|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 11:29:42 GMT 3
Jase ohkas vaid raskelt, ning surus oma käed kiirelt taskutesse. See oli aga üsna otsustavalt viga olnud, sest juba järgmisel hetkel astus ta otsejoones vastu ühele puule, ning tundis kuidas ta pea hetkeks isegi kumises. ''Lollus,'' teatas ta peaaaegu, et neiu sõnadele justkui vastuseks. Tegelikult oli ta endaga niivõrd ametis olnud, ning ta isegi ei kuulnud, et Sam midagi üldse poetanud oleks. Otsaesist hõõrudes jätkas ta teekonda jällegi käte abil, et nii kindlustada vähemalt elusana tagasi jõudmine lossi. Siis hakkas Samara aga oma oletusi välja tooma, ning Jase ainult pööritas oma silmi. Kas ta oli ainus täie mõistusega olend siin seltskonnas? Oma käed puusa asetanud ei sammunud ta enam edasi.
''Äkki oleks lihtsam kelleltki uurida, mitte siin oma elu ja tervist ohtu seada, veel enam kui sa ei tea miks. Mina ka ei tea, aga ometigi ei lasknud ma sul siia üksinda sisse marssida. Järelikult ma ei olegi nii loll, kui te seda arvate. Ma endiselt arvan, et me peaksime tagasi minema.'' Vakatas ta viimaks, kui Samara talle eriti rumala küsimuse oli esitanud. ''Mul pole põhjust sind karta.'' Seletas ta kiirelt lahti omapoolse versiooni võlukepi lossi jätmisest. ''Pealegi ei kujutanud ma ettegi, et sa siia enesetappu tahad sooritama tulla.'' Silmas seitsmendik ka nüüd teerada, ning valgus suutis isegi ta silmadele veidike haiget teha. ''Järelikult ELAB siin metsas miski.'' Ei suutnud ta siiski olla arvamusel, et siin võib viibida. Eriti veel ilma võlukepita. Jase oli juba üsnagi korralikult pahaseks saanud neiu peale. Naised ja nende soovid.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 11:36:57 GMT 3
Samara jäi samuti seisma, kui noormees seda teinud oli ning ta ohkas vaikselt. Issand, Jason vingub nagu mingi... mingi.. naine! Tütarlaps pööritas silmi, ohkas tüdinult, krigistas hambaid ning näitas muudel viisidel enda pahameelt välja. Ta tundis end lapsena, kelle isa teda praegu keelama tuleb. "Kus tuli nüüd isafiguur välja. Mis see sind huvitama peaks, mida ma teen?" küsis Samara tänitavalt, tuju koheselt ka rikutud. Ta ei saanud endiselt aru miks Jasonit üldse huvitab, kas Samara elab või sureb. Ega tema koolivanem polnud, kes teiste õpilaste eest vastutama pidi.
Kuid Samara oli ning praegu seadis ta Jasoni elu ohtu. Mis siis, kui noormehel on õigus ning selles metsas sellegi poolest on keegi. Mis siis, kui noormehega oleks midagi juhtunud, seda Samara silme all ning tütarlapse vastutusel? Kuidas oleks Sam selle mõttega üldse edasi elanud? "Olgu," lausus ta viimaks, "sul on õigus." Ning ta pöördus ringi, silmad maas ning hääletoon muutunud tänitavast nukraks. Hinganud korraks pahinal sisse, möödus ta noormehest, riivates hetkeks õrnalt tolle kätt ning valgustades teed enda ees, hakkas ta tuldud teed tagasi minema. Kui see ikka oli see teeots, kust nad tulnud olid?
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 11:43:13 GMT 3
Jase oli sunnitud jällegi oma silmi pööritama, ning kätega dramaatiliselt peast haarama. Isafiguur, kust kuradima kohast Samara selle kõige peale üleüldsegi tuli. Ise veel hvaking koolivanem. Jase tõstis kiirelt oma käe, ning silmitses pahuralt neidu. ''Ja sa nimetad end koolivanemaks. Vastutustunne võiks eksisteerida kusagil. Kui ma järgmine kord oma võlukepi ka toon, siis ma olen nõus sinuga siin ringi uurima.'' Pidi noormees koheselt ka välja öeldut kahetsema. Miks ta seda just öelnud oli, talle ju ei meeldinud siin ka koos võlukepiga olla. See koht tõi kutile alati külmavärinad kehale, ning võttis kergelt isegi higiseks. Antud hetkel oli kutt aga piisavalt vihane Samara peale, kes siia lihtsalt sisse oli tormanud.
