui nad Seapeas olid rääkinud tundus olevat ainuke kord, kus nad said piiranguteta rääkida, kui ikkagi tundis noormees end majakaaslase juuresolekul piisavalt vabalt, et öelda välja, mida ta mõtleb.

Poiss langetas pilgu teise käes olevale raamatule ning küsis:"Mida loed?" Vähemalt oli vampiiritar öösel üksinda olles endale tegevust leidnud ning ei paistnudki väga igavlevat. Millegipärast hakkas tal teisest isegi kahju, kuid võib-olla oli ta lihtsalt veel natuke unine. Miks oli alati nii, et kui ta Delilahiga rääkis, ei suutnud ta oma mõtlemisvõimet korralikult tarvitada?

[Samara Soul]

Delilahi huultele tekkis lai naeratus ning ta paljastas kaks rida säravaid hambaid, kui ta noormehe vastust kuulis. "Oh, kindlasti on unemati olemas," lausus tütarlaps innukalt peaga kaasa noogutades. Miks ka mitte? Kui olid olemas pisikesed haldjad, hobugreifid ning kõik muu, siis võis ju vabalt olla ka unematu, kes enda tillukese kotiga inimesi külastas ning sealt peotäie uneliiva võttis ning selle teistele silma ajas. Delilah ise ei maganud kunagi seetõttu, et oli väsinud. Ilmselt seetõttu, et ta polnudki kunagi unine või nii. Mõnikord kurnatud küll, jah, näiteks siis, kui ta polnud ammu söönud, kuid üldiselt ei tundnud ta väsimust. Pigem magaski ta igavusest või siis peitus päikese käest. Kuid Sigatüükas ei olnud kunagi igav, sest alati oli keegi või midagi, millega enda meelt lahutada. Tüdrukul oli hea meel, et ei pidanud nüüd seda raamatut enam lugema vaid sai enda aega Ciani peale kulutada.

Tütarlaps märkas, et James oli märganud tolle öösärki ning vaikse ohkega võttis tütarlaps enda kõrvalt pikliku leheriba ning asetas selle kuskile raamatu keskele ning lõi kaaned kinni. "Sigatüüka ajalugu," lausus tütarlaps muigega. Ta aimas, et jätab sellega endast veelgi veidrama mulje, sest tavaliselt loeti seda raamatut juba esimeses klassis, kuid samas ei olnud Delilah kuni Sigatüükasse asumiseni mõelnud sellele, et võiks üldse midagi rohkemat võlumaailmast või nende koolidest teada saada. Antud hetkel pidi ta aga natuke teadma kohast, kus õpib, sest ta tundis juba niigi, et on asjadest maha jäänud. Õnneks olid temaga tema sõbrad, kes aitasid tal rajal püsida.

Delilah naeratas õrnalt ning jälgis noormeest jällegi. Ta polnud teda nüüd kaua näinud. Tundides, jah, kuid seal ei saanud nad ju eriti suhelda, sest siis pidid nad tunniteemadele keskenduma. Kuid tütarlaps oli hakanud juba kartma, et pärast seda, kui ta noormehele purjuspeaga enda saladuse paljastas, oli too tüdrukut ignoreerima hakanud. Oli hea teada, et nii see ei olnud, sest Delilah ei oleks soovinud Cianit kaotada. "Soovid sa teed või midagi?" päris tütarlaps ning pööras hetkeks enda pilgu eemal oleva laua poole, kus oli termos, mõned mahla - ja veekannud koos küpsistega. Delilah ise sellest ei hoolinud. Kas viski või siis veri - ei midagi muud.

[Cian James Harlan]

Cian naeris vaikselt,"Igatahes oskab ta end siis nähtamatuks muuta, sest mina küll kedagi ei näinud, kui teised magama jäid," Hetkeks silmitses ta kaminat, kus põles hea ja korralik tuli ning tema arust oli sealt leviv soojus väga meeldiv.

