The Dark Tower

[Emily E. Jones]

Õhtusöögini oli veel umbes tunnikene aega, kui Emily vaiksel sammul mööda kivist treppi üles öökulli majja liikus, põues puhas paber, ümbrik ja kirjutusvahend. Tal on alati siin olles tulnud kordades parem mõtted, mida paberile kirja panna ja edasi saata, kui Gryffindori puhketoas või raamatukogus. Ilmselt oma töö teeb värske õhk ja omamoodi vabadus, mis siin on. Täpselt nagu Elizabeth lootis, oli torn tühi või vähemalt vaikne, kui öökullide huiked kõrvale jätta. Istunud ühele aknale, toetas tüdruk selja vastu paksu kivist palet, kõverdades parema jala, jättes vasaku lõdvalt üle aknalaua põranda poole rippu, varbad õrnalt vastu seda puutumas. Vaikse vilina kuuldavale toonud, lendas sadade pesakastide seast välja üks kirju kakk, kes maandus näitsiku kõverdatud põlvele, norides Emily käest ühe pai, enne kui hakkas jakki nokaga sikutama, küsides nõnda pisikest preemiat. Taskust ühe magusa leiva viilu võtnud, mis oli piisavalt kuivanud, murdudes peopesa rusikasse surudes pisemateks tükkideks, mis neidis aknalauale poetas, jättes linnu nosistama, hakates ise samal ajal kirja vanemale vennale kirjutama. Viimane on hetkel Kanadas, kuhu lendluupall ja võistlused ta viisid. Noormees läks nädal enne septembrit, seega oli tüüp ainukene, kellele pole Em enda muljeid kuuendast algavast aastast veel jaganud. 

To Lindsey C. Carter

[Lindsey C. Carter]

Emily polnud aga otseloomulikult ainuke, kes vahetult pärast kooliaasta algust juba oma tee öökullimaja leidis, et mõnele pereliikmele kirjake saata. Sama mõte oli täna tulnud pähe ka Lindseyle, kelle vanemat venda neidise lahkumise ajal kodus polnud, seega leidis Linds, et peaks talle oma senistest üleelamistest ehk teada andma. Vaevalt muidugi Lucasele meeldib, et tema väikeõde juba rongis endast kaks aastat vanema slytherinlasega sõnasõtta astuma oli sunnitud, aga neiu kaitseks olgu öeldud, et ta lihtsalt ei suutnud seal tol hetkel oma suud enam kinni hoida. Pärgamenditüki, sule ning lühikese paela oli ravenclawlane peitnud enda jakitaskusse - koolitunnid olid tänaseks lõppenud, seega vabanes Linds peaaegu kohe ka enda rüüst, vaba ajal kandmiseks mõeldud riided olid siiski tunduvalt mugavamad. Lõpuks üles torni jõudnud, mis polnud otseloomulikult kõrguse tõttu tüdruku lemmikkoht, märkas ta peaaegu kohe, et polegi ainuke, kes juba kodustele kirja saatma on tulnud, aknalauale oli end istuma sättinud Emily, kellega Lindsey küll samas majas polnud, aga siiski olid neist juba tema esimesel kooliaastal sõbrannad saanud. "Hei, Emily," tervitas viiendik kooliõde vaikselt, kui siis end seina ääres seisvale pingile istuma sättis, hoides aknalauast targu eemale. Kiiresti kirjutama asunud, ei läinudki kuigi kaua aega, kui esmased emotsioonid paberile kirja said pandud.

[Emily E. Jones]

Alati kui Emily midagi kirjutab, olgu selleks kiri või järjekordne kodutöö Nõiajookide jaoks, süveneb neidis tegemisse niivõrd, et unustab ära, kus ta on ja fakti, et tema ümber on ka teisi inimesi, kes on pidevalt liikumises ja seega ka vahelduvad. Kui ta kuuldis korraga tervitust, võpatas punapea märgatavalt, muutes öökulli aknalaual samuti valvsaks. Kui viimane märkas kedagi liikumas eemal, lendas ta tagasi tüdruku põlvele, ajades tiivad laiali ja hakkas valju häälselt enda perenaist kaitsma. "Rahu, poiss, rahu," sõnas Em vaikselt linnule, silitades tema pead ja tiibu, mis rahustas lindu natukene maha. "Hei, Lindsey," tervitas ta näitsikut vastu. Neil kahel oli lisaks majale erinev ka klass - Em on aastakene näitsikust vanem ja seega ka klass kõrgemal -, aga sellegi poolest sai neist kiirelt head sõbrannad. Täpselt hetke, mil neist kahest sõbrad sai, Em ei mäleta, kuid kindlasti oli see seotud roheliste ussikestega. Viimasel ajal on kõik Elizabethi elus nendega seotud. Pannud enda kirjale punkti, pistis ta selle ümbrikusse, mille ta enda venna nime peale kirjutas, sidudes selle linnu jala külge. Sõbrakesel tuleb üks pikk lend ette võtta. Vähemalt teades Marcust ei jää suleline poiss kohale jõudes nälga, vaid poputatakse uuesti ümmarguseks, enne kui ta tagasi saadetakse.