''Lõpuks ometi,'' plaksutas kutt rahulolevalt oma käsi kokku, ning lasi Samaral endast mööduda. Ilmselgelt oli ta seletamine vilja kandnud, ning koolivanemale tuli viimaks mõistus koju. Jase keeras end rahulikult ringi, ning hakkas juba poole parema tuju saatel õrnalt vilistades neiule järgi jalutama. ''Sul on ikkagi aju ka olemas.'' Oli ta rahul, ning see peegeldus ka laiast naeratusest, mida reeglina said nautida vaid majakaaslased - mitte dorkide seltskond. Neile ei naeratanud ta kunagi sõbralikult. Kuna nad aga mööda teerada jalutama hakkasid kortsus kuti kulm viimaks. ''Kui see tee on metsas elava olevuse rada, siis ei vii see meid siit küll välja.'' Oli slytherinlane siiski veel täiesti mõistuse juures, ning ta lihtsalt ei tundnud seda mõnusat vajuvat sammalt oma jalge all, mida enne oli seal täheldanud. Järelikult liiguvad nad ringi?
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 12:03:20 GMT 3
Mida rohkem Jason tänitas, seda vihasemaks muutus Samara ning see peegeldus tema näos. Üldiselt talitses neidis hästi enda emotsioone, kuid antud hetkel tundis ta, et viha temas kasvab ja kasvab. "Ole vait! Ära unusta, et võlukepp on siin minu käes ning mul oleks väga-väga lihtne sulle väga-väga palju haiget teha nii, et silm ka ei pilgu, Jason," lausus Samara ning ta ütles seda kõike sellise teravusega nagu ta mõtlekski seda tõsiselt. Ning mõtleski. Ta soovis noormehele teha haiget. Valu. Tahtis, et too piinleks, sest Jason oli nii paljusid gryffindorlasi piinanud. Vaesed väiksed lapsed, keda kutt kiusanud oli. Samarale puhkesid pisarad silma. Tema ju ei olnud sellel korral tunniski olnud, kui nad olid õppinud erinevate keelatud metsade alade kohta, üks nendest oli nimega Emotsioonipuhang. Lisaks erinevatele metsikutele loomadele oli metsas veel palju teisi 'võlusid', mis inimesi piinaks, nad lausa hulluks ajaks ning seejärel nad aina sügavamale laande juhataks.
Ning seda Samara ka tegi. Kõik tema emotsioonid olid justkui vindiga üle käänutatud, kui ta endiselt mööda metsarada edasi liikus, olles täiesti kindel, et see lähebki metsast välja. "Ma vihkan sind, Jason. Ma oleks pidanud laskma sulle tappa anda, kui sa enda nägu mugude juures näitasid. Kurat küll, ma vihkan sind-," vakatas neidis viimaks, hääletoon murdumas ning ta jäi hetkeks seisma, peites näo enda kätesse. Ning sel ajal, kui ta seda tegi, vajus ta mõttesse. Miks ta nii reageeris? Mis toimus? Sügaval sisimas teadis ta, et ei vihka slytherinlast ega suudaks ka kunagi vihata, kuid miski pani teda praegu nii tundma. "Jason, kas peale elukate on siin metsas veel midagi? Mingid needused või miskit?" küsis Samara viimaks käeseljaga üle silmade tõmmates ning nendega noormehele otsa vaadates. Neidise silmad olid slytherini rohelist värvi, silmavalged punased ning niisamuti ka nina keset kahvatut nägu. Gryffindorlast isegi ei huvitanud antud hetkel, milline ta välja nägi. Antud hetkel oli tal peas ainult üks mõte. "Kuidas me siit välja saame?" küsis ta sosinal noormehe käest.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 12:24:30 GMT 3
Jase vangutas raskelt vaid oma pead, kui Samara ta peale suisa häält tõstma hakkas. Oma suu siiski esialgu kinni hoidnud oli ka temal kasvanud kerge hirm kusagil sisemuses, ning ta lihtsalt ei näinud põhjust seda mitte peita, ning sisemale sisse suruda. ''Mina pean vait jääma? Mine perse ausalt, ma võin siit üksinda ka välja minna.'' Plahvatas kutt viimaks, ning jäi otsustavalt seisma. Pimedus oli justkui veel rõhuvamaks muutunud, ning Jasonile see enam ei meeldinud. Oma käeseljaga üle lauba libistanud üritas ta mingit suunda paika panna, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja sest Sam jätkas tema suunas sõnade pildumist. ''Jää juba vait, enne kui ma su siin paljaste kätega ära tapan.'' Jäi kutt oma silmi maha suunates kulmusid kortsutama. Misasja ta just öelnud oli? Silmi pööritanud ei teinud ta siiski oma küllaltki kiiretest vihapursetest välja, ning katsus kätega uuesti suuri puid, mis teerajast kõrvale liikusid.