Ciani arust ei olnudki väga imelik, et Delilah luges nende kooli ajalugu alles nüüd, kuna oli ta ju alles hiljuti sellesse kooli tulnud. Tal endal läks üsna kaua aega, et kogu raamat läbi saada, kuid see oli tema arvates üsna huvitav lugemine. Teada sai ta igatahes asju, mida lihtsalt koolis käies ei märkakski ning loomulikult sisaldas raamat ka põhjendusi selliste nähtuste jaoks nagu vihavaenud majade vahel ja muu selline. Siiski oli raamat öise kerge lugemise jaoks natuke veider valik.

"Ainult sel juhul, kui sa viitsid seda mulle ise teha," ütles ta vastuseks Delilahi küsimusele. Teed oleks ta tahtnud küll, kuid ausaltöeldes oli Jamesil tugitoolis väga mugav ning ta ei viitsinud end vähimalgi määral liigutada. Siiski tundis poiss end juba üsna ärksana ning osaliselt oli see sellepärast, et ta just Delilahiga rääkima juhtus. Kui toimus midagi huvitavat, siis ega sa niisama lihtsalt magama jääma ei hakka.

[Samara Soul]

Kuulnud noormehe sõnu tee kohta, pööritas Delilah enda silmi ning pomises midagi, mis kõlas nagu 'tüüpiline mees'. Kuid sellegi poolest lükkas ta raske raamatu enda sülest maha diivanile ning tõusis püsti, tõmmates viimaks hommikumantli hõlmad vööga kinni, sest tal oli juba tõsiselt mark just s e d a öösärki kanda. Tema sussid olid niigi veidrad, kuid tal tõesti polnud aimugi olnud, et keegi sellisel ajal võiks magamistoast väljas olla, sest tavalised õpilased sellisel ajal tõepoolest magasid või siis olid Siganurmes pidutsemas. Üks kahest. Delilah imestas tegelikult isegi, et ta oli kooli jäänud, sest tegu oli ju siiski laupäevase õhtuga ning ta oli natuke ka näljane, kuidx ta üritas sellest mõttest mitte mõelda.

"Ma ei ole teed teinud ligi seitsekümmend aastat," lausus neidis, kui oli lauani jõudnud. Ta valis sealt välja enda isikliku lemmiku - sidrunitee ning teinud selle valmis, võttis neidis aurava tassi ning krimpsutas veidi enda nägu, kui kuum aur talle täpselt näkku paiskus, sest see oli tema jaoks natuke valus. Selline tunne nagu ta hakkaks jääkuubiku kombel sulama. Sellegi poolest ta ei nurisenud vaid asetas alustassile paar neljakandilist suhkrukuubikut, teelusika ning ka paar kreekerit, mida James oleks saanud tee kõrvale nosida.

Koos noormehe joogiga suundus ta poisini ning eirates närviliselt Ciani pilku, asetas ta kerge kolksatusega tulikuuma teetassi noormehe ette lauale. "Ära end ära kõrveta," lausus tütarlaps naeratades ning tõstis ettevaatlikult enda pilgu teetassilt noormehele, jäädes alles nüüd talle otsa vaatama. Noormehe silmad olid selles kaminavalguses väga lummavad, lausa müsteerilised. Tütarlaps kogeles veidi ning kõndis majakaaslasest eemale, tagasi diivani juurde ning potsatas sellele istuma.

[Cian James Harlan]

Cian silmitses äärmiselt huvitunult, kuidas Delilah oma tuttidega kaunistatud sussidega lauakese juurde läks ning kergitas siis neiu sõnu kuuldes kergelt üllatunult kulme. "Ma siin just mõtlesin, et sul on seitsekümmend aastat praktikat," ütles ta kerge naeratuse saatel, hoides pilku majakaaslase seljal, kui too tee valmistamisega tegeles. Poisi arvates oli see vampiiritarist erakordselt armas. Varsti pidi ta teada saama, missuguse maitsega tee tütarlaps talle valinud oli. Ehk oleks ta teada saanud isegi tolle lemmiku. "Kas sa ei ole ise ka üldse teed joonud kõik see aeg?" küsis ta veel, kui Delilah tassiga talle lähenema hakkas.