[Lindsey C. Carter]

Lindsey muigas kergelt, kui Emily kõrval tegutsenud öökull tema saabumise peale veidi arust ära läks, pidades neiut ilmselt sissetungijaks või midagi sellesarnast. Õnneks suutis sõbranna siiski linnu üsna kiiresti maha rahustada, Lindsi õnneks, nad võivad mõnikord siiski üsna ettearvamatud olnud. "Vennale kirjutad?" uuris tüdruk seejärel Emilt, kui oli temalt ka vastutervituse saanud, mis ilmselt tähendas, et ta ei pea vaikides istuma, vaid võib sõbrannaga vestlust alustada. Kirjakirjutamisega omalt poolt ühele saanud, keeras Linds selle rulli ning sidus paelaga kinni, enne kui pingilt tõusis, et suunduda otsima seda öökulli, kes tavaliselt tema kirju vedas. Et ravenclawlane oli Sigatüükasse kaasa võtnud Thalia, pidi kellegagi kirjavahetuse tegemiseks kohaliku öökulliga leppima, mitte et selles ka midagi halba oleks olnud. Lõpuks valgesulelise linnu üles leidnud, sidus tüdruk harjunud liigutusega kirja tema jala külge, mille peale too end otseloomulikult kohe ka teele asetas, kui oli Lindseylt väikese maiuspala kätte saanud. "Ma ei näinud sind rongis," pööras viiendik oma tähelepanu seejärel uuesti Gryffindori õpilasest Emilyle ja krimpsutas nägu. "Loodetavasti möödus su siiasõit rahulikult," lisas ta hetke pärast veel sõbrannale, meenutades oma sõnasõda selle slytherinlasega.

[Emily E. Jones]

Emily noogutas õrnalt Lindsey küsimust kuuldes, sügades enda perekonna öökulli pead, kes veel viimaseid palukesi nokkis. Ravenclawlasel oli kaaslaseks kass, Emil aga tema ustav rotikene, kes on vahel meeldivam kaaslane kui mõni inimene. Nende perekonna öökulli jaoks oli täna siin teine päev. Ta oli eile hommikul saabunud ja kuna nägi suht kurnatud välja, tõi näitsik poisi siia kosuma. Täna nägi lind juba palju parem välja. Puhanud ja kosunud, kuigi ilmselt Marcuse jaoks ikka liiga kõhna. "Ma istusin teises vagunis. Esimene oli liiga lärmakas minu jaoks," lausus Elizabeth, mõeldes enne kõige Colemani, kes kuulduste põhjal käis Lindsey't ja paari Emi enda majakaaslast kiusamas. ]"Nii rahulikult, kui kupee jagamine kahe esimese aasta ja ühe teise aasta jupatsiga saab mööduda," vastas näitsik kergel muigel. Aga tal polnud midagi selle vastu, et vahel endast noorematega koos istuda.

[Lindsey C. Carter]

"Sa ei jäänud ka mitte millestki ilma," sõnas Lindsey mõtlikult, kui oli kuulnud, et Emily end teise vagunisse istuma oli sättinud. Ilmselt oli sõbranna nüüdseks ka kuulnud majadevahelisest sõnasõjast, mis just nende kupees aset leidnud oli, seega arvas Linds, et ei pea ilmselt Emile sellest väga pikka ülevaadet andma. "Vähemalt ei ähvardanud nemad sul iga vale sõna või tegevuse peale pead maha võtta," turtsatas ravenclawlane, sest tema reisiseltskonnas oli pinget õhus olnud päris korralikul hulgal. Loodetavasti ei pea Linds veel niipea nende madudega uuesti kohtuma, vähemalt praegu polnud ta nendega veel kokku põrganud, kuigi varem või hiljem juhtub see ilmselt niikuinii, mitte et Lindsey sellepärast muidugi muretsenud oleks, kuigi see seitsmendikust kutt nägi veidi hirmuäratav välja küll.

[Emily E. Jones]

"Seda ma kahtlen. Juttude põhjal läks teil seal ikka parajaks sõnasõjaks. Kuigi ilmselt poole andis juurde noorte kujutlusvõime, kelle käest ma seda kuulsin," muigas Emily kergelt, viies enda pruunid silmad Lindsey'le, kes pingil istus. Õige, tüdruk kartis ju kõrgust. Öökulli lendu lasknud, hüppas näitsik aknalaualt kindlalt kahe jalaga kivipõrandale, mis oli täis kuivanud heina tuuste, mis linnud pesadest on välja visanud ja siin seal oli ka natukene väljaheiteid. Vähemalt need ei haisenud. "Tõsi, aga nende energilisus ja lapsikus tekitavad pärast tunnikest tahtmise enda peal mõnda loitsu või needust kasutada, et sellest pääseda," kehitas tüdruk õlgu, võttes ravenclawlase kõrval istet. "Aga räägi, mis siis reaalselt juhtus. Rohenäpud tulid ülbitsema jälle?" sättis Elizabeth ühe jala üle teise ja hakkas ajaviiteks enda lahtiseid juukseid viljapeasse punuma.