Ilmselgelt oli Sam oma teerajaga nad kusagile väga valesse kohta toonud, ning nüüd hakkas ta rahulikult viimaks rääkima. Kutt kergitas küsivalt oma kulmusid, kuid raputas siis pead. Milline idioot võis tulla vabatahtlikult siia kondama - ja veel esimesel päeval. ''Nüüd sa siis tulid mõistusele, mine ja saa endaga ise hakkama. Igavene idioot.'' Raputas nooruk kindlameelselt oma pead, ning plaanis iseseisvalt minema minna. Kuidagi pidi ta sellega ju hakkama saama.Aju oli talle iseenesest kaasa antud, ning päris lolliks kutt end ka ei pidanud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 13:02:52 GMT 3
Samara pöördus ringi ning enne, kui ta end tagasi hoida jõudis, virutas ta Jasonile rusikaga täiest jõust vastu nägu. Laks oli nii tugev, et tüdruk tundis, kuidas tema kätte valu lööb. "Kuradi pask!" karjatas Samara ning kiirelt haaras ta enda käest kinni, oiates mõni hetk valust. Ettevaatlikult sõrmi liigutades hingas Sam sügavalt välja, luu polnud katki, kuid põrutus oli korralik. Ning järgmisel hetkel hakkas tütarlaps naerma. "Kurat, ma olen seda nii kaua teha soovinud," sõnas ta laia naeratusega, ajades selja viimaks sirgu.
Viimaks hingas ta aga sügavalt sisse ning tehes noormehe eest teatraalse kummarduse, viskas ta kutile enda võlukepi. Ega ta nii opakas koolivanem ka ei olnud, et noormehe valguseta üksinda metsa jätab. Noup. Selle asemel tegi ta seda ise. "As you wish, master," lausus ta ning järgmisel hetkel pööras ta end ringi. Haiget kätt külje vasta surudes ning teisega endale teed kobades, hakkas Samara viimaks edasi sammuma. Kurat, tal polnud vaja võlukeppi, et tee metsast välja leida. On ju? Muidugi riskis ta ka sellega, et Jason ta seal samas ära kaetab ning metsa maha matab. Keegi ei saaks arugi. Enda võlukeppi ei tohtinud ta kunagi loovutada, kuid olgugi, et Jason tütarlapse perse saatis, usaldas ta noormeest.
Järgmisel hetkel jäi tütarlaps aga seisatama, sest ta nägi eemal midagi ilusat. Midagi helendavat. Jaaniussid! Septembris? Samara silmad lõid särama ning laia naeratusega hakkas ta suunduma asjanduste suunas, mida tütarlaps tõepoolest pidas jaaniussideks. Need olid nii kutsuvad, nagu väiksed helkivad kullatükid. "Jason, tule vaata!" hüüatas Samara ärevalt, astudes justkui transis edasi.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 13:11:48 GMT 3
Jason haaras kiirelt oma kätega näost, kui tundis et isegi vere oli plika suutnud ta ninast lahti lüüa. Raskelt maha sülitanud vedas ta kätega üle näo, ning need värvusid ka üsna kiirelt punaseks, siis viskas Sam oma võlukepi kutile, ning jalutas minema? Jase ohkas, ning vaatles hetke seda pisikest võlukeppi. End korda teinud üritas ta aru saada kuhu see koolivanem nüüd minema oli hakanud. Kuulnud viimaks aga ka häält, ning üsnagi mitte normaalsel noodil pidi ta suurest tüdimusest uuesti oma silmi pööritanud. Endameelest sinna järgi jalutanud, kuhu näitsik läks ei leidnud ta teda esimese hooga kohe üleüldsegi. Viimaks rahulikult sammu aeglustanud peatas ta neiu, ning maandus koos temaga puude vahel pikali. ''Mis sul kurat viga on,'' üritades ta koolivanema silmadest midagi välja lugeda. Jah enne oli tal olnud kindel plaan, siit ise kiirelt minema saada, kuid Samaraga polnud sugugi kõik korras. Veel enam, ta ajas üsna ebamäärast juttu. Neiu pead piisavalt palju keeranud, et tolle silmad temale kinnituksid pööritas noormees oma silmi.