Õnnelikult vaatas ta endale lähenevat teetassi aurava teega ning kallutas siis pea huvitunult viltu. Delilah oli järsku millegipärast väheke rivist väljas paistnud. "Ma olen ettevaatlik," lubas noormees kerge peanoogutusega ning saatis oma tumedate silmade pilgu neiu poole. Kas tema oli teda kuidagi närviliseks ajanud? Mõtles ta veel kusagil ajusopis ning naeratas kergelt, kui avastas, et ta midagi sellist teha suudab.

Ikka veel kergelt naeratades kummardus ta toolil natuke ettepoole ning sirutas oma käe tassini, et seal olevat teepakki natuke liigutada. Ja poisi arust oli kena, et seal ka paar küpsist leidus. Enne, kui ta tee valmiski jõudis teha, võttis ta ühe neist kätte ning hammustas sealt tüki. "Tahad ka?" küsis ta kergelt oma kätt kergitades. Mis sellest, et küpsisest oli väike tükk kadunud.

[Samara Soul]

"Ei tea, kellele ma teed teinud oleks? Enda ohvritele enne, kui neist õhtusööki teinud oleks?" päris tütarlaps muigvelsui. Tegelikult oli ta paaril korral küll õhtusöögi välja teinud noormehele või neiule, kelle kaela kallal ta hiljem olnud oli, kuid see oli ka selleks, et nende usaldus võita. Oli lihtsalt uskumatu see, kui odavad inimesed olla võisid. Tee natuke välja ja nad usaldavad end sinu kätesse. Uskumatu, aga Delilahile see sobis. Aastatega oli ta palju raha säästnud ning tal polnud midagi selle vastu, et seda vahel enda ohvrite peale kulutada. Midagi kallist ei olnud ta küll soetanud. Õhtusöök või hotellituba - see oli ka kõik.

Delilah raputas enda pead. "Tee ei anna mulle midagi. Noh, peale ebameeldiva enesetunde. Ma joon ainult viskit või siis seda, mis su soontes voolab," lausus vampiiritar kelmikalt. "Viskit joon ka ainult seetõttu, et see suudab mu mõtted verest eemal hoida. Pealegi on see ainus, mis mind purju muudab." Ta naeratas rahulolevalt ning jälgis, kuidas noormees küpsisest hammustas. Ciani küsimuse peale kortsutas Delilah hetkeks kulmu, kuid oleks ju ebameeldiv noormehele ei öelda. Natuke kõheldes nihkus ta Jamesi väljasirutatud käele eemale ning hoides enda suuri siniseid silmi majakaaslase omadel, liikus ta aeglaselt noormeheni, hammustades viimaks enda käsi kasutamata küpsisest ampsu.

Samuti ei olnud Delilah eriti inimtoiduga kursis. Ta ei mäletanud, kuidas maitses suitsukala või apelsin. Kui ta nägi, kuidas inimesed palavusega jäätist sõid, ei tundnud ta kihku endalegi üht osta. Tegelikult ajasid teatud lõhnad tal isegi südame pahaks, näiteks banaani või mee oma. Need olid vänged ning ta ei saanud aru, kuidas inimesed midagi sellist süüa said.

[Cian James Harlan]

Ciani huulil oli kerge naeratus, kui Delilah lähenes ning seejärel levis üle kogu ta näo üdini jahmunud ilme. Poiss pilgutas paar korda oma tumedaid silmi, mis kaminavalgust peegeldasid ning kummardus ka aeglaselt küpsisele lähemale. Nooruk viis oma pilgu Delilahi silmadelt küpsisele ning seejärel tagasi."Kuidas maitses?" suutis ta vaid küsida. Ta oli mõttes juba veendunud olnud, et neiu lükkab ta pakkumise tagasi. Kas too sai üldse midagi peale vere korralikult süüa? Ega nad ka juba Seapeas olles toidu teemat väga puudutanud ei olnud.