[Lindsey C. Carter]

Lindsey muigas sõbranna sõnu kuuldes. "Ma isegi ei taha teada, milline versioon sinuni jõudis, aga õnneks jalutasid siiski kõik lõpuks omal jalal rongist minema," sõnas neidis mõtlikult, pilk Emilyl püsimas, olles end pärast öökulli kirjaga minema saatmist uuesti endisele kohale istuma sättinud. "Meid oli seal lõpuks muidugi päris mitu, läks lausa kitsaks," lisas Linds järgmisel hetkel lõbusalt, ilmselt pidas paika väide, et kus midagi toimub, sinna tõmbab rahvast ka ligi. Nooremate koolikaaslaste kohta käiva märkuse peale kõigest õlgu kehitanud, pidi Linds tõdema, et nende liigne energia muutus mõnikord isegi talle tüütuks, kuigi piisas paarist valjemast sõnast, et pisikesed ära ehmatada ja vait sundida. "No muidugi tulid. Istusin kahe sinu majakaaslasega, kui üks seitsmendikust kutt, Coleman vist, sisse astus ja ärplema kukkus. Hiljem sai endale muidugi veel toetajaid ka juurde," tegi ravenclawlane sõbrannale toimunust lühiülevaate. Ilmselt sai Emily juba isegi aru, kuidas see olemine umbes võis kujuneda...

[Emily E. Jones]

"No ikka päris huvitavaid ja detaili rohkeid," lubas Emily endale kerge muige. Ilmselt ükski neist pole õige, aga sellegi poolest oli huvitav kuulata ja selle põhjal mingi kujutluspilt kokku panna. "Kahju. I mean, kahju for them ja good for us, aga siiski. " lausus näitsik, sättides end pingile rätsepa istesse, pruunid silmad Lindsey't jälgimas. "No ega nende kupeede puhul muutub õhk juba siis kitsaks, kui on neli inimest istumas," turtsatas Elizabeth pigem endamisi. Ja ta suutis veel terve tee istuda ühes vagunis kolme jupatsiga, kellel käis aeg-ajalt vähemalt kaks sõpra veel külas. Talk about crowded.
"Loomulikult Coleman, ega keegi teine pole ussidest nii enesekeskne ja ülbe kui tema. Võib-olla Cameroni plika, aga ta päris niisama ei tule tavaliselt ärplema," noogutas Em. Eks temalgi ole aastate jooksul korduvalt Jasoniga hõõrdumisi olnud. Miks ei peaks, esiteks on tüdruk Gryffindorist ja teiseks on ta punapea. Kaks asja, mida Coleman vihkab. Awesome. "Eks nende ussidega ole nõnda - lõikad ühe pea otsast ja kaks kasvab tagasi. Ning palun ütle, et versioon, mille kohasel sa lõid Colemani nina veriseks, vastab tõele," lõid Emily silmad särama, kui talle meenus enda lemmik versioon juhtunust, mida ta vist kuulis kolmanda aasta huffi käest.

[Lindsey C. Carter]

"Selles ma ei kahtlegi," noogutas Lindsey sõbranna jutu peale. Ilmselgelt ei saanud Sigatüüka õpilasi fantaasiavaeguses süüdistada, mõned neist ei tundnud ka absoluutselt piire ja lasid mõtetel ikka eriti vabalt lennata, ning siis olidki tulemuseks väga huvitavad lood. "See kokkupõrge ei jää kohe kindlasti viimaseks," sõnas neidis mõtlikult Emilyle. Võib-olla temal veab veel nii palju, et ei pea Colemaniga jagelema hakkama, nende seitsmenda klassi lõvide osas ta nii kindel ei oleks. "Oleneb, kes seal koos, kui oleks meie sinuga ja veel kaks inimest, keda me teame, oleks ilmselt ruumi laialt," arvas Linds. Õhkkond oleks vabam, omavahel suheldakse sõbralikult ja keegi ei tunne ennast kuidagi lämbumas, mida ei saanud ravenclawlase viimatise seltskonna kohta sugugi öelda, enamik neist olid tema jaoks siiski võõrad. "No ta peab end ikka maailma valitsejaks või midagi sinnapoole," turtsus Linds, kui Emily taaskord seitsmendikust kutti mainis. Järgmist versiooni kuuldes kergitas tüdruk kulmu, vajudes hetkeks mõttesse, kuid leidis seejärel, et ei hakka sõbrannale siiski valetama. "Palju puudu muidugi polnud, et ma seda reaalselt teinud oleks, aga kahjuks nii siiski polnud," seletas viiendik huulde hammustades.