Midagi pidi ta tegema ise nad ilmselgelt siit minema ei saanud, ning kogu selle jama pidi ta ka endale kaela võtma eksole. Lihtsalt suurepärane, millega sa hakkama said Samara. Kiirelt võlukepi abil taevasse mõned korralikud sähvatused saatnud libistas ta oma käed ümber neiu, ning haaras ta kindlalt oma kaissu, et ta nägu siis enda mantlisse suruda. Parem olgu seal vaikselt ja tasakesi ilma, et päris soodaks siin läheb ja neid ei tea mille otsa juhatama hakkab. Slytherinlane tundis end hetkel tõepoolest üsna suure süüdlasena, kuigi ega temal see suurepärane idee ei tulnud, et võiks ju metsa sisse minna.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 13:21:57 GMT 3
Samara oli lummanud pisikeste n.ö. jaanimardikate ilust, mis läbi öö tantsisklesid. Tütarlaps võis vanduda, et ta kuulis nende kutset ning aeglaselt sirutaski Samara käe nende suunas, olgugi, et nendeni oli veel mitukümmend meetrit jäänud.
Kuid järsku potsatas ta maha pikali, täpselt mingi puujuurika peale ning tüdruku suust kostus väike "ai". Järgmisel hetkel tundis ta aga, kuidas maailm koitma hakkab ning olles maas pikali, tõstis Samara enda silmad. Enne ei olnud tüdruk seda märganud, kuid üleval pool, seal, kus oleks olnud inimese pea, kui ta oleks seisnud, oli mingi udukogu, mis ilmselt inimeste meeli heidutabki.
Ta viis enda silmad noormehele, kui oli sunnitud seda tegema ning järgmisel hetkel tundis ta mehe soojust enda vastas. See oli meelierutav ning hea. Kuuldes sähvatusi enda võlukepi otsast, sai tütarlaps aru, mida noormees tal teha käsib ning vastu puiklemata sulges ta enda silmad. "Kui sa arvad, et ma lasen sul süü endale võtta, siis sa eksid," pomises ta ainult vaikselt enne, kui ta noormehe mantlisse maeti. Hingates korraks sügavalt sisse noormehe lõhna, jäi tütarlaps vagusi lesima ja ootama, mis edasi saama hakkab.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 6, 2015 13:33:21 GMT 3
Jase kes endiselt üsna vidukil silmadega üritas taevast eristada raputas vaid oma pead. ''Muidugi ei lase, sest mina ju ükskord selles kuramuse elus ei olegi reaalselt milleski süüdi onju.'' Iroonitses ta neiu kallal, kuid saatis siis veel paar kiiret valgusrida üksteise järel taevasse. Kuskurat olid kõik need kurjad professorid ja eriti koolivanemad, kes koguaeg ringi toimetasid, ning pätakaid tubadesse ajasid. Seal niimoodi hulluks minna, ning ära surra oleks ka üpris mage, ning seetõttu surus Jase viimaks ka oma silmad neiu õlga. ''Sina oled peast poolsoe, keegi niikuinii ei usuks, et sina selle suurepärase ideega lagedale tulid.'' Oli see täiesti kindel variant. Ilmselgelt oli seal ka nagu alati kurjajuures Jase. Nii oli see alati olnud, ning ilmselgelt olid ka õpetajad selles enam kui kindlad.