Cian toetas mõne hetke pärast uuesti selga ning ootas tütarlapse vastust. See osutus millegipärast väga põnevaks, nagu oleks ta mingit suurt saladust paljastamas. Poiss sõi küpsisest järgi jäänud väikese tüki kiirelt ära ning otsustades teist väheke õrritada, sirutas ta uuesti käe ette. Seekord ei olnud seal midagi, ning lausus:"Seda, mis mu soontes voolab on mul küll." Lõbustatud tulukesega silmis vaatas ta Delilahile otse silma."Eks sa ütle, kui ampsu tahad." Enne, kui tütarlaps oleks jõudnud kuidagi reageerida, tõmbas ta käe tagasi ning kasutas seda tee segamiseks.

Cian tõmbas keelega üle huulte ning saatis majakaaslasele ripsmete vahelt ühe pilgu. Seejärel maitses ta esimest korda oma teed. Suhkurt oli täpselt õige kogus ning tee oli täpselt õige kangusega. "Luba mulle, et kui teinekord ka teejoomiseks läheb, siis teed seda mulle sina." James saatis Delilahile veel ühe naeratuse.

[Samara Soul]

Delilah tundis kuiva magusat maitset enda suust ning mälunud suu tühjaks, ohkas ta kergendustundega, et see läbi oli oli. Talle ei maitsenud see sugugi. "Polnud viga," lausus ta siiski naeratades. "Kui ma veel inimene oli, siis meil sellist luksust polnud. Kui vahel rosinasaia sai, oli hea küll. Meie pere polnud just mitte kõige rikkam ning sel ajal sõid ainult aadlikud küpsiseid ning muid magusaid asju, sest see oli üsna kulukas," seletas tütarlaps vaikselt. Ta vaatas, kuidas noormees sõi küpsiseraasud ära, kuid nähes, mida Cian teeb, muutus tütarlapse ilme tõsiseks. Tema huuled paotusid hetkeks ning tema klaasistunud silmad olid kinnitunud noormehe randmele. Oh, kuidas ta oleks soovinud enda huuled selle külge klammerdada ning enda kihvad noormehe veenidesse lüüa.

Kuid ta ei saanud! Ta isegi mitte ei tohtinud sellele mõelda, sest oli nii endale kui ka teistele lubanud, et ei tee haiget kellelegi, kes Sigatüükas õpib, veelvähem Cianile, kellest Delilah... hoolis. Jah, nii see oli. Ta oli alati inimesi vihanud, kuid ta ei suutnud ette kujutada, mida ta ilma Jamesita tegema oleks pidanud. Ta usaldas noormeest ning teadis, et tunne on vastastikune. James oli erakordne ning Delilah võis isegi väita, et noormees on tema hingesugulane. Nii imelik, kui see ka polnud.

Viimaks oli noormees aga tagasi tõmbunud ning nüüd sai seda ka Delilah teha. Tema nägu muutus taaskord rahulikumaks, silmad heledamaks. "See pole naljakas. Ma olen väga näljane," mossitas Delilah ning libistas enda käed teatraalselt risti rinnale, parem jalg üle vasaku. Ta polnud sugugi solvunud, kuid tema peas paanitses endiselt mõte, et mis siis, kui ta ei suudaks end nii hästi kontrollida? Tegelikult oli tal seda praegugi raske teha, neidis oli veel üsnagi noor vampiir ning alles õppis end talitsema. Viimaks ta aga naeratas endamisi ning noogutas nõusolevalt. Võib-olla oleks ta pidanud noormehe endale hoopis külla kutsuma. Noh, teeõhtule või nii?

[Cian James Harlan]

Cian saatis neiu poole vabandava pilgu. Ta tundis kerget süütunnet, et oli teisele niimoodi teinud, kuid poiss muigas kergelt, kui mõistis Delilahi hoiakust, et too ei olnudki nii solvunud, kui välja lasi paista. Pratamatult mõtles ta sellele, kas vampiiritar peab sööma ning küsis:
"On sul praegu kõht väga tühi?" Cian saatis Delilahile kergelt kavala pilgu ning hoolimata sellest, mis juhtuda võib, ajas ta end tugitoolist püsti ning läks otse neiu kõrvale diivanile istuma.

Vastuvaidlemist mittesalliva pilguga vaatas ta majakaaslase poole ning ei lasnud teisel protestima hakata, öeldes:
"Sa pead minu lähedusega harjuma." Cian vaatas süütu ilmega neidise
poole ning pilgutas paar korda silmi.

James kummardus korraks laua poole ning tõmbas ka oma teetassi endale lähemale, et ta selle ka diivanil istudes kätte saaks. Kui ta taas selja sirgu ajas ning Delilahi poole vaatas, pilgutas ta talle kergelt silma. Oma lausega oli ta vihjanud, et kavatseb nüüdsest temaga koos palju rohkem aega veeta ning tütarlaps peaks juba aegsasti tema vere lähedusega harjuma hakkama, et end talitseda suudaks. Hoides oma pilku tüdruku silmadel võttis ta tee juurest veel ühe küpsise.

[Samara Soul]

Delilah hingas noormehe küsimuse peale sügavalt sisse ning vaatas enda suurte uudishimulike silmadega noormehe poole, vastates tolle pinevale pilgule. Millegi pärast tundis ta elektrit enda selgroogu läbimas, kui nende silmad kohtusid ning kiirelt köhatades oli ta sunnitud mujale vaatama. Ta ei teadnud, kumb teda rohkem närvi ajas - Ciani kohalolu või tolle lõhn. Noormees lõhnas tõepoolest hästi ning Delilah teadis, mida Victoria Ciani kohta ütleks: Ideaalne vanus. Victoria oli tüdrukule alati rääkinud, et parim veri oli imikutel, kuid Delilah poleks kunagi suutnud ühelegi süütule imikule haiget teha. Vicki oli kunagi kindlalt seda teinud, kuid mitte neidis. Ta ei olnud nii julm.

Ta oli väga näljane. Noormehel polnud aimugi, mis tunne võis ühel vampiiril olla inimestele pidevalt nii lähedal ning samas sundima end neist eemale hoidma. Täpsemalt öeldes neile liigategemisest. Vanadele vampiiridele oli see kukepea, kuid mitte Mag'i jaoks, sest ta oli veel liialt noor ning ausalt öeldes ei olnud ta eriti praktiseerida ka saanud. Ta oli alati inimeste keskel olnud ning sageli andis ta alla ning toitus kellestki, kes seda oodanud ei olnud. Delilah üllatas enda ohvreid alati.

"Ah soo," lausus Delilah viimaks kulme kergitades, hääles küsiv toon, "ja miks nii?" Olukord hakkas tema jaoks huvitavaks muutuma ning pööramata enda pilku noormehelt, väristas ta hetkeks enda õlgu. Cian oli talle nii lähedale ning nüüd haistis Delilah tolle lõhna isegi läbi selle sidrunitee segust. See oli joovastav. Kuid Ciani veri ei olnud ainus, mis tüdrukut majakaaslase puhul hämmastas. Cian oli nii teistmoodi ning eriline. Tüdruk poleks iialgi tahtnud talle liiga teha, ei vaimset ega füüsilist ning tegelikult võis ju olla üsna valus, kui keegi sind hammustab ning sinust aeglaselt verd välja imeb.
Nõjatudes end seljaga mugavalt vastu diivani pehmet seljatuge, manas vampiiritar enda huulile kutsuva ning samas ka mängleva naeratuse ning jäi kerge huviga ootama, mis mehel öelda on.