''Sa tee lihtsalt seda, mida sulle räägitakse.'' Koitis kutile nüüd, et ta oleks võinud ju oma luua siia kutsuda, ning nad ise minema lennutada. Nojah, tore küll eksole - siiski pidi ta Samara ilmselt haiglatiiba saatma, et keegi teda kontrolliks, ning ega Jasonile endalegi üks kiire pilk ravitseja poolt poleks liiga teinud. Oma silmad uuesti avanud, ning need kõrgemale viinud ohkas ta raskelt. Suurepärane lõpetus esimesele päevale.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Jun 6, 2015 13:42:44 GMT 3
Samara ainult itsitas vaikselt noormehe mantlisse ning keeras vaid veidi enda pead, kuid hoidis siiski enda silmi suletuna juhuks, kui keegi peaks tulema ning tekib vajadus teadvusetust teeselda. "Ei. Ma olen koolivanem, minuga ei juhtu midagi. Heal juhul jään enda tiitlist ilma, mis oleks päris kurb, sest koolivanemate vannituba pidi lahe olema. Kuid kui sina süü endale võtad, võivad nad sind koolist välja peksta," sõnas ta vaikselt ning tõstis hetkeks enda käe, kuid langetas selle peagi taas. Maapind oli külm ning tüdruk tundis, kuidas tema selg puujuurika vastas külmetama hakkab, kuid Jasoni embuses oli soe. Üllatavalt soe. Ning alles nüüd tundis tütarlaps, kuidas väsimus temast võimu võtab. Antud hetkel ei kommenteerinud ta seda, mida ta sõõlamise ajal näinud oli, kuid ühest korrast haiglatiiba piisas selleks korraks küll. "Ma ei ei suudaks endale elusees andestada, kui sinuga midagi juhtuks, Jase," lausus koolivanem vaikselt, veelgi unisema hääletooniga, olles ilmselgelt juba poolunes.
Kunagi varem ei olnud ta Jasonit Jase'ks kutsunud, kuid hetkel just seda ta tegi. Viimaks ta noogutas vaikselt peaga ning nii palju, kui tütarlaps end ärkvele sundida üritas, tundis ta siiski, kuidas see meeletu rahmeldamine temast võimust võtab.
|
|
|
|
Post by Direktor Rutherford Bariton on Jun 8, 2015 22:20:49 GMT 3
Direktor Bariton oli oma kabinetis lugenud, kui märkas metsast tulevaid sähvatusi. Tema sydames käis läbi hirmujudin. Loodetavasti, kes iganes seal ka ei ole, on terve. Mees tõmbas oma keebi selga ning kiirustas lossist välja, keelatud metsa suunas. Kuna ta oli oma aja üks võimsamaid võlureid, suutis ta kerge vaevaga kaks kooli õpilast ülesse leida. "Miss Soul, mister Coleman?! Mida te ometi siin teete?!" Direktor oli nüüd kahe nooruki juures ja ootas seletust. Parem oli, kui nad kiiresti metsast välja saakisd. Ilmselt tuli nad esmalt Haiglatiiba kontrolli viia ning alles siis sai hakata rääkima karistusest.
|
|
|
|
Post by Jason Coleman on Jun 8, 2015 22:27:55 GMT 3
Jase oli suutnud ka juba peaaegu, et magama jääda, kui keegi neid kõnetas. Kutt oli siiski lootnud, et tuleb mõni õpetaja mitte direktor kuid parem seegi, kui surra keset metsa eksole. Silmad kusagile viinud, kus tundus olevat direktor kortsus kuti kulm kergelt. ''Ma suutsin ära eksida, ja Samara tuli mind päästma - indeed, mul pole võlukeppi kaasas ja tema oma ei toimi nii nagu peaks minukäes.'' Tegi ta esialgu kiire seletuse, ning viis silmad siis Samarale, kes tema kaisus pikali oli. ''Ahjaa, tema ajuga pole kõik korras, ravitsejat ilmselgelt vaja.'' Ajas kutt end vaikselt istukile, ning tõstis Samara pea omale sülle, kui seda vaikselt silitama jäi. ''Lähme siis tagasi nüüd.'' Ajas kutt end püsti hoides oma süles koolivanemat, kes ilmselgelt hiljem kogu Jasoni jutu ümber plaanib lükata, tuleb ainult teha nii et ta ei mäletaks midagi.
|
|
|
|
Post by Direktor Rutherford Bariton on Jun 9, 2015 23:06:15 GMT 3
Direktor noogutas. Ta viibutas v6lukeppi ning Samara hakkas nende ees 6hus h6ljuma. Mees v6ttis suuna haiglatiiva poole. Hiljem oli neil aega kyll ja kyll, et arutada, mida noored seal yldse teinud oli. Mees oli valvas, sest oli veidike kahtlane, et Gryffindori ja Slytherini 6pilased koos midagi teeks.. Ta pidi sellel Colemani poisil rohkem silma peal hoidma. Rutherford lootis, et Jason polnud preili Soulile midagi teinud, sest vastasel juhtul oleks Jason koolist l2inud nagu niuhti. Nad j6udsid kooli ja haiglatiiba.
|
|