[Cian James Harlan]

Cian hammustas enda käes olevat küpsist ning vaatas, kuidas tema kõrval istuv tütarlaps natukene närviline paistis. Noormees nägi küll, et tüdruk ta pilku vältis ning see ajas teda natukene isegi naerma, kuid ta hoidis end tagasi. Slytherinlane oli väga rahul, et oli otsustanud öösel puhketuppa tulla. Ta teadis juba nüüd, et oleks kahetsenud, kui seda teinud ei oleks. Delilahiga oli väga tore koos olla ning juttu ajada. Korraks võttis ta oma suurepärasest teest lonksu ning üritas jälle majakaaslase pilku tabada.

James toetas mugavalt selga ning sasis oma juukseid. Noormees muigas korraks üsna kavalalt ning kuulnud neiu sõnu, pani ta sama liigutusega oma käe Delilahile ümber õlgade. Natuke meenutas see neid stseene filmides, kus poiss teeskleb ringutamist, kuid Ciani puhul oli tegu kindla ja mitte üldsegi häbeliku liigutusega. "Võibolla sellepärast, et nüüdsest ei saa sa minust enam lahti," vastas ta neiu küsimusele ning naeratas talle otsa vaadates.

Poiss vaatas väikese naeratusega silmanurgast Delilahi poole. Tüdruk oli talle oma suurima saladuse avaldanud ning kuna nüüd oli ta peaaegu et tolle usaldusisik, ei saanud ta ka enam oma öeldut tagasi võtta. Cian ei olnud uudise peale ära jooksnud ega midagi ning see saladus ainult lähendas neid. Olles hetkeks oma mõtetesse süvenenud, mängis ta hajameelselt sõrmedega Delilahi juustega, mis tema käe juures olid.

[Samara Soul]

Delilah kergitas õrnalt enda kulmu, kuulates natuke liigagi selgelt, kuidas noormees küpsist hammustas. Natuke häiriv tunne, kui kõik meeled veidi liigagi erksad olid. Ta nägi pimeduses, kuulis isegi hiirte jalutamist ning tajus lõhna ka kilomeetri kaugusele. Millegi puudutades tundis neidis iga selle detaili, iga niidiotsa. Kuid antud hetkel ei mõelnud ta sellele. Ta keskendus hoopis noormehe südamelöökidele, mis vampiiritari jaoks juskui kaunis muusika olid.

Kergelt neelatanud, pööras Delilah enda pilgu Ciani käele, mis ümber tolle õlgade tekkinud oli. Wow! Seda ei olnud tütarlaps isegi mitte enda unes näha, kuid tütarlaps uskus, et tegu oli lihtsalt sõbraliku žestiga. Sest nad ju olid sõbrad? Tütarlaps usaldas Cianit ning ta uskus/lootis, et see tunne on nõndamoodi ka Jamesil. Tütarlaps oli sunnitud häbelikult naeratama ning ta pööras enda pilgu majakaaslase käelt tagasi tolle silmadele, mis nüüdseks natuke lähedamal olid. Ta oli lähedane ka Chriastianiga ning ta usaldas ka teda, kuid noormehega oli asi rohkem perekondlik. Nimelt Delilah ning Christiani isa olid loodud ühe ja sama vampiiri poolt ning teatud mõttes voolas gryffindorlase ning slytherinlase vahel üks veri. Victoria veri. Chris oli kõigest parim sõber, ei midagi enamat. Kuid Cian o l i midagi enamat. Ta oli neidise jaoks päikesekiir, mille ees neidis seista suutis.

Tütarlaps muigas endamisi, kui tundis õrnalt sikutust enda juustes ning seejärel tajus ta, kuidas slytherinlane tolle porgandikarva juustega mängib. "Ma väga loodan seda," lausus tasane hääl tütarlapse huulilt, kui ta leebe naeratusega noormehe nägu silmitses. Nüüd, nähes seda veelgi lähedamalt, sai tüdruk aru, kui kaunis inimene Cian päriselt oli